27. aprill 2018

Arvustus Tarmo Tederi romaanile "Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed"

Tarmo Teder, "Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed. I", 680 lk.
Toimetas Kersti Riismaa.
Väljaandja: EKSA


Viimasel ajal kirjutan raamatuarvustusi mis jäävad aina pooleli. Ja mõeldes nüüd eelseisvale annab vähemalt antud teose autori südikus mulle trotsi see ka lõpuni viia sest mõnituhat tähemärki ei ole Tarmo Tedre eepilise suurteose kõrval isegi mitte kärbsemust. Pea 700 lehekülge noorus- ja lapsepõlvemälestusi, ikka ilukirjanduslikus mahlas ja paralleelselt dokumentaalsete nõelapistetega nagu kirjutajale omane. Raamatu tegevus kulgeb siis ajajärgul 1957-1973 enamjaolt Kuressaares (Kingissepas) ja see on alles esimene köide. Kuu-kuu haaval saab lugeja kaasa elada peategelase Jaan Mõtus viljastamisele, sünnile ja kasvueale, kõrvuti tema vanemate, sugulaste, sõprade elud-olud ja laiemas plaanis ka globaalsed sündmused mis lehekülgedelt läbi jooksevad ja annavad pisukesele, väikse inimese toimlemisele kummalise vertikaali. Väikse inimese all ei pea ma silmas mitte nimitegelast vaid raamatus esinevate persoonide üldkuju. See ongi ühtpidi raamatu suur võlu, mis paneb kohati ka haigutama või kulme kergitama. Et midagi nagu ei juhtugi, midagi tõeliselt prahvatavat. Ja ometigi ei saa kuidagi öelda, et Tedre tegelased molutavad, vastupidi, maailm elab, ei mingeid tammuvaid mõtisklusi, filosoofia areneb mitte ärklikorrusel vaid ikka ringi lennates ja hoogsalt õielt õiele. Seda ka vaatamata rasketele sõjajärgsetele aastatele ja okupatsioonile, vaatamata piiratusele ja väiksusele...

Raamatus on hinge ja seda kummalisel kombel isegi igikestvas argipäevas ja materiaalses viletsuses. Just mandumine, mis on tänapäeva inimese üks põhiprobleeme, võibolla üldse inimese, isegi see näib nendel aastatel siiski omavat teatud mõtet või arengut, osaliselt küll äraspidist aga võrreldes kaasajaga siiski paganama sirgjoonelist. See üllatas. Peategelased Kollja ja tema naine Anna seisavad aegajalt eksistentsiaalsete küsimuste ja probleemide ees kuid elu ise, olgugi vale- ja varielu (sest mis see ENSV muud olla sai), elu ise viib edasi, toimib ja laseb elada ja kui ma küsin endalt, et mis see siis oli, mis see ometigi oli, et inimesed elasid jõudsin järeldusele, et selleks oli usk tulevikku. Mitte isegi paljukiidetud sotsialismi aga midagi ikka, midagi mida ei saagi päris seletada aga igaljuhul veel nendel aastakümnetel (1960-1970) usuti tulevikku kindlasti. Keskmine inimene uskus, uskusid ka raamatutegelased ja ainus mida me antud teosest ei leia ja mida tõesti pole on kogu üldise toimlemise ja elamise seadmine kahtluse alla. Isiklikus plaanis võibolla küll, Kolljas siiski midagi juba liigutab, midagi annab märku... Kuid tulevikuusk ise loob lisaks kirjutatule võluva meditatsioonilise õhusiku, tekitab tänapäeva lugejas meeliva päikesest rammestunud oleku oma kala- ja jahilkäikudega, pisikeste rõõmude ja murdega mida ei kõiguta ei tuumakatsetused ega sõjad, ideoloogiad ja muu trummipõrin. Armastan selliseid raamatuid nagu rahulikke, tasaselt kulgevaid päevi milles on eelkõige meeleolu ja kus ei pea iga hetk rabelema ega rabatud saama. See ei ole teos millest otsida elu mõttele vastuseid vaid elu ise, see kõige tavalisem, proosalisem - juhul kui selles on usku paremasse, helgemasse ja õigemasse - elu ise ongi mõte.

