Peeter Helme: Siiralt raskepärane. Mait Vaigu kaheksa novelli

(ilmus Postimehes 13. veebruar 2017)

Ühe autori teoste võrdlemine on alati kahtlane, kuid peibutav tegevus. Võrdluses võiks justkui sündida tõde või kui mitte tõde, siis oleme nii loodud, et nähes kahte punkti, loome nende vahele kohemaid punktiirjoone.

Nõnda ei ole midagi parata, et lugedes Mait Vaigu möödunud aastal ilmunud novellikogu «Meeleparanduseta», meenus ka tema 2014. aasta kogumik «Tööpäeva lõpp». Liiati on kahel teosel ka üks formaalne sarnasus: mõlemas on kaheksa lugu. Kuid sellega sarnasused ka lõpevad ning kui «Tööpäeva lõpu» puhul mõjus vaimustavalt Mait Vaigu võime kehastuda kõige eripalgelisemateks jutustajahäälteks, siis «Meeleparanduseta» jätab endast palju ühtlasema ja ühtsema mulje.

Laias laastus on kõnelejaks või peategelaseks – jutustajahääl ja peategelane ei pruugi seejuures sugugi mitte kokku langeda! – siin kui mitte üks ja seesama tegelane, siis vähemalt üht laadi tegelane. See on enamasti keskealine mees, kes on elus üht-teist saavutanud, kuid see saavutus on sageli väline, vähe rahuldust pakkuv või kuidagimoodi üheülbaline, vildak. Nõnda on «Meeleparanduseta» atmosfäär sageli lohutu või on lohutust pakkuv aspekt projitseeritud tulevikku, eemale ja välja novelli enese reaalsusest. Lihtsamalt öeldes: Mait Vaik kirjeldab tihti nõmedaid inimesi või olukordi, kuid lõpetab loo sageli lootusega, et kirjeldatud nõmedus, häiritus, nihe või rahutus ei jää kestma, olukord ei ole määratud püsima staatiline ning säilib võimalus paranemiseks, ehk lausa lunastuseks.

* * *

Samas ei ole see ka alati päris selge. Osalt tuleb ebamäärsus autori stiilist, mis mõjub palavikulise ja kiirustavana ning ilmselt ongi seda. Mait Vaigu tekst meenutab pea kõigis kaheksas loos tormlevat teadvuse voogu, kuigi aeg-ajalt annab autor lugejale mõista, et see on teadlik valik, stiili küsimus. Nii ütleb ta novelli «Must relv» kursiivkirjas esitatud sissejuhatuses, et tal «on sellest jutustusