Linna tagant algab teine maailm
Linda-Mari Väli arvustus raamatule "Juss ja vennad" Värske Rõhk kevadnumbris 2014
Mõned asjad ei anna end kohe kätte: läheb natuke aega ja
avanemist, et mõista ning omaks võtta. Küllap tuleks niimoodi
suhtuda ka teise inimesse – näha teda ilma isiklike
hoiakute kujundava sõelata, mis väljastpoolt tulvavat paratamatult
enda kaudu vormib. Läbi lastakse vaid tuttavlikuks
jahvatatud teemad, kuna kõik võõras jääb justkui mingi
takistuse taha, mustendades seal ähmase, moonutatud tõelusena.
Iseendast taandumine võib seega küll keeruliseks
osutuda, ent kannab samas erilisi vilju: eelkõige avaramat
vaatlust ja rikkalikumat mõistmist.
Mait Vaigu romaanidebüüt „Juss ja vennad” saaks sellise
suhtumise puhul proovikiviks. Ehmatavana mõjuv mõttemaailm
ning olustik võib alguses eemalegi tõugata, kuna
peategelased, kolm kasvueas venda, satuvad juba esimestel
lehekülgedel üsna võika seatapu korraldajateks ja see
pöörane veretöö võib pahaaimamatule lugejale üsna äkiliselt
mõjuda. Tundub, et autor pole katsunudki võimalikku
kokkupõrget vältida, pigem vastupidi: ta alustakski nagu
kõige kompromissitumast sündmusest, lastes tegevustikul
alles hiljem maheneda (kuigi mahenemiseks saab seda
nimetada vaid seatapukontekstist lähtudes) ja peategelastel
avaneda. Esimeste lehekülgede šokk üritaks justkui
pinda alt ära lüüa, et hiljem tühja koha pealt uut, puhtamat
mõistmist kasvatada.
Sellega seoses meenub Michael Hanekese film „Benny
video” (Benny´s Video, 1992), mis algab samamoodi seatapmisega,
juhatades sellega sisse ühe teismelise nihestunud
isiksuse. Kuid kui Hanekese veretöö toimub talitsetud,
eesmärgipärases ja nõnda ka pisut steriilses õhustikus, lähenedes
sellega pigem linnakeskkonnale, siis „Jussis ja vendades”
on seatapmine selgelt talurahvalik sündmus. Ühest
küljest jõhker, aga teisalt aus ja otsekohene: loomale hüpatakse
lihtsalt selga ja lüüakse talle puss kõrri, unustades
kõik eeskirjad, elektripüstolid ja moodsa maailma nõudmised.
Seatapmine on sel moel lihtsalt elu igapäevase tõsiasja
tunnistamine, toiduahela paratamatus, mille kõrvutamine
linnainimese kilekotis ostetud ribikondiga ei muuda seda
mitte õilsamaks, vaid ainult võõrdunumaks sündmuseks.
Maa ja linna vastandamine tundubki „Jussi ja vendade”
läbiva suure teemana. Neetud maaelu, praegu istuks kuskil
linnas, töötaks pangas ja ajaks raha kokku selle asemel, et siin
põllul roomata (lk 8), teeb keskmisest vennast minajutustaja
(kelle nime Mait Vaik mõneti tähendusrikkalt ütlemata jätab,
kuna nõnda saab minajutustaja autoriga justkui samaseks)
juba esimestel lehekülgedel oma suhtumise selgeks ega
väsi seda läbi terve raamatu üha vaimukamalt ja vahedamalt
üle kordamast. Kolme noormehe siunamisest
tekib kujutluspilt, et maa on justkui inimlapse
piinamiseks välja mõeldud karistuskoloonia,
millele vastanduseks seatakse pidevalt linn:
unelm, mis kujuteldava varjuna maa jõleda
tegelikkuse kohal ripub. Maad samastatakse
tammsaarelikult töö ja vaevaga; ühe kindlameelse
talupoja kirjeldust võiks sama hästi kasutada ka
Vargamäe Andrese iseloomustamiseks: Ta oli sedasorti õige
mees, kes teab kindlalt, et üks inimese püha kohus on tema
töö. [---] Kuna ta oli nii õige, tegi kõik õigesti, ei andunud elumõnudele,
ei läinud väiksematelegi kompromissidele, säilitas
alati oma kaasasündinud väärikuse, siis oli ta ka pisut rõõmutu,
kuid veelgi nukram, seda kahjuks ka ta lähikondlased (lk 47).
Tammsaare ikoonilises epopöas võib samuti näha teatavat
maa ja linna vastandusliini, kus „Tõe ja õiguse” kangelase
Indreku rännak läbi viie köite kajastab otsekui eestlase teekonda
maalt linna, kusjuures lõpuks jõuab peategelane ju
uuesti maale. Olgugi, et Vargamäe jääb kõigele vaevale (või
ehk isegi armastusele) vaatamata üsna kõledaks paigaks.
„Jussis ja vendades” jõuavad peategelased samuti maale
tagasi, ehkki seda psühholoogilisemas võtmes, leppides
lõpuks oma koha ja saatusega. Nähes Vaigu teoses eelkõige
kasvuromaani, saab peategelaste maavaenust justkui
mingi üldisema, essentsiaalsema konflikti väljendus, milles
kajastuvad sirguva inimese kohanemisraskused, tema iseseisvumistahte
ja -hirmu vastuoluline põimumine. Sellises
käsitluses kumaks maavaenu sügavama põhjusena isa patriarhaalne
ülemvõim, ümbritseva kogukonna näiline piiratus
ja üldinimlik eksistentsiaalne võõristustunne, mis nii paljudele
kirjanduslikele kangelastele (ka Tammsaare Indrekule),
kui mitte inimsoole üldse, omane on. Kolm venda ongi võõrdunud
– nad on võõrdunud oma pere- ja kogukonnast ning
samamoodi on kogukond võõrdunud neist. Vendade pöörased
vembud, nende mõtlematu ja mõõdutundeta käitumine
eristab neid ülejäänutest, toites ümbritsevate negatiivseid
ootusi nende suhtes üha uuesti. See on justkui suletud ring,
millest väljapääsu ei paista.
Üsna sarnane ahel joonistub välja ka Soome klassiku
Aleksis Kivi kuulsaimas teoses „Seitse venda”, mille
peategelased on samuti ennustamatu käitumisega ja satuvad
kõiksugu sekeldustesse. Kusjuures Kivi vendadest vanim,
Juhani, meenutab mitmes mõttes „Jussi ja vendade” Veltsi –
nad mõlemad on äkilise loomuga ja kangekaelsed –, samas
kui noorimad, Vaigu Juss ja Kivi Eero, lähenevad teineteisele
oma taiplikkuse ning teravuse pinnalt. Mõlema kirjaniku
kangelastes on midagi metsikut ja ohjeldamatut, nende
algatatud sündmused kulgevad pööraseid, tragikoomilisi
radu pidi, muutes nad mõneti triksterlikeks vembumeesteks,
kelle moraal ja käitumismuster irdub enamuse kokkuleppest
ning kellele pole oluline mitte niivõrd eesmärk kui mängulust.
Neis [Veltsis ja keskmises vennas] on instinktid küll analüüsivõimest
kiiremad (lk 53), võtab üks „Jussi ja vendade”
kõrvaltegelastest olukorra kokku. Vaigu ja Kivi kangelased
tegutsevad mingist pidevast innust kantuna. Isegi siis, kui
nad oma tegude tagajärgi tunnistavad, ei tee nad vajalikke
järeldusi, et järgmine kord sarnasest olukorrast pääseda.
Mõlemad romaanid käivad kompositsiooniliselt küll ühte
jalga – vendade pöörased seiklused, nende võõrandumine
ümberkaudsest kogukonnast ja lõpuks iseseisvumine –, ent
kui „Jussi ja vendade” selgrooks on kolme noormehe suhe
oma isaga, siis „Seitsmes vennas” sarnane karakter puudub.
Isakuju ongi vist Vaigu poolt kõige põhjalikumalt lahti
kirjutatud tegelane terves raamatus. Tema arutluste kaudu
kujuneb psühholoogiliselt täiesti usutav ja huvitav karakter,
ehkki autori eesmärgiks pole ilmselt olnud psühholoogilise
romaani kirjutamine, nagu me seda tavakontekstis tunneme:
isakuju väljendab rohkem mingit maailmavaadet ja on arvatavasti
vajalik kolme venna mässumeelsuse avamiseks. Isa
on maa sool, ta on elu edendaja ja harija, aga samas ka kivirähkilikult
pragmaatiline tegelane, kelle edu ja õnn seisneb
sageli kahtlase taustaga sahkerdamises. Isa lakkamatutes
arutlustes ja monoloogides väljendub talupoeglik maailmanägemus
(mis on teataval määral omane ka teistele Vaigu
kangelastele): ta vastandab end moodsale, poliitkorrektselt
suhkrusele maailmale, tunnustades selle asemel põllumeheelu
ehedust ja väge (ehkki see on loomulikult nüüdisaegset
tüüpi põllumeheelu).
Vaigu vendade maavaenus võikski näha eelnevalt oletatud
vastandumist isale ja tema maailmavaatele. Kui
Tammsaare Indrek jõuab tagasi maa (ja oma isa) juurde
pärast pool elu kestnud rännakut, Aleksis Kivi seitse venda
saavad küpseks ränkade, siirderiituse taoliste katsumuste
järel, siis Vaigu vendadel läheb asi pealtnäha libedamalt –
raamatu lõpus lahkub vanim vend poolvabatahtlikult isakodust
ning kolib oma vanaisa tallu, et alustada seal iseseisvat,
talupoeglikku elu. Nõnda saab maaga leppimine „Jussis
ja vendades” üsna sümboolseks – isa võimu alt vabanedes
kaob konflikt maaga ning hajub sisemine mäss, mis varem
pöörasesse tembutamisse ajas. Tekib tunne, et moodne maailm
pole mitte väärtus omaette, vaid hoopis noore inimese
põhjendatud vastandamisvajaduse tugipunkt, mis vajaduse
lakates ka oma mütologiseeritud tähenduse kaotab.
Tervet raamatut läbiv religioosne liingi (näiteks diakonist
sulase vestlused, isa arutlused jumalast, vendade seiklused
kirikus jne) mõjub selles kontekstis moodsa maailma vastandusena:
see on teise lähtekoha toomine peaegu kanooniliseks
muutunud teaduslikule maailmapildile, mis tunnustab
vaid empiirilisi katseid ja kogemusi. Ühes oma lõpututest
monoloogidest seletab isa poegadele: Ega ma ei arvagi, et
Jumal on iga päev ühe ja sama näoga. Ega ma ei teagi, milline
ta tegelikult on. Ma kahtlen isegi, aga ainus, milles ma ei
kahtle, on see, et ta ikka on. Ja selles, et inimene teda huvitab,
et ta suhtleb inimesega. Muidu ei oleks ta ka Jumal, vaid Suur
Pauk kosmoses, sellest ei ole mul küll sooja ega külma, olgu
ta nii võimas kui tahes (lk 80). Ühest küljest puudub sellises
suhestumises sügavam metafüüsika, ent teisalt on taolises
vaates puhast usulist kindlust, jumalikkuse igapäevast tunnustamist,
mis ongi võib olla üks kristluse peamistest voorustest
– lootuse ja lohutuse pakkumine. Ka kolme venna
vanaisa on oma surivoodil pudeli salamisi sisse smuugeldatud
viina kõrval pojapoegadega arutledes veendunud, et
läheb pärast surma paremasse kohta. Selles pole mingit
küsimustki, kuna puhas, jäägitu usk toetab teda.
„Jussis ja vendades” esinevad episoodilised kangelased
on samuti moodsale, urbaniseerunud maailmale
omamoodi vastanduseks või kontrastiks.
Põhjamaisele talupojakultuurile omaselt
annab kolme venna kodualevis tooni alkoholism,
ümberkaudsetel pole enamasti ei helgeid
tulevikuperspektiive ega mingeid suuremaid
püüdlusi: kaasaegse edukultuse silmis
liigituvad Vaigu kangelased kahtlemata „kaotajateks”.
Teisalt näib see perifeerne alev olevat
nende loomulikuks keskkonnaks. Inimesi
ja loomi raviv veterinaar, kes tervendab
kassiahastuses joodikut puhta piiritusega, ei
saakski linna kuuluda. Nagu ka kohalik konstaabel
Libe-Atsi, kes tõlgendab seadusi oma
paremat äranägemist mööda. „Jussi ja vendade” kangelased
on ühest küljest alla käinud ja korrumpeerunud, teisalt
aga mingi uut moodi sõltumatuseni jõudnud. Moodsa
maailma reeglid nagu ei puutukski enam nendesse, need
on väljaspoolsus, millega pole vajadust ega võimalustki
enam uuesti ühenduda. Samas on ääremaa ise Vaigu kangelastele
teatavaks „õigustuseks”. Edukuvandi perspektiivid
lihtsalt ei ulatu sinna ega ole seal võimalikudki. Vaid kolme
venna isa eraldub ülejäänud kogukonnast oma rikkuse ja
eduga, ent see pigem rõhutab teiste võimetust materiaalseks
eneseteostuseks.
Vaigu vendade võõristuse ja vastandamisvajaduse teise
tagamaana (isasuhte kõrval) võikski sel juhul näha üldisele
edukultusele alla jäämist: oma „saatuse” tõttu ei saagi vennad
nendesse kõrgustesse pürgida, mida ühiskond neilt näib
eeldavat. Vendade sünnikoht ja olmetingimused oleks justkui
õnnestumistele takistuseks, põhjustades pettumuse- ja
jõuetusetundest tekkivat eesmärgitut mässu. Sel moel resoneerub
„Juss ja vennad” paari aasta eest Ott Kiluskilt ilmunud
romaaniga „Veidrikud ja võpatused”, mis räägib samuti
noore inimese elust väljaspool „sündmuste” keerist, perifeerses
Peipsi alevis. Ka seal on maa mõnes mõttes nagu
mingi tõrjutute ääreala, kuhu jäävad maha need, kes pole
mingil põhjusel veel linna jõudnud. Moodustub kogukond,
mis on küll ülejäänud maailma tavade ja tegemistega kursis,
ent jääb samal ajal sellest välja; linn on olemas, aga see
eksisteerib pigem kujutlustes kui tegeliku kogemuse tasandil.
Ka seal lokkab alkoholism ja enamus tegelaskujudest on
pisut paadunud. Sealjuures tunneb noor peategelane aga
tuttavat eksistentsiaalset võõristust, mis kumab läbi tema
kasvuloo. Kuid kui Kiluski jutustajapositsioonis väljendub
vaikse vaatlemise melanhoolne kargus, siis Vaigu stiil eristub
oma jõulise tooni ja jõhkravõitu otsekohesusega. Ühest
küljest on minategelase jutustamisviisis ja sündmustikus
noorteromaanile omast hoogu ja enesekesksust, teisalt kulgeb
see lähenemine üsna tavapäratult keskkonnast tingitud
enesepositsioneerimise kaudu.
Vaik näibki kajastavat mingit hoopis teist tüüpi, eesti
kaasaegses kirjanduses üsna tundmatut olukorda ning
maailmanägemust. Kui minajutustaja oma hoogsal toonil
külakiige süütamisest või bordelliäri kavandamisest räägib,
pole selles ehtsale noortevaimule omaselt midagi moraliseerivat
ega eriti põhjendatutki. Alles „Jussi ja vendade”
kulminatsioonis, raamatu lõpuosas toimub vendades justkui
mingi murdumine. Pidevate vempude kaootiline koomika
võtab uue, traagilise näo. Noorte sünnipäevapeole, kuhu
kolm venda sulandumisraskusi trotsides ikkagi lähevad, saabuvad
maakonna kõige kohutavamad rusikakangelased (lk 98)
ja vennad näevad end korraga kõrvalt: kolm jõmmi irvitasid
autole toetudes, selles eas, kus suudetakse täna veel taburet
pilbasteks peksta, aastake edasi on aga ka taarakoti tassimine
paras pingutus (lk 98). Jutustaja lisab, et [---] selliste esmane
soov pole mitte peksta, seda nagunii, aga kuskilt noorusest
jäänud kihk üle olla, hirmutada ja alandada (lk 98–99) ning
selle tähelepaneku valguses vennad justkui näeksid, kuhu
nende valitud rada võib viia. Kolme venna pöörane, põrmustav
rünnak „rusikakangelastele” oleks sellest nägemusest
tingitud ängi väljendus, katse rünnata oleviku kaoses
kumavat trööstitut tulevikuperspektiivi, mis võidu saavutamisega
kummutatakse. Teisalt õõnestab vägivallavajadus
iseenesest võimaliku muutumise jalgealust. Jõutakse
tupikusse, millest läbi pääsemiseks peab kasutama mingit
hoopis uutmoodi, alles tundmatut lähenemist.
Pöörasele seatapule ja metsikutele vempudele, nooruse
uljusele, hooletusele ja rõõmule järgneb seega küpseks
saamine, iseseisvumine ning mingi püsivama maailmapildi
esimeste võrsete tärkamine. Esitatakse endale paratamatu
küsimus, mida tõeliselt tahta: vanimal vennal on selleks ilmselt
iseseisvus ja enesetõestamine, keskmisel ülidiskreetselt
edastatud armastusliin „korraliku” tüdruku vastu (mis
on jälle omamoodi sümboolne, sest just valitud tüdruk näib
esindavat tammsaarelikku maaideaali töökuse ja talitsetusega)
ja noorimal tahe jõuda kusagile mujale, kaugemale või
paremasse kohta, kuhu üha pöörasemaks muutuv tembutamine
paistab viivat. Sellise kasvuromaanina sobiks „Juss ja
vennad” kindlasti noorema generatsiooni lugemisvarasse,
ent samas paistab see teos piisavalt mitmemõõtmelisena,
et säärased žanripiirangud ületada. Vaigu maailmaga kaasa
võnkumiseks polegi vist vaja muud, kui vaid natuke avatust,
et heita hetkeks kõrvale see sõel, mis meid teiste inimeste
ja maailmanägemuste tõelisest mõistmisest lahutab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar