ENSV vs Eesti Vabariik täna

ENSV vs Eesti Vabariik täna

ENSV-s möödus minu noorus ja kujunemislugu ja noorus on alati ilus aeg. Kindlasti on paljut mida ma nostalgitsen, ma ei eita seda. Kui hakata võrdlema toonase elu plusse ja miinuseid, siis võrrelda neid veel tänaste plusside ja miinustega peaksin kirjutama lehekülge sada (võibolla isegi enam). Seetõttu piirdun vaid esmasega mis meenub. Alustaksin aga väga laiapõhise argumendiga milles olen tänini veendunud. Kui tänane inimene on pahatihti stressis siis toona valitses ühiskonda üleüldine äng. Need on kaks erinevat mõistet kuigi viimane on märksa nähtamatum, inimene üldjuhul isegi ei teadvusta seda.
Mul on allergia teatud psühhofarmakoloogia, täpsemalt ühe rohu suhtes ja seda tarbides viib see mind tagasi seisundisse millisena tundsin ennast keskmiselt (enamuse ajast) nõukogude eestis. Ja see seisund on päris kohutav. Ma ei tarbinud neid masohismist, ei, need kaasnevad „alkoholiraviga“ ja ennem kui pihta sain, et mis seda „tunnet“ põhjustab elasin taolist „õudust“ läbi kordades (tegemist pidanuks olema muideks rahustiga).

Realistlikult vaadates tundus tulevik toona äärmiselt perspektiivitu kuigi unistusi oli muidugi lademetes (nooruse värk). Kui täna arvatakse, et luulet ja luuletajaid on ossamumeie siis toona oligi luuletamine üks ja vahest ainus eneseväljendus, ringkonnas kus liikusin luuletasid praktiliselt KÕIK. Mind muide see ei tõmmanud, „luuleõhtud“ olid aga siiski elamus omaette kuna sellega kaasnes teatud õhustik ja rituaalid, küünlavalgus, vein jne. Muid eneseväljendusi praktiliselt polnudki. Joodi kohutavalt ja seda ei anna võrreldagi tänaste noorte alkoholitarbimisega (mida peetakse ka ohtlikult kõrgeks, ma ei eita). Parim asi mida nõukogude Eestist esile tõsta siis seda, et mingites „põhiväärtustes“ oldi ühel meelel ja kommunikatsiooni vähesuse tõttu uskusid teatud ringi inimesed, et nii mõtleb ja arvab kogu ühiskond, vähemalt Eesti rahvas. Hiljem osutus selline veendumus valeks, arvamusi ja ellusuhtumi oli siiski erinevaid ja see „ehmatas“, seda oli tõeliselt raske omaks võtta. Põhiväärtuseks oli siis see, et ENSV ja nõukogude ideoloogia on viimane pask ja kõik igatsevad omariiklust. Olgu lisatud, et unistused Eesti Vabariigist olid vaieldamatult idealistlikumad (aga mitte nii väga), teisalt nähti tulevikuühiskonda ikkagi Nõukogude inimese silmade läbi millel virvendas Soome TVst nähtud materiaalne heaolu. Arusaam vabadusest oli siiski pigem rahvuslik diktatuuririik, hoolitseva ja armastava diktaatori hoole all kes „rahvaga“ arvestab ja omakasupüüdmatult riiki juhib. Loomulikult nimetati seda pilti demokraatiaks aga tegelik ettekujutus oli pigem selline. Arvan, et paljuski tuleneb sellest, toona juurdunud nägemusest ja ka iseseisva eluharjumuse (mitte niivõrd mõtte) puudumisest praegune Savisaare-lembus ja üldse olemasolevate poliitklannide murdumatu võimutsemine. Kus sõna otseses mõttes süüdistatakse teineteist avalikult kõigis surmapattudes, õhtul juuakse aga kõige sõbralikumas õhkkonnas koos veini. (Meenub Califoria kaks telefonikompaniid kes kisklesid lõputult nagu olid lõputud ka omavahelised kohtuprotsessid, kuulusid aga samale omanikule. Loomulikult ei mahtunud nende vahele keegi kolmas).
Seksuaalelu oli kindlasti intensiivsem ja suhted vähem pragmaatilised, partnereid vahetusid „hoogsamalt“ ja julgen küll väita, et selline „mälestus“ ei tulene mitte minu praegusest east vaid suheldes siiski tänaste noortega usun olevat suhteliselt objektiivne. Siiski, keskealise ja 20 aastase suhe oli toona pea välistatud, „tabu“, täna kindlasti mitte. Põlvkondade vahe oli äratuntav, piirid tänasega võrreldes kordades ja kordades jäigemad.

Tõeline eneseteostus (näitus, raamat, luulekogu) algas kõige varasemalt ehk 30nendast eluaastast ja sedagi õnnega pooleks. Näitlejana võis tunnustust pälvida ka nooremana, sportlasena kindlasti. Kaklused ja vägivald olid igapäevasemad, ühiskonnas andsid tooni endised vangid, kriminaalid keda kardeti ja kellega arvestati. Tahtlike enesetappude arv oli võrreldes tänasega laes, narkomaaniat aga sisuliselt ei olnud (väga väikeses ringis kanep mis tuli venelastelt ja venemaalt), samas ei sõidetud ennast surnuks autodega ega lahkutud elust üledoosis. Praegused alkoholisurmad sõprade hulgas võib kirjutada kindlasti 80nendate arvele. Loeti palju aga ka niisama olekslemist ja mittemidagitegemist ei peetud mingiks eriliseks paheks. Piisas mõnest luuletusest kui inimene oli vähemalt omas ringkonnas juba „tegija“ (tähendab siis enamus), lisaks seltskond gurusid kes omas kvaliteetset helitehnikat ja head, välismaist plaadi või lindikogu. Kindlasti käis ka see eneseteostuse alla. (nende „langus“ seoses iseseisvumisega oli ehk kõige äkilisem ja valusam). Tegeleti muusikaga aga vahendid selleks olid äärmiselt piiratud nagu ka võimalused astuda avalikkuse ette. Kes seda suutsid positsioneerusid juba mitu trepiastet ülejäänutest kõrgemal. Kindlasti oli eneseteostuseks ka „ärikaks“ olemine, mitte küll minu ringkonnas aga omada välismaiseid rõivaid ja pudi-padi andis teatud ringkonnale identideedi ja omalaadse väärtuse. Mõttevabadus näis avaram sest paheline joonistus väga selgelt, halle toone keda vihata ja pooldada oli kordades vähem. Filosoofilises ja religiooses plaanis ahmiti suht kõike, see mis keelatud, see oli koheselt ja vaieldamatult hea ja tunnustamist väärt.
Eneseteostuse alla käis koguni oma pind, tuba, korter, vallutatud pööning või keldriurgas. Jah, mitte kõik ei olnud selliseks nahaalsuseks suutelised. Peab tunnistama, et taoliseks aktsiooniks pidi olema tõeliselt hea „haistmine“ (ka suhtlemisoskus), et sind nädala pärast välja ei tõstetud või miilits kutsutud. Parimad pinnad olid üldiselt räämas puumajad agulites mille seaduslikud elanikud alkoholilembeilsed või ise seadusega pahuksis. Siiski võis leida ka tühja mitmetoalise vanalinnas. Korteri kui terviku üürimine oli pea võimatu, küll aga leidis üüritoa kuid ikka ühele inimesele, paare ei tahetud, kardeti sekeldusi, veel sündimata last kes võis üürijale tuua kaasa märkimisväärseid jamasid kuni selleni, et tuba antigi noortele inimestele „päriseks“ (sellest ka võibolla püsisuhete haprus, lihtsalt polnud kuskil koos olla). Nagu ütles naine: siis koliti sisse ja mitte ei tõstetud välja (nagu tänapäeval). Üldiselt olid aga elamistingimused kohutavad, tihti kolm põlvkonda kahetoalises korteris, lootuses, et järgneva kümne aasta jooksul saavad vähemalt noored omaette elamise. Õnnelik lõpp oli siiski harukordne.

Kõiki restoranide/kohvikute šveitsereid ja baarmane peeti üldjuhul endisteks julgeolekutöötajateks või vähemalt kaastöölisteks. Majanduslikult kõige tasuvamateks ametiteks olidki juba eelpool mainitud: šveitser, baarman, kelner, taksojuht, meremees, kalur, torumees, lisaks neile kaevur ja osaliselt eesrindlik kolhoosnik (masinist, lüpsja). Eelisseisundis olid ka teatud tööstuskaupade kaupluste müüjad. Ka pillimeestel kes mängisid juba tunnustatud ansamblites ja käisid kolhoosipidudel ei läinud sugugi halvasti. Samas arstid, pedagoogid, insenerid, teadlased elasid suht näljapajukil ja võimalus kõrvalt teenida oli minimaalne või olematu. Varastati ja sahkerdati kõikjal ja see ei olnud mingisugune kuritegu, mõned pidasid seda koguni õõnestustegevuseks. Siiski võis vahelejäämise korral (näidisprotsessid) oodata süüdlast karm karistus. Tean juhust (ENSV-s) kus 6000 meetri niidivarguse eest mõisteti õmblejale (naisterahvas) 6 aastat reaalset vanglakaristust (iga 1000 meetri eest aasta, kokku siis 30 niidirulli). NSVLiidus sai lahtise õllemüüja surmanuhtluse kuna varastas vahu pealt (nagu uurijad välja arvutasid) oma staaži jooksul üle 30 000 rubla (ma ei tea kas karistus viidi ka täitmisele või anti inimesele armu, sellest „hoiatav“ raamat ei rääkinud, loodetavasti viimast kuna tegemist oli ka naisterahvaga). Kui ma eksi siis 15 000 rubla riigivarguse eest võis süüalust oodata kõrgeim karistusmäär. Keskmine palk oli 120-180 rubla, üle selle oli inimene juba hästitasustatud. Kaevuri ja kolhoosniku teenistus võis ulatuda koguni 500 rublani, kalur teenis kohati veelgi rohkem, meremeestel oli seoses võimalusega välismaal seilata lisaks palgale ka muid eeliseid.

Arstiabi piirdus vähesete olemasolevate medikamentidega, lisandus vereülekanne, vitamiinid, mingid antibiootikumid ning loomulikult operatsioon. Kirurgid olid üldiselt tasemel, diagnostika ja vahendid nullilähedased. Ma ei tea millal tehti Eesti Vabariigis viimane operatsioon seoses maohaavaga (ma ei pea silmas mulgustumist), nendel aastatel nagu muud võimalust ei olnudki.
Ämmaemandate käitumisest sünnitajaga ei tahaks kirjutadagi. Tean vist ainult paari ema keda ei sõimatud ja mõnitatud. Isegi abielus olevad naised teenisid ära märgistamise „lits“, „hoor“ jne. Võibolla sellest ka suhtumine, et meesgünekoloogid olid paremad kui sookaaslased.

Ma ei viitsi siin kirjutada defitsiidist, järjekordadest, tarbekaupade olematust kvaliteedist, invaliididest ja vanuritest kes olid absoluutselt teisejärgulised mitteinimesed.
Seltskonnas kus ise tiirutasin valitses veel pidev hirm, et sind ühel päeval Pagari tänavale viiakse/kutsutakse ja paljude sõpradega ka nii läks. See ei olnud toona pullitegemine ega nali. Kuidas sealt pääseti ja kas üldse sõltus paljuski uurja suvast ja inimese enda laveerimisoskusest ja järelandlikusest.

Kui aga heita kõrvale sõnavabadus ja poliitiline „tundlikus“ siis 70nendad aastad olid keskmisele eestlasele suht stabiilsed. Toidukaupade osas valitses siiski teatud sortiment (tegelikult kümnendi alguspoolel), vastutust oli suhteliselt vähe (nõme NSVLiit) ja kui omati veel enda elamispinda siis polnud nagu vigagi. Lollusi tuli muidugi kaasa mängida aga päris piitsaga kedagi ei sunnitud, üür sai kindlasti makstud ja leib laual. Keelatud kirjandusest hoiduti ja teatud ringkondadega alalhoidlikusest ei suheldud. Võimu kiruti irratsionaalselt ja omade keskel (ventiil), varastati süüdimatult. Ametlikult trükitud raamatud, kunstinäitused, teatrikülastused, kino olid kättesaadavad nagu ka soome televisoon, klassivahed laiemas plaanis vähekontrastsed, alkohol odav ja lubatud, arstiabi ja haridus tasuta ja kokkuhoidlik üliõpilane (kes prassimisest hoidus) võis elada ka 40 rublaga kuus. Jah, niru oli aga hakkama sai ja kuna puudus võrdlusmoment siis ei olnud ka tänapäevale omast silmnähtavat stressi. Küll aga oli äng, nähtamatu ja pidev hallus. 80nendatel kõik muutus, allakäik oli korraga alasti ja pöördumatu, äng aina süvenes kuniks siis perestroikani kus olme läks veelgi halvemaks kuid tekkisid esimesed lootuskiired.

Ma ei arva, et Põhja-Koreas elaksid inimesed ainult rõõmutuses, ka need kes ei kuulu eliidi hulka, rõõm on midagi sellist mida on raske või võimatu seletada, see on kingitus ja üldjuhul ei jäeta kedagi ilma. Ma muidugi ei räägi siin Korea näljahädast ega koonduslaagritest vaid keskmisest inimesest ja aastast kus supitilk ja leivakannikas ikka laual. Üldine nõmedus ei võta inimeselt siiski õnnehetki ja mida harvem ja vähem, seda magusamad nad on. Praeguses, kapitalistlikus heaoluühiskonnas toidab inimese õnnevajadust üldise arvamuse kohaselt (tunnustuse kõrval) millegi omistamine: uus auto, arvuti, telefon, ma nõustun täielikult, et kaubanduskeskustes on mõnus hängida, ei mitte ainult noortel vaid ka endal, kõikvõimalikud vidinad milleks piisab AINULT rahast ja see viimane pole tegelikult (kui ennast kokku võtta, olgu või unistuste pinnal) mingiks lõpuni ületamatuks takistuseks (olgu või Soome ehitajaks).

Kui aga sellest kaugemale vaadata siis on vabadus „olla“ äärmiselt suur ja mitmekesine, võimalusi on tõesti tuhandeid ja kas mitte nimelt see ei ole üks stressi osadest, see, et neid ei suudeta enda saamatuse, laiskuse tõttu kasutada. Mina küll stressan, et ma ei viitsi isegi väljas jalutamas käija, rääkimata reisimisest jne. Ma stressan info üleküllusest (kuigi ma ei vaata televiisorit), ebaõiglusest ja lollusest millest meid nüüd iga päev teavitatakse (ENSV-s vaikiti), ebakindlusest pidevalt muutuvas ajas, uutest seadustest, hinnatõusudest (ENSV-s haruldane (mitte küll lõpuaastatel)), klassivahedest kus mul pole üüriraha, stressan, et ma ei tee justkui midagi, et ma istun liiga palju internetis, et ma ei viitsi helistada paljudele sõpradele, ei viitsi suuremat suhelda, et mind silmnähtavalt persest tõmmatakse (ENSV-s oli see paratamatu) ja ma taas ei viitsi midagi ette võtta (kuigi võiksin), stressan sõda ja sõjahirmu, lõpetuseks stressan selle pärast, et ma ei suuda oma elu muuta... Võibolla stressan ma koguni sellest, et keegi ei otsusta enam minu eest. Kuid ma ei änga nähtamatult, paratamatusest ja möödapääsmatusest... Sealjuures, et ennast enamuse ajast ometigi normaalselt tunda ei pea ma tegelema meditatsiooniga või otseteed vanglasse tormama kui mulle ühiskonnas midagi pinda käib ja ma ei suuda enam vait olla. Halvimal juhul võidakse mind hävitada kui „täisväärtuslikku“ kodanikku, muuta naerualuseks, tembeldada hulluks aga see on siiski midagi muud kui trellid. Ma võin isegi varastada, ilma, et mind ootaks surmanuhtlus.
Ma saan kirjutada, seda avaldada, teha muusikat, lugeda mida heaks arvan ja väljendada ennast peaaegu vabalt. Ma saan... irw.