Ma ei tea milliseks kujuneb järgmine osa, eepose järg kus saabuvad 80nendad ja stagnatsiooni tõeline pale paljastub aga esimene väärib küll ehk kauaoodatud Eesti Romaani nurgakivi staatust, omal moel. Kindlasti mitte sellisena nagu seda enamus aktiivsetest ootajatest ette on kujutanud. Raamatus leiab kronoloogia kõrval hulga vaikseid ja varjatuid torkeid, justkui uitmõtteid mida esitatakse kohati pea haigutustena ja mis ometigi peidavad endas rasket ajaloolist taaka, tapatalge, mõrvatuid ja tänasekski lahendamata küsimusi. Olgu või seda kas meile on ikka kasuks tulnud, et Eestis pole olnud konkreetset kodusõda. Võibolla piisanuks ühest korralikust vennatapust, et seda hiljem ja aegade jooksul taas ja taas mitte korrata. Nii otseselt polegi seda sõnastanud ükski ilukirjanduslik teos. Nagu on inimlikult nähtud Saaremaa punaste mässu milles hukkus kakssada noort, rumalat ja uljast parema elu pooldajat kelledest enamus ei teadnudki mille eest nad täpsemalt sõdivad. Algselt mässajad, siis kangelased, tänaseks reeturid. Tarmo Tederi sellekohased mõtisklused jäävad ikka nagu ka teose üldine suund vaoshoituks ja eemalseisvaks, päädides, et peategelane Kollja piinas NKVD ridades elektriga metsavendi ja nende toetajaid. Ja siis hrušhiovi sula saabudes osutus ise kurjategijaks, midagi millega peame kogu romaani jooksul veidral kombel leppima. Leppima sarnaselt nagu lepime kollaborantide, endiste pealekaebajate ja osteselt toonaste täitevvõimu timukatega kes saadavad meid ka tänasel päeval ja nimelt ka tänasel päeval ja praegu. Ja ka raamatus on seda vastuolulist täpselt nii palju, et me ikka peategelasele ja tema perele kaasa elaksime, ikka siiralt... Mis taas peegeldab üldistades kogu eestlaseks olemise traagikat selle kohati absoluutselt kummalises skisofreenias. Või nagu Vaapo Vaher märgib siis Uno Lahe kuritegude kohta on ainult Teet Kallas öelnud: "Sõda või mitte, ideed või mitte, aga naisi peksta pole ilus."* Kogu lugu... Kuigi naisi piinati nädalaid. Isegi neid ridu kirjutades on tunne, et äkki ma läksin ise nüüd liiale. Et eluga tuleks edasi minna. Ja seda Teder ka teeb...

Eluga minnakse edasi, elekter pannakse sisse, noor perekond saab endale kahetoalise, lugejale antakse põhjalik ülevaade Saare jahimajandusest, võetakse osa spordivõistlustest, kõikvõimalikest jõukatsumistest ja väiksemates ja suurematest võitudest ja tusatujust. Nimelt tusatuju on see mis mõnikord peategelasi ärritab. Sest päris ängistust, sellist sügavat ja kestvat nagu Agu Tammeveski enam-vähem sama ajastu tegelastes ei kohta me lehekülgedel kordagi. Kuigi kusagil see ikka hiilib ja varitseb. Ainult Anna suhkruhaigus paneb tõsisemalt muretsema ja teeb ettevaatlikuks. See on niiöelda katkev liftitross mis ikka kaadrisse ilmub ja millest ei tea millal aga millalgi kindlasti. Nagu ka minevikuvarjud, ikka ja jälle ujuvad need kuskilt pinnale ja ehmatavad. Kui juba päris unustama kipud. Ja taas huvitav paradoks - tahadki unustada.

Ühes julgen teost võrrelda Holger Kaintsi romaaniga "Ilus maa". Mõlemad on ajaloolised, annavad edasi nii fakte kui sündmusi kuid eelkõige - mõlemad on kindlasti olustiku ja meeleoluromaanid. Eriti viimast. "Mõtuse Jaani elu..." esimese osa peamine külgetõmbavus on siiski kujundlikus ja hingus. Nagu ka Kaintsi teoses. Ja siin on raske hinnata kuidas tajub Tedre teost noorem lugeja kes ei ole ENSV-s elanud. Kaints kirjutab ajast mis on ka talle otseselt võõras, leiab oskuslikult ikka seda mis kõnetab. Teder võib aga minna detailidesse millel puudub nooremal lugejal üldse tähendus. Ja nimelt tähendus. Sest kui materiaalsed väärtused kõrvale heita on ju Tammsaare ja Ristikivi maailm tegelikult oma loomulikkuses arusaadavam kui elu-olu ja ka inimsuhted ENSV-s. Seda, et kestev paratamatus võib tekitada uskumatult tugeva turvatunde sa juba ära ei seleta. Või pea võimatu on edasi anda, et võimaluste vähesuse tõttu ei olnud noorus toona mitte vaesem vaid koguni mitmekesisem ja eelkõige elulähedasem. Kalalkäikudega on eesti lugeja juba harjunud ja arvestades eesti kirjanike kalastamiskirge on see vist üks meie kaasaegse kirjanduse osa, juba paratamatus. Veelgi raksem on aga mõista Koljja ja temasuguste eetilist maailma kus ametnik ja isa harrastab pea avalikult kalakaitseinspektorina ise kõige jõhkramat röövpüüki. Kus eetikal ja tegelikkusel ei ole üldse mingit seost Ümbrikupalga enesestmõistetavus on selle kõrval pisiasi. Rikkalik kirjeldus- ja kindlas rütmis kulgemine loovad pildi millist varem ei ole eesti kirjanduses olnud. Ajastust mille varjatud pool on vaatamata pealtnäha brutaalsele lihtsusele sedavõrd vastuoluline, mis oli nagu verine mustkunstniku trikk ja mida ometigi ikka veel taga õhatakse. Kuigi laibad olid tõelised ja veri päris. Lisaks inimese kujunemislugu, nii noore Jaani aga eelkõige isa Kollja. Või kui minna üldistavamaks siis inimese lugu kellega ei juhtu justkui midagi (kõik mis juhtus oli juba ära) ja kelles ometigi toimuvad vaevumärgatavad nihked. Ajalugu uurinuna üllatab mind, et Pelejevi revolutsiooniajastu olustik võib olla realistlikum kui see millisena see ajajärk meieni jõudis ja millisena oleme seda harjunud ette kujutama. Nagu ka nõuka aja veidrused, mis tunduvad endalegi tagantjärgi liialdustena.

Kokkuvõtvalt imeb raamat vaikelt endasse ja ladus ja hea stiil, milles on küll liig pikki selgitusi lugejat justkui alahinnates loob kindlustunde. Nagu hoiab veidralt pinget ka tegevuse ja olme vaheline pea nähtamatu piir. Kus pommikärgatus, koolimaja akendesse tulistamine ja muu ohtlik ja erutav on antud edasi uinuv-voolavas laadis, et raske on aimata millega üks või teine pahategu või seiklus lõppeb. Iga teos kannab endas lisaks muule ka metafüüsilist energiat ja Tedre raamatuid läbib viimaste aastate jooksul veendumus, et tegelikult ei saa siin maailmas midagi jäädavalt-lõplikult halba sündida. Mitte et hea või headus võidaks vaid juba ongi hea - vaatamata kõigele! Nii siin kui seal...

*Vaapo Vaher "Imelaps kellest ei saanud geeniust", lk 226