Paavo Matsin: Faking meeleparandus

(Ilmus Müürilehes #56)

Mait Vaik, Meeleparanduseta
Toimetanud Tiia Valdre
Puiestee, 2016. 175 lk

Mait Vaigu proosatekste kogust „Meeleparanduseta“ lugedes hämmastud ikka ja jälle, kui võimas võib olla hea kirjandus – peast lendavad tahtmatult kohe läbi sellised suurkujud nagu Mann, Dostojevski, Bunin, Kafka ja muidugi ka kaunis ületamatu laulusõnade kirjutaja Mait Vaik ise. Kuid proosakirjanik Vaik on tõusnud võimsalt ja väga äratuntava stiiliga laulusõnade-Vaigu kõrvale juba alates oma raamatust „Juss ja vennad“ (2013), kus ta kujutas võrdlemisi riskantsel kombel tänapäeva maaelu.

Mis on siis Vaigus eripärast? Tema tekste iseloomustab pealtnäha mingi eriliselt intensiivne sisemonoloogilisus, näiteks täpsustab fiktiivne kõneleja end uues kogus pidevalt groteskselt ja humoorikalt („väikest (suhteliselt suurt)“ lk 27 või „kõige põnevuse tipuks (tegelikult siis igavuse)“ lk 19), vannub orgaaniliselt ja usutavalt („türa küll“ lk 33, „Nepali faking haigus“ lk 26) või puistab nagu käisest tabavaid iroonilisi märkusi ja võrdlusi, kasvõi nimetades Jaapanit ühtede ja nullide piiksuvaks ja pilusilmseks emulaatoriks (lk 43). Tegelikult on asi muidugi hoopis keerulisem. Kõrvutaksin Vaigu stiili veidi kunstnik Peeter Mudisti maalidega, kelle tööd olid tugeva emotsionaalse laenguga ja silmatorkavalt hägused, kuid mis ei välistanud kunagi suisa ebaloomulikult mõjuvat täpsust. Katsun seletada.

Vaigu seisundijuttude keskmes on tavaliselt äärmiselt keerulises hetkes olev inimene. Teda võivad painata näiteks komplitseeritud ja õige lahenduseta suhted või mingid eriti valusad läbielamised. Nii leiab end loos „Rootsis“ heliloojast peategelane dostojevskilikult deemonlikus olukorras. Ta on värskelt ja raskelt lahutatud mees, kes saab suurema summa raha. Kogu novelli õhkkond kummalise hullumeelse kiindumise ja kokkukukkumisega võõrsil meenutab Thomas Manni novelli „Surm Veneetsias“. Manni Veneetsias möllavat ja peategelast hullutavat epideemiat asendab Vaigul Stockholmi narkomaailm. Lõpp on aga sarnane Visconti kuulsa Manni-ekraniseeringu finaalile, kus jõukas peategelane kustub segases ja traagilises meeleolus mingit olematut ideaali jälitades kuhugi võõra maa suvalisse rentslisse. Kogu hägune ja arusaamatu olnu, mis ikka veel valu teeb, suubub mingisse sümboolselt võõrasse ja anonüümsesse kloaaki nagu demonstreerides kõige absoluutset überlagunemist. Vaik on siin väga lähedane Manni arhetüüpe tabavale meisterlikkusele. Selliste seisundite kujutamine annab mõnes mõttes ka halastamatu hinnangu ühiskonnale. Kuid mulle tundub, et Vaigu käsitluses ei ole mingit naiivset ühiskonna süüdistamist üksikisiku allakäigus või hukus, nad on ise selle tee valinud või on juhtunud nendega siis varemalt mingi metafüüsiline paratamatus, mis viib traagiliste seisudeni elus, tihti meeletu ja hukutava äkk-igatsuseni.

Keelatud, arusaamatu, tüütu ja isegi endale vihatekitav suhe on vaatluse all jutustuses „Nepali haigus“. Peategelane Ulof saab eksootilise putuka käest hammustada ja tema elu hakkab muutuma. Saabuv tunnustus viib ta aga ebamugavasse ja vastuolulisse intiimsuhtesse alaealise asotsiaalse sugulasega. Soovitaksin seda lugu lugeda kõigil naisteajakirjade toimetajatel ja muidu harrastuspsühholoogidel (miks mitte ka pärispsühholoogidel). Just nii keeruline ja loogikavaba mu arust elu ongi! Mingid hägused dünaamikad moraali ja iha piirilt on siin Vaigu poolt väga hästi tabatud. Järjekordne keerulises seisukorras oleva inimese portree on üheltpoolt äärmiselt detailne, aga teisalt valgustab läbi provintsitüdruku isiku ka laiemalt jaburaid maaeluga seotud probleeme üldisemalt.

Raamatu nimiloos „Meeleparanduseta“ toimub buninlikult põgus välkkohtumine kauaihaletud naisega, leiab aset meeletu ja jabura armastuse ning elu haleduse traagiline kokkupõrge. Eks eluski võib vahel unistuste täitumine paljastada nende hirmutavalt ootamatu õõnsuse või igavalt arusaamatu sisu. Saatusliku iluduse Evelini lugu on seksuaalne, segane ja hägune. Kolme lapse ema amokile ei olegi õiget seletust, see tekitab ainult valu ja uudishimu ning… iha. Huvitav on mõnikord Vaigu proosatekstides rebenedes paljastuv tänapäeva sekulaarses maailmas suhteliselt haruldane kristlik kihistus. Juba loo pealkiri vihjab nagu Uuele Testamendile. Meeleparandusele kutsus Piiblis Jordani ääres elanud Ristija Johannes, kes keelitas inimesi parandama oma meelt. Peategelane Evelin on dostojevskilik aus hoor, langenud püha naine. Selline oksüümoronlik tegelane on olnud klassikas kirjanduses alati hea loo käivitaja! Vaik kasutab ka väljendeid nagu „tölner“ või „Jumala andestus“ (lk 145). Kui niisugustele ülikeerukatele (Vaigu stiilis täpsustades: elus tavalistele ja ülilihtsatele?) suhetele ja seisunditele lisatakse veel ka piibellikud allusioonid, on tulemuseks siinkohal „Nepali haiguse“ ja „Rootsis“ kõrval juba kolmas haruldaselt hea ja raamatule loogiliselt üldistavamat ja suunavamat pealkirja andev meisternovell. Oleks võrdlemisi keeruline defineerida, millisele meeleparandusele kutsub Vaik oma valdavalt väga keerulisse seisu heidetud inimesi. Paljus on nende olukorrad paratamatud, ehk juba esile kutsutud nende kuidagi kõikuvatest ja hägustest iseloomudest, takerdumisest mingitesse ebavajalikesse isikutesse või ideedesse, mis viivad elu kõrvalteedele. Ristijajohanneselik hüüdja hääl tabab nii juba liiga kaugele võõrandumise kõrbesse eksinud inimesi.

Mõni kummaline kohtumine või isegi ese võib paljastada kogu elu armetuse ja mõttetuse. Kafkalikult jube on näiteks loo „Külaline“ õhustik. Pereisa otsab miskilt tiluliluturult odavast letist kummaliselt kutsuva ja odava mänguasja, kauni liblika. See ärkab kuid ellu, läbib kummalise metamorfoosi ja paneb inimesed siis juba eksistentsiaalsete küsimuste ette. Tekib inspektor Glebskylik („Hukkunud alpinisti hotell“) dilemma - mida võtta ette liblika kui pagulasega? Natuke meenutas see lugu ka mõnda maagilise realismi novelli sellest, kuidas kuskile vaesesse külla saabub räsitud ingel, kellega ei osata midagi peale hakata ja keda hakatakse pidama kuskil kanakuuris. Kummaline tulnukas valgustab nagu läbi teda ümbritsevat keskkonda ja inimesi, paljastades nende endi siseheitlusi, pannes nad ebamugavate küsimuste ette.

Nii on ka jutustuses „Tarks“, kus peategelane üritab kirjeldada ja asetada fookusesse, teravustada, mingit eriti hägust ja ebamäärast inimtüüpi, vaikivat ja alati taustale jäävat, isegi tüütut noorpõlvesõpra, tõelist tolgust, kellele mõeldes tabavad teda aga kummalised süümepiinad. Sõber on loomuomaselt suutmatu kõiges. Ja nii asetatakse tegelikult just tema jälgija dostojevskilikku peeglisse. Eriti teravaks muutuvad sündmused siis, kui niisugune tšehhovlikult väike inimene asub trotsist maailma vastu labaselt ründama peategelasele olulist vanemat vaimulikku maapastoraadis. Just see lugu võib ehk avada ka kõige enam Mait Vaigu enda seisukohti ja filosoofiat, sest päris mitmel leheküljel esitatakse siin teoloogilisi arutlusi Jumala, hea ja halva üle. Arvan, et 80ndatel ja 90ndate alguses leidus ehk veel kirikus natuke loomulikke autoriteete, mõni hea ja vanem maapastor, kel olid ka mingid vastused inimeste küsimustele. Hilisem luteri kiriku mugandumine ja ilmne sisuline allakäik kapitalismi tingimustes, uue ja pealiskaudsema-asjalikuma ja kiirustavama vaimulikkonna tulek kaotas niisugused dialoogivõimalused. Vaik kujutab siin üht kadunud maailma, sest oli päris palju neid, kes käisid suhtlemas ja lühidalt ka elamas kunagiste autoriteetsete kirikuõpetajate (kasvõi antud loo ilmse prototüübi Vello Salumi juures Pilistveres või Elmar Salumaa juures Saardes). Pakun, et Vaigu lugude moraalne sügavus tõukubki ehk mingis osas sellest kunagisest ja kadunud subkultuursest ja veel rebellsest luterlusest.

Vaigu poolt ettemanatavad seisundid ei ole lihtsad, pigem on need nagu metafoorid, mille puhul peame asuma mõtisklema, mida ta mingi ülekandega tahab öelda. Maailm ei räägi inimese ja lugejaga otse, vaid ikka läbi kummaliste kujundite, kõnekate juhuste või hirmutavate detailide, mida siis inimene peab juba ise vastavalt oma sisemisele raamatupidamisele tõlgendama hakkama. Ma arvan, et nii pole mõtet ka võtta Vaigu raamatu esikaane motot päris sõna-sõnaliselt, vaid ikka tuleb vaadelda seda kogu raamatu seisukohalt kujundlikult, asuda mõtlema, mida Vaik ikkagi tahab nüüd jälle öelda, kui ta kirjutab: „Ja Jumala jaoks oleme me vist – võib-olla nagu lemmikloomad. No murdis Murka Miisu maha, muidugi kurb, halb tegu, aga ega peni siis sellepärast peremehe jaoks vähem armas ei ole. Isegi sellisele mõttele suutis tulla. Aga meie ootame ikka mingit viimsetkohut. Kari lolle…“

Kasutasin meelega käesolevas artiklis kaunis vabalt selliseid klassikalisi kirjanikunimesid nagu Kafka, Bunin, Dostojevski, Mann. Mait Vaik sobib mu arust hästi praegu nende kõrvale ja vahele ja miks mitte ka kohale.