Mait Vaik: "Hea luule tuleb spontaanselt – mõne minuti jooksul."
Suurepäraste poplaulude kirjutajast justkui märkamatult tõsiseltvõetavaks ja tunnustatud proosakirjanikuks kerkinud Mait Vaik räägib Õhtulehele, kuidas ta looming sünnib, miks ta üldse loob ja kuidas enda loodu talle tagasi peegeldub. "Toas istudes head luulet ei tule," on Vaik veendunud. "Aga teinekord tabab inspiratsioon ka väga ebasobival ajal. Olen kirjutanud luuletusi näiteks tikutoosidele ja peldikupaberile."
Sa oled viimastel aastatel saanud kaks olulist kirjanduspreemiat, esmalt Tuglase novelliauhinna ja nüüd kultuurkapitali proosapreemia. Kui tähtis on sinu jaoks selline tunnustus?
M: Need tunnustused on kindlasti olnud väga olulised ja andsid positiivset enesekindlust. Vaieldamatult on tunnustus tähtis.
Kes sa oled – muusik, poeet, laulusõnade looja, proosakirjanik, rokkar või veel hoopis keegi muu või kõik korraga?
M: Ma vastan alati sellise valiku peale, et mina olen mina. Kuigi see võib tunduda mittemidagiütlev. Eks ma olen natukene kõike. Ja ega ma neid asju endas ei erista, et kas ma olen üks rohkem ja teine vähem. Lihtsalt mõni roll domineerib mõnda aega rohkem ja teine vähem, siis jälle vastupidi.
Imago loomine, mingi kindla rolli etendamine pole sulle oluline?
M: Ei. Ma olen kogu aeg üritanud seista sellest kõrgemal. Ma pole kunagi tahtnud tegelikult väga kusagile kuuluda. Kui ma kunagi Vennaskonda tegin, siis tegelesin väga aktiivselt arvutitega, just selleks, et mitte olla ainult muusik. Miks? Muidu muutud nagu ühekülgseks. Seda ma kardan. Tahaks olla võimalikult avatud ja mitmekülgne. Mulle meeldib ka rollidega mängida.
Kas nendega on nii, et mingi aeg luuletad, siis lood muusikat ja siis kirjutad proosatekste? Või lood kõike läbisegi?
M: Läbisegi. Hea luule tuleb suhteliselt spontaanselt. Aga on ka luuletusi, millega olen tegelnud kümme aastat ja mis on oodanud oma aega ja millest on ära kirjutatud mõni salm või rida. Aga kui see lõpuks tuleb, siis tuleb ikka mõne minuti jooksul. Ja väga ootamatult ja teinekord väga ebasobival ajal. Olen kirjutanud luuletusi näiteks tikutoosidele ja peldikupaberile. Selles mõttes ei sega luule muud loomingut. Tuleb nagu tuleb. Kirjutamise puhul ikka juba vaatan ja planeerin oma aega ja liikumist. Muusika on niikuinii, niipalju kui vahendeid on, kogu aeg käekõrval. Muusika kirjutamine on minu jaoks kõige meeldivam ajaveetmise vorm.
Luule seega otsekui purskub sinust välja, mitte et käid päevade kaupa tusase näoga mööda linna ringi ja otsid sobivat riimi?
M: Mõlemat pidi on. Ma ei käi küll tusase näoga ringi, selliseid otsinguid mul pole. Aga mõtlen küll sellele luuletusele, taustale ja just mööda linna ringi käimine ja jalutamine on see… Inimene on juba kord selline, et mingid vaated ja asjad ja ilm muutuvad, see kõik loeb. Päris toas istudes ei tule eriti head luulet. Samas, luuletuse "1905" puhul sai palju tausta uuritud, nii arvutist kui ka raamatutest. Aga see lõplik emotsioon tuleb plahvatusena, siis on karikas nagu täis saanud.
Mis hetkel sa tunned, et nüüd, vaat nüüd on luuletus valmis ja enam pole midagi lisada? Või jääb teinekord midagi kripeldama, aga siiski paned punkti?
M: Mõnikord jääb kripeldama. Aga üldiselt… sõna katarsis on vast natuke vale, aga mingi tohutu energialaks tabab. Ja siis tunnen, et asi on valmis ja ma olen rahul.
Kuidas su laulud valmivad? Kas enne kirjutad sõnad ja siis tuleb muusika või sünnivad need käsikäes? Allaniga [Allan Vainola, laulja, kitarrist ja laulukirjutaja] on olnud nii ja naa. Üldjuhul valmib enne tekst, sest ma ei oska meloodiale väga hästi kirjutada. Koostöö Allaniga on kõige loomingulisem ja teinekord, isegi päris tihti, on juhtunud nii, et just need sõnad sobivad meloodiale, kuigi ma polnud seda enne kuulnud, samamoodi polnud Allan sõnu näinud. Ja kõik klapib. Pole nii, et mul on 20 teksti ja Allanil 20 viisi ja siis me hakkame sobitama. See on selline müstiline klapp.
Allan Vainola on nagu sinu loominguline teine mina.
M: Jah, oleme loomingulises mõttes väga palju nagu duplikaadid.
Su laulutekstid ja raamatud on sellised nukrad. Ühest sinu laulust ("Kuidas tuli pimedus") mõtet laenates – kust tuleb nukrus?
M: Kui väga eksistentsiaalseks minna, siis arvan, et ikka igatsusest. Ja see on muidugi väga lai mõiste. Eksistentsiaalne igatsus. Tunnen, et igatsen, aga täpselt ei teagi, mida. See on selline üldinimlik, ma arvan. Olen inimene kõikide oma tohutute võimaluste ja puudustega. Ja on asju, mida ma mitte kunagi vähemalt siin selles elus ei saa. Aga mu luuletustes on alati ka rõõm ja see tuleb sellest, et elan ja olen.
Kas sind üllatab, et su looming on nii paljusid inimesi kõnetanud?
M: Mul on selle üle hea meel. Ja on olnud üllatav. Mõne inimtüübi puhul poleks nagu eeldanudki, et mu looming võiks teda kõnetada.
Minu meelest on üks Eesti rokkmuusika ägedamaid palasid Kosmikute "Kuidas tuli pimedus". Kuidas see tekst sul sündis?
M: Sündis ühel üksioleku hetkel. Elasin siis Majaka tänaval. Akna taga oligi see, millest laulus juttu – kingaklõbin, karje, nutt, kummisahin. Ja uni vabandaski ja läks ära (naerab).
Kui enesekindel sa oled – selles mõttes, et ei häbene oma tekste avalikkuse ette tuua ja tead, et need on head?
M:Alguses oli enesekindlus täiesti olematu. Aga tänu Metro Luminalile ja Vennaskonnale, sellele edule, mis neid lugusid saatis, tekkis see suhteliselt kiiresti. Loomulikult on tekste, milles olen kahelnud ja mida pole kõige tugevamaks pidanud, aga mida on saatnud märksa suurem edu, kui ma eales lootnud oleks.
Milline neist ansamblitest, kus sa oled tegev olnud, on sulle kõige hingelähedasem?
M: Eks need on ajas muutunud, aga hetkel kindlasti Sõpruse Puiestee. Ega ma ole ühelegi ansamblile tekste nagu alla mõõdu kirjutanud. Aga kuidagi teen tunnetuslikult vahet, milline tekst millisele ansamblile sobib. Ma ei kirjuta tekste nii, et mõtleks otseselt, millisele ansamblile seda teen. Pärast lihtsalt selgub, kuhu see sobib.
Rokkbändis on tavaliselt kõik megaegod koos.
M: Selleks, et sellised bändid koos püsiksid, on vaja kõike mitte nii isiklikult võtta, vaid keskenduda sellele, mis on tegelikult oluline – muusikale ja sõnumile. Siis on bänd edukas. Minu ja Allani puhul ongi hea omadus see, et oskame vaatamata kõigele olulist ebaolulisest eristada. Ja seda järgida. Sülitada nendele asjadele, mis pole tegelikult väärt. Väga paljud inimesed ei oska seda eristada. Kui sa kukud läbi jää, siis on tähtis see, kas sa upud ära, mitte see, kas su riided said märjaks.
Kas ja kes sind mõjutanud on?
M: Kirjanduses on neid olnud kahtlemata väga palju. Eestis kindlasti Ristikivi, Oks, Tammeveski, kindlasti unustan nüüd kellegi ära. Mujalt Tuuri, Dostojevski, Fitzgerald… see nimekiri tuleks pikk. Mõnel kirjanikul on ainult mõni teos, mis on hea. Ja siis on veel see gruusia kirjanik, Tšabua Amiredžibi, kelle nime ma ei suuda hääldada. Aga et ma kellegi moodi nüüd kirjutaksin, seda ma ei arva. Mis muusikasse puutub, siis lääne muusikat hakkasin kuulama üllatavalt hilja. Enamik minuealisi olid juba ammu tuttavad igasuguste Zeppelinide ja Abbadega. Mina hakkasin neid kuulama kuskil 14aastaselt. Seda, mida Meloodia välja andis. Ja tänu sellele, et mul oli kodus hästi palju klassikalise muusika plaate, kuulasin ka neid.
Kas klaas on pooltühi või pooltäis?
M: (Mõtleb) Ahah. Poolik.
Mis sind Eesti elus häirib?
M: Neid asju on palju, mis häirivad. Alati, kui olen millegi suhtes väga kriitiline, ja seda ma sageli olen, tasub meelde tuletada seda, et sirget vagu ajada pole lihtne ei kündjal ega hobusel, kui sul käib sabas ettearvamatu karu. Inimeste puhul häirib see, et nad on äärmiselt mõjutatavad. Mugavus ja alalhoidlikkus – see on see, mis lõpeb alati halvasti. Mu ema ütles, et 70ndad olid eestlasele kõige parem aeg, aga kummalisel kombel ei saanud keegi toona aru, et see ei saa kesta lõpmatuseni. Ja kui mõtlema hakata, siis see kümnend oli ju kõige rahulikum aeg. Küüditamine ja sõda olid ammuilma möödas, venestamine polnud veel õieti alanud. Kui sa toona poliitikast rääkisid, siis vaadati sind imelikult, et kas sul millegi muuga pole tegelda. Aga me teame, milleni see kõik välja viis. Õnneks küll õnneliku lõpuni, aga oleks võinud minna ka Põhja-Koreaks.
Kas looja peab loomiseks elama pidevas armuvalus ja näljas või jõude nagu kodanlane? Sõltub loojast. Aga minu puhul… iga on juba selline, et ei tahaks enam seda nälga ja armuvalu (naerab). Eks seda ole piisavalt kogetud.
Kas kunagi 90. aastate algul Soomest varjupaiga taotlemine oli nali?
M: Ei olnud. Olukord oli siin ikkagi väga kehv. Kui sinna läksin, siis polnud see kuskilt otsast nali ja ma ei tahtnud küll kuidagi siia 1992. aastasse tagasi tulla.
No aga kui te Vennaskonnaga tagasi tulite, siis saitegi kuulsaks – naised, raha, peod, rock’n’roll…
M: Läks hästi, jah. Vennaskond oli muidugi asi, mis aitas meie kõigi lapsepõlve pikendada. [Eesti jaoks] kõige raskemad aastad, kuni 1995. aastani, läksid meil ju hästi. Kuigi meie sissetulek oli ebastabiilne, elas enamik inimesi meist märksa kehvemini.
Kui Vennaskond oleks ansamblina kuskil läänes niimoodi läbi löönud kui siin, ei peaks te ilmselt kunagi tööl käima.
M: Seda on mulle palju öeldud, aga ma ei mõtle sellele. Olen rahul sellega, mis on olnud. Mis ei tähenda, et ma oleks vähenõudlik. Seda kindlasti mitte.
Sa oled rahvuslikult meelestatud inimene. Kuidas sa Vennaskonna anarhistidega, kes teatavasti rahvusi eitavad, üldse klappisid?
M: Toona ei olnud need teemad nii teravad. Tõnu [Trubetsky] oli toona väga selgelt rahvuslane, kõik see tema maavaldade teema ajas mind isegi kergelt iiveldama. See, mis ta kokku rääkis, tundus nagu kergelt muinasjutus viibimine. Ma ei arva, et Tõnu praegugi eriline globalist oleks. Aga ma pole tõepoolest anarhist olnud. Kuigi nüüd, aastaid hiljem, olen hakanud seda meelsust palju paremini mõistma. Küll aga mitte ideoloogiat. Selle meelsuse vastu pole mul aga midagi. Olen mõelnud, et võib-olla peaks just praegu anarhistiks ja punkariks hakkama. Võib-olla hakkangi!
Sa oled oma senise loominguga jõudnud tippu. Kuhu edasi? Hakkad näiteks filme või teatrit tegema?
M: Mõlemad on teemad küll, kui aus olla. Praegu kirjutan uut asja, Sõpruse Puiesteega paneme plaati kokku, seega tegevust on. Ja muusikaliselt olen ka mõne vidina hankinud. Tänagi lähen Allani juurde kitarrivõimendit vaatama, võib-olla ostan ära, kuigi ma ei oska kitarri mängida.
Muusikas oled iseõppija?
M: Jah, aga isegi iseõppija kohta olen väga kehval tasemel. Kuigi kirjutan sündilugusid, ei oska ma klahvpille elementaarselgi tasemel mängida.
Kas sa suudad ka nii luua, et istud laua taha ja tead, et pead nüüd hakkama kirjutama ja päevanorm on vaja täis kirjutada?
M: Ei, sellisele tasemele pole ma veel jõudnud. Aga nii on küll, et olen endale öelnud, et aitab sellest logelemisest ja asendustegevustest ja nüüd võtan vähemalt selle lõigu ette, isegi kui ta pärast minema viskan, sest selles pole seda energiat, mida ma igasuguse tegevuse juures kõige olulisemaks pean. Aga vähemalt olen algust teinud. Pisiasjad loevad. Mul on sõber, kellel on kogu helitehnika kogu aeg vooluvõrgus – nii, kui inspiratsioon tuleb, saab kohe peale hakata. Ja tõepoolest, see määrab. Niipea, kui sa hakkad lülititega mässama, kaob hetkeemotsioon. Mul käib arvuti pistiku taha, kust kõik tööle läheb, aga see on toanurgas kapi taga. Ja sageli ma ei viitsi sinnani minna.
Millal romaan tuleb?
M: Hirmsasti tahaks, et sügiseks saaks selle toimetajale saata. Millal see trükivalgust näeb, ei oska öelda. Aga üsna kindel tunne on, asi jookseb.
Oled oma eluga rahul?
M: Praegu ja selles päevas tunnen ennast väga hästi. Aga päevad pole vennad. Ma muutun väga kiiresti. Üldiselt ma olen rahul. Õigemini –olen tänulik. Ikka ja ainult Jumalale.
Mait Vaik Sündinud 22. augustil 1969 Tallinnas.
Eesti muusik, kirjanik ja laulusõnade kirjutaja.
Eesti Kirjanike Liidu liige.
Aastail 1989–1995 mängis ansamblis Vennaskond basskitarri, osales kollektiivis muusika ja tekstide loojanagi.
2002. aastast tegutseb ansambils Sõpruse Puiestee, on seal enamiku tekstide autor, kirjutab ka heliloomingut.
Tal on ilmunud sooloplaat "Üksi" koos Rainer Jancisega.
2012 avaldas luulekogu "Kõigil on alati õigus", 2013 lühiromaani "Juss ja vennad", 2014 valiku jutustusi "Tööpäeva lõpp", 2016 jutukogumiku "Meeleparanduseta".
Tuntumad lood: "1905", "Isa tuli koju", "Sõbrad, ma mahun teile taskusse", "Disko", "Igavest elu lõppevas öös", "Kuidas tuli pimedus mu tuppa", "Ema on haige", "Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head", "Rahu, ainult rahu".
Kokku on helindatud umbes 150 tema teksti.
Tunnustused: Friderbert Tuglase novelliauhind - "Puhtus" kogumikust "Tööpäeva lõpp", 2014; Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia "Meeleparanduseta", 2016
23. aprill 2017
7. märts 2017
18. märtsil Sõpruse Puiestee klubis Helikopter
18. märtsil Sõpruse Puiestee klubis Helikopter kell 20.30. Pilet 7 eurot
Asukoht Tallinn, Tulika 9/11, Ülase peatus
Asukoht Tallinn, Tulika 9/11, Ülase peatus
14. veebruar 2017
Peeter Helme: Siiralt raskepärane. Mait Vaigu kaheksa novelli
(ilmus Postimehes 13. veebruar 2017)
Ühe autori teoste võrdlemine on alati kahtlane, kuid peibutav tegevus. Võrdluses võiks justkui sündida tõde või kui mitte tõde, siis oleme nii loodud, et nähes kahte punkti, loome nende vahele kohemaid punktiirjoone.
Nõnda ei ole midagi parata, et lugedes Mait Vaigu möödunud aastal ilmunud novellikogu «Meeleparanduseta», meenus ka tema 2014. aasta kogumik «Tööpäeva lõpp». Liiati on kahel teosel ka üks formaalne sarnasus: mõlemas on kaheksa lugu. Kuid sellega sarnasused ka lõpevad ning kui «Tööpäeva lõpu» puhul mõjus vaimustavalt Mait Vaigu võime kehastuda kõige eripalgelisemateks jutustajahäälteks, siis «Meeleparanduseta» jätab endast palju ühtlasema ja ühtsema mulje.
Laias laastus on kõnelejaks või peategelaseks – jutustajahääl ja peategelane ei pruugi seejuures sugugi mitte kokku langeda! – siin kui mitte üks ja seesama tegelane, siis vähemalt üht laadi tegelane. See on enamasti keskealine mees, kes on elus üht-teist saavutanud, kuid see saavutus on sageli väline, vähe rahuldust pakkuv või kuidagimoodi üheülbaline, vildak. Nõnda on «Meeleparanduseta» atmosfäär sageli lohutu või on lohutust pakkuv aspekt projitseeritud tulevikku, eemale ja välja novelli enese reaalsusest. Lihtsamalt öeldes: Mait Vaik kirjeldab tihti nõmedaid inimesi või olukordi, kuid lõpetab loo sageli lootusega, et kirjeldatud nõmedus, häiritus, nihe või rahutus ei jää kestma, olukord ei ole määratud püsima staatiline ning säilib võimalus paranemiseks, ehk lausa lunastuseks.
* * *
Samas ei ole see ka alati päris selge. Osalt tuleb ebamäärsus autori stiilist, mis mõjub palavikulise ja kiirustavana ning ilmselt ongi seda. Mait Vaigu tekst meenutab pea kõigis kaheksas loos tormlevat teadvuse voogu, kuigi aeg-ajalt annab autor lugejale mõista, et see on teadlik valik, stiili küsimus. Nii ütleb ta novelli «Must relv» kursiivkirjas esitatud sissejuhatuses, et tal «on sellest jutustusest pehmelt öeldes kõrini» ning teksti «Rütm on ka nagu 3b» (lk 99). «Ammooniumis» kommenteerib aga jutustaja ise registrivahetust lugejat kõnetava lausega: «Ma jätkan nüüd teises isikus.» (lk 132)
Nõnda on kirjanik Vaik täpselt teadlik nii oma jutustaja kui viimase kirjeldatud tegevuse ja tegelaste positsioonist ja valikutest, mida vajadusel otse lugeja poole pöördudes viimasele vahendatakse. Käsikäes hüplevat mõtet ja suulise kõne kaootilisust meenutava stiiliga joonib see veelgi alla kogumiku taotluslikult mõjuvat toorust. Raamatu esimeses lauses mõjub see ehmatavana: «Paljust, millest ma siin kirjutan, et olen neile mõelnud hiljem, siis selle «hiljema» all pean silmas ikka jutustuse praegust lõppu, seda lugeja lõppu, mis ei ole ju veel tegelikult sugugi lõppenud, vaid kestab.» (lk 6)
Tundub, justkui oleks tekst toimetamata ning autor, noh, peksab segast. Kuid edasi lugedes selgub autori järjekindlus ning aegamisi poeb see katkendlik, raskepärane, ühelt mõttepildilt teisele hüppav ning kord pikkadesse rindlausetesse takerduv, siis aga suulist kõnet matkivalt lühikesi fraase eelistav stiil lugejale naha vahele ja jõuab viimaks ka ajju, kus kirjaniku kõnest saab hääl lugeja peas. Nõnda tuleb tunnistada, et selle, mille Vaik saavutas «Tööpäeva lõpus» meisterliku ümberkehastumisvõimega, saavutab ta kogumikus «Meeleparanduseta» tooruse ja otsekohesusega, kus jutustajahääle ja lugeja vahelt võetakse igasugused filtrid ja barjäärid. Seitse novelli «Meeleparanduseta» kaheksast on justkui kirjandus ilma kirjanduseta selles mõttes, et loetav tekst ei mõju kirjanduslikult – see tähendab, et tekstis on raske tajuda muud taotlust peale pidevalt takka sunnitud, sõnade otsimise ja mõtte tabamise vaevas edasi antud loo, mida enamasti räägib kõrvaltegelasest minajutustaja. Suurem kirjanduslikkus on tajutav vaid veidi ebamäärase atmosfääriga, kuid ilmselt kodusõjajärgsesse Ameerikasse paigutuvas «Mustas relvas», millega aga autor ise vist väga rahule pole jäänud.
* * *
Kuigi kõiki kaheksat teksti võib julgelt nimetada novellideks, ei tähenda see, et Mait Vaik oleks kõik lood varustanud selge ja üheselt arusaadava puändiga. Samas tasakaalustab lahtist lõpplahendust vahetus ja realism. Pealegi annab Vaik hästi edasi seda, millega puutume elus ju pidevalt kokku, kuid mida kirjandus soovib teinekord unustada: et lugudel ei olegi sageli selget algust ja lõppu ning et inimsuhetes võib leiduda palju sõnastamatut ja ebamäärast.
Olgu Vaigu peategelaseks kas «Kadeduse» ekssportlasest Andres, kes läbi elu mõõnade lõpuks minajutustajast kõrvaltvaataja jaoks täiesti mõistatuslikul kombel haljale oksale jõuab, «Nepali haiguse» laisavõitu intellektuaal Ulof, kellele õnn kukub sülle vaat et vastumeelseltki, «Meeleparanduseta» vastutustundetult läbi elu liuglev imeilus Evelin või «Tarksi» sama printsiibitu joodik-parasiit Tarks – keegi neist pole oma edu ühelt poolt ära teeninud, kuid teisalt oleks kergekäeline pidada neid ka antikangelasteks. Nad pole ei head ega halvad, ei kangelased ega kaabakad, vaid nad on – ja siin peitubki Vaigu kirjelduse tugevus – inimesed nagu meie, keda pealegi ei kirjeldata kunagi vahetult, vaid alati kasutab Vaik minajutustajast filtrit. See minajutustaja ei ole aga erapooletu, vaid on loo peategelasega tihedalt seotud, sageli liigagi tihedalt. Seetõttu on ta oma hinnangutes kallutatud ning tõde... jah, kes teab, kus see tõde on. Kuskil seal, kuskil väljas. Mitte selle raamatu lugudes, näib Vaik ütlevat. Tõde algab seal, kus lugu lõpeb. Enamik kirjanikke vist nii ei julge, sest kes see ikka tahab oma lugejale öelda, et elu saladus ei peitugi siin, nende kaante vahel, vaid kuskil laias maailmas. Aga ometi just nii see on. Selleks aga, et seda mitte lihtsalt mõista, vaid tõesti ka tunnetada, tasub lugeda Mait Vaigu novelle. See aitab.
Ühe autori teoste võrdlemine on alati kahtlane, kuid peibutav tegevus. Võrdluses võiks justkui sündida tõde või kui mitte tõde, siis oleme nii loodud, et nähes kahte punkti, loome nende vahele kohemaid punktiirjoone.
Nõnda ei ole midagi parata, et lugedes Mait Vaigu möödunud aastal ilmunud novellikogu «Meeleparanduseta», meenus ka tema 2014. aasta kogumik «Tööpäeva lõpp». Liiati on kahel teosel ka üks formaalne sarnasus: mõlemas on kaheksa lugu. Kuid sellega sarnasused ka lõpevad ning kui «Tööpäeva lõpu» puhul mõjus vaimustavalt Mait Vaigu võime kehastuda kõige eripalgelisemateks jutustajahäälteks, siis «Meeleparanduseta» jätab endast palju ühtlasema ja ühtsema mulje.
Laias laastus on kõnelejaks või peategelaseks – jutustajahääl ja peategelane ei pruugi seejuures sugugi mitte kokku langeda! – siin kui mitte üks ja seesama tegelane, siis vähemalt üht laadi tegelane. See on enamasti keskealine mees, kes on elus üht-teist saavutanud, kuid see saavutus on sageli väline, vähe rahuldust pakkuv või kuidagimoodi üheülbaline, vildak. Nõnda on «Meeleparanduseta» atmosfäär sageli lohutu või on lohutust pakkuv aspekt projitseeritud tulevikku, eemale ja välja novelli enese reaalsusest. Lihtsamalt öeldes: Mait Vaik kirjeldab tihti nõmedaid inimesi või olukordi, kuid lõpetab loo sageli lootusega, et kirjeldatud nõmedus, häiritus, nihe või rahutus ei jää kestma, olukord ei ole määratud püsima staatiline ning säilib võimalus paranemiseks, ehk lausa lunastuseks.
* * *
Samas ei ole see ka alati päris selge. Osalt tuleb ebamäärsus autori stiilist, mis mõjub palavikulise ja kiirustavana ning ilmselt ongi seda. Mait Vaigu tekst meenutab pea kõigis kaheksas loos tormlevat teadvuse voogu, kuigi aeg-ajalt annab autor lugejale mõista, et see on teadlik valik, stiili küsimus. Nii ütleb ta novelli «Must relv» kursiivkirjas esitatud sissejuhatuses, et tal «on sellest jutustusest pehmelt öeldes kõrini» ning teksti «Rütm on ka nagu 3b» (lk 99). «Ammooniumis» kommenteerib aga jutustaja ise registrivahetust lugejat kõnetava lausega: «Ma jätkan nüüd teises isikus.» (lk 132)
Nõnda on kirjanik Vaik täpselt teadlik nii oma jutustaja kui viimase kirjeldatud tegevuse ja tegelaste positsioonist ja valikutest, mida vajadusel otse lugeja poole pöördudes viimasele vahendatakse. Käsikäes hüplevat mõtet ja suulise kõne kaootilisust meenutava stiiliga joonib see veelgi alla kogumiku taotluslikult mõjuvat toorust. Raamatu esimeses lauses mõjub see ehmatavana: «Paljust, millest ma siin kirjutan, et olen neile mõelnud hiljem, siis selle «hiljema» all pean silmas ikka jutustuse praegust lõppu, seda lugeja lõppu, mis ei ole ju veel tegelikult sugugi lõppenud, vaid kestab.» (lk 6)
Tundub, justkui oleks tekst toimetamata ning autor, noh, peksab segast. Kuid edasi lugedes selgub autori järjekindlus ning aegamisi poeb see katkendlik, raskepärane, ühelt mõttepildilt teisele hüppav ning kord pikkadesse rindlausetesse takerduv, siis aga suulist kõnet matkivalt lühikesi fraase eelistav stiil lugejale naha vahele ja jõuab viimaks ka ajju, kus kirjaniku kõnest saab hääl lugeja peas. Nõnda tuleb tunnistada, et selle, mille Vaik saavutas «Tööpäeva lõpus» meisterliku ümberkehastumisvõimega, saavutab ta kogumikus «Meeleparanduseta» tooruse ja otsekohesusega, kus jutustajahääle ja lugeja vahelt võetakse igasugused filtrid ja barjäärid. Seitse novelli «Meeleparanduseta» kaheksast on justkui kirjandus ilma kirjanduseta selles mõttes, et loetav tekst ei mõju kirjanduslikult – see tähendab, et tekstis on raske tajuda muud taotlust peale pidevalt takka sunnitud, sõnade otsimise ja mõtte tabamise vaevas edasi antud loo, mida enamasti räägib kõrvaltegelasest minajutustaja. Suurem kirjanduslikkus on tajutav vaid veidi ebamäärase atmosfääriga, kuid ilmselt kodusõjajärgsesse Ameerikasse paigutuvas «Mustas relvas», millega aga autor ise vist väga rahule pole jäänud.
* * *
Kuigi kõiki kaheksat teksti võib julgelt nimetada novellideks, ei tähenda see, et Mait Vaik oleks kõik lood varustanud selge ja üheselt arusaadava puändiga. Samas tasakaalustab lahtist lõpplahendust vahetus ja realism. Pealegi annab Vaik hästi edasi seda, millega puutume elus ju pidevalt kokku, kuid mida kirjandus soovib teinekord unustada: et lugudel ei olegi sageli selget algust ja lõppu ning et inimsuhetes võib leiduda palju sõnastamatut ja ebamäärast.
Olgu Vaigu peategelaseks kas «Kadeduse» ekssportlasest Andres, kes läbi elu mõõnade lõpuks minajutustajast kõrvaltvaataja jaoks täiesti mõistatuslikul kombel haljale oksale jõuab, «Nepali haiguse» laisavõitu intellektuaal Ulof, kellele õnn kukub sülle vaat et vastumeelseltki, «Meeleparanduseta» vastutustundetult läbi elu liuglev imeilus Evelin või «Tarksi» sama printsiibitu joodik-parasiit Tarks – keegi neist pole oma edu ühelt poolt ära teeninud, kuid teisalt oleks kergekäeline pidada neid ka antikangelasteks. Nad pole ei head ega halvad, ei kangelased ega kaabakad, vaid nad on – ja siin peitubki Vaigu kirjelduse tugevus – inimesed nagu meie, keda pealegi ei kirjeldata kunagi vahetult, vaid alati kasutab Vaik minajutustajast filtrit. See minajutustaja ei ole aga erapooletu, vaid on loo peategelasega tihedalt seotud, sageli liigagi tihedalt. Seetõttu on ta oma hinnangutes kallutatud ning tõde... jah, kes teab, kus see tõde on. Kuskil seal, kuskil väljas. Mitte selle raamatu lugudes, näib Vaik ütlevat. Tõde algab seal, kus lugu lõpeb. Enamik kirjanikke vist nii ei julge, sest kes see ikka tahab oma lugejale öelda, et elu saladus ei peitugi siin, nende kaante vahel, vaid kuskil laias maailmas. Aga ometi just nii see on. Selleks aga, et seda mitte lihtsalt mõista, vaid tõesti ka tunnetada, tasub lugeda Mait Vaigu novelle. See aitab.
Sildid:
Arvustus,
Jutustused,
Meeleparanduseta,
Peeter Helme
Tellimine:
Postitused (Atom)