Karel Leet "Pilgukunstniku deemonlik elutarkus"

Arvustus raamatust "Tööpäeva lõpp". Ilmunud ajalehes "Sirp" 18 juulil. 2014.
Väljaandja Puiestee, toimetas Violetta Riidas, kaanepilt Sven-Erik Stamberg

Mait Vaigu kirjutisi tervikuna iseloomustab justkui mitmehäälne rabedus: teatav murenev-kärsitu viis heita kõrvalpilke, mis on korraga nii ammendamatud kui ka ilmeksimatult äratuntavad. Sellest tundliku närvikavaga loomingust on seni välja koorunud kahe teose jagu materjali. On siis aeg omasoodu küps „Tööpäeva lõpuks”, mis sisaldab kaheksat lühiproosapala aastatest 1997–2013?

Deemonlikeks muutuvad kõnealused lood ennekõike seetõttu, et viivad lugeja ennastsalgavate tegelaste rüppe, kelle mõtted, tunded ja teod jäävad äkitselt värinaid tekitavate müsteeriumidena ootele teisele poole head ja kurja. Kohtame kivinenud indiviide, sotsiaalse vilumuse minetanud endisi ja praegusi pereliikmeid, sõpru, tuttavaid, kooli- või töökaaslasi, naabreid … Mingil viisil on nad kõik inimesed, kelle suure õnne üle saavutab võidu vaimu näriv teadmine, et sündmused kannavad eneses vältimatut ainest traagikaks: „Sa olid nagu linnukoer, kes tegi tublit tööd ja kellele, saagiga peremeheni jõudnud ja selle ta jalgade ette lasknud, pähe tulistati. Uskudes veel viimase hetkeni, saba liputades, et see on uus, kummaline mäng” (lk 10).

Domineerib oskuslikult kurblooline olustik. Kodud, kuhu ei taheta minna, vanematest maha jäänud räämas kinnisvara, joomaritega palistatud poeesised, tänavanurgad või pooljuhuslikud hotellid-söögikohad annavad selleks oma panuse, millele vajutab aegruumilise pitseri võõraks jääv maa, võõraks jääv kord. Mina- või sina-vormi eelistav stiil laveerib pidevalt stiihilisusest ning afektiseisundeist kantud fragmentide vahel, muutes õhustiku filmilikult kulminatsiooninõudlikuks. Kogumikku läbiv motiivikordustele ning groteskile toetuv rohmakalt sisendusjõuline jutustamisnauding, koos kõigi eluks vajalike parastavalt põhjatute, sotsiaalselt taunitavate ettevõtmistega, soosib enese kõrval nostalgilis-filosoofilisi emotsioone, mis tegelaste silmis midagi ära otsustavad: „„Inimene peab inimest aitama, inimese pärast elama,” ütled endale ja heidad kõrvalistujale sõbraliku pilgu. Tähtis ei ole, kas see on tõsi või mitte, sest mõeldut ei saagi selliselt kaaluda, elu on kaalumatu, nagu hetk, mis ei ole sekund või aja väikseim osa” (lk 89).

Meenutamine on tavatult meeleline osa inimeksistentsist. Mälu ajab nii mõnigi kord oma painajalikult vohavad siirded, millel pole tegelikkuses kogetuga vähimatki pistmist, ka kõige kaalutletumatesse otsustesse, hoides meie kavatsusi kramplikult kõhkluste mõõtmatus haardes.

Leidmaks kaitset tundmatute suuruste pealetungi eest, otsitakse jutust juttu mõistmist – arusaamist, kaas- ja tänutunnet –, mis tooks paranoilisuseni ratsionaliseerivasse argipäeva uskumise ja väärtustamise usundilist sumedust: „Sa vaatad teda ja näed, et temas on see tänulikkuse ilu, kui – nagu kõik teismelised tüdrukud ja nagu sa isegi – seisid esimest korda alasti peegli ees ja küsisid endalt (ja Jumalalt), kas ma olen kaunis. See ei ole juhuslik ilu. See ilu on loodud tänutundega, et ma olen naine ja mulle on kingitud usk, et ma võin kellelegi väga meeldida, keegi võib mind armastada. See ei ole kõrk, labane ja mööduv ilu, nagu sa lootsid. See on kasvatatud ilu. Ja see on kõige ilusam ja kõige valusam” (lk 15).

Tõepoolest: sageli tõuseb kõnealustes tekstides esile nutuse kurguga seonduv kumin. Naeratusi-naljatusigi saadab vargsi veider vajadus aidata unustada. Toimub pidev eristamine ja eraldamine. Raskemate juhtude korral kangastuvad psühhootilistest piir-situatsioonides moodustunud markantsed kujutelmad: „Tema naeratus oli ainult tema naeratus ja nii nagu ma hakkasin teda hiljem Null-tüdrukuks hüüdma nii kutsusin tema naeratust Null-tüdruku null-naeratuseks” (lk 92). Soov ja vajadus läheduse järele püsivad hingeseisundist hoolimata, ent intiimsusest meeldiv-rahustav toime hajub paratamatult, asendudes millegi enam-vähem immuunsuselaadsega – võimega tõrjuda võõrast.

See, kuidas ning millest Vaik kirjutab, kõnetab lugejat vahetult. „Tööpäeva lõpu” dogmaatilis-ettekirjutavad komponendid täpsustavad aga seejuures pigem karaktereid, mitte autori eesmärke. Viimase puhul võib eeldada järjekindlat soovi suunata lugejaskond üle vaatama rütmi, milles üks või teine inimene-vennikene, aga mõni meist raudselt, saadab mööda – vemmeldab – oma elupäevade määra. Trööstituks kujunevad hetked, mil avastatakse, et kõige trotslikult alustatuga liiguti vales suunas ja et olukorra muutmiseks on rohkem kui hilja. Meelerahu pole pelgalt arveteõiendus ega sirgeks räägitud sotid, vaid ennemini leebe ja arukas seisund; headuse ja tarkuse raskesti tabatav, aga hästi paika loksunud koosesinemine, mille kohta vene keeles öeldakse mudrõi.

Linda-Mari Väli arvustus raamatule "Juss ja vennad" ajakirja "Värske Rõhk" kevadnumbris 2014

Linna tagant algab teine maailm
Linda-Mari Väli arvustus raamatule "Juss ja vennad" Värske Rõhk kevadnumbris 2014



Mõned asjad ei anna end kohe kätte: läheb natuke aega ja
avanemist, et mõista ning omaks võtta. Küllap tuleks niimoodi
suhtuda ka teise inimesse – näha teda ilma isiklike
hoiakute kujundava sõelata, mis väljastpoolt tulvavat paratamatult
enda kaudu vormib. Läbi lastakse vaid tuttavlikuks
jahvatatud teemad, kuna kõik võõras jääb justkui mingi
takistuse taha, mustendades seal ähmase, moonutatud tõelusena.
Iseendast taandumine võib seega küll keeruliseks
osutuda, ent kannab samas erilisi vilju: eelkõige avaramat
vaatlust ja rikkalikumat mõistmist.

Mait Vaigu romaanidebüüt „Juss ja vennad” saaks sellise
suhtumise puhul proovikiviks. Ehmatavana mõjuv mõttemaailm
ning olustik võib alguses eemalegi tõugata, kuna
peategelased, kolm kasvueas venda, satuvad juba esimestel
lehekülgedel üsna võika seatapu korraldajateks ja see
pöörane veretöö võib pahaaimamatule lugejale üsna äkiliselt
mõjuda. Tundub, et autor pole katsunudki võimalikku
kokkupõrget vältida, pigem vastupidi: ta alustakski nagu
kõige kompromissitumast sündmusest, lastes tegevustikul
alles hiljem maheneda (kuigi mahenemiseks saab seda
nimetada vaid seatapukontekstist lähtudes) ja peategelastel
avaneda. Esimeste lehekülgede šokk üritaks justkui
pinda alt ära lüüa, et hiljem tühja koha pealt uut, puhtamat
mõistmist kasvatada.

Sellega seoses meenub Michael Hanekese film „Benny
video” (Benny´s Video, 1992), mis algab samamoodi seatapmisega,
juhatades sellega sisse ühe teismelise nihestunud
isiksuse. Kuid kui Hanekese veretöö toimub talitsetud,
eesmärgipärases ja nõnda ka pisut steriilses õhustikus, lähenedes
sellega pigem linnakeskkonnale, siis „Jussis ja vendades”
on seatapmine selgelt talurahvalik sündmus. Ühest
küljest jõhker, aga teisalt aus ja otsekohene: loomale hüpatakse
lihtsalt selga ja lüüakse talle puss kõrri, unustades
kõik eeskirjad, elektripüstolid ja moodsa maailma nõudmised.
Seatapmine on sel moel lihtsalt elu igapäevase tõsiasja
tunnistamine, toiduahela paratamatus, mille kõrvutamine
linnainimese kilekotis ostetud ribikondiga ei muuda seda
mitte õilsamaks, vaid ainult võõrdunumaks sündmuseks.

Maa ja linna vastandamine tundubki „Jussi ja vendade”
läbiva suure teemana. Neetud maaelu, praegu istuks kuskil
linnas, töötaks pangas ja ajaks raha kokku selle asemel, et siin
põllul roomata (lk 8), teeb keskmisest vennast minajutustaja
(kelle nime Mait Vaik mõneti tähendusrikkalt ütlemata jätab,
kuna nõnda saab minajutustaja autoriga justkui samaseks)
juba esimestel lehekülgedel oma suhtumise selgeks ega
väsi seda läbi terve raamatu üha vaimukamalt ja vahedamalt
üle kordamast. Kolme noormehe siunamisest
tekib kujutluspilt, et maa on justkui inimlapse
piinamiseks välja mõeldud karistuskoloonia,
millele vastanduseks seatakse pidevalt linn:
unelm, mis kujuteldava varjuna maa jõleda
tegelikkuse kohal ripub. Maad samastatakse
tammsaarelikult töö ja vaevaga; ühe kindlameelse
talupoja kirjeldust võiks sama hästi kasutada ka
Vargamäe Andrese iseloomustamiseks: Ta oli sedasorti õige
mees, kes teab kindlalt, et üks inimese püha kohus on tema
töö. [---] Kuna ta oli nii õige, tegi kõik õigesti, ei andunud elumõnudele,
ei läinud väiksematelegi kompromissidele, säilitas
alati oma kaasasündinud väärikuse, siis oli ta ka pisut rõõmutu,
kuid veelgi nukram, seda kahjuks ka ta lähikondlased (lk 47).
Tammsaare ikoonilises epopöas võib samuti näha teatavat
maa ja linna vastandusliini, kus „Tõe ja õiguse” kangelase
Indreku rännak läbi viie köite kajastab otsekui eestlase teekonda
maalt linna, kusjuures lõpuks jõuab peategelane ju
uuesti maale. Olgugi, et Vargamäe jääb kõigele vaevale (või
ehk isegi armastusele) vaatamata üsna kõledaks paigaks.

„Jussis ja vendades” jõuavad peategelased samuti maale
tagasi, ehkki seda psühholoogilisemas võtmes, leppides
lõpuks oma koha ja saatusega. Nähes Vaigu teoses eelkõige
kasvuromaani, saab peategelaste maavaenust justkui
mingi üldisema, essentsiaalsema konflikti väljendus, milles
kajastuvad sirguva inimese kohanemisraskused, tema iseseisvumistahte
ja -hirmu vastuoluline põimumine. Sellises
käsitluses kumaks maavaenu sügavama põhjusena isa patriarhaalne
ülemvõim, ümbritseva kogukonna näiline piiratus
ja üldinimlik eksistentsiaalne võõristustunne, mis nii paljudele
kirjanduslikele kangelastele (ka Tammsaare Indrekule),
kui mitte inimsoole üldse, omane on. Kolm venda ongi võõrdunud
– nad on võõrdunud oma pere- ja kogukonnast ning
samamoodi on kogukond võõrdunud neist. Vendade pöörased
vembud, nende mõtlematu ja mõõdutundeta käitumine
eristab neid ülejäänutest, toites ümbritsevate negatiivseid
ootusi nende suhtes üha uuesti. See on justkui suletud ring,
millest väljapääsu ei paista.

Üsna sarnane ahel joonistub välja ka Soome klassiku
Aleksis Kivi kuulsaimas teoses „Seitse venda”, mille
peategelased on samuti ennustamatu käitumisega ja satuvad
kõiksugu sekeldustesse. Kusjuures Kivi vendadest vanim,
Juhani, meenutab mitmes mõttes „Jussi ja vendade” Veltsi –
nad mõlemad on äkilise loomuga ja kangekaelsed –, samas
kui noorimad, Vaigu Juss ja Kivi Eero, lähenevad teineteisele
oma taiplikkuse ning teravuse pinnalt. Mõlema kirjaniku
kangelastes on midagi metsikut ja ohjeldamatut, nende
algatatud sündmused kulgevad pööraseid, tragikoomilisi
radu pidi, muutes nad mõneti triksterlikeks vembumeesteks,
kelle moraal ja käitumismuster irdub enamuse kokkuleppest
ning kellele pole oluline mitte niivõrd eesmärk kui mängulust.
Neis [Veltsis ja keskmises vennas] on instinktid küll analüüsivõimest
kiiremad (lk 53), võtab üks „Jussi ja vendade”
kõrvaltegelastest olukorra kokku. Vaigu ja Kivi kangelased
tegutsevad mingist pidevast innust kantuna. Isegi siis, kui
nad oma tegude tagajärgi tunnistavad, ei tee nad vajalikke
järeldusi, et järgmine kord sarnasest olukorrast pääseda.

Mõlemad romaanid käivad kompositsiooniliselt küll ühte
jalga – vendade pöörased seiklused, nende võõrandumine
ümberkaudsest kogukonnast ja lõpuks iseseisvumine –, ent
kui „Jussi ja vendade” selgrooks on kolme noormehe suhe
oma isaga, siis „Seitsmes vennas” sarnane karakter puudub.
Isakuju ongi vist Vaigu poolt kõige põhjalikumalt lahti
kirjutatud tegelane terves raamatus. Tema arutluste kaudu
kujuneb psühholoogiliselt täiesti usutav ja huvitav karakter,
ehkki autori eesmärgiks pole ilmselt olnud psühholoogilise
romaani kirjutamine, nagu me seda tavakontekstis tunneme:
isakuju väljendab rohkem mingit maailmavaadet ja on arvatavasti
vajalik kolme venna mässumeelsuse avamiseks. Isa
on maa sool, ta on elu edendaja ja harija, aga samas ka kivirähkilikult
pragmaatiline tegelane, kelle edu ja õnn seisneb
sageli kahtlase taustaga sahkerdamises. Isa lakkamatutes
arutlustes ja monoloogides väljendub talupoeglik maailmanägemus
(mis on teataval määral omane ka teistele Vaigu
kangelastele): ta vastandab end moodsale, poliitkorrektselt
suhkrusele maailmale, tunnustades selle asemel põllumeheelu
ehedust ja väge (ehkki see on loomulikult nüüdisaegset
tüüpi põllumeheelu).

Vaigu vendade maavaenus võikski näha eelnevalt oletatud
vastandumist isale ja tema maailmavaatele. Kui
Tammsaare Indrek jõuab tagasi maa (ja oma isa) juurde
pärast pool elu kestnud rännakut, Aleksis Kivi seitse venda
saavad küpseks ränkade, siirderiituse taoliste katsumuste
järel, siis Vaigu vendadel läheb asi pealtnäha libedamalt –
raamatu lõpus lahkub vanim vend poolvabatahtlikult isakodust
ning kolib oma vanaisa tallu, et alustada seal iseseisvat,
talupoeglikku elu. Nõnda saab maaga leppimine „Jussis
ja vendades” üsna sümboolseks – isa võimu alt vabanedes
kaob konflikt maaga ning hajub sisemine mäss, mis varem
pöörasesse tembutamisse ajas. Tekib tunne, et moodne maailm
pole mitte väärtus omaette, vaid hoopis noore inimese
põhjendatud vastandamisvajaduse tugipunkt, mis vajaduse
lakates ka oma mütologiseeritud tähenduse kaotab.

Tervet raamatut läbiv religioosne liingi (näiteks diakonist
sulase vestlused, isa arutlused jumalast, vendade seiklused
kirikus jne) mõjub selles kontekstis moodsa maailma vastandusena:
see on teise lähtekoha toomine peaegu kanooniliseks
muutunud teaduslikule maailmapildile, mis tunnustab
vaid empiirilisi katseid ja kogemusi. Ühes oma lõpututest
monoloogidest seletab isa poegadele: Ega ma ei arvagi, et
Jumal on iga päev ühe ja sama näoga. Ega ma ei teagi, milline
ta tegelikult on. Ma kahtlen isegi, aga ainus, milles ma ei
kahtle, on see, et ta ikka on. Ja selles, et inimene teda huvitab,
et ta suhtleb inimesega. Muidu ei oleks ta ka Jumal, vaid Suur
Pauk kosmoses, sellest ei ole mul küll sooja ega külma, olgu
ta nii võimas kui tahes (lk 80). Ühest küljest puudub sellises
suhestumises sügavam metafüüsika, ent teisalt on taolises
vaates puhast usulist kindlust, jumalikkuse igapäevast tunnustamist,
mis ongi võib olla üks kristluse peamistest voorustest
– lootuse ja lohutuse pakkumine. Ka kolme venna
vanaisa on oma surivoodil pudeli salamisi sisse smuugeldatud
viina kõrval pojapoegadega arutledes veendunud, et
läheb pärast surma paremasse kohta. Selles pole mingit
küsimustki, kuna puhas, jäägitu usk toetab teda.

„Jussis ja vendades” esinevad episoodilised kangelased
on samuti moodsale, urbaniseerunud maailmale
omamoodi vastanduseks või kontrastiks.
Põhjamaisele talupojakultuurile omaselt
annab kolme venna kodualevis tooni alkoholism,
ümberkaudsetel pole enamasti ei helgeid
tulevikuperspektiive ega mingeid suuremaid
püüdlusi: kaasaegse edukultuse silmis
liigituvad Vaigu kangelased kahtlemata „kaotajateks”.
Teisalt näib see perifeerne alev olevat
nende loomulikuks keskkonnaks. Inimesi
ja loomi raviv veterinaar, kes tervendab
kassiahastuses joodikut puhta piiritusega, ei
saakski linna kuuluda. Nagu ka kohalik konstaabel
Libe-Atsi, kes tõlgendab seadusi oma
paremat äranägemist mööda. „Jussi ja vendade” kangelased
on ühest küljest alla käinud ja korrumpeerunud, teisalt
aga mingi uut moodi sõltumatuseni jõudnud. Moodsa
maailma reeglid nagu ei puutukski enam nendesse, need
on väljaspoolsus, millega pole vajadust ega võimalustki
enam uuesti ühenduda. Samas on ääremaa ise Vaigu kangelastele
teatavaks „õigustuseks”. Edukuvandi perspektiivid
lihtsalt ei ulatu sinna ega ole seal võimalikudki. Vaid kolme
venna isa eraldub ülejäänud kogukonnast oma rikkuse ja
eduga, ent see pigem rõhutab teiste võimetust materiaalseks
eneseteostuseks.

Vaigu vendade võõristuse ja vastandamisvajaduse teise
tagamaana (isasuhte kõrval) võikski sel juhul näha üldisele
edukultusele alla jäämist: oma „saatuse” tõttu ei saagi vennad
nendesse kõrgustesse pürgida, mida ühiskond neilt näib
eeldavat. Vendade sünnikoht ja olmetingimused oleks justkui
õnnestumistele takistuseks, põhjustades pettumuse- ja
jõuetusetundest tekkivat eesmärgitut mässu. Sel moel resoneerub
„Juss ja vennad” paari aasta eest Ott Kiluskilt ilmunud
romaaniga „Veidrikud ja võpatused”, mis räägib samuti
noore inimese elust väljaspool „sündmuste” keerist, perifeerses
Peipsi alevis. Ka seal on maa mõnes mõttes nagu
mingi tõrjutute ääreala, kuhu jäävad maha need, kes pole
mingil põhjusel veel linna jõudnud. Moodustub kogukond,
mis on küll ülejäänud maailma tavade ja tegemistega kursis,
ent jääb samal ajal sellest välja; linn on olemas, aga see
eksisteerib pigem kujutlustes kui tegeliku kogemuse tasandil.
Ka seal lokkab alkoholism ja enamus tegelaskujudest on
pisut paadunud. Sealjuures tunneb noor peategelane aga
tuttavat eksistentsiaalset võõristust, mis kumab läbi tema
kasvuloo. Kuid kui Kiluski jutustajapositsioonis väljendub
vaikse vaatlemise melanhoolne kargus, siis Vaigu stiil eristub
oma jõulise tooni ja jõhkravõitu otsekohesusega. Ühest
küljest on minategelase jutustamisviisis ja sündmustikus
noorteromaanile omast hoogu ja enesekesksust, teisalt kulgeb
see lähenemine üsna tavapäratult keskkonnast tingitud
enesepositsioneerimise kaudu.

Vaik näibki kajastavat mingit hoopis teist tüüpi, eesti
kaasaegses kirjanduses üsna tundmatut olukorda ning
maailmanägemust. Kui minajutustaja oma hoogsal toonil
külakiige süütamisest või bordelliäri kavandamisest räägib,
pole selles ehtsale noortevaimule omaselt midagi moraliseerivat
ega eriti põhjendatutki. Alles „Jussi ja vendade”
kulminatsioonis, raamatu lõpuosas toimub vendades justkui
mingi murdumine. Pidevate vempude kaootiline koomika
võtab uue, traagilise näo. Noorte sünnipäevapeole, kuhu
kolm venda sulandumisraskusi trotsides ikkagi lähevad, saabuvad
maakonna kõige kohutavamad rusikakangelased (lk 98)
ja vennad näevad end korraga kõrvalt: kolm jõmmi irvitasid
autole toetudes, selles eas, kus suudetakse täna veel taburet
pilbasteks peksta, aastake edasi on aga ka taarakoti tassimine
paras pingutus (lk 98). Jutustaja lisab, et [---] selliste esmane
soov pole mitte peksta, seda nagunii, aga kuskilt noorusest
jäänud kihk üle olla, hirmutada ja alandada (lk 98–99) ning
selle tähelepaneku valguses vennad justkui näeksid, kuhu
nende valitud rada võib viia. Kolme venna pöörane, põrmustav
rünnak „rusikakangelastele” oleks sellest nägemusest
tingitud ängi väljendus, katse rünnata oleviku kaoses
kumavat trööstitut tulevikuperspektiivi, mis võidu saavutamisega
kummutatakse. Teisalt õõnestab vägivallavajadus
iseenesest võimaliku muutumise jalgealust. Jõutakse
tupikusse, millest läbi pääsemiseks peab kasutama mingit
hoopis uutmoodi, alles tundmatut lähenemist.

