"Tulnukas" filosoofilisemas võtmes
Mait Vaik - “Juss ja vennad” - Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 216 lk.
Mäletate “Tulnuka” filmi? See Rasmus Merivoo linateos oli 2006. aasta
paiku ääretult populaarne, nii maa- kui linnarahva seas. Kui ma Mait
Vaigu teost “Juss ja vennad” lugema hakkasin, arvasin ma alguses, et
olen sattunud “Tulnuka” raamatuversiooni peale. ““Agu Sihvka lood”
kohtuvad “Tulnuka” ja “Wremjaga””, kommenteeris Mart Juur teost
“Kirjandusministeeriumi” saates.
Mingis mõttes on “Juss ja vennad” tõepoolest järjekordne (õnnestunud)
katse kujutada põnevat subkultuuri nimega “jõmlus” või “rullnoklus”.
See kajastab maaelu sellisena, nagu ka mina seda tunnen.
“Katkiste teksaste ja rögase särgiesisega” küla vahel jõlkuvad maanoored,
kelle hobideks on viina joomine ja suitsetamine, värvika eluga külajoodikud,
koledad naised ja üks rikas peremees, kelle varandus põhineb peamiselt
kohtu kaudu välja võideldud õigustel ja rikkustel. Sel trööstitul ja
omamoodi nii ehedal elul pole mingit pistmist selle maaeluga,
millest elustiiliajakirjandus linnainimese paradiisi on vorminud.
Ei ole Skandinaavia stiilis valgeid kööke, rukolapeenraid, naadipestosid
ega hommikusi joogaseansse värskes õhus.
Küll aga on palju värvikaid, piinlikke ja koledaid juhtumisi.
Andeka jutuga külamehed arutavad piiritusepudeli taga läbi kõik maailma
probleemid, usuküsimused, Brüsselist tulevad seadused, laktoosivabad
jogurtid, mustlased, rootsi homod, maailmalõpu teooriad... Kõik soolised
ja rahvuslikud stereotüübid saavad kinnitatud ja mõnuga läbi räägitud.
Selles mõttes on “Juss ja vennad” haarav ja muhe lugemine.
Asi, mis mulle “Jussi ja vendade” juures rahu ei anna, on kaanekujundus.
Miks on kujundus just selline? “Tulnuka” menu arvestades võiks sarnaste
tegelastega raamatu kujundada ju mõnusalt kommertsilkult, panna kaanele
mõne koleda näoga maainimese pildi – ma usun, et raamatu müüginumber
kasvaks järsult. Kuid “Juss ja vennad” pole lihtsalt üks järjekordne
jõmmiraamat. Mida kaugemale teos areneb, seda mõtlikumaks,
kurvameelsemaks ja isegi filosoofilisemaks teos kipub.
“Kirjandusministeeriumist” nähtud autor Mait Vaik ei tundunud ka olevat
inimene, kes lihtsalt rahva naerutamiseks ühe uue “Tulnuka” kokku
klopsib. Sellepärast näeb raamatu kaas ka välja, nagu oleks tegu pigem
tõsise teose, lausa mõne vähetuntud filosoofi esseekoguga. Sest mingi
omapärane filosoofia selles teoses tõesti peitub.
Kuvatud on postitused sildiga Juss ja vennad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Juss ja vennad. Kuva kõik postitused
8. november 2014
28. august 2014
EPP OLLINO "Täiesti siira, purjus lapse häälega"
MAIT VAIK. JUSS JA VENNAD. Puiestee, Tallinn, 2013. 110 lk. 8.00 €.
Raamatust on ilmunud teine, parandatud trükk
Mait Vaigu proosadebüüt “Juss ja vennad” on raamat, mis võib silma veele võtta – ja üksnes esimestel lehekülgedel seetõttu, et tegu on nulltoimetuse ja -küljendusega tekstiga. Õbluke määrdunudrohelise kaanepildiga väljaanne, mis (kirjanikukarjääri hilja alustanud autori puhul mõnetigi sobivalt) toob meelde üheksakümnendad aastad ning laual lahti ei püsi, on servast serva tihedalt täis otsekui lõplikult kodustamata sõnu, mida lahutavad vaid harvadel juhtudel oma õiguspärasele kohale sattunud kirjavahemärgid. Ent keele- ja trükivigade otsimise hasart kaob peagi, hiljemalt teiseks-kolmandaks looks on kindlast punktist algavad, kuid kes teab kuhu suubuvad laused lugeja üle võimust võtnud ning raamatu lõppedes sooviks toimetajat, kelle nimi tiitellehel siiski kirjas on, lausa kättpidi tänada – hoolitsemast, et tekstis on säilinud näiteks midagi sellist: “Idee oli muidugi masendavamast masendavam, aga siiski midagi sellist, mida me varem proovinud ei olnud ja see lisas asjale oma võlu, nägu virmaline pimedas öötaevas. Kas on või ei ole, aru ei saa, vist ikka ei ole ja samas…” (lk 95).(Viide 1) (Kujutan miskipärast ette, et toimetaja on neid lauseid oma pihus soojendanud.)
Mait Vaiku on seni teatud ennekõike muusiku ja laulusõnade autorina. Need, kes pole Vaigu tekstide paremiku najal muusika vahendusel üles kasvanud nagu siinkirjutaja, võivad selle välja sõeluda 2012. aastal ilmunud veidi ebaühtlase tasemega debüütkogust “Kõigil on alati õigus”. Olgu öeldud, et selle luulega pole “Jussil ja vendadel” esmapilgul just palju ühist: vägisõnu seal kuigivõrd ei pruugita ja stiil on küll paiguti sarnase poolnaivistliku joonega, kuid samas märkimisväärselt tumedam ja tõsimeelsem. Erinevus tundub lausa sedavõrd suur, et autor isegi on “Jussi” avaldamist plaanides kavatsenud esineda teise nime all.(Viide 2) Et nii ei läinud, on ilmselt õigustatud, sest ühendav lüli kahe tekstiliigi vahel on kummatigi olemas: see peitub neis võpatama panevalt poeetilistes hetkedes, mis on peidus nii Vaigu lihtsa ja napi joonega luule kui ka ohtrasõnaliselt teravmeelitseva proosateksti ootamatuis paigus ning mis lisavad muidu nii maapinna lähedal kulgevale (“Jussi” puhul) või kohati teismeliselt maailmavalulevale (luule puhul) tekstile iselaadse vertikaalse mõõtme ja seavad kõik näiliselt juhusliku mingil suuremal skaalal omale kohale. Just see muudab Vaigu autoriks, kelle looming ühelt poolt on justkui väga otse suunatud kõnetama eeskätt nooremat inimest, kuid kelle tekstidest samas on raske välja kasvada – või pigem: kelle tekstidest väljakasvamist tuleks inimese tundeelu arengu seisukohalt vaadelda pigem õnnetusena.
“Jussis ja vendades” on sellised liigutavad või ülevad/ülendavad hetked ootamatute vakatuste või aeglustustena pikitud tempoka ja sõnatiheda kirjelduse vahele ühe tegusa vendadekolmiku halenaljakatest sekeldustest kusagil elu ääremaadel paiknevas maakolkas. (Sekeldused, tähendab, on valdavalt üle mõistuse naljakad, aga lõppevad enamjaolt haledalt.) Vennad püromaanitsevad jaanipeol, üritavad kodukülla rajada bordelli, kukutavad alla kiriku kroonlühtri ja läbi suveteatriprojekti, tapavad sea, matavad vanaisa, käivad sünnipäeval kaklemas ning elavad kaasa rohkete kodukandi veidrike elutee kurvidele ja käändudele. Vaigu loomingu paiknemine kusagil noorte- ja täiskasvanute maailma piiril peegeldub mõneti kõverdunult ka tema peategelasis, keda ühtaegu pelgavad ja naeravad niihästi eakaaslased kui ka vanemad ning kes ise ei kuulu õieti kummalegi poole, kui ka salamisi sooviksid (“Miks meil kunagi ilusti ei lähe?” nuuksatab vanim vend pärast klassiõe sünnipäeval tahtmatult korraldatud taplust, lk 99). Iseäranis ilmne on see noorima venna Jussi puhul, kes raamatu tutvustuses ongi ülendatud peategelase staatusesse (kuigi lugedes tundub õigustatum see tiitel omistada kas kogu kolmikule või siis pigem nimetule keskmisest vennast minajutustajale). Juss teeb kaasa ja tihti ka initsieerib vendade kõik vägiteod, üritades olla rohkem või suurem, kui tegelikult on, tõrkudes trotslikult oma kümneaastase lapsemina vastu, kellel silmad märja koha peal, rõõm ei allu alati kontrollile ja jaksugi on alles vähevõitu. Neid puudusi kompenseerib pere noorim oma manipulaatorioskuste (Viide 3) ja sõnaosavuse või “filosofeerima kippumisega” – tõsi, viimase osas tuleb pigem uskuda minajutustaja korduvat hinnangut kui teksti ennast. Aga valdavalt tegutsevad kolm venda (lisaks Jussile ja jutustajale ka vanim, keevalise loomuga tegudeinimene Velts) raamatus, nagu öeldud, ühtse löögirusikana, üksteist täiendades ja toetades. “[M]eist kolmest on Jussil liiga keerulised ideed, Veltsil talupoeglikult lihtsad ja kuigi ma ei tahaks ennast esile tõsta, siis minul just need, mis jäävad kahevahele ja ka toimivad”, nagu mainib vennastest keskmine (lk 22). Ühise või võrdse keele leiavad vennad üksnes külajoodikutega ja -hulludega ja selles suhtes ei paista tulevik Vaigu raamatu peategelaste seisukohast muidugi kõige helgem. Samas jääb sotsiaalkriitilisest toonist üle kõlama siiski mingi selgitamatu, ülev ja veidi nukker lootus – umbes nagu minategelase salasümpaatia, Lahe Joonase tütre pilgus, mis jätab mulje, “nagu ainult tema sügav kurbus silmades on see, mis maailma päästab või vähemalt meie küla noorsoo” (lk 98). Sellised pausikohad keset ärplevat dialoogi ja sündmuste möllu võivad hinge kinni või silma märjaks võtta küll; samas tõttab autor neid enamasti kohe mõne niisama mõjusa kontrastiga maandama, nõnda et ilusvalusa mõttelise armastusavalduse järel surutakse nägu ikka vanaisa matuste aegse okse järele haisvasse patja (lk 101).
“Juss ja vennad” koosneb eraldiseisvatest lugudest, mis aga on esitatud valdavalt kronoloogilises järjestuses ning mille tonaalsus muutub raamatu edenedes üsna märgatavalt. Esimeste juttude äksi täis tormakus taltub kusagil keskpaigas rahulikuks (harva pisut tüütukski) mõtiskeluks, seejärel taas tegusamaks muutudes aga võtab jutt endisest märksa melanhoolsema noodi. See kõik ei tähenda sugugi, nagu jääks vennaste ettevõtmistes raamatu edenedes nalja või hoogu vähemaks, lihtsalt neid ümbritsevas tekstis on tunda madalrõhkkonna tihenemist ja esialgse infantiilse turvatunde vähenemist: lisaks kõigele on “Juss ja vennad” oma kahe maailma piiril olemises ka täiskasvamise lugu. On aimata, et lahutamatut vendadekolmikut (“ometi oli tunne nagu miski nabanöör oleks katkenud, kui kümme minutit hiljem kahekesti edasi olime lonkinud”, lk 94) ootab ees iseseisvumine, muuhulgas ka üksteisest, ja initsiaatoriks on siingi taas kord isepäine Juss, see ise kõige pisem täis kasvaja.
Sündmused on “Jussis ja vendades” pöörased, aga veel pöörasem on siiski tekst ise. Veidrad nihked, mis seda toidavad ja raamatut käigus hoiavad, varjavad muuhulgas kavalalt, kui ka ehk mitte alati päris teadlikult, teksti autorit: lugejal jääb üksnes oletada, kas see, kes ei erista kulti emisest, on kogu elu maal elanud, kuid samas maaelust demonstratiivselt distantseeruv minategelane või hoopis põhikohaga linnapoisist autor, ja seesama küsimus – meelega või kogemata? – jääb kummitama ja kummastama tervet lugemiskogemust. Vastus pole mõistagi kuigi oluline, sest selletagi on selge, et orgaanilist vunki on tekstis rohkem kui viimastel aastatel kohtama harjunud, küsimus ise pingehoidjana aga küll.
Tegevuse aegruumis liituvad tunnusmärgid tegelaskonna (või hoopis kirjutaja enda) kogu elukogemusest: üleminekuaja maaelu avali metsikuse ja avantüristlikkuse taustal esinevad siin igapäevaste nähtustena ka internet, ATV-d ja Schengeni viisaruum kõrvuti pesueht nõukogude absurdi ja endisaegse pastoraadiõhkkonnaga. Näib, nagu kaasneks iga tegelase või tegelasrühmaga ka oma aeg (millest üheski muide ei paista kirjutaja ennast siiski lõpuni koduselt tundvat) ning nagu eksisteeriksid kõik need ajad tegevuspaigaks olevas alevikus servapidi ülestikku laotuna koos: kõik korraga, aga mitte üleni kattudes. Lugedes tekitab selline kuhjatis veidraid tajunihkeid ja pentsiku tunde, et miski nagu ei klapi, aga kõik on ometi nii õige: ühekorraga peaaegu käegakatsutavalt tõetruu ja samas otsekui väljaspool igasugust reaalset aega. Aga nii see ju ongi, eriti maal.
Lugedes meenuvad järgemööda Jaan Rannap, Aleksis Kivi, Tammsaare, Jaan Oks – vist kõik ka autori poolt ühes või teises kontekstis (mõni lausa raamatu tekstis endaski) mainitud. Üks väheseid kohti, kus autori asupaik (kui ka mitte intentsioon) kahtlusteta ilmneb, ongi nimelt neis stiilimängudes: need näitavad kätte, et kirjutaja asub siiski tekstist enesest väljaspool. Meelega-või-kogemata-küsimus ei saa siingi ühest vastust, kuid mingisugune tunnetuslik distants, vahendatus, poolmuigvel kõrvaltvaatajapilk kumab läbi nii peategelaste isa tammsaarelikust töö- ja kohtulembusest või naabritega kemplemisest pajatavatest lõikudest, vennaste “Seitsme venna” moodi rabedast ja kohmakusega segatud toimekusest, agusihvkaliku “kui kõik ausalt ära rääkida”-malli kasutamisest kui ka oksaliku kirgliku pessimismiga esitatud valanguist maaelu ohtude kohta (tugevalt kärbituna: “… kõik on jäänud elus vähemalt korra mingi masina vahele, hanguga ribidesse saanud, üle lõkke hüpates ennast ära põletanud, rääkimata nendest kordadest, millal kerisele kukuti, madalate aidauste vastu oma pea ära peksnud, väikelastel on pidev oht kuhugile tiiki, lahtisesse kaevu või allikasse uppuda, kärntõves koduloomad käivad ringi, nagu oleks see sügisene karvavahetus. … Enamasti ootavad ka loomad kantseldamist, mõttetud elajad, keda ikka veel peetakse, olen kuulnud mõistet nagu varjatud enesetapp ja see iseloomustab loomapidajat kõige täpsemalt. Valulävi on maainimesel nagu lehmal, kes isegi sünnitades häält ei tee, vaid ninaesist krõmpsutab ja see, et maalapsed on terved, tuleb nende vanemate juhmusest, kes alles pärast matuseid märkavad, et Elluke põdes vist… mingit haigust, tõenäoliselt kehvveresust”, lk 96).(Viide 4)
Lisaks seesugustele lemmikautorite jäljendusile – ning eks õigupoolest ka nimelt nende poolest – meenutab raamatu stiil aga ka hariliku “jutustava kirjandi” oma, mis minajutustajat arvestades on vahest Vaigu üks suuremaid õnnestumisi. See koolikirjandilikkus mõjub ühelt poolt ehedalt ja varjab teisalt taas kord autorit: raske on otsustada, kas nimetu minategelase orgaaniline vaimutsemine ja paigutine sisuline ja stiililine “tarka” panemine tuleneb vastava eagrupi loomuomase stiili heast tabamisest või autori enese käekirjast. Küllap siiski viimast, aga tõesõna, vaadake, kui veenev: “Juba mehe pilk ütles, et tegemist on pesueht soodaga ja Sassi lihtsameelsuses ei kahelnud küllap ka paljunäinud mustlasrahvas, kuid märkamata, et eestlane soendab endas ka ahjualust, kedagi, kes ennast näole ei anna, erinevalt lärmavast alkoholismist, mis vahel väga kõrgeid tuure võttis, suutes esineda isegi jumalusena. Kuid lisaks Sassi juhmusele ja alkohoolikust gurule elas mehes veel kolmas, justkui guru sõber, aga vahest ehk üldse pärisperemees ise, nimelt hullumeelsus, kelle väljailmumist ei osanud keegi ette ennustada” (lk 86–87). Kolmanda kooliastme eesti keele õpetajana töötanud inimesele tuleb see kõik (samuti näiteks lauselühendi süstemaatiline väärpruuk või liitlause kirjavahemärkide eiramine) tuttav ette otse elust enesest, nagu ka jutustajahääle koolipoisilik kalduvus oma internetist või telerist külge jäänud nappe või lonkavaid teadmisi ja kogu olemasolevat sõnavara selle täies juhuslikkuses igal võimalikul juhul rakendada. Vaigu raamatule on ette heidetud tegelastele ebaveenva intelligentsuse omistamist, aga nõustugem siiski autori enesega: “Aga ega seal maal tegelikult ei ela juhmimad inimesed kui Tallinnas, eriti praegu, kui interneti teel on informatsioon kättesaadav.”(Viide 5)
Elu maal on raamatus kujutatud düsfunktsionaalsena ja selle võimalikkuski õigupoolest tugeva kahtluse alla seatud. Poiste kodupaigaks on alevik, kus iialgi midagi ei juhtu (Viide 6) ning kus polegi peale hakata muud, kui õhtuti täis peaga külavaheteel kihutada – kus ei õnnestu ennast isegi ära tappa: “Türade maaelu, sa ei saa isegi aknast alla hüpata, nagu linnainimestel nii lihtne on. … Mõtlesin, et isegi kui pea ees siit korralikult paneks, siis pole ka muud kui lihtsalt suu verd täis” (lk 100). Linn seevastu on ühtaegu nii ihaldatav kui ka põlastusväärne paik, kus ühelt poolt arvatakse ees ootavat töövaba hõlbuelu, mett ja sularasva, kus aga samas elavad juhmid inimesed, kes tõelisest elust midagi ei taipa ja tegelevad kõiksugu veidrustega. Tänapäeva maaelu normaalsusena esinevad raamatus pudelist pudelini elavad ametimehed, oma fantaasiamaailmas kulgevad veidrikud, igavlevad teismelised ja peategelaste ohjeldamatult astelpajumahla kaaniv sõnakas isa, kodukandis austatud ja kodus kardetud mees, kelle tööka maamehe maski varjus kulgevat elu juhivad põhimõtted “loodus tühja kohta ei salli” ja “mis ripakil, see ära” ning kelle majapidamise jõukust näitavad tehnika viimasele sõnale vastavad põllutöömasinad ja funktsionaalsust kirikuteenrist sulane, kes on seatappu ainult eemalt näinud ning lehmade poegimisest ei tea midagi. (Peategelaste perekonna ja peresuhete värvikate kirjelduste juures tuleb mõistagi arvestada ka kirjeldaja iga: kes ikka teismelisena oma vanemates midagi normaalset näeb. Pealegi jagub jutustajal pere aadressil aeg-ajalt siiski ka soojemaid sõnu, näiteks lk 41: “Saate aru küll, üksinda, ainult enda tarbeks, oma naise matustelt varastada, see ei ole meie perekonnale omane.”)
Tuleb igatahes nõustuda Paavo Matsiniga, et head raamatud võivad kõnelda ja neil päevil pigem kõnelevadki maaelust (Viide 7) – meenutagem kas või Andrus Kasemaad ja Ott Kiluskit. Oleks siinkirjutaja möödunud aastal usinamalt arvustusi kirjutanud, saanuks Vaigu “täiesti siira, purjus lapse häälega” kirja pandud raamat tänavusel Vikergallupil kahe hääle asemel kindlasti kolm.
1. Tsitaatide kirjapilt siin ja edaspidi muutmata.
2. Vt intervjuud: Metafüüsika ja malemäng soojas ruumis. Küsis J. Ellmann. Müürileht, sügis 2012, nr 23.
3. ““Homo,” lisas poisike, sest ta teadis, raisk, et ma ei näe teda lüüa ja hääle järgi ei riskinud, küllap ta oli ennast solvamise momendiks Veltsi näo ette kallutanud” (lk 32).
4. Ei saa parata, et viimast lõiku lugedes kerkib vägisi silme ette Oksa kaasaegse maalitud karikatuurne kujutluspilt töötavast kirjanikust: “Kõrvalkambri oli mitmel korral kuulda, kuidas tema tugevaist tõukeist sule haarad murdusid ja kuidas ta siis jälle uue võttis. Vahel tormas ta akna juurde, avas selle ja ahmis õhku ning kirjutas siis jälle endise südidusega, – midagi nägemata, kuulmata ja kellestki eksitamata. Nii töötades olnud Oks ligi 24 tundi söömata, kuna polnud võtnud mahti einele tulla” – H. Viires, Jaan Oks Toilas. Lisandeid eluloole. Looming, 1937, nr 9, lk 1009. Vormijäljendus on stiilipuhas, aga desperaatsus vahendatud (juba seetõttugi, et kõneletakse minategelase vahendusel).
5. Vt intervjuud: K. Kressa, Mait Vaik koondas jutud noorte maapättide elust raamatuks. Eesti Päevaleht, 30.09.2013.
6. “Väiksed kaklused, üks tapmine, salaküttimine, üks varas ja lihtsalt kari lolle, tõesti ei tea, mida ühel politseinikul siin teha olnuks” (lk 19).
7. Vt P. Matsin, Paar head litakat vastu kärssa. Sirp, 23.10.2013.
Raamatust on ilmunud teine, parandatud trükk
Mait Vaiku on seni teatud ennekõike muusiku ja laulusõnade autorina. Need, kes pole Vaigu tekstide paremiku najal muusika vahendusel üles kasvanud nagu siinkirjutaja, võivad selle välja sõeluda 2012. aastal ilmunud veidi ebaühtlase tasemega debüütkogust “Kõigil on alati õigus”. Olgu öeldud, et selle luulega pole “Jussil ja vendadel” esmapilgul just palju ühist: vägisõnu seal kuigivõrd ei pruugita ja stiil on küll paiguti sarnase poolnaivistliku joonega, kuid samas märkimisväärselt tumedam ja tõsimeelsem. Erinevus tundub lausa sedavõrd suur, et autor isegi on “Jussi” avaldamist plaanides kavatsenud esineda teise nime all.(Viide 2) Et nii ei läinud, on ilmselt õigustatud, sest ühendav lüli kahe tekstiliigi vahel on kummatigi olemas: see peitub neis võpatama panevalt poeetilistes hetkedes, mis on peidus nii Vaigu lihtsa ja napi joonega luule kui ka ohtrasõnaliselt teravmeelitseva proosateksti ootamatuis paigus ning mis lisavad muidu nii maapinna lähedal kulgevale (“Jussi” puhul) või kohati teismeliselt maailmavalulevale (luule puhul) tekstile iselaadse vertikaalse mõõtme ja seavad kõik näiliselt juhusliku mingil suuremal skaalal omale kohale. Just see muudab Vaigu autoriks, kelle looming ühelt poolt on justkui väga otse suunatud kõnetama eeskätt nooremat inimest, kuid kelle tekstidest samas on raske välja kasvada – või pigem: kelle tekstidest väljakasvamist tuleks inimese tundeelu arengu seisukohalt vaadelda pigem õnnetusena.
“Jussis ja vendades” on sellised liigutavad või ülevad/ülendavad hetked ootamatute vakatuste või aeglustustena pikitud tempoka ja sõnatiheda kirjelduse vahele ühe tegusa vendadekolmiku halenaljakatest sekeldustest kusagil elu ääremaadel paiknevas maakolkas. (Sekeldused, tähendab, on valdavalt üle mõistuse naljakad, aga lõppevad enamjaolt haledalt.) Vennad püromaanitsevad jaanipeol, üritavad kodukülla rajada bordelli, kukutavad alla kiriku kroonlühtri ja läbi suveteatriprojekti, tapavad sea, matavad vanaisa, käivad sünnipäeval kaklemas ning elavad kaasa rohkete kodukandi veidrike elutee kurvidele ja käändudele. Vaigu loomingu paiknemine kusagil noorte- ja täiskasvanute maailma piiril peegeldub mõneti kõverdunult ka tema peategelasis, keda ühtaegu pelgavad ja naeravad niihästi eakaaslased kui ka vanemad ning kes ise ei kuulu õieti kummalegi poole, kui ka salamisi sooviksid (“Miks meil kunagi ilusti ei lähe?” nuuksatab vanim vend pärast klassiõe sünnipäeval tahtmatult korraldatud taplust, lk 99). Iseäranis ilmne on see noorima venna Jussi puhul, kes raamatu tutvustuses ongi ülendatud peategelase staatusesse (kuigi lugedes tundub õigustatum see tiitel omistada kas kogu kolmikule või siis pigem nimetule keskmisest vennast minajutustajale). Juss teeb kaasa ja tihti ka initsieerib vendade kõik vägiteod, üritades olla rohkem või suurem, kui tegelikult on, tõrkudes trotslikult oma kümneaastase lapsemina vastu, kellel silmad märja koha peal, rõõm ei allu alati kontrollile ja jaksugi on alles vähevõitu. Neid puudusi kompenseerib pere noorim oma manipulaatorioskuste (Viide 3) ja sõnaosavuse või “filosofeerima kippumisega” – tõsi, viimase osas tuleb pigem uskuda minajutustaja korduvat hinnangut kui teksti ennast. Aga valdavalt tegutsevad kolm venda (lisaks Jussile ja jutustajale ka vanim, keevalise loomuga tegudeinimene Velts) raamatus, nagu öeldud, ühtse löögirusikana, üksteist täiendades ja toetades. “[M]eist kolmest on Jussil liiga keerulised ideed, Veltsil talupoeglikult lihtsad ja kuigi ma ei tahaks ennast esile tõsta, siis minul just need, mis jäävad kahevahele ja ka toimivad”, nagu mainib vennastest keskmine (lk 22). Ühise või võrdse keele leiavad vennad üksnes külajoodikutega ja -hulludega ja selles suhtes ei paista tulevik Vaigu raamatu peategelaste seisukohast muidugi kõige helgem. Samas jääb sotsiaalkriitilisest toonist üle kõlama siiski mingi selgitamatu, ülev ja veidi nukker lootus – umbes nagu minategelase salasümpaatia, Lahe Joonase tütre pilgus, mis jätab mulje, “nagu ainult tema sügav kurbus silmades on see, mis maailma päästab või vähemalt meie küla noorsoo” (lk 98). Sellised pausikohad keset ärplevat dialoogi ja sündmuste möllu võivad hinge kinni või silma märjaks võtta küll; samas tõttab autor neid enamasti kohe mõne niisama mõjusa kontrastiga maandama, nõnda et ilusvalusa mõttelise armastusavalduse järel surutakse nägu ikka vanaisa matuste aegse okse järele haisvasse patja (lk 101).
“Juss ja vennad” koosneb eraldiseisvatest lugudest, mis aga on esitatud valdavalt kronoloogilises järjestuses ning mille tonaalsus muutub raamatu edenedes üsna märgatavalt. Esimeste juttude äksi täis tormakus taltub kusagil keskpaigas rahulikuks (harva pisut tüütukski) mõtiskeluks, seejärel taas tegusamaks muutudes aga võtab jutt endisest märksa melanhoolsema noodi. See kõik ei tähenda sugugi, nagu jääks vennaste ettevõtmistes raamatu edenedes nalja või hoogu vähemaks, lihtsalt neid ümbritsevas tekstis on tunda madalrõhkkonna tihenemist ja esialgse infantiilse turvatunde vähenemist: lisaks kõigele on “Juss ja vennad” oma kahe maailma piiril olemises ka täiskasvamise lugu. On aimata, et lahutamatut vendadekolmikut (“ometi oli tunne nagu miski nabanöör oleks katkenud, kui kümme minutit hiljem kahekesti edasi olime lonkinud”, lk 94) ootab ees iseseisvumine, muuhulgas ka üksteisest, ja initsiaatoriks on siingi taas kord isepäine Juss, see ise kõige pisem täis kasvaja.
Sündmused on “Jussis ja vendades” pöörased, aga veel pöörasem on siiski tekst ise. Veidrad nihked, mis seda toidavad ja raamatut käigus hoiavad, varjavad muuhulgas kavalalt, kui ka ehk mitte alati päris teadlikult, teksti autorit: lugejal jääb üksnes oletada, kas see, kes ei erista kulti emisest, on kogu elu maal elanud, kuid samas maaelust demonstratiivselt distantseeruv minategelane või hoopis põhikohaga linnapoisist autor, ja seesama küsimus – meelega või kogemata? – jääb kummitama ja kummastama tervet lugemiskogemust. Vastus pole mõistagi kuigi oluline, sest selletagi on selge, et orgaanilist vunki on tekstis rohkem kui viimastel aastatel kohtama harjunud, küsimus ise pingehoidjana aga küll.
Tegevuse aegruumis liituvad tunnusmärgid tegelaskonna (või hoopis kirjutaja enda) kogu elukogemusest: üleminekuaja maaelu avali metsikuse ja avantüristlikkuse taustal esinevad siin igapäevaste nähtustena ka internet, ATV-d ja Schengeni viisaruum kõrvuti pesueht nõukogude absurdi ja endisaegse pastoraadiõhkkonnaga. Näib, nagu kaasneks iga tegelase või tegelasrühmaga ka oma aeg (millest üheski muide ei paista kirjutaja ennast siiski lõpuni koduselt tundvat) ning nagu eksisteeriksid kõik need ajad tegevuspaigaks olevas alevikus servapidi ülestikku laotuna koos: kõik korraga, aga mitte üleni kattudes. Lugedes tekitab selline kuhjatis veidraid tajunihkeid ja pentsiku tunde, et miski nagu ei klapi, aga kõik on ometi nii õige: ühekorraga peaaegu käegakatsutavalt tõetruu ja samas otsekui väljaspool igasugust reaalset aega. Aga nii see ju ongi, eriti maal.
Lugedes meenuvad järgemööda Jaan Rannap, Aleksis Kivi, Tammsaare, Jaan Oks – vist kõik ka autori poolt ühes või teises kontekstis (mõni lausa raamatu tekstis endaski) mainitud. Üks väheseid kohti, kus autori asupaik (kui ka mitte intentsioon) kahtlusteta ilmneb, ongi nimelt neis stiilimängudes: need näitavad kätte, et kirjutaja asub siiski tekstist enesest väljaspool. Meelega-või-kogemata-küsimus ei saa siingi ühest vastust, kuid mingisugune tunnetuslik distants, vahendatus, poolmuigvel kõrvaltvaatajapilk kumab läbi nii peategelaste isa tammsaarelikust töö- ja kohtulembusest või naabritega kemplemisest pajatavatest lõikudest, vennaste “Seitsme venna” moodi rabedast ja kohmakusega segatud toimekusest, agusihvkaliku “kui kõik ausalt ära rääkida”-malli kasutamisest kui ka oksaliku kirgliku pessimismiga esitatud valanguist maaelu ohtude kohta (tugevalt kärbituna: “… kõik on jäänud elus vähemalt korra mingi masina vahele, hanguga ribidesse saanud, üle lõkke hüpates ennast ära põletanud, rääkimata nendest kordadest, millal kerisele kukuti, madalate aidauste vastu oma pea ära peksnud, väikelastel on pidev oht kuhugile tiiki, lahtisesse kaevu või allikasse uppuda, kärntõves koduloomad käivad ringi, nagu oleks see sügisene karvavahetus. … Enamasti ootavad ka loomad kantseldamist, mõttetud elajad, keda ikka veel peetakse, olen kuulnud mõistet nagu varjatud enesetapp ja see iseloomustab loomapidajat kõige täpsemalt. Valulävi on maainimesel nagu lehmal, kes isegi sünnitades häält ei tee, vaid ninaesist krõmpsutab ja see, et maalapsed on terved, tuleb nende vanemate juhmusest, kes alles pärast matuseid märkavad, et Elluke põdes vist… mingit haigust, tõenäoliselt kehvveresust”, lk 96).(Viide 4)
Lisaks seesugustele lemmikautorite jäljendusile – ning eks õigupoolest ka nimelt nende poolest – meenutab raamatu stiil aga ka hariliku “jutustava kirjandi” oma, mis minajutustajat arvestades on vahest Vaigu üks suuremaid õnnestumisi. See koolikirjandilikkus mõjub ühelt poolt ehedalt ja varjab teisalt taas kord autorit: raske on otsustada, kas nimetu minategelase orgaaniline vaimutsemine ja paigutine sisuline ja stiililine “tarka” panemine tuleneb vastava eagrupi loomuomase stiili heast tabamisest või autori enese käekirjast. Küllap siiski viimast, aga tõesõna, vaadake, kui veenev: “Juba mehe pilk ütles, et tegemist on pesueht soodaga ja Sassi lihtsameelsuses ei kahelnud küllap ka paljunäinud mustlasrahvas, kuid märkamata, et eestlane soendab endas ka ahjualust, kedagi, kes ennast näole ei anna, erinevalt lärmavast alkoholismist, mis vahel väga kõrgeid tuure võttis, suutes esineda isegi jumalusena. Kuid lisaks Sassi juhmusele ja alkohoolikust gurule elas mehes veel kolmas, justkui guru sõber, aga vahest ehk üldse pärisperemees ise, nimelt hullumeelsus, kelle väljailmumist ei osanud keegi ette ennustada” (lk 86–87). Kolmanda kooliastme eesti keele õpetajana töötanud inimesele tuleb see kõik (samuti näiteks lauselühendi süstemaatiline väärpruuk või liitlause kirjavahemärkide eiramine) tuttav ette otse elust enesest, nagu ka jutustajahääle koolipoisilik kalduvus oma internetist või telerist külge jäänud nappe või lonkavaid teadmisi ja kogu olemasolevat sõnavara selle täies juhuslikkuses igal võimalikul juhul rakendada. Vaigu raamatule on ette heidetud tegelastele ebaveenva intelligentsuse omistamist, aga nõustugem siiski autori enesega: “Aga ega seal maal tegelikult ei ela juhmimad inimesed kui Tallinnas, eriti praegu, kui interneti teel on informatsioon kättesaadav.”(Viide 5)
Elu maal on raamatus kujutatud düsfunktsionaalsena ja selle võimalikkuski õigupoolest tugeva kahtluse alla seatud. Poiste kodupaigaks on alevik, kus iialgi midagi ei juhtu (Viide 6) ning kus polegi peale hakata muud, kui õhtuti täis peaga külavaheteel kihutada – kus ei õnnestu ennast isegi ära tappa: “Türade maaelu, sa ei saa isegi aknast alla hüpata, nagu linnainimestel nii lihtne on. … Mõtlesin, et isegi kui pea ees siit korralikult paneks, siis pole ka muud kui lihtsalt suu verd täis” (lk 100). Linn seevastu on ühtaegu nii ihaldatav kui ka põlastusväärne paik, kus ühelt poolt arvatakse ees ootavat töövaba hõlbuelu, mett ja sularasva, kus aga samas elavad juhmid inimesed, kes tõelisest elust midagi ei taipa ja tegelevad kõiksugu veidrustega. Tänapäeva maaelu normaalsusena esinevad raamatus pudelist pudelini elavad ametimehed, oma fantaasiamaailmas kulgevad veidrikud, igavlevad teismelised ja peategelaste ohjeldamatult astelpajumahla kaaniv sõnakas isa, kodukandis austatud ja kodus kardetud mees, kelle tööka maamehe maski varjus kulgevat elu juhivad põhimõtted “loodus tühja kohta ei salli” ja “mis ripakil, see ära” ning kelle majapidamise jõukust näitavad tehnika viimasele sõnale vastavad põllutöömasinad ja funktsionaalsust kirikuteenrist sulane, kes on seatappu ainult eemalt näinud ning lehmade poegimisest ei tea midagi. (Peategelaste perekonna ja peresuhete värvikate kirjelduste juures tuleb mõistagi arvestada ka kirjeldaja iga: kes ikka teismelisena oma vanemates midagi normaalset näeb. Pealegi jagub jutustajal pere aadressil aeg-ajalt siiski ka soojemaid sõnu, näiteks lk 41: “Saate aru küll, üksinda, ainult enda tarbeks, oma naise matustelt varastada, see ei ole meie perekonnale omane.”)
Tuleb igatahes nõustuda Paavo Matsiniga, et head raamatud võivad kõnelda ja neil päevil pigem kõnelevadki maaelust (Viide 7) – meenutagem kas või Andrus Kasemaad ja Ott Kiluskit. Oleks siinkirjutaja möödunud aastal usinamalt arvustusi kirjutanud, saanuks Vaigu “täiesti siira, purjus lapse häälega” kirja pandud raamat tänavusel Vikergallupil kahe hääle asemel kindlasti kolm.
1. Tsitaatide kirjapilt siin ja edaspidi muutmata.
2. Vt intervjuud: Metafüüsika ja malemäng soojas ruumis. Küsis J. Ellmann. Müürileht, sügis 2012, nr 23.
3. ““Homo,” lisas poisike, sest ta teadis, raisk, et ma ei näe teda lüüa ja hääle järgi ei riskinud, küllap ta oli ennast solvamise momendiks Veltsi näo ette kallutanud” (lk 32).
4. Ei saa parata, et viimast lõiku lugedes kerkib vägisi silme ette Oksa kaasaegse maalitud karikatuurne kujutluspilt töötavast kirjanikust: “Kõrvalkambri oli mitmel korral kuulda, kuidas tema tugevaist tõukeist sule haarad murdusid ja kuidas ta siis jälle uue võttis. Vahel tormas ta akna juurde, avas selle ja ahmis õhku ning kirjutas siis jälle endise südidusega, – midagi nägemata, kuulmata ja kellestki eksitamata. Nii töötades olnud Oks ligi 24 tundi söömata, kuna polnud võtnud mahti einele tulla” – H. Viires, Jaan Oks Toilas. Lisandeid eluloole. Looming, 1937, nr 9, lk 1009. Vormijäljendus on stiilipuhas, aga desperaatsus vahendatud (juba seetõttugi, et kõneletakse minategelase vahendusel).
5. Vt intervjuud: K. Kressa, Mait Vaik koondas jutud noorte maapättide elust raamatuks. Eesti Päevaleht, 30.09.2013.
6. “Väiksed kaklused, üks tapmine, salaküttimine, üks varas ja lihtsalt kari lolle, tõesti ei tea, mida ühel politseinikul siin teha olnuks” (lk 19).
7. Vt P. Matsin, Paar head litakat vastu kärssa. Sirp, 23.10.2013.
27. juuni 2014
Linda-Mari Väli arvustus raamatule "Juss ja vennad" ajakirja "Värske Rõhk" kevadnumbris 2014
Linna tagant algab teine maailm
Linda-Mari Väli arvustus raamatule "Juss ja vennad" Värske Rõhk kevadnumbris 2014
Mõned asjad ei anna end kohe kätte: läheb natuke aega ja
avanemist, et mõista ning omaks võtta. Küllap tuleks niimoodi
suhtuda ka teise inimesse – näha teda ilma isiklike
hoiakute kujundava sõelata, mis väljastpoolt tulvavat paratamatult
enda kaudu vormib. Läbi lastakse vaid tuttavlikuks
jahvatatud teemad, kuna kõik võõras jääb justkui mingi
takistuse taha, mustendades seal ähmase, moonutatud tõelusena.
Iseendast taandumine võib seega küll keeruliseks
osutuda, ent kannab samas erilisi vilju: eelkõige avaramat
vaatlust ja rikkalikumat mõistmist.
Mait Vaigu romaanidebüüt „Juss ja vennad” saaks sellise
suhtumise puhul proovikiviks. Ehmatavana mõjuv mõttemaailm
ning olustik võib alguses eemalegi tõugata, kuna
peategelased, kolm kasvueas venda, satuvad juba esimestel
lehekülgedel üsna võika seatapu korraldajateks ja see
pöörane veretöö võib pahaaimamatule lugejale üsna äkiliselt
mõjuda. Tundub, et autor pole katsunudki võimalikku
kokkupõrget vältida, pigem vastupidi: ta alustakski nagu
kõige kompromissitumast sündmusest, lastes tegevustikul
alles hiljem maheneda (kuigi mahenemiseks saab seda
nimetada vaid seatapukontekstist lähtudes) ja peategelastel
avaneda. Esimeste lehekülgede šokk üritaks justkui
pinda alt ära lüüa, et hiljem tühja koha pealt uut, puhtamat
mõistmist kasvatada.
Sellega seoses meenub Michael Hanekese film „Benny
video” (Benny´s Video, 1992), mis algab samamoodi seatapmisega,
juhatades sellega sisse ühe teismelise nihestunud
isiksuse. Kuid kui Hanekese veretöö toimub talitsetud,
eesmärgipärases ja nõnda ka pisut steriilses õhustikus, lähenedes
sellega pigem linnakeskkonnale, siis „Jussis ja vendades”
on seatapmine selgelt talurahvalik sündmus. Ühest
küljest jõhker, aga teisalt aus ja otsekohene: loomale hüpatakse
lihtsalt selga ja lüüakse talle puss kõrri, unustades
kõik eeskirjad, elektripüstolid ja moodsa maailma nõudmised.
Seatapmine on sel moel lihtsalt elu igapäevase tõsiasja
tunnistamine, toiduahela paratamatus, mille kõrvutamine
linnainimese kilekotis ostetud ribikondiga ei muuda seda
mitte õilsamaks, vaid ainult võõrdunumaks sündmuseks.
Maa ja linna vastandamine tundubki „Jussi ja vendade”
läbiva suure teemana. Neetud maaelu, praegu istuks kuskil
linnas, töötaks pangas ja ajaks raha kokku selle asemel, et siin
põllul roomata (lk 8), teeb keskmisest vennast minajutustaja
(kelle nime Mait Vaik mõneti tähendusrikkalt ütlemata jätab,
kuna nõnda saab minajutustaja autoriga justkui samaseks)
juba esimestel lehekülgedel oma suhtumise selgeks ega
väsi seda läbi terve raamatu üha vaimukamalt ja vahedamalt
üle kordamast. Kolme noormehe siunamisest
tekib kujutluspilt, et maa on justkui inimlapse
piinamiseks välja mõeldud karistuskoloonia,
millele vastanduseks seatakse pidevalt linn:
unelm, mis kujuteldava varjuna maa jõleda
tegelikkuse kohal ripub. Maad samastatakse
tammsaarelikult töö ja vaevaga; ühe kindlameelse
talupoja kirjeldust võiks sama hästi kasutada ka
Vargamäe Andrese iseloomustamiseks: Ta oli sedasorti õige
mees, kes teab kindlalt, et üks inimese püha kohus on tema
töö. [---] Kuna ta oli nii õige, tegi kõik õigesti, ei andunud elumõnudele,
ei läinud väiksematelegi kompromissidele, säilitas
alati oma kaasasündinud väärikuse, siis oli ta ka pisut rõõmutu,
kuid veelgi nukram, seda kahjuks ka ta lähikondlased (lk 47).
Tammsaare ikoonilises epopöas võib samuti näha teatavat
maa ja linna vastandusliini, kus „Tõe ja õiguse” kangelase
Indreku rännak läbi viie köite kajastab otsekui eestlase teekonda
maalt linna, kusjuures lõpuks jõuab peategelane ju
uuesti maale. Olgugi, et Vargamäe jääb kõigele vaevale (või
ehk isegi armastusele) vaatamata üsna kõledaks paigaks.
„Jussis ja vendades” jõuavad peategelased samuti maale
tagasi, ehkki seda psühholoogilisemas võtmes, leppides
lõpuks oma koha ja saatusega. Nähes Vaigu teoses eelkõige
kasvuromaani, saab peategelaste maavaenust justkui
mingi üldisema, essentsiaalsema konflikti väljendus, milles
kajastuvad sirguva inimese kohanemisraskused, tema iseseisvumistahte
ja -hirmu vastuoluline põimumine. Sellises
käsitluses kumaks maavaenu sügavama põhjusena isa patriarhaalne
ülemvõim, ümbritseva kogukonna näiline piiratus
ja üldinimlik eksistentsiaalne võõristustunne, mis nii paljudele
kirjanduslikele kangelastele (ka Tammsaare Indrekule),
kui mitte inimsoole üldse, omane on. Kolm venda ongi võõrdunud
– nad on võõrdunud oma pere- ja kogukonnast ning
samamoodi on kogukond võõrdunud neist. Vendade pöörased
vembud, nende mõtlematu ja mõõdutundeta käitumine
eristab neid ülejäänutest, toites ümbritsevate negatiivseid
ootusi nende suhtes üha uuesti. See on justkui suletud ring,
millest väljapääsu ei paista.
Üsna sarnane ahel joonistub välja ka Soome klassiku
Aleksis Kivi kuulsaimas teoses „Seitse venda”, mille
peategelased on samuti ennustamatu käitumisega ja satuvad
kõiksugu sekeldustesse. Kusjuures Kivi vendadest vanim,
Juhani, meenutab mitmes mõttes „Jussi ja vendade” Veltsi –
nad mõlemad on äkilise loomuga ja kangekaelsed –, samas
kui noorimad, Vaigu Juss ja Kivi Eero, lähenevad teineteisele
oma taiplikkuse ning teravuse pinnalt. Mõlema kirjaniku
kangelastes on midagi metsikut ja ohjeldamatut, nende
algatatud sündmused kulgevad pööraseid, tragikoomilisi
radu pidi, muutes nad mõneti triksterlikeks vembumeesteks,
kelle moraal ja käitumismuster irdub enamuse kokkuleppest
ning kellele pole oluline mitte niivõrd eesmärk kui mängulust.
Neis [Veltsis ja keskmises vennas] on instinktid küll analüüsivõimest
kiiremad (lk 53), võtab üks „Jussi ja vendade”
kõrvaltegelastest olukorra kokku. Vaigu ja Kivi kangelased
tegutsevad mingist pidevast innust kantuna. Isegi siis, kui
nad oma tegude tagajärgi tunnistavad, ei tee nad vajalikke
järeldusi, et järgmine kord sarnasest olukorrast pääseda.
Mõlemad romaanid käivad kompositsiooniliselt küll ühte
jalga – vendade pöörased seiklused, nende võõrandumine
ümberkaudsest kogukonnast ja lõpuks iseseisvumine –, ent
kui „Jussi ja vendade” selgrooks on kolme noormehe suhe
oma isaga, siis „Seitsmes vennas” sarnane karakter puudub.
Isakuju ongi vist Vaigu poolt kõige põhjalikumalt lahti
kirjutatud tegelane terves raamatus. Tema arutluste kaudu
kujuneb psühholoogiliselt täiesti usutav ja huvitav karakter,
ehkki autori eesmärgiks pole ilmselt olnud psühholoogilise
romaani kirjutamine, nagu me seda tavakontekstis tunneme:
isakuju väljendab rohkem mingit maailmavaadet ja on arvatavasti
vajalik kolme venna mässumeelsuse avamiseks. Isa
on maa sool, ta on elu edendaja ja harija, aga samas ka kivirähkilikult
pragmaatiline tegelane, kelle edu ja õnn seisneb
sageli kahtlase taustaga sahkerdamises. Isa lakkamatutes
arutlustes ja monoloogides väljendub talupoeglik maailmanägemus
(mis on teataval määral omane ka teistele Vaigu
kangelastele): ta vastandab end moodsale, poliitkorrektselt
suhkrusele maailmale, tunnustades selle asemel põllumeheelu
ehedust ja väge (ehkki see on loomulikult nüüdisaegset
tüüpi põllumeheelu).
Vaigu vendade maavaenus võikski näha eelnevalt oletatud
vastandumist isale ja tema maailmavaatele. Kui
Tammsaare Indrek jõuab tagasi maa (ja oma isa) juurde
pärast pool elu kestnud rännakut, Aleksis Kivi seitse venda
saavad küpseks ränkade, siirderiituse taoliste katsumuste
järel, siis Vaigu vendadel läheb asi pealtnäha libedamalt –
raamatu lõpus lahkub vanim vend poolvabatahtlikult isakodust
ning kolib oma vanaisa tallu, et alustada seal iseseisvat,
talupoeglikku elu. Nõnda saab maaga leppimine „Jussis
ja vendades” üsna sümboolseks – isa võimu alt vabanedes
kaob konflikt maaga ning hajub sisemine mäss, mis varem
pöörasesse tembutamisse ajas. Tekib tunne, et moodne maailm
pole mitte väärtus omaette, vaid hoopis noore inimese
põhjendatud vastandamisvajaduse tugipunkt, mis vajaduse
lakates ka oma mütologiseeritud tähenduse kaotab.
Tervet raamatut läbiv religioosne liingi (näiteks diakonist
sulase vestlused, isa arutlused jumalast, vendade seiklused
kirikus jne) mõjub selles kontekstis moodsa maailma vastandusena:
see on teise lähtekoha toomine peaegu kanooniliseks
muutunud teaduslikule maailmapildile, mis tunnustab
vaid empiirilisi katseid ja kogemusi. Ühes oma lõpututest
monoloogidest seletab isa poegadele: Ega ma ei arvagi, et
Jumal on iga päev ühe ja sama näoga. Ega ma ei teagi, milline
ta tegelikult on. Ma kahtlen isegi, aga ainus, milles ma ei
kahtle, on see, et ta ikka on. Ja selles, et inimene teda huvitab,
et ta suhtleb inimesega. Muidu ei oleks ta ka Jumal, vaid Suur
Pauk kosmoses, sellest ei ole mul küll sooja ega külma, olgu
ta nii võimas kui tahes (lk 80). Ühest küljest puudub sellises
suhestumises sügavam metafüüsika, ent teisalt on taolises
vaates puhast usulist kindlust, jumalikkuse igapäevast tunnustamist,
mis ongi võib olla üks kristluse peamistest voorustest
– lootuse ja lohutuse pakkumine. Ka kolme venna
vanaisa on oma surivoodil pudeli salamisi sisse smuugeldatud
viina kõrval pojapoegadega arutledes veendunud, et
läheb pärast surma paremasse kohta. Selles pole mingit
küsimustki, kuna puhas, jäägitu usk toetab teda.
„Jussis ja vendades” esinevad episoodilised kangelased
on samuti moodsale, urbaniseerunud maailmale
omamoodi vastanduseks või kontrastiks.
Põhjamaisele talupojakultuurile omaselt
annab kolme venna kodualevis tooni alkoholism,
ümberkaudsetel pole enamasti ei helgeid
tulevikuperspektiive ega mingeid suuremaid
püüdlusi: kaasaegse edukultuse silmis
liigituvad Vaigu kangelased kahtlemata „kaotajateks”.
Teisalt näib see perifeerne alev olevat
nende loomulikuks keskkonnaks. Inimesi
ja loomi raviv veterinaar, kes tervendab
kassiahastuses joodikut puhta piiritusega, ei
saakski linna kuuluda. Nagu ka kohalik konstaabel
Libe-Atsi, kes tõlgendab seadusi oma
paremat äranägemist mööda. „Jussi ja vendade” kangelased
on ühest küljest alla käinud ja korrumpeerunud, teisalt
aga mingi uut moodi sõltumatuseni jõudnud. Moodsa
maailma reeglid nagu ei puutukski enam nendesse, need
on väljaspoolsus, millega pole vajadust ega võimalustki
enam uuesti ühenduda. Samas on ääremaa ise Vaigu kangelastele
teatavaks „õigustuseks”. Edukuvandi perspektiivid
lihtsalt ei ulatu sinna ega ole seal võimalikudki. Vaid kolme
venna isa eraldub ülejäänud kogukonnast oma rikkuse ja
eduga, ent see pigem rõhutab teiste võimetust materiaalseks
eneseteostuseks.
Vaigu vendade võõristuse ja vastandamisvajaduse teise
tagamaana (isasuhte kõrval) võikski sel juhul näha üldisele
edukultusele alla jäämist: oma „saatuse” tõttu ei saagi vennad
nendesse kõrgustesse pürgida, mida ühiskond neilt näib
eeldavat. Vendade sünnikoht ja olmetingimused oleks justkui
õnnestumistele takistuseks, põhjustades pettumuse- ja
jõuetusetundest tekkivat eesmärgitut mässu. Sel moel resoneerub
„Juss ja vennad” paari aasta eest Ott Kiluskilt ilmunud
romaaniga „Veidrikud ja võpatused”, mis räägib samuti
noore inimese elust väljaspool „sündmuste” keerist, perifeerses
Peipsi alevis. Ka seal on maa mõnes mõttes nagu
mingi tõrjutute ääreala, kuhu jäävad maha need, kes pole
mingil põhjusel veel linna jõudnud. Moodustub kogukond,
mis on küll ülejäänud maailma tavade ja tegemistega kursis,
ent jääb samal ajal sellest välja; linn on olemas, aga see
eksisteerib pigem kujutlustes kui tegeliku kogemuse tasandil.
Ka seal lokkab alkoholism ja enamus tegelaskujudest on
pisut paadunud. Sealjuures tunneb noor peategelane aga
tuttavat eksistentsiaalset võõristust, mis kumab läbi tema
kasvuloo. Kuid kui Kiluski jutustajapositsioonis väljendub
vaikse vaatlemise melanhoolne kargus, siis Vaigu stiil eristub
oma jõulise tooni ja jõhkravõitu otsekohesusega. Ühest
küljest on minategelase jutustamisviisis ja sündmustikus
noorteromaanile omast hoogu ja enesekesksust, teisalt kulgeb
see lähenemine üsna tavapäratult keskkonnast tingitud
enesepositsioneerimise kaudu.
Vaik näibki kajastavat mingit hoopis teist tüüpi, eesti
kaasaegses kirjanduses üsna tundmatut olukorda ning
maailmanägemust. Kui minajutustaja oma hoogsal toonil
külakiige süütamisest või bordelliäri kavandamisest räägib,
pole selles ehtsale noortevaimule omaselt midagi moraliseerivat
ega eriti põhjendatutki. Alles „Jussi ja vendade”
kulminatsioonis, raamatu lõpuosas toimub vendades justkui
mingi murdumine. Pidevate vempude kaootiline koomika
võtab uue, traagilise näo. Noorte sünnipäevapeole, kuhu
kolm venda sulandumisraskusi trotsides ikkagi lähevad, saabuvad
maakonna kõige kohutavamad rusikakangelased (lk 98)
ja vennad näevad end korraga kõrvalt: kolm jõmmi irvitasid
autole toetudes, selles eas, kus suudetakse täna veel taburet
pilbasteks peksta, aastake edasi on aga ka taarakoti tassimine
paras pingutus (lk 98). Jutustaja lisab, et [---] selliste esmane
soov pole mitte peksta, seda nagunii, aga kuskilt noorusest
jäänud kihk üle olla, hirmutada ja alandada (lk 98–99) ning
selle tähelepaneku valguses vennad justkui näeksid, kuhu
nende valitud rada võib viia. Kolme venna pöörane, põrmustav
rünnak „rusikakangelastele” oleks sellest nägemusest
tingitud ängi väljendus, katse rünnata oleviku kaoses
kumavat trööstitut tulevikuperspektiivi, mis võidu saavutamisega
kummutatakse. Teisalt õõnestab vägivallavajadus
iseenesest võimaliku muutumise jalgealust. Jõutakse
tupikusse, millest läbi pääsemiseks peab kasutama mingit
hoopis uutmoodi, alles tundmatut lähenemist.
Pöörasele seatapule ja metsikutele vempudele, nooruse
uljusele, hooletusele ja rõõmule järgneb seega küpseks
saamine, iseseisvumine ning mingi püsivama maailmapildi
esimeste võrsete tärkamine. Esitatakse endale paratamatu
küsimus, mida tõeliselt tahta: vanimal vennal on selleks ilmselt
iseseisvus ja enesetõestamine, keskmisel ülidiskreetselt
edastatud armastusliin „korraliku” tüdruku vastu (mis
on jälle omamoodi sümboolne, sest just valitud tüdruk näib
esindavat tammsaarelikku maaideaali töökuse ja talitsetusega)
ja noorimal tahe jõuda kusagile mujale, kaugemale või
paremasse kohta, kuhu üha pöörasemaks muutuv tembutamine
paistab viivat. Sellise kasvuromaanina sobiks „Juss ja
vennad” kindlasti noorema generatsiooni lugemisvarasse,
ent samas paistab see teos piisavalt mitmemõõtmelisena,
et säärased žanripiirangud ületada. Vaigu maailmaga kaasa
võnkumiseks polegi vist vaja muud, kui vaid natuke avatust,
et heita hetkeks kõrvale see sõel, mis meid teiste inimeste
ja maailmanägemuste tõelisest mõistmisest lahutab.
Linda-Mari Väli arvustus raamatule "Juss ja vennad" Värske Rõhk kevadnumbris 2014
Mõned asjad ei anna end kohe kätte: läheb natuke aega ja
avanemist, et mõista ning omaks võtta. Küllap tuleks niimoodi
suhtuda ka teise inimesse – näha teda ilma isiklike
hoiakute kujundava sõelata, mis väljastpoolt tulvavat paratamatult
enda kaudu vormib. Läbi lastakse vaid tuttavlikuks
jahvatatud teemad, kuna kõik võõras jääb justkui mingi
takistuse taha, mustendades seal ähmase, moonutatud tõelusena.
Iseendast taandumine võib seega küll keeruliseks
osutuda, ent kannab samas erilisi vilju: eelkõige avaramat
vaatlust ja rikkalikumat mõistmist.
Mait Vaigu romaanidebüüt „Juss ja vennad” saaks sellise
suhtumise puhul proovikiviks. Ehmatavana mõjuv mõttemaailm
ning olustik võib alguses eemalegi tõugata, kuna
peategelased, kolm kasvueas venda, satuvad juba esimestel
lehekülgedel üsna võika seatapu korraldajateks ja see
pöörane veretöö võib pahaaimamatule lugejale üsna äkiliselt
mõjuda. Tundub, et autor pole katsunudki võimalikku
kokkupõrget vältida, pigem vastupidi: ta alustakski nagu
kõige kompromissitumast sündmusest, lastes tegevustikul
alles hiljem maheneda (kuigi mahenemiseks saab seda
nimetada vaid seatapukontekstist lähtudes) ja peategelastel
avaneda. Esimeste lehekülgede šokk üritaks justkui
pinda alt ära lüüa, et hiljem tühja koha pealt uut, puhtamat
mõistmist kasvatada.
Sellega seoses meenub Michael Hanekese film „Benny
video” (Benny´s Video, 1992), mis algab samamoodi seatapmisega,
juhatades sellega sisse ühe teismelise nihestunud
isiksuse. Kuid kui Hanekese veretöö toimub talitsetud,
eesmärgipärases ja nõnda ka pisut steriilses õhustikus, lähenedes
sellega pigem linnakeskkonnale, siis „Jussis ja vendades”
on seatapmine selgelt talurahvalik sündmus. Ühest
küljest jõhker, aga teisalt aus ja otsekohene: loomale hüpatakse
lihtsalt selga ja lüüakse talle puss kõrri, unustades
kõik eeskirjad, elektripüstolid ja moodsa maailma nõudmised.
Seatapmine on sel moel lihtsalt elu igapäevase tõsiasja
tunnistamine, toiduahela paratamatus, mille kõrvutamine
linnainimese kilekotis ostetud ribikondiga ei muuda seda
mitte õilsamaks, vaid ainult võõrdunumaks sündmuseks.
Maa ja linna vastandamine tundubki „Jussi ja vendade”
läbiva suure teemana. Neetud maaelu, praegu istuks kuskil
linnas, töötaks pangas ja ajaks raha kokku selle asemel, et siin
põllul roomata (lk 8), teeb keskmisest vennast minajutustaja
(kelle nime Mait Vaik mõneti tähendusrikkalt ütlemata jätab,
kuna nõnda saab minajutustaja autoriga justkui samaseks)
juba esimestel lehekülgedel oma suhtumise selgeks ega
väsi seda läbi terve raamatu üha vaimukamalt ja vahedamalt
üle kordamast. Kolme noormehe siunamisest
tekib kujutluspilt, et maa on justkui inimlapse
piinamiseks välja mõeldud karistuskoloonia,
millele vastanduseks seatakse pidevalt linn:
unelm, mis kujuteldava varjuna maa jõleda
tegelikkuse kohal ripub. Maad samastatakse
tammsaarelikult töö ja vaevaga; ühe kindlameelse
talupoja kirjeldust võiks sama hästi kasutada ka
Vargamäe Andrese iseloomustamiseks: Ta oli sedasorti õige
mees, kes teab kindlalt, et üks inimese püha kohus on tema
töö. [---] Kuna ta oli nii õige, tegi kõik õigesti, ei andunud elumõnudele,
ei läinud väiksematelegi kompromissidele, säilitas
alati oma kaasasündinud väärikuse, siis oli ta ka pisut rõõmutu,
kuid veelgi nukram, seda kahjuks ka ta lähikondlased (lk 47).
Tammsaare ikoonilises epopöas võib samuti näha teatavat
maa ja linna vastandusliini, kus „Tõe ja õiguse” kangelase
Indreku rännak läbi viie köite kajastab otsekui eestlase teekonda
maalt linna, kusjuures lõpuks jõuab peategelane ju
uuesti maale. Olgugi, et Vargamäe jääb kõigele vaevale (või
ehk isegi armastusele) vaatamata üsna kõledaks paigaks.
„Jussis ja vendades” jõuavad peategelased samuti maale
tagasi, ehkki seda psühholoogilisemas võtmes, leppides
lõpuks oma koha ja saatusega. Nähes Vaigu teoses eelkõige
kasvuromaani, saab peategelaste maavaenust justkui
mingi üldisema, essentsiaalsema konflikti väljendus, milles
kajastuvad sirguva inimese kohanemisraskused, tema iseseisvumistahte
ja -hirmu vastuoluline põimumine. Sellises
käsitluses kumaks maavaenu sügavama põhjusena isa patriarhaalne
ülemvõim, ümbritseva kogukonna näiline piiratus
ja üldinimlik eksistentsiaalne võõristustunne, mis nii paljudele
kirjanduslikele kangelastele (ka Tammsaare Indrekule),
kui mitte inimsoole üldse, omane on. Kolm venda ongi võõrdunud
– nad on võõrdunud oma pere- ja kogukonnast ning
samamoodi on kogukond võõrdunud neist. Vendade pöörased
vembud, nende mõtlematu ja mõõdutundeta käitumine
eristab neid ülejäänutest, toites ümbritsevate negatiivseid
ootusi nende suhtes üha uuesti. See on justkui suletud ring,
millest väljapääsu ei paista.
Üsna sarnane ahel joonistub välja ka Soome klassiku
Aleksis Kivi kuulsaimas teoses „Seitse venda”, mille
peategelased on samuti ennustamatu käitumisega ja satuvad
kõiksugu sekeldustesse. Kusjuures Kivi vendadest vanim,
Juhani, meenutab mitmes mõttes „Jussi ja vendade” Veltsi –
nad mõlemad on äkilise loomuga ja kangekaelsed –, samas
kui noorimad, Vaigu Juss ja Kivi Eero, lähenevad teineteisele
oma taiplikkuse ning teravuse pinnalt. Mõlema kirjaniku
kangelastes on midagi metsikut ja ohjeldamatut, nende
algatatud sündmused kulgevad pööraseid, tragikoomilisi
radu pidi, muutes nad mõneti triksterlikeks vembumeesteks,
kelle moraal ja käitumismuster irdub enamuse kokkuleppest
ning kellele pole oluline mitte niivõrd eesmärk kui mängulust.
Neis [Veltsis ja keskmises vennas] on instinktid küll analüüsivõimest
kiiremad (lk 53), võtab üks „Jussi ja vendade”
kõrvaltegelastest olukorra kokku. Vaigu ja Kivi kangelased
tegutsevad mingist pidevast innust kantuna. Isegi siis, kui
nad oma tegude tagajärgi tunnistavad, ei tee nad vajalikke
järeldusi, et järgmine kord sarnasest olukorrast pääseda.
Mõlemad romaanid käivad kompositsiooniliselt küll ühte
jalga – vendade pöörased seiklused, nende võõrandumine
ümberkaudsest kogukonnast ja lõpuks iseseisvumine –, ent
kui „Jussi ja vendade” selgrooks on kolme noormehe suhe
oma isaga, siis „Seitsmes vennas” sarnane karakter puudub.
Isakuju ongi vist Vaigu poolt kõige põhjalikumalt lahti
kirjutatud tegelane terves raamatus. Tema arutluste kaudu
kujuneb psühholoogiliselt täiesti usutav ja huvitav karakter,
ehkki autori eesmärgiks pole ilmselt olnud psühholoogilise
romaani kirjutamine, nagu me seda tavakontekstis tunneme:
isakuju väljendab rohkem mingit maailmavaadet ja on arvatavasti
vajalik kolme venna mässumeelsuse avamiseks. Isa
on maa sool, ta on elu edendaja ja harija, aga samas ka kivirähkilikult
pragmaatiline tegelane, kelle edu ja õnn seisneb
sageli kahtlase taustaga sahkerdamises. Isa lakkamatutes
arutlustes ja monoloogides väljendub talupoeglik maailmanägemus
(mis on teataval määral omane ka teistele Vaigu
kangelastele): ta vastandab end moodsale, poliitkorrektselt
suhkrusele maailmale, tunnustades selle asemel põllumeheelu
ehedust ja väge (ehkki see on loomulikult nüüdisaegset
tüüpi põllumeheelu).
Vaigu vendade maavaenus võikski näha eelnevalt oletatud
vastandumist isale ja tema maailmavaatele. Kui
Tammsaare Indrek jõuab tagasi maa (ja oma isa) juurde
pärast pool elu kestnud rännakut, Aleksis Kivi seitse venda
saavad küpseks ränkade, siirderiituse taoliste katsumuste
järel, siis Vaigu vendadel läheb asi pealtnäha libedamalt –
raamatu lõpus lahkub vanim vend poolvabatahtlikult isakodust
ning kolib oma vanaisa tallu, et alustada seal iseseisvat,
talupoeglikku elu. Nõnda saab maaga leppimine „Jussis
ja vendades” üsna sümboolseks – isa võimu alt vabanedes
kaob konflikt maaga ning hajub sisemine mäss, mis varem
pöörasesse tembutamisse ajas. Tekib tunne, et moodne maailm
pole mitte väärtus omaette, vaid hoopis noore inimese
põhjendatud vastandamisvajaduse tugipunkt, mis vajaduse
lakates ka oma mütologiseeritud tähenduse kaotab.
Tervet raamatut läbiv religioosne liingi (näiteks diakonist
sulase vestlused, isa arutlused jumalast, vendade seiklused
kirikus jne) mõjub selles kontekstis moodsa maailma vastandusena:
see on teise lähtekoha toomine peaegu kanooniliseks
muutunud teaduslikule maailmapildile, mis tunnustab
vaid empiirilisi katseid ja kogemusi. Ühes oma lõpututest
monoloogidest seletab isa poegadele: Ega ma ei arvagi, et
Jumal on iga päev ühe ja sama näoga. Ega ma ei teagi, milline
ta tegelikult on. Ma kahtlen isegi, aga ainus, milles ma ei
kahtle, on see, et ta ikka on. Ja selles, et inimene teda huvitab,
et ta suhtleb inimesega. Muidu ei oleks ta ka Jumal, vaid Suur
Pauk kosmoses, sellest ei ole mul küll sooja ega külma, olgu
ta nii võimas kui tahes (lk 80). Ühest küljest puudub sellises
suhestumises sügavam metafüüsika, ent teisalt on taolises
vaates puhast usulist kindlust, jumalikkuse igapäevast tunnustamist,
mis ongi võib olla üks kristluse peamistest voorustest
– lootuse ja lohutuse pakkumine. Ka kolme venna
vanaisa on oma surivoodil pudeli salamisi sisse smuugeldatud
viina kõrval pojapoegadega arutledes veendunud, et
läheb pärast surma paremasse kohta. Selles pole mingit
küsimustki, kuna puhas, jäägitu usk toetab teda.
„Jussis ja vendades” esinevad episoodilised kangelased
on samuti moodsale, urbaniseerunud maailmale
omamoodi vastanduseks või kontrastiks.
Põhjamaisele talupojakultuurile omaselt
annab kolme venna kodualevis tooni alkoholism,
ümberkaudsetel pole enamasti ei helgeid
tulevikuperspektiive ega mingeid suuremaid
püüdlusi: kaasaegse edukultuse silmis
liigituvad Vaigu kangelased kahtlemata „kaotajateks”.
Teisalt näib see perifeerne alev olevat
nende loomulikuks keskkonnaks. Inimesi
ja loomi raviv veterinaar, kes tervendab
kassiahastuses joodikut puhta piiritusega, ei
saakski linna kuuluda. Nagu ka kohalik konstaabel
Libe-Atsi, kes tõlgendab seadusi oma
paremat äranägemist mööda. „Jussi ja vendade” kangelased
on ühest küljest alla käinud ja korrumpeerunud, teisalt
aga mingi uut moodi sõltumatuseni jõudnud. Moodsa
maailma reeglid nagu ei puutukski enam nendesse, need
on väljaspoolsus, millega pole vajadust ega võimalustki
enam uuesti ühenduda. Samas on ääremaa ise Vaigu kangelastele
teatavaks „õigustuseks”. Edukuvandi perspektiivid
lihtsalt ei ulatu sinna ega ole seal võimalikudki. Vaid kolme
venna isa eraldub ülejäänud kogukonnast oma rikkuse ja
eduga, ent see pigem rõhutab teiste võimetust materiaalseks
eneseteostuseks.
Vaigu vendade võõristuse ja vastandamisvajaduse teise
tagamaana (isasuhte kõrval) võikski sel juhul näha üldisele
edukultusele alla jäämist: oma „saatuse” tõttu ei saagi vennad
nendesse kõrgustesse pürgida, mida ühiskond neilt näib
eeldavat. Vendade sünnikoht ja olmetingimused oleks justkui
õnnestumistele takistuseks, põhjustades pettumuse- ja
jõuetusetundest tekkivat eesmärgitut mässu. Sel moel resoneerub
„Juss ja vennad” paari aasta eest Ott Kiluskilt ilmunud
romaaniga „Veidrikud ja võpatused”, mis räägib samuti
noore inimese elust väljaspool „sündmuste” keerist, perifeerses
Peipsi alevis. Ka seal on maa mõnes mõttes nagu
mingi tõrjutute ääreala, kuhu jäävad maha need, kes pole
mingil põhjusel veel linna jõudnud. Moodustub kogukond,
mis on küll ülejäänud maailma tavade ja tegemistega kursis,
ent jääb samal ajal sellest välja; linn on olemas, aga see
eksisteerib pigem kujutlustes kui tegeliku kogemuse tasandil.
Ka seal lokkab alkoholism ja enamus tegelaskujudest on
pisut paadunud. Sealjuures tunneb noor peategelane aga
tuttavat eksistentsiaalset võõristust, mis kumab läbi tema
kasvuloo. Kuid kui Kiluski jutustajapositsioonis väljendub
vaikse vaatlemise melanhoolne kargus, siis Vaigu stiil eristub
oma jõulise tooni ja jõhkravõitu otsekohesusega. Ühest
küljest on minategelase jutustamisviisis ja sündmustikus
noorteromaanile omast hoogu ja enesekesksust, teisalt kulgeb
see lähenemine üsna tavapäratult keskkonnast tingitud
enesepositsioneerimise kaudu.
Vaik näibki kajastavat mingit hoopis teist tüüpi, eesti
kaasaegses kirjanduses üsna tundmatut olukorda ning
maailmanägemust. Kui minajutustaja oma hoogsal toonil
külakiige süütamisest või bordelliäri kavandamisest räägib,
pole selles ehtsale noortevaimule omaselt midagi moraliseerivat
ega eriti põhjendatutki. Alles „Jussi ja vendade”
kulminatsioonis, raamatu lõpuosas toimub vendades justkui
mingi murdumine. Pidevate vempude kaootiline koomika
võtab uue, traagilise näo. Noorte sünnipäevapeole, kuhu
kolm venda sulandumisraskusi trotsides ikkagi lähevad, saabuvad
maakonna kõige kohutavamad rusikakangelased (lk 98)
ja vennad näevad end korraga kõrvalt: kolm jõmmi irvitasid
autole toetudes, selles eas, kus suudetakse täna veel taburet
pilbasteks peksta, aastake edasi on aga ka taarakoti tassimine
paras pingutus (lk 98). Jutustaja lisab, et [---] selliste esmane
soov pole mitte peksta, seda nagunii, aga kuskilt noorusest
jäänud kihk üle olla, hirmutada ja alandada (lk 98–99) ning
selle tähelepaneku valguses vennad justkui näeksid, kuhu
nende valitud rada võib viia. Kolme venna pöörane, põrmustav
rünnak „rusikakangelastele” oleks sellest nägemusest
tingitud ängi väljendus, katse rünnata oleviku kaoses
kumavat trööstitut tulevikuperspektiivi, mis võidu saavutamisega
kummutatakse. Teisalt õõnestab vägivallavajadus
iseenesest võimaliku muutumise jalgealust. Jõutakse
tupikusse, millest läbi pääsemiseks peab kasutama mingit
hoopis uutmoodi, alles tundmatut lähenemist.
Pöörasele seatapule ja metsikutele vempudele, nooruse
uljusele, hooletusele ja rõõmule järgneb seega küpseks
saamine, iseseisvumine ning mingi püsivama maailmapildi
esimeste võrsete tärkamine. Esitatakse endale paratamatu
küsimus, mida tõeliselt tahta: vanimal vennal on selleks ilmselt
iseseisvus ja enesetõestamine, keskmisel ülidiskreetselt
edastatud armastusliin „korraliku” tüdruku vastu (mis
on jälle omamoodi sümboolne, sest just valitud tüdruk näib
esindavat tammsaarelikku maaideaali töökuse ja talitsetusega)
ja noorimal tahe jõuda kusagile mujale, kaugemale või
paremasse kohta, kuhu üha pöörasemaks muutuv tembutamine
paistab viivat. Sellise kasvuromaanina sobiks „Juss ja
vennad” kindlasti noorema generatsiooni lugemisvarasse,
ent samas paistab see teos piisavalt mitmemõõtmelisena,
et säärased žanripiirangud ületada. Vaigu maailmaga kaasa
võnkumiseks polegi vist vaja muud, kui vaid natuke avatust,
et heita hetkeks kõrvale see sõel, mis meid teiste inimeste
ja maailmanägemuste tõelisest mõistmisest lahutab.
Tellimine:
Postitused (Atom)