Jürgen Roostelt ilmus tänases "Maalehes" esimene "Juss ja vennad" tutvustav, ülevaatlik arvustus, lõin selle ümber (kindlasti mõne trükiveaga), et nii saab jutustusest esmase pildi. Lisaksin vaid, et tean, ka tüdrukud on raamatu isegi lõpuni lugenud ja pole see ainult poistele midagi. Aga tänud Jürgen!

Mida väikesed võllaroad ühes maakohas teevad?

JÜRGEN ROOSTE (Maaleht)

Mait Vaigult ilmus tõeline poisteraamat. Ja tõeline maaeluraamat. Veidi kare, veidi ropp, musta huumoriga, aga omamoodi aus…

Maaeluromaane/-jutustusi sünnib meil vähe.

Veel vähem ilmub poistekirjandust, sääraste suuremate oma. Aga eraldi poistekirjandust oleks vaja.

Mait Vaik, Sõpruse Puiesteest ning Vennaskonnast tuttav muusik ja luuletaja, on nüüd õnneks avaldanud oma esimese jutustuse, mis pakub midagi poistele.

Peategelasteks on kolm rikka ja võimuka, külas autoriteetse, aga rehepapilikult ahne ja seadusenurki õigeks sõitva mehe poegadega. Jutustajaks keskmine vend, kes ise veidi tagaplaanil,  laseb särada leidlikul väikevennal Jussil,  kes suurema jao sigadustest-vempudest välja mõtleb, ja vanemal vennal Veltsil, kes juba pea täisealisena kõik need avantüürid vedada võtab.

Noored siin raamatus joovad liiga palju, aga et olen lugenud vähemasti kaht sotsioloogilist uurimust, mis kirjeldavad Eesti maakohtade/väikeasulate noorte meelelahutust/olenguid suure alkoholitarbimisrallina, siis ei kahtle ma, et nii see võis ja võibki olla.

Ka peab autor vajalikuks vabandust paluda, et raamatus on ebatsensuurseid väljendeid „sest autor on veendunud, et just selline keelekasutus on jutustuse tegelastele kahjuks omane“.

Kahjuks küll, aga siinne keel on oma koreduses-koleduses kohati isegi malbe. Vähemasti jutustajahääl püüab mõelda vahel ka noist asjust „nagu tüdrukutele öeldakse/kirjutatakse“, ja jääb sellega mehelikult jänni.

Mida poisid teevad? Varastavad isa tagant alkoholi, sõidavad panniks ta uhke auto, veristavad välismaalt toodud tõusea, joovad ära armulauaveini ja kukutavad alla kiriku kroonlühtri…

See kõik on kirjeldatud ulja räpaka huumoriga, tegutsemisse sekkuvad kõiksugu külahullud ja poolperverdid.

Naljakad pole mitte sündmused ise, vaid nende kurbnukker kirjeldus, absurdiõhkkond, millest Eesti reaalsus vastu vaatab.

Poisid viivad salaja ka vanaisale haiglasse varastatud rummi ning päranduseks saavad maad ja metsa, nii et loo lõpuks peab vanim vend ikkagi kuidagi püüda mehistuda…

Ütleme nii,  et see on lugu, kuidas pättidest poistel võib ka võimalus olla. Kas nad sellest ka kinni võtavad… Karta on, et see on Vaigu järgmise raamatu teema.

Ent kas selline maapoiste pätitegemine rikub noorsugu ja nende keelekasutust?

Ma usun, et televiisorikastist näeb palju hullemat kraami, netiavarus ja omavahel visatud naljad on hulga rõvedamad.

Las olla siis poistel oma „Nurjatud tüdrukud“, Aleksis Kivi seitse vennakest tegid ka hulle tükka…