Pöörasele seatapule ja metsikutele vempudele, nooruse
uljusele, hooletusele ja rõõmule järgneb seega küpseks
saamine, iseseisvumine ning mingi püsivama maailmapildi
esimeste võrsete tärkamine. Esitatakse endale paratamatu
küsimus, mida tõeliselt tahta: vanimal vennal on selleks ilmselt
iseseisvus ja enesetõestamine, keskmisel ülidiskreetselt
edastatud armastusliin „korraliku” tüdruku vastu (mis
on jälle omamoodi sümboolne, sest just valitud tüdruk näib
esindavat tammsaarelikku maaideaali töökuse ja talitsetusega)
ja noorimal tahe jõuda kusagile mujale, kaugemale või
paremasse kohta, kuhu üha pöörasemaks muutuv tembutamine
paistab viivat. Sellise kasvuromaanina sobiks „Juss ja
vennad” kindlasti noorema generatsiooni lugemisvarasse,
ent samas paistab see teos piisavalt mitmemõõtmelisena,
et säärased žanripiirangud ületada. Vaigu maailmaga kaasa
võnkumiseks polegi vist vaja muud, kui vaid natuke avatust,
et heita hetkeks kõrvale see sõel, mis meid teiste inimeste
ja maailmanägemuste tõelisest mõistmisest lahutab.

"Tööpäeva lõpp"

Ilmus minu uus proosateost "Tööpäeva lõpp" Kokkuvõte: "Tööpäeva lõpp" sisaldab kaheksat jutustust aastatest 1997-2013. Lehekülgedelt leiab nii üksindust, hullust ja inimestevahelisi suhteid.
Raamat on müügil Apollos ja Rahvaraamatus

Sõpruse Puiestee esinemised aprillis

Sõpruse Puiestee
11. aprillil Tartus, Genialistide klubis
12. aprillil Tallinnas,Nõmmel, Von Glehni pubis (Pärnu mnt 326)

ENSV vs Eesti Vabariik täna

ENSV vs Eesti Vabariik täna

ENSV-s möödus minu noorus ja kujunemislugu ja noorus on alati ilus aeg. Kindlasti on paljut mida ma nostalgitsen, ma ei eita seda. Kui hakata võrdlema toonase elu plusse ja miinuseid, siis võrrelda neid veel tänaste plusside ja miinustega peaksin kirjutama lehekülge sada (võibolla isegi enam). Seetõttu piirdun vaid esmasega mis meenub. Alustaksin aga väga laiapõhise argumendiga milles olen tänini veendunud. Kui tänane inimene on pahatihti stressis siis toona valitses ühiskonda üleüldine äng. Need on kaks erinevat mõistet kuigi viimane on märksa nähtamatum, inimene üldjuhul isegi ei teadvusta seda.
Mul on allergia teatud psühhofarmakoloogia, täpsemalt ühe rohu suhtes ja seda tarbides viib see mind tagasi seisundisse millisena tundsin ennast keskmiselt (enamuse ajast) nõukogude eestis. Ja see seisund on päris kohutav. Ma ei tarbinud neid masohismist, ei, need kaasnevad „alkoholiraviga“ ja ennem kui pihta sain, et mis seda „tunnet“ põhjustab elasin taolist „õudust“ läbi kordades (tegemist pidanuks olema muideks rahustiga).

Realistlikult vaadates tundus tulevik toona äärmiselt perspektiivitu kuigi unistusi oli muidugi lademetes (nooruse värk). Kui täna arvatakse, et luulet ja luuletajaid on ossamumeie siis toona oligi luuletamine üks ja vahest ainus eneseväljendus, ringkonnas kus liikusin luuletasid praktiliselt KÕIK. Mind muide see ei tõmmanud, „luuleõhtud“ olid aga siiski elamus omaette kuna sellega kaasnes teatud õhustik ja rituaalid, küünlavalgus, vein jne. Muid eneseväljendusi praktiliselt polnudki. Joodi kohutavalt ja seda ei anna võrreldagi tänaste noorte alkoholitarbimisega (mida peetakse ka ohtlikult kõrgeks, ma ei eita). Parim asi mida nõukogude Eestist esile tõsta siis seda, et mingites „põhiväärtustes“ oldi ühel meelel ja kommunikatsiooni vähesuse tõttu uskusid teatud ringi inimesed, et nii mõtleb ja arvab kogu ühiskond, vähemalt Eesti rahvas. Hiljem osutus selline veendumus valeks, arvamusi ja ellusuhtumi oli siiski erinevaid ja see „ehmatas“, seda oli tõeliselt raske omaks võtta. Põhiväärtuseks oli siis see, et ENSV ja nõukogude ideoloogia on viimane pask ja kõik igatsevad omariiklust. Olgu lisatud, et unistused Eesti Vabariigist olid vaieldamatult idealistlikumad (aga mitte nii väga), teisalt nähti tulevikuühiskonda ikkagi Nõukogude inimese silmade läbi millel virvendas Soome TVst nähtud materiaalne heaolu. Arusaam vabadusest oli siiski pigem rahvuslik diktatuuririik, hoolitseva ja armastava diktaatori hoole all kes „rahvaga“ arvestab ja omakasupüüdmatult riiki juhib. Loomulikult nimetati seda pilti demokraatiaks aga tegelik ettekujutus oli pigem selline. Arvan, et paljuski tuleneb sellest, toona juurdunud nägemusest ja ka iseseisva eluharjumuse (mitte niivõrd mõtte) puudumisest praegune Savisaare-lembus ja üldse olemasolevate poliitklannide murdumatu võimutsemine. Kus sõna otseses mõttes süüdistatakse teineteist avalikult kõigis surmapattudes, õhtul juuakse aga kõige sõbralikumas õhkkonnas koos veini. (Meenub Califoria kaks telefonikompaniid kes kisklesid lõputult nagu olid lõputud ka omavahelised kohtuprotsessid, kuulusid aga samale omanikule. Loomulikult ei mahtunud nende vahele keegi kolmas).
Seksuaalelu oli kindlasti intensiivsem ja suhted vähem pragmaatilised, partnereid vahetusid „hoogsamalt“ ja julgen küll väita, et selline „mälestus“ ei tulene mitte minu praegusest east vaid suheldes siiski tänaste noortega usun olevat suhteliselt objektiivne. Siiski, keskealise ja 20 aastase suhe oli toona pea välistatud, „tabu“, täna kindlasti mitte. Põlvkondade vahe oli äratuntav, piirid tänasega võrreldes kordades ja kordades jäigemad.

Tõeline eneseteostus (näitus, raamat, luulekogu) algas kõige varasemalt ehk 30nendast eluaastast ja sedagi õnnega pooleks. Näitlejana võis tunnustust pälvida ka nooremana, sportlasena kindlasti. Kaklused ja vägivald olid igapäevasemad, ühiskonnas andsid tooni endised vangid, kriminaalid keda kardeti ja kellega arvestati. Tahtlike enesetappude arv oli võrreldes tänasega laes, narkomaaniat aga sisuliselt ei olnud (väga väikeses ringis kanep mis tuli venelastelt ja venemaalt), samas ei sõidetud ennast surnuks autodega ega lahkutud elust üledoosis. Praegused alkoholisurmad sõprade hulgas võib kirjutada kindlasti 80nendate arvele. Loeti palju aga ka niisama olekslemist ja mittemidagitegemist ei peetud mingiks eriliseks paheks. Piisas mõnest luuletusest kui inimene oli vähemalt omas ringkonnas juba „tegija“ (tähendab siis enamus), lisaks seltskond gurusid kes omas kvaliteetset helitehnikat ja head, välismaist plaadi või lindikogu. Kindlasti käis ka see eneseteostuse alla. (nende „langus“ seoses iseseisvumisega oli ehk kõige äkilisem ja valusam). Tegeleti muusikaga aga vahendid selleks olid äärmiselt piiratud nagu ka võimalused astuda avalikkuse ette. Kes seda suutsid positsioneerusid juba mitu trepiastet ülejäänutest kõrgemal. Kindlasti oli eneseteostuseks ka „ärikaks“ olemine, mitte küll minu ringkonnas aga omada välismaiseid rõivaid ja pudi-padi andis teatud ringkonnale identideedi ja omalaadse väärtuse. Mõttevabadus näis avaram sest paheline joonistus väga selgelt, halle toone keda vihata ja pooldada oli kordades vähem. Filosoofilises ja religiooses plaanis ahmiti suht kõike, see mis keelatud, see oli koheselt ja vaieldamatult hea ja tunnustamist väärt.
Eneseteostuse alla käis koguni oma pind, tuba, korter, vallutatud pööning või keldriurgas. Jah, mitte kõik ei olnud selliseks nahaalsuseks suutelised. Peab tunnistama, et taoliseks aktsiooniks pidi olema tõeliselt hea „haistmine“ (ka suhtlemisoskus), et sind nädala pärast välja ei tõstetud või miilits kutsutud. Parimad pinnad olid üldiselt räämas puumajad agulites mille seaduslikud elanikud alkoholilembeilsed või ise seadusega pahuksis. Siiski võis leida ka tühja mitmetoalise vanalinnas. Korteri kui terviku üürimine oli pea võimatu, küll aga leidis üüritoa kuid ikka ühele inimesele, paare ei tahetud, kardeti sekeldusi, veel sündimata last kes võis üürijale tuua kaasa märkimisväärseid jamasid kuni selleni, et tuba antigi noortele inimestele „päriseks“ (sellest ka võibolla püsisuhete haprus, lihtsalt polnud kuskil koos olla). Nagu ütles naine: siis koliti sisse ja mitte ei tõstetud välja (nagu tänapäeval). Üldiselt olid aga elamistingimused kohutavad, tihti kolm põlvkonda kahetoalises korteris, lootuses, et järgneva kümne aasta jooksul saavad vähemalt noored omaette elamise. Õnnelik lõpp oli siiski harukordne.

Kõiki restoranide/kohvikute šveitsereid ja baarmane peeti üldjuhul endisteks julgeolekutöötajateks või vähemalt kaastöölisteks. Majanduslikult kõige tasuvamateks ametiteks olidki juba eelpool mainitud: šveitser, baarman, kelner, taksojuht, meremees, kalur, torumees, lisaks neile kaevur ja osaliselt eesrindlik kolhoosnik (masinist, lüpsja). Eelisseisundis olid ka teatud tööstuskaupade kaupluste müüjad. Ka pillimeestel kes mängisid juba tunnustatud ansamblites ja käisid kolhoosipidudel ei läinud sugugi halvasti. Samas arstid, pedagoogid, insenerid, teadlased elasid suht näljapajukil ja võimalus kõrvalt teenida oli minimaalne või olematu. Varastati ja sahkerdati kõikjal ja see ei olnud mingisugune kuritegu, mõned pidasid seda koguni õõnestustegevuseks. Siiski võis vahelejäämise korral (näidisprotsessid) oodata süüdlast karm karistus. Tean juhust (ENSV-s) kus 6000 meetri niidivarguse eest mõisteti õmblejale (naisterahvas) 6 aastat reaalset vanglakaristust (iga 1000 meetri eest aasta, kokku siis 30 niidirulli). NSVLiidus sai lahtise õllemüüja surmanuhtluse kuna varastas vahu pealt (nagu uurijad välja arvutasid) oma staaži jooksul üle 30 000 rubla (ma ei tea kas karistus viidi ka täitmisele või anti inimesele armu, sellest „hoiatav“ raamat ei rääkinud, loodetavasti viimast kuna tegemist oli ka naisterahvaga). Kui ma eksi siis 15 000 rubla riigivarguse eest võis süüalust oodata kõrgeim karistusmäär. Keskmine palk oli 120-180 rubla, üle selle oli inimene juba hästitasustatud. Kaevuri ja kolhoosniku teenistus võis ulatuda koguni 500 rublani, kalur teenis kohati veelgi rohkem, meremeestel oli seoses võimalusega välismaal seilata lisaks palgale ka muid eeliseid.

Arstiabi piirdus vähesete olemasolevate medikamentidega, lisandus vereülekanne, vitamiinid, mingid antibiootikumid ning loomulikult operatsioon. Kirurgid olid üldiselt tasemel, diagnostika ja vahendid nullilähedased. Ma ei tea millal tehti Eesti Vabariigis viimane operatsioon seoses maohaavaga (ma ei pea silmas mulgustumist), nendel aastatel nagu muud võimalust ei olnudki.
Ämmaemandate käitumisest sünnitajaga ei tahaks kirjutadagi. Tean vist ainult paari ema keda ei sõimatud ja mõnitatud. Isegi abielus olevad naised teenisid ära märgistamise „lits“, „hoor“ jne. Võibolla sellest ka suhtumine, et meesgünekoloogid olid paremad kui sookaaslased.

Ma ei viitsi siin kirjutada defitsiidist, järjekordadest, tarbekaupade olematust kvaliteedist, invaliididest ja vanuritest kes olid absoluutselt teisejärgulised mitteinimesed.
Seltskonnas kus ise tiirutasin valitses veel pidev hirm, et sind ühel päeval Pagari tänavale viiakse/kutsutakse ja paljude sõpradega ka nii läks. See ei olnud toona pullitegemine ega nali. Kuidas sealt pääseti ja kas üldse sõltus paljuski uurja suvast ja inimese enda laveerimisoskusest ja järelandlikusest.

Kui aga heita kõrvale sõnavabadus ja poliitiline „tundlikus“ siis 70nendad aastad olid keskmisele eestlasele suht stabiilsed. Toidukaupade osas valitses siiski teatud sortiment (tegelikult kümnendi alguspoolel), vastutust oli suhteliselt vähe (nõme NSVLiit) ja kui omati veel enda elamispinda siis polnud nagu vigagi. Lollusi tuli muidugi kaasa mängida aga päris piitsaga kedagi ei sunnitud, üür sai kindlasti makstud ja leib laual. Keelatud kirjandusest hoiduti ja teatud ringkondadega alalhoidlikusest ei suheldud. Võimu kiruti irratsionaalselt ja omade keskel (ventiil), varastati süüdimatult. Ametlikult trükitud raamatud, kunstinäitused, teatrikülastused, kino olid kättesaadavad nagu ka soome televisoon, klassivahed laiemas plaanis vähekontrastsed, alkohol odav ja lubatud, arstiabi ja haridus tasuta ja kokkuhoidlik üliõpilane (kes prassimisest hoidus) võis elada ka 40 rublaga kuus. Jah, niru oli aga hakkama sai ja kuna puudus võrdlusmoment siis ei olnud ka tänapäevale omast silmnähtavat stressi. Küll aga oli äng, nähtamatu ja pidev hallus. 80nendatel kõik muutus, allakäik oli korraga alasti ja pöördumatu, äng aina süvenes kuniks siis perestroikani kus olme läks veelgi halvemaks kuid tekkisid esimesed lootuskiired.

Ma ei arva, et Põhja-Koreas elaksid inimesed ainult rõõmutuses, ka need kes ei kuulu eliidi hulka, rõõm on midagi sellist mida on raske või võimatu seletada, see on kingitus ja üldjuhul ei jäeta kedagi ilma. Ma muidugi ei räägi siin Korea näljahädast ega koonduslaagritest vaid keskmisest inimesest ja aastast kus supitilk ja leivakannikas ikka laual. Üldine nõmedus ei võta inimeselt siiski õnnehetki ja mida harvem ja vähem, seda magusamad nad on. Praeguses, kapitalistlikus heaoluühiskonnas toidab inimese õnnevajadust üldise arvamuse kohaselt (tunnustuse kõrval) millegi omistamine: uus auto, arvuti, telefon, ma nõustun täielikult, et kaubanduskeskustes on mõnus hängida, ei mitte ainult noortel vaid ka endal, kõikvõimalikud vidinad milleks piisab AINULT rahast ja see viimane pole tegelikult (kui ennast kokku võtta, olgu või unistuste pinnal) mingiks lõpuni ületamatuks takistuseks (olgu või Soome ehitajaks).

Kui aga sellest kaugemale vaadata siis on vabadus „olla“ äärmiselt suur ja mitmekesine, võimalusi on tõesti tuhandeid ja kas mitte nimelt see ei ole üks stressi osadest, see, et neid ei suudeta enda saamatuse, laiskuse tõttu kasutada. Mina küll stressan, et ma ei viitsi isegi väljas jalutamas käija, rääkimata reisimisest jne. Ma stressan info üleküllusest (kuigi ma ei vaata televiisorit), ebaõiglusest ja lollusest millest meid nüüd iga päev teavitatakse (ENSV-s vaikiti), ebakindlusest pidevalt muutuvas ajas, uutest seadustest, hinnatõusudest (ENSV-s haruldane (mitte küll lõpuaastatel)), klassivahedest kus mul pole üüriraha, stressan, et ma ei tee justkui midagi, et ma istun liiga palju internetis, et ma ei viitsi helistada paljudele sõpradele, ei viitsi suuremat suhelda, et mind silmnähtavalt persest tõmmatakse (ENSV-s oli see paratamatu) ja ma taas ei viitsi midagi ette võtta (kuigi võiksin), stressan sõda ja sõjahirmu, lõpetuseks stressan selle pärast, et ma ei suuda oma elu muuta... Võibolla stressan ma koguni sellest, et keegi ei otsusta enam minu eest. Kuid ma ei änga nähtamatult, paratamatusest ja möödapääsmatusest... Sealjuures, et ennast enamuse ajast ometigi normaalselt tunda ei pea ma tegelema meditatsiooniga või otseteed vanglasse tormama kui mulle ühiskonnas midagi pinda käib ja ma ei suuda enam vait olla. Halvimal juhul võidakse mind hävitada kui „täisväärtuslikku“ kodanikku, muuta naerualuseks, tembeldada hulluks aga see on siiski midagi muud kui trellid. Ma võin isegi varastada, ilma, et mind ootaks surmanuhtlus.
Ma saan kirjutada, seda avaldada, teha muusikat, lugeda mida heaks arvan ja väljendada ennast peaaegu vabalt. Ma saan... irw.

RAAMATUTUTVUSTUS. TEET KORSTEN

Mait Vaik "Juss ja vennad"

Aktaprint, 2013, 112 lk

Jah. Selle raamatu puhul tabas mind hiljuti pisukene déjà vu. Äkki olete lugenud Heimito von Dodereri romaani "Igaühest võib saada mõrvar"? See ilmus igiammusel ajal (1974) Armand Tungla tõlkes Eesti Raamatu "Mirabilia" sarjas. Kui ei ole lugenud - soovitan, või ei julge ikka soovitada, sest lugesin seda ise lapsena ja sellest on ikka aega möödas. Igatahes, kui õigesti mäletan, keegi püüab seal lahendada ammust kuritegu ja lõpuks selgub, et ta on ise enda teadmata mõrvar. Kui ei usu, et nii saab olla, siis ikka lugege seda Dodereri romaani!

Nimelt lugesin vaimustusega Maidu raamatut, nutsin ja naersin ja tundsin uhkust, et olen ammusest ajast geeniusega tuttav, aga äsja rääkisin ühe teise sõbraga ja ta ütles, et olen ise ka konkreetselt selles raamatus sees!

Seal on nimelt koht, kus nimitegelased (Juss ja vennad!) ajavad selga oma isa diakonist sulase luteroki ja talaarid ning lähevad nõnda purjus peaga küla peale isa mersuga sõitma. Vot. Mina sain Maiduga tuttavaks Kilingi-Nõmmel, kus olin teoloogiatudengina professor Elmar Salumaa juures praktikal (loe: nautisin huvitavaid vestlusi, jõin päevad läbi teed, õlut ja muud kangemat kraami, lugesin palju raamatuid ja artikleid usuteadusest kriminullideni ning suhtlesin kohalike ja külla tulnud kuttidega nn Salumaa klubis).

Nüüd see sõber rääkis, et kord üks lühemat kasvu tüüp Nõmmelt oli lakku täis ja läks Salumaa luterokiga välja kakerdama. Kui ta mind trehvas, oli talle meenunud minu kompliment "sul on klaverimängija sõrmed" (tal olid tõelised vinku-viinerid sõrmede asemel) ja... ta tuli mulle tänava peal kallale. Luterok seljas ja muda maas, kus me siis maadlesime.

Aga sellest ma ei tahtnud rääkida, nagu öeldakse.

Keegi loll nimetas seda raamatut kuskil lasteraamatuks. Ega vist polnud lugenud ja tegi pealkirja põhjal järeldusi. Tegelikult on tegu maagilist realismi viljeleva teosega. Seriaali "Lost" vaatasite? Seal oli segane lugu, keegi s...ttagi aru ei saanud, aga... kuradi põnev oli! Lõpuks tuli välja, et kõik tegelased on surnud ja seal filmis näemegi nende n-ö hauatagust elu. Nii, et nad ise ei tea, et nad surnud on. (Kusjuures ma ise olen lapsest peale mõelnud, et nii ongi - näiteks jäin eelmisel tänavanurgal auto alla, aga siin kohal jätkub lugu, nagu poleks midagi juhtunud; samale võimalusele vihjab muide Stephen King kuskil.)

Äkki me surime seal Kilingi-Nõmmel ära ja nüüd oleme tegelased ses raamatus?

Vot. See Jussi-raamat on selline ühtepidi realistlik ja teisalt väga unenäoline ja vahel ongi see nagu lasteraamat - selle mööndusega, et lasteraamatus kasutatakse sel juhul selliseid sõnu nagu "türa". Soovitan!

Mait Vaik on muide bändi Sõpruse Puiestee kandvaid talasid ja ülivinge sõnade autor!

Paar head litakat vastu kärssa!

Paar head litakat vastu kärssa!

Paavo Matsin 10.10.2013 prindisaada
Mait Vaik, Juss ja vennad. Toimetanud Karolin Lillemäe. Alo Aarsalu kaanepilt. Aktaprint, 2013. 111 lk.


Mait Vaigu „Juss ja vennad” algab perekondliku jõulukirikuga kusagil Eesti kolkaküla trööstituses (surnuaial möödutakse sõbra hauast, too oli ennast mobiilimastist alla kukutanud), misjärel süüdatakse tegelasi tutvustava visiitkaardina äsja ärandatud auto. Tõepoolest, nii kirjeldatuna võiks lugejale pakutav õhustik tunduda justkui veikoõunpuuliku mülkagootikana, sellise rusuvalt rustikaalse dekoorina, nagu võis näha filmis „Püha Tõnu kiusamine”, kus mingi tüüp tuleb pärast oma auto lõhkumist uudistama valge sisuga Bentleyt nagu kosmoselaeva. Selline sarnasus on siiski petlik, sest kohe algusest käivitab kirjanik Vaik teoses huumori­prismamasina, mis mahendab toimuvat ning annab kõigele naljaka ja isegi helge põhitooni. Lugedes saab naerda ikka väga-väga palju.
Juba esimeste ridadega tekib arhailise ja brutaalse tegevuse taustale ning huumori kõrvale ent midagi seletamatut – mingi kummaline „krigisemine”, natuke salingerlik kuristik-rukkis –tunne, kus tegelaste mõtted ja dialoogid annavad pidevalt mõista, et liigutakse kuhugi sügavamale, kui esmapilgul lihtsa tegevuse ja nalja alusel arvata võiks. Nii tunnistab peategelane, üks vendadest, pärast kirikuskäiku endale: „Ja ma muutusin päris kurvaks ja kipitus tuli kurku, kui mõtlesin, kuidas nad selle Kristusega ikka käitusid, munnikari” (lk 6). Selline tore küsimusi tekitav veealune vool raamatus täieneb ja tüseneb pidevalt, paiskudes lõpuks purskkaevuna välja värvikate tegelaste elufilosoofilistes arutlustes ja vestlustes, kuid ilmnedes olulisemal kujul ja peidetumalt vist pigem pisiasjades. Mulle tundub, et paljude kultuslike laulusõnade loojana tuntud Mait Vaik (vt luulekogu „Kõigil on alati õigus”, 2012) ilmub siin raamatukeses ikka ka (võib-olla isegi tahtmatult) andeka poeedina just väikestes, väga filigraansetes detailides. Näiteks kui pärast vendade rustikaalset seatappu järsku nagu möödaminnes tõdetakse, et: „… jäi ema nuga korraga pekikäntsakasse pidama, seejärel tõstis ta pea ja suunas pilgu lakke” (lk 13). Sellistel hetkedel hakkaks korraks taustal nagu mängima kauge Metro Luminal … Ja see on väga hea tunne.
Niisiis, meie ees on pealtnäha lihtne lugu maaelust, kus tegelasteks võrdlemisi edukas põllumehest isa ja tema abikaasa, nende pojad („Loll-Antsu käbid”), aga ka luteri kiriku diakon (ja ühtlasi talu sulane) ning muud värvikad külatüübid: Mustika Sass, Veterinaar („velskrimunn”), kõrtsmik Munni-Juku, pesemisest keelduv Seediku-vana, konstaabel Libe-Ats ja veel mõned episoodilisemad kujud (näiteks Loll-Kalle ja Diabeetiku-Madis). Nad kõik elavad maaelu, mida rebestatakse ühelt poolt ebatsensuursete väljenditega, teiselt poolt aga veelgi ootamatumalt mõjuvate kristlike allusioonidega, „püha maailma jäänustega” tegelaste mõttekäikudes. Kuivõrd selline kokteil või kombinatsioon (ropendav teismeline noormees võrdleb oma vendade käitumist piiblitegelastega) mõjub tänapäeva Eestis usutavana, on iseküsimus. Mulle tundub, et ka kirjanik Vaik on kohati ilmselt kahelnud, kas mõni tegelane ikka saab nii rääkida/mõelda, nagu ta just on kirja pannud. See ei ole siin mitte etteheide, vaid säärane lähenemine lisab teose huvitavale „krigisemisele” tegelikult vaid hoogu juurde. Nii arutleb peategelane kohe pärast seda, kui joodikust traktorist Otsa Peeter kasutab sõna „šovinism”, et kas selline sõnavalik ikka on võimalik: „Jäin hetkeks mõttesse, kust selline taolisi sõnu teab, et selliste sõnavara peaks ju piirduma ainult kolmega, Belarus (=mina), kartul (=piiritus) ja mutrivõti kui neid kahte ühendav eksistents” (lk 38).
Esimesed teosed, mida võiks Vaigu geniaalse vesterniga võrrelda, nimetab teoses tunnustavalt isa, need on Tammsaare „Tõde ja õigus” ning Kivi „Seitse venda”. Veetsin kunagi oma elust kaks aastat Tammsaare muuseumis töötades ja pikkadest vestlustest tollase direktori ja tammsaarefiili Elem Treieriga kujunes mul küll arusaam, et meie klassik oli ikkagi väga lihtne mees (ei käinud hea meelega isegi restoranis, sest oli talupoiss jne), ometi oli suurteoses kogu taluelu vaid teatridekoratsioon, butafooria, mille taga ikkagi universaalne metafüüsiline sõnum. Peategelane Vaigu raamatus arutleb seega väga sarnaselt, tammsaarelikult: „Mõtlesin, et kõik see puudega jamamine ja põllumajandus oli ka nagu mingi kuradima kaitseriietus. Seegi vist, et ta meid, poisse, aasta läbi hommikust õhtuni vagude vahelt mingit sitta pani korjama, minagi olin vennastega nagu maskeeringu osa”
(lk 15). Kui keegi ütleks, et Vaigu võrdlemisi õhukese „Juss ja vennad” võrdlemine Tammsaare paksude teostega ei ole kuidagi sünnis, siis vastaksin, et „Tõe ja õiguse” mahus teoseid kirjutada ei olegi enam tegelikult väga mõtet. Sellisest pretensioonist loobumisest signaliseerib Vaik mitmeti, ka sellega, et ta oma sisult suurepärase raamatu on jätnud enam-vähem kujundamata ning kaanel on ainult eksitav, pigem lasteraamatule sobiv jabur joonistus taluõuest. Kui millegagi Vaigu teost veel võrrelda, siis tulebki kohe meelde Tõnu Trubetsky ja Anti Pathique’i kummaline pigem vist täiskasvanutele mõeldud nn lasteraamat „Susi jutud” (Ajakirjade Kirjastus AS, 2007), kus ka on tegelasteks joodikud ja elumeistrid kuskil taburettidega sisustatud talumajas. Vaik kirjutas sellele multifilmilikule albumile tookord tagakaane luuletuse. Mingi taotluslik sarnasus neis teostes on: kui „Susi juttudes” igatsevad tegelased ära Kolumbiasse, siis siin tahavad vennad Kuubasse.
Hiiliv dialoog tammsaarelike klišeede või seisunditega on Vaigu raamatus tõesti olemas. Isa leiab näiteks, et „kohtuskäimine virgutab, hoiab meeled selged” (lk 79) või sõnastab diakoniga vaieldes kuulsaid sententse veidi ümber: „Tee tööd, siis sa ei jõua niipalju vihata, see on küll õige” (lk 80). Suisa vanatestamentlikult-tammsaarelikult mõjub aga stseen, kus surivoodil vanaisa saadab vennad poest pudelit varastama. Ka vanaisa peab ennast tõeliseks luterlaseks („ma igaljuhul ei kavatse siit kaine peaga lahkuda, sellist käsku ei ole!”,
lk 60) ja võrdleb end kuningas Saalomoniga! Minu tõeline austus sellisele uuele haruldasele ja võimsale tegelasele Eesti ilukirjandusmaastikul! Ma tooks talle ise kohe selle pudeli!
Vaigu raamatus on mitmeid võimsaid kujundeid: neetud kartulid, rasvast ja pekist läbi imbunud viiemeetrine tammepuust laud jne. Seejuures jäädakse üldiselt kahe jalaga maapinnale ega arendata sellisest materjalist (jõhker maaelu, kristlus jne) välja ervinõunapuulikke, küll stiilseid, aga lõpuks uttu hajuvaid liiga bisarseid mõtteuperpalle. Vaigul on muidugi vägagi filmilikke kaadreid, eriti see, kui vennad panevad juua täis peaga selga diakoni luteroki ja talaarid ning sõidavad isa uue limusiiniga kraavi (lk 17). Võib-olla olen kuidagi ülekohtune filmikunsti vastu, aga mulle tundub, et Vaik on läinud edasi sealt, kust tänapäeva (Eesti) ühiskonda kriitiliselt käsitlevad filmitegijad – kas või Veiko Õunpuu („Tühirand”, „Sügisball”, „Püha Tõnu kiusamine”, uut filmi ei ole ma veel näinud) – ei taha minu arust millegipärast edasi minna. Meile demonstreeritakse filmides küll võõrandunud inimesi (tavaliselt vist küll linnaelanikke), ironiseeritakse väikekodanluse üle, näidatakse tühje elusid ja tupikusse jõudmist, getomaastikke, piibellikus mõttes igasugust põlastatud Samaariat, aga selle lootusetuse ja jõhkruse demonstratsiooniga asi tavaliselt lõpeb. Ja eks Mati Unt ongi siin vallas halb teejuht. Vaik läheb samuti „inimeste ja probleemide sisse”, aga põgusas loos on tajutavad ka päästvad vertikaalid, isegi kui nendele vastandutakse või kui neist on tänapäeval tõesti alles jäänud ainult pühad varemed (kirik, perekondlikud autoriteedid, vanaisa talu ülevõtmine jne). See ei puutu nüüd otse Veiko Õunpuusse ega ka Ervin Õunapuusse, aga kirjutan kahe käega alla Vaigu raamatus isa kuldsetele sõnadele, mis ta kultuuritegelasi vaagides ütleb: „Kuna neist põllumeest ei saanud, kartul ei plaksuta ju iga lolluse peale, siis tuleb üksteist kiita. Kuniks nad viimaks väsivad. Maamees on nende jaoks tolm, selles on nad kõik ühiselt ja üheselt kokku leppinud, aga muidu nad kirjutavad oma jutte ja maalivad ja teevad neid näruseid filme suurest edevusest. Ja kui nad viimaks vanaks saavad, et kellegi peale enam kade olla ei olegi, siis hakkab osa end pühakuks pidama ja need, kes mitte, need joovad end lihtsalt surnuks” (lk 73). Mnjah, Vaigu mahlakat teost lugedes tabasin end igasugustelt mõtetelt, näiteks, et kuskilt on tulnud kultuuriellu mingisugune kummaline getoarusaam, et kunstivärki saabki teha ainult linnas kuskil vanades tehasehoonetes, kultuurikateldes, mahajäetud ebaesteetilistes kolakates jne. Palju parem on ikkagi minu arust viljeleda kultuuri kas maal looduse keskel sõnnikut visates või siis juba mõnes Prantsuse barokklossis, sukkpüksid jalas, konjakit limpsides. Igal juhul tekib raamatut lugedes hulk idusid pähe. Nii lõpetakski Mait Vaigu väga väärt teose käsitlemise siinkohal elutarga isa sõnadega (keda muidugi raamatus ka välja naerdakse): „Kõik head asjad räägivad ikka maainimesest, sellepärast see Tammsaare ongi üle prahi”. Vaigu raamat on ka üle prahi. Üks selle aasta lõbusamaid ja ootamatumaid lugemisi.

Martin Luiga minu esimesest proosateosest "Juss ja vennad" ZAUMis

Martin Luiga minu esimesest proosateosest "Juss ja vennad"  ZAUMis  Link: Mait kutsus sed oma Jussikesteks

Jürgen Roostelt ilmus tänases "Maalehes" esimene "Juss ja vennad" tutvustav, ülevaatlik arvustus, lõin selle ümber (kindlasti mõne trükiveaga), et nii saab jutustusest esmase pildi. Lisaksin vaid, et tean, ka tüdrukud on raamatu isegi lõpuni lugenud ja pole see ainult poistele midagi. Aga tänud Jürgen!

Mida väikesed võllaroad ühes maakohas teevad?

JÜRGEN ROOSTE (Maaleht)

Mait Vaigult ilmus tõeline poisteraamat. Ja tõeline maaeluraamat. Veidi kare, veidi ropp, musta huumoriga, aga omamoodi aus…

Maaeluromaane/-jutustusi sünnib meil vähe.

Veel vähem ilmub poistekirjandust, sääraste suuremate oma. Aga eraldi poistekirjandust oleks vaja.

Mait Vaik, Sõpruse Puiesteest ning Vennaskonnast tuttav muusik ja luuletaja, on nüüd õnneks avaldanud oma esimese jutustuse, mis pakub midagi poistele.

Peategelasteks on kolm rikka ja võimuka, külas autoriteetse, aga rehepapilikult ahne ja seadusenurki õigeks sõitva mehe poegadega. Jutustajaks keskmine vend, kes ise veidi tagaplaanil,  laseb särada leidlikul väikevennal Jussil,  kes suurema jao sigadustest-vempudest välja mõtleb, ja vanemal vennal Veltsil, kes juba pea täisealisena kõik need avantüürid vedada võtab.

Noored siin raamatus joovad liiga palju, aga et olen lugenud vähemasti kaht sotsioloogilist uurimust, mis kirjeldavad Eesti maakohtade/väikeasulate noorte meelelahutust/olenguid suure alkoholitarbimisrallina, siis ei kahtle ma, et nii see võis ja võibki olla.

Ka peab autor vajalikuks vabandust paluda, et raamatus on ebatsensuurseid väljendeid „sest autor on veendunud, et just selline keelekasutus on jutustuse tegelastele kahjuks omane“.

Kahjuks küll, aga siinne keel on oma koreduses-koleduses kohati isegi malbe. Vähemasti jutustajahääl püüab mõelda vahel ka noist asjust „nagu tüdrukutele öeldakse/kirjutatakse“, ja jääb sellega mehelikult jänni.

Mida poisid teevad? Varastavad isa tagant alkoholi, sõidavad panniks ta uhke auto, veristavad välismaalt toodud tõusea, joovad ära armulauaveini ja kukutavad alla kiriku kroonlühtri…

See kõik on kirjeldatud ulja räpaka huumoriga, tegutsemisse sekkuvad kõiksugu külahullud ja poolperverdid.

Naljakad pole mitte sündmused ise, vaid nende kurbnukker kirjeldus, absurdiõhkkond, millest Eesti reaalsus vastu vaatab.

Poisid viivad salaja ka vanaisale haiglasse varastatud rummi ning päranduseks saavad maad ja metsa, nii et loo lõpuks peab vanim vend ikkagi kuidagi püüda mehistuda…

Ütleme nii,  et see on lugu, kuidas pättidest poistel võib ka võimalus olla. Kas nad sellest ka kinni võtavad… Karta on, et see on Vaigu järgmise raamatu teema.

Ent kas selline maapoiste pätitegemine rikub noorsugu ja nende keelekasutust?

Ma usun, et televiisorikastist näeb palju hullemat kraami, netiavarus ja omavahel visatud naljad on hulga rõvedamad.

Las olla siis poistel oma „Nurjatud tüdrukud“, Aleksis Kivi seitse vennakest tegid ka hulle tükka…