Maia Tammjärv: TUNNEB SILMIST ÄRA IGAVUST. INTERVJUU MAIT VAIGUGA

Minu intervjuu Maia Tammjärvega Müürilehes, augustis 2016 ON SIIN

Paavo Matsin: Faking meeleparandus

(Ilmus Müürilehes #56)

Mait Vaik, Meeleparanduseta
Toimetanud Tiia Valdre
Puiestee, 2016. 175 lk

Mait Vaigu proosatekste kogust „Meeleparanduseta“ lugedes hämmastud ikka ja jälle, kui võimas võib olla hea kirjandus – peast lendavad tahtmatult kohe läbi sellised suurkujud nagu Mann, Dostojevski, Bunin, Kafka ja muidugi ka kaunis ületamatu laulusõnade kirjutaja Mait Vaik ise. Kuid proosakirjanik Vaik on tõusnud võimsalt ja väga äratuntava stiiliga laulusõnade-Vaigu kõrvale juba alates oma raamatust „Juss ja vennad“ (2013), kus ta kujutas võrdlemisi riskantsel kombel tänapäeva maaelu.

Mis on siis Vaigus eripärast? Tema tekste iseloomustab pealtnäha mingi eriliselt intensiivne sisemonoloogilisus, näiteks täpsustab fiktiivne kõneleja end uues kogus pidevalt groteskselt ja humoorikalt („väikest (suhteliselt suurt)“ lk 27 või „kõige põnevuse tipuks (tegelikult siis igavuse)“ lk 19), vannub orgaaniliselt ja usutavalt („türa küll“ lk 33, „Nepali faking haigus“ lk 26) või puistab nagu käisest tabavaid iroonilisi märkusi ja võrdlusi, kasvõi nimetades Jaapanit ühtede ja nullide piiksuvaks ja pilusilmseks emulaatoriks (lk 43). Tegelikult on asi muidugi hoopis keerulisem. Kõrvutaksin Vaigu stiili veidi kunstnik Peeter Mudisti maalidega, kelle tööd olid tugeva emotsionaalse laenguga ja silmatorkavalt hägused, kuid mis ei välistanud kunagi suisa ebaloomulikult mõjuvat täpsust. Katsun seletada.

Vaigu seisundijuttude keskmes on tavaliselt äärmiselt keerulises hetkes olev inimene. Teda võivad painata näiteks komplitseeritud ja õige lahenduseta suhted või mingid eriti valusad läbielamised. Nii leiab end loos „Rootsis“ heliloojast peategelane dostojevskilikult deemonlikus olukorras. Ta on värskelt ja raskelt lahutatud mees, kes saab suurema summa raha. Kogu novelli õhkkond kummalise hullumeelse kiindumise ja kokkukukkumisega võõrsil meenutab Thomas Manni novelli „Surm Veneetsias“. Manni Veneetsias möllavat ja peategelast hullutavat epideemiat asendab Vaigul Stockholmi narkomaailm. Lõpp on aga sarnane Visconti kuulsa Manni-ekraniseeringu finaalile, kus jõukas peategelane kustub segases ja traagilises meeleolus mingit olematut ideaali jälitades kuhugi võõra maa suvalisse rentslisse. Kogu hägune ja arusaamatu olnu, mis ikka veel valu teeb, suubub mingisse sümboolselt võõrasse ja anonüümsesse kloaaki nagu demonstreerides kõige absoluutset überlagunemist. Vaik on siin väga lähedane Manni arhetüüpe tabavale meisterlikkusele. Selliste seisundite kujutamine annab mõnes mõttes ka halastamatu hinnangu ühiskonnale. Kuid mulle tundub, et Vaigu käsitluses ei ole mingit naiivset ühiskonna süüdistamist üksikisiku allakäigus või hukus, nad on ise selle tee valinud või on juhtunud nendega siis varemalt mingi metafüüsiline paratamatus, mis viib traagiliste seisudeni elus, tihti meeletu ja hukutava äkk-igatsuseni.

Keelatud, arusaamatu, tüütu ja isegi endale vihatekitav suhe on vaatluse all jutustuses „Nepali haigus“. Peategelane Ulof saab eksootilise putuka käest hammustada ja tema elu hakkab muutuma. Saabuv tunnustus viib ta aga ebamugavasse ja vastuolulisse intiimsuhtesse alaealise asotsiaalse sugulasega. Soovitaksin seda lugu lugeda kõigil naisteajakirjade toimetajatel ja muidu harrastuspsühholoogidel (miks mitte ka pärispsühholoogidel). Just nii keeruline ja loogikavaba mu arust elu ongi! Mingid hägused dünaamikad moraali ja iha piirilt on siin Vaigu poolt väga hästi tabatud. Järjekordne keerulises seisukorras oleva inimese portree on üheltpoolt äärmiselt detailne, aga teisalt valgustab läbi provintsitüdruku isiku ka laiemalt jaburaid maaeluga seotud probleeme üldisemalt.

Raamatu nimiloos „Meeleparanduseta“ toimub buninlikult põgus välkkohtumine kauaihaletud naisega, leiab aset meeletu ja jabura armastuse ning elu haleduse traagiline kokkupõrge. Eks eluski võib vahel unistuste täitumine paljastada nende hirmutavalt ootamatu õõnsuse või igavalt arusaamatu sisu. Saatusliku iluduse Evelini lugu on seksuaalne, segane ja hägune. Kolme lapse ema amokile ei olegi õiget seletust, see tekitab ainult valu ja uudishimu ning… iha. Huvitav on mõnikord Vaigu proosatekstides rebenedes paljastuv tänapäeva sekulaarses maailmas suhteliselt haruldane kristlik kihistus. Juba loo pealkiri vihjab nagu Uuele Testamendile. Meeleparandusele kutsus Piiblis Jordani ääres elanud Ristija Johannes, kes keelitas inimesi parandama oma meelt. Peategelane Evelin on dostojevskilik aus hoor, langenud püha naine. Selline oksüümoronlik tegelane on olnud klassikas kirjanduses alati hea loo käivitaja! Vaik kasutab ka väljendeid nagu „tölner“ või „Jumala andestus“ (lk 145). Kui niisugustele ülikeerukatele (Vaigu stiilis täpsustades: elus tavalistele ja ülilihtsatele?) suhetele ja seisunditele lisatakse veel ka piibellikud allusioonid, on tulemuseks siinkohal „Nepali haiguse“ ja „Rootsis“ kõrval juba kolmas haruldaselt hea ja raamatule loogiliselt üldistavamat ja suunavamat pealkirja andev meisternovell. Oleks võrdlemisi keeruline defineerida, millisele meeleparandusele kutsub Vaik oma valdavalt väga keerulisse seisu heidetud inimesi. Paljus on nende olukorrad paratamatud, ehk juba esile kutsutud nende kuidagi kõikuvatest ja hägustest iseloomudest, takerdumisest mingitesse ebavajalikesse isikutesse või ideedesse, mis viivad elu kõrvalteedele. Ristijajohanneselik hüüdja hääl tabab nii juba liiga kaugele võõrandumise kõrbesse eksinud inimesi.

Mõni kummaline kohtumine või isegi ese võib paljastada kogu elu armetuse ja mõttetuse. Kafkalikult jube on näiteks loo „Külaline“ õhustik. Pereisa otsab miskilt tiluliluturult odavast letist kummaliselt kutsuva ja odava mänguasja, kauni liblika. See ärkab kuid ellu, läbib kummalise metamorfoosi ja paneb inimesed siis juba eksistentsiaalsete küsimuste ette. Tekib inspektor Glebskylik („Hukkunud alpinisti hotell“) dilemma - mida võtta ette liblika kui pagulasega? Natuke meenutas see lugu ka mõnda maagilise realismi novelli sellest, kuidas kuskile vaesesse külla saabub räsitud ingel, kellega ei osata midagi peale hakata ja keda hakatakse pidama kuskil kanakuuris. Kummaline tulnukas valgustab nagu läbi teda ümbritsevat keskkonda ja inimesi, paljastades nende endi siseheitlusi, pannes nad ebamugavate küsimuste ette.

Nii on ka jutustuses „Tarks“, kus peategelane üritab kirjeldada ja asetada fookusesse, teravustada, mingit eriti hägust ja ebamäärast inimtüüpi, vaikivat ja alati taustale jäävat, isegi tüütut noorpõlvesõpra, tõelist tolgust, kellele mõeldes tabavad teda aga kummalised süümepiinad. Sõber on loomuomaselt suutmatu kõiges. Ja nii asetatakse tegelikult just tema jälgija dostojevskilikku peeglisse. Eriti teravaks muutuvad sündmused siis, kui niisugune tšehhovlikult väike inimene asub trotsist maailma vastu labaselt ründama peategelasele olulist vanemat vaimulikku maapastoraadis. Just see lugu võib ehk avada ka kõige enam Mait Vaigu enda seisukohti ja filosoofiat, sest päris mitmel leheküljel esitatakse siin teoloogilisi arutlusi Jumala, hea ja halva üle. Arvan, et 80ndatel ja 90ndate alguses leidus ehk veel kirikus natuke loomulikke autoriteete, mõni hea ja vanem maapastor, kel olid ka mingid vastused inimeste küsimustele. Hilisem luteri kiriku mugandumine ja ilmne sisuline allakäik kapitalismi tingimustes, uue ja pealiskaudsema-asjalikuma ja kiirustavama vaimulikkonna tulek kaotas niisugused dialoogivõimalused. Vaik kujutab siin üht kadunud maailma, sest oli päris palju neid, kes käisid suhtlemas ja lühidalt ka elamas kunagiste autoriteetsete kirikuõpetajate (kasvõi antud loo ilmse prototüübi Vello Salumi juures Pilistveres või Elmar Salumaa juures Saardes). Pakun, et Vaigu lugude moraalne sügavus tõukubki ehk mingis osas sellest kunagisest ja kadunud subkultuursest ja veel rebellsest luterlusest.

Vaigu poolt ettemanatavad seisundid ei ole lihtsad, pigem on need nagu metafoorid, mille puhul peame asuma mõtisklema, mida ta mingi ülekandega tahab öelda. Maailm ei räägi inimese ja lugejaga otse, vaid ikka läbi kummaliste kujundite, kõnekate juhuste või hirmutavate detailide, mida siis inimene peab juba ise vastavalt oma sisemisele raamatupidamisele tõlgendama hakkama. Ma arvan, et nii pole mõtet ka võtta Vaigu raamatu esikaane motot päris sõna-sõnaliselt, vaid ikka tuleb vaadelda seda kogu raamatu seisukohalt kujundlikult, asuda mõtlema, mida Vaik ikkagi tahab nüüd jälle öelda, kui ta kirjutab: „Ja Jumala jaoks oleme me vist – võib-olla nagu lemmikloomad. No murdis Murka Miisu maha, muidugi kurb, halb tegu, aga ega peni siis sellepärast peremehe jaoks vähem armas ei ole. Isegi sellisele mõttele suutis tulla. Aga meie ootame ikka mingit viimsetkohut. Kari lolle…“

Kasutasin meelega käesolevas artiklis kaunis vabalt selliseid klassikalisi kirjanikunimesid nagu Kafka, Bunin, Dostojevski, Mann. Mait Vaik sobib mu arust hästi praegu nende kõrvale ja vahele ja miks mitte ka kohale.

Margit Lillemets Sirbis minu uuest raamatust "Meeleparanduseta"

Margit Lillemetsa arvustus Sirbis minu uuest raamatust "Meeleparanduseta" on siin

Ma ise arvan muidugi, et raamat märksa humoorikam kui arvustaja pilgu läbi.

Uus jutustustekogumik "Meeleparanduseta"

Ilmunud on minu uus jutustustekogu "Meeleparanduseta". Sisaldab kaheksat jutustust
Toimetanud: Tiina Valdre, Esikaanepilt: Aro Aarsalu Kaanekujundus: Erkki Juhandi
Müügil Apollos, Rahva Raamatus ja Hiiumaal Nelja Nurga galleriis.

Kultuurkapitali 2014. aasta PROOSA- JA LUULENOMINENTIDE ESINEMISED 9,10 ja 11 märtsil. Olen osaleja

Järgmisel nädalal toimuvad mitmed Kultuurkapitali 2014. aasta
PROOSA- JA LUULENOMINENTIDE ESINEMISED:

9. märtsil kell 13 on nominendid Pärnu Keskraamatukogus (Akadeemia 3).
Esinevad Kaur Riismaa, Jan Kaus, Mudlum, Eda Ahi, Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Mait Vaik.
Modereerib Jan Kaus.

10. märtsil kell 18 esinevad nominendid Tartus (Vanemuise 19) kirjanduslikul teisipäeval. Kohal on Kaur Riismaa, Mudlum, Eda Ahi, Jan Kaus, Kätlin Kaldmaa, Mait Vaik, Urmas Vadi, Hasso Krull ja Vahur Afanasjev.
Modereerib Mart Velsker.

11. märtsil kell 18 esinevad kirjanduslikul kolmapäeval musta laega saalis Kaur Riismaa, Mudlum, Eda Ahi, Kätlin Kaldmaa, Jan Kaus, Mait Vaik, Vahur Afanasjev, Maarja Kangro, Urmas Vadi.
Modereerib Heili Sibrits.
Saage osa!

Tuglase novelliauhinnad Mart Kivastikule ja Mait Vaigule

Friedebert Tuglase novelliauhinnad, mida antakse alati kaks, läks tänavu Mart Kivastikule novelli “Õnn tuleb magades” ja Mait Vaigule novelli “Puhtus” eest.

Täna, Friedebert Tuglase 129. sünniaastapäeval, antakse välja uued kirjaniku-nimelised novelliauhinnad. Mart Kivastik ja Mait Vaik saavad preemiad kätte kell 16 Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas (Väikese Illimari 12).

Žürii koosseisus Mirjam Hinrikus, Toomas Kiho, Veronika Kivisilla (esimees), Kaupo Meiel ja Jaanus Vaiksoo valis 2014. aastal avaldatud novelliloomingust välja veel Jan Kausi “Paljajalu” (Looming nr 12) ja Tiina Laanemi “Estonian Hikikomori” (Looming nr 12).

Mart Kivastiku “Õnn tuleb magades” ilmus Vikerkaares nr. 12/2014 ja Mait Vaigu “Puhtus” kogumikus “Tööpäeva lõpp”.

Uustulnuka nominatsioon määrati Kaarel Lehtsalule novelli “Ezigbo nwoke” (Värske Rõhk nr. 39) eest.







http://www.sirp.ee/online-uudised/tuglase-novelliauhinnad-mart-kivastikule-ja-mait-vaigule/

6. märtsil oleme Sõpruse Puiesteega Rockstarsis

6. märtsil oleme Sõpruse Puiesteega Rockstarsis, Tallinnas, Tatari 6. Esitleme oma esimest vinüüli "Mõistlikult ja mugavalt"

Olete oodatud!

27 veebruaril oleme Sõpruse Puiesteega Tartus, Genialistide klubis

SÕPRUSE PUIESTEE 27. veebruaril Tartus, Genialistide klubis kl 21.00
Lisaks meile The BOONDOCKS

Kaarin Kivirähk EE minu raamatust "Juss ja vennad"

"Tulnukas" filosoofilisemas võtmes

Mait Vaik - “Juss ja vennad” - Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 216 lk.

Mäletate “Tulnuka” filmi? See Rasmus Merivoo linateos oli 2006. aasta
paiku ääretult populaarne, nii maa- kui linnarahva seas. Kui ma Mait
Vaigu teost “Juss ja vennad” lugema hakkasin, arvasin ma alguses, et
olen sattunud “Tulnuka” raamatuversiooni peale. ““Agu Sihvka lood”
kohtuvad “Tulnuka” ja “Wremjaga””, kommenteeris Mart Juur teost
“Kirjandusministeeriumi” saates.

Mingis mõttes on “Juss ja vennad” tõepoolest järjekordne (õnnestunud)
katse kujutada põnevat subkultuuri nimega “jõmlus” või “rullnoklus”.
See kajastab maaelu sellisena, nagu ka mina seda tunnen.
“Katkiste teksaste ja rögase särgiesisega” küla vahel jõlkuvad maanoored,
kelle hobideks on viina joomine ja suitsetamine, värvika eluga külajoodikud,
koledad naised ja üks rikas peremees, kelle varandus põhineb peamiselt
kohtu kaudu välja võideldud õigustel ja rikkustel. Sel trööstitul ja
omamoodi nii ehedal elul pole mingit pistmist selle maaeluga,
millest elustiiliajakirjandus linnainimese paradiisi on vorminud.
Ei ole Skandinaavia stiilis valgeid kööke, rukolapeenraid, naadipestosid
ega hommikusi joogaseansse värskes õhus.

Küll aga on palju värvikaid, piinlikke ja koledaid juhtumisi.
Andeka jutuga külamehed arutavad piiritusepudeli taga läbi kõik maailma
probleemid, usuküsimused, Brüsselist tulevad seadused, laktoosivabad
jogurtid, mustlased, rootsi homod, maailmalõpu teooriad... Kõik soolised
ja rahvuslikud stereotüübid saavad kinnitatud ja mõnuga läbi räägitud.
Selles mõttes on “Juss ja vennad” haarav ja muhe lugemine.
Asi, mis mulle “Jussi ja vendade” juures rahu ei anna, on kaanekujundus.
Miks on kujundus just selline? “Tulnuka” menu arvestades võiks sarnaste
tegelastega raamatu kujundada ju mõnusalt kommertsilkult, panna kaanele
mõne koleda näoga maainimese pildi – ma usun, et raamatu müüginumber
kasvaks järsult. Kuid “Juss ja vennad” pole lihtsalt üks järjekordne
jõmmiraamat. Mida kaugemale teos areneb, seda mõtlikumaks,
kurvameelsemaks ja isegi filosoofilisemaks teos kipub.
“Kirjandusministeeriumist” nähtud autor Mait Vaik ei tundunud ka olevat
inimene, kes lihtsalt rahva naerutamiseks ühe uue “Tulnuka” kokku
klopsib. Sellepärast näeb raamatu kaas ka välja, nagu oleks tegu pigem
tõsise teose, lausa mõne vähetuntud filosoofi esseekoguga. Sest mingi
omapärane filosoofia selles teoses tõesti peitub.

Peeter Helme arvustus raamatule "Tööpäeva lõpp"

Link ERR-i leheküljele

Peeter Helme: Mait Vaik ja vastikult naha alla pugemise kunst

Mait Vaigu sulest on ülemöödunud aastal ilmunud luulekogu „Kõigil on alati õigus“ ja möödunud aastal lühiromaan „Juss ja tema vennad“. Viimasest avaldati tänavu ka kordustrükk. Nüüd on Vaigu sulest lisaks luuletustele ja romaanile tulnud välja teos veel kolmandaski žanris – selleks on lühiproosa.

Raamatu kaanel seisab küll kiri „jutustused“, kuid klassikalises mõttes jutustusi on siin raamatus siiski vaid üks – selleks on raamatu keskel asuv ja ka mõtteliselt selle keskme moodustav 60-leheküljeline „Mees“. Teised tekstid on novellid või lühijutud. Küll kohati kõikuva kvaliteediga, kuid igaüks omanäoline ja originaalne.

* * *

Vaieldamatult annab Mait Vaigu proosas tunda asjaolu, et tegu on ka terve hulga Vennaskonna, Metro Luminali, Kosmikute ja Sõpruse Puiestee populaarsemate hittide sõnade autoriga – samasugune unenäolisus, assotsiatiivsus ja narratiivi asemel keele, olukorra ja kujundi peale mängimine, mis on omane tema laulusõnadele, torkab silma nii mõneski proosatekstis. Vahest kõige enam on see kohal suisa absurdimaigulises loos „Kõtuke“, mis algab pea krüptilise lausega: „Kõtuke käis, läks ees, siis tuli vaim ja ulik järgi või ikka „ullike“, mõtles ta teinekord enesekriitiliselt.“ (lk 105) Ja kõige vähem leiab sellist lähenemist ehk realistlik psühholoogilises avaloos „Armukadedus“ ja sellele järgnevas mõneti sarnases, kuid veelgi intensiivsemas „Naises“. Niisiis on Vaigul annet kirjutada tõeliselt eri stiilides, mille diapasoon ulatub vägagi luulelisest proosast psühholoogiliselt veenva, täpse ja ebameeldivalt naha alla pugeva realistliku kirjelduseni. Seejuures väärib kindlasti esiletõstmist Vaigu ümberkehastumisvõime: ühtviisi veenvalt räägib ta nii armukadeduse all kannatavast juhutöölisest „Armukadeduses“ kui teeb kaasa mahajäetud naise rännaku läbi sügava depressiooni, enesevihkamise ja tülpimuse eri faaside „Naises“.

* * *

Katsudes kaheksast tekstist koosnevat raamatut üldistavalt hinnata, võib vast öelda, et kõik siinsed lood räägivad elu pahupoolest ja mingitest piirsituatsioonidest. See ei tähenda mitte seda nagu oleksid kõik Vaigu tegelased tingimata antikangelased, eluvõitluses allajäänud ja -käinud tüübid, vaid et kõik tekstid käsitlevad mingit sügavalt eksistentsiaalset ja valusat probleemi või äärmuslikku olukorda. Kuigi teinekord võib see kõik olla mattunud sedavõrd absurdsete detailide rägastikku, et raske on näha, mis on oluline ja mis mitte. Ent see pole etteheide, vaid tõdemus – tuleb ju sageli elus ette olukordi, kus me ei suuda puude taga näha metsa, langetada otsust, milline küsimus on peamine, milline kõrvaline, mis järjekorras peaksime lahendama probleeme või üleüldse millele energiat ja tundeid raisata, millele aga mitte. Musternäidis säärasest segadikust on „Gruusia film“, kus vist 1990ndate alguses toimuvad filmivõtted ühes Gruusia söögikohaks kujundatud Tallinna korteris: „Filmi sisu seisnes siis selles, et kaks Gruusia vägevat, kuid vaenulikku perekonda pidasid koos restoranis pidu, mingi kolmas jõud aga ei lubanud neil omavahelise tüli käigus kindžalle käiku lasta – ühesõnaga, üksteist tuli üle trumbata priiskamise, praalimise ja lõbutsemisega. Mina pidin mängima juhuslikku külalist...“ (lk 23)

Lisaks peab minajutustaja hoolitsema sülelapse eest, aitama oma ema, tädi, täditütart, veel ühte „ka tädi“ ja kedagi venelannat söögi valmistamisel – „Sööke valmistati nii filmi tarvis kui ka kellegi kauge sugulase, mingi vanamuti juubeli tarvis“ (lk 19) – ning hiljem suutma kogu selles kaoses, mis põhjustab minategelase jalaluumurru, tellida endale ema näägutamise ja võttetrupis puhkenud mustlasmuusikutega tülitsemise käigus kiirabi. Tulemuseks on vaevaga jälgitav kaos, kus suur inimlik draama toimub kuskil kaose pinna all, nii et teksti pealiskaudsel lugejal võib see üldse märkamata jääda...

Veidi sarnast võtet kasutab Vaik ka kogumiku nimiloos, mis võinuks sama hästi olla vormistatud Vennaskonna või Sõpruse Puiestee lauluks – „Tööpäeva lõpp“ kirjeldab õhtust tänavapilti Postimaja ja Foorumi vahelisel alal Tallinnas Viru keskuse ehitamise aegu. Kedagi või midagi ootav peategelane kirjeldab avanevat pilti – pea lõhki kukkunud joodiku ümber toimuvat askeldamist, liiklust reguleerivaid politseinikke, teid ületavaid inimesi, poodide vaateaknaid jälgivaid keigareid jne. Lool on muidugi puänt, võiks öelda maitvaigulikult hämar, eri tõlgendusvõimalusi lahtiseks jättev, kuid nii ehk teisiti mõjub lugu nagu materjal, millest võinuks saada ka luuletuse või lauluteksti – põhirõhk on tugeval muljel ja veenvalt esitatud meeleolul.

Ja seda võibki öelda terve kogumiku kohta – Vaik oskab luua muljet ja meeleolu. Ning kui ta tunneb, et üks võte või vaatenurk kipub end ammendama, suudab ta seda kiirelt vahetada. See torkab eriti silma kogumiku ainsas jutustuses „Mees“, mis räägib mitme eri hääle, eri registri ja lähenemise kaudu lugu ühest mehest ja tema lähedastest. Kusjuures nii siin loos kui mõnes teiseski torkab silma Vaigu huvi eri jutustajaisikute suhtes – lausa mitmel puhul pöördub ta kirjanduses suhteliselt ebatavalise „sina“-vormi juurde, mis on hea viis lugejale lausa vastikult naha alla pugeda. Piisavalt vastikult, et see jääks kummitama pikaks ajaks ning lugedes „Naisest“ lauset „Siis hakkad sa nutma, kuigi lubasid, et ei hakka“ (lk 9), tunned sa, et nutma ei hakka mitte mingi nimetu naine mingis väikeses novellis, vaid see oledki sina – seesama sina, kes sa praegu seda teksti loed.