Mait Vaik "Juss ja vennad"
Aktaprint, 2013, 112 lk
Jah. Selle raamatu puhul tabas mind hiljuti pisukene déjà vu. Äkki olete lugenud Heimito von Dodereri romaani "Igaühest võib saada mõrvar"? See ilmus igiammusel ajal (1974) Armand Tungla tõlkes Eesti Raamatu "Mirabilia" sarjas. Kui ei ole lugenud - soovitan, või ei julge ikka soovitada, sest lugesin seda ise lapsena ja sellest on ikka aega möödas. Igatahes, kui õigesti mäletan, keegi püüab seal lahendada ammust kuritegu ja lõpuks selgub, et ta on ise enda teadmata mõrvar. Kui ei usu, et nii saab olla, siis ikka lugege seda Dodereri romaani!
Nimelt lugesin vaimustusega Maidu raamatut, nutsin ja naersin ja tundsin uhkust, et olen ammusest ajast geeniusega tuttav, aga äsja rääkisin ühe teise sõbraga ja ta ütles, et olen ise ka konkreetselt selles raamatus sees!
Seal on nimelt koht, kus nimitegelased (Juss ja vennad!) ajavad selga oma isa diakonist sulase luteroki ja talaarid ning lähevad nõnda purjus peaga küla peale isa mersuga sõitma. Vot. Mina sain Maiduga tuttavaks Kilingi-Nõmmel, kus olin teoloogiatudengina professor Elmar Salumaa juures praktikal (loe: nautisin huvitavaid vestlusi, jõin päevad läbi teed, õlut ja muud kangemat kraami, lugesin palju raamatuid ja artikleid usuteadusest kriminullideni ning suhtlesin kohalike ja külla tulnud kuttidega nn Salumaa klubis).
Nüüd see sõber rääkis, et kord üks lühemat kasvu tüüp Nõmmelt oli lakku täis ja läks Salumaa luterokiga välja kakerdama. Kui ta mind trehvas, oli talle meenunud minu kompliment "sul on klaverimängija sõrmed" (tal olid tõelised vinku-viinerid sõrmede asemel) ja... ta tuli mulle tänava peal kallale. Luterok seljas ja muda maas, kus me siis maadlesime.
Aga sellest ma ei tahtnud rääkida, nagu öeldakse.
Keegi loll nimetas seda raamatut kuskil lasteraamatuks. Ega vist polnud lugenud ja tegi pealkirja põhjal järeldusi. Tegelikult on tegu maagilist realismi viljeleva teosega. Seriaali "Lost" vaatasite? Seal oli segane lugu, keegi s...ttagi aru ei saanud, aga... kuradi põnev oli! Lõpuks tuli välja, et kõik tegelased on surnud ja seal filmis näemegi nende n-ö hauatagust elu. Nii, et nad ise ei tea, et nad surnud on. (Kusjuures ma ise olen lapsest peale mõelnud, et nii ongi - näiteks jäin eelmisel tänavanurgal auto alla, aga siin kohal jätkub lugu, nagu poleks midagi juhtunud; samale võimalusele vihjab muide Stephen King kuskil.)
Äkki me surime seal Kilingi-Nõmmel ära ja nüüd oleme tegelased ses raamatus?
Vot. See Jussi-raamat on selline ühtepidi realistlik ja teisalt väga unenäoline ja vahel ongi see nagu lasteraamat - selle mööndusega, et lasteraamatus kasutatakse sel juhul selliseid sõnu nagu "türa". Soovitan!
Mait Vaik on muide bändi Sõpruse Puiestee kandvaid talasid ja ülivinge sõnade autor!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar