Esikaanel fragment Olga Tobrelutsu maalist "Harmagedoon".
Toimetaja Õnne Puhk, esikaane kujundus Erkki Juhandi
Idee kirjutada enda tulevikust eneseirooniline romaan idanes juba päris varases nooruses. Esimeste lehekülgedeni jõudsin 1992. aastal, tõenäoliselt olid mõned mõtted kirja pandud ka varem. Sellel nii elumuutval aastal sain tütre isaks ja ostsin Soomes kurkide korjamise eest kogutud rahaga oma elu esimese personaalarvuti.
Erinevalt eraklikust peategelasest olin mina kirjutamist alustades juba isa ja perekonnapea. Artur Steinbergi nime täpset tekkelugu ma ei mäleta, tahtsin, et see oleks rahvusvaheline ja kõlaks äraspidise iroonia kaudu jõuliselt, maskuliinselt ja aristokraatlikult. Hiljem on Steinberg jälitanud mind läbi elu – tegemist on tuntud tarkvarafirmaga, mis toodab pistik- ja muusikaprogramme. Küllap on bränd tuttav kõigile, kes on natukenegi arvutimuusikaga tegelenud. Alles eelmisel aastal vaatasin ka nime algset päritolu: selgus, et tegemist on saksa-juudi perekonnanimega.
Kõrkusest ja ainult edevusest muutusin ma aastate jooksul kindlasti meeldivamaks inimeseks, kui seda on mu nooruses planeeritud alter ego Steinberg. Kuigi mingil müstilisel põhjusel maandusin oma romaanile 2023 aastal viimast lihvi andma Põltsamaale Rahu tänava ärklituppa, mille sarnasest ka raamatu peategelane unistab.
Soovisin hoida raamatus nooruslikku hoogu ja mitte liigselt heietada, kuigi päris ilma ka ei saanud. Sir Hamilgtoni prototüüp sündis samuti idee algfaasis, kuskil 1988.–1990. aastatel, ja kuigi paralleele tänaste autoritaarsete liidritega võib siin leida, siis otsene seos puudub. Sir Hamilgton on siiski ainuisikuliselt tema ise.
Vahelduva eduga olen kirjutanud teksti erinevatel eluperioodidel, kuid algne on kohati säilinud detailideni. Näiteks raamatu viimased lõigud on aastast 1992 ja jätsin need muutmata vaatamata sõnakordustele. Kõige keerulisem oli kätte saada see tormlev stiil ja leida tasakaal tänase ja kunagise autori vahel. Arvan, et parimad leheküljed raamatust kirjutasin 2000-ndate paiku, toona lapsikute ja mõttetute dialoogidena plaanitud Steinbergi ja maag Osvaldi kemplemine üllatas kohati ka mind ennast.
Tänan kõiki kaudseid kaasautoreid, kes mind nendel aastatel ümbritsesid, lähedasi ja sõpru, Müürivahe tänava seltskonda, kes mu müüride sisse ehitatud toas (öösel lärmamise ja muusika kuulamisega ei olnud probleeme) elasid või sealt läbi astusid ja kellest enamik mu maailmavaadet kujundas, hiljem neid, kellega Soomes koos olime (Vennaskond), kurke korjasime, Tallinna vanalinna (sõber: „Parim, mis mu elus on juhtunud, on see, et ma kasvasin üles vanalinnas), kelle ja milleta see romaan kindlasti ei oleks sündinud. Ja loomulikult neid, kes vahetult raamatu lõpptulemusele kaasa aitasid: toimetajat Õnne Puhki, pinginaabrit ja kujundajat Erkki Juhandit, kunstnikku Olga Tobrelutsu, Kultuurkapitali jpt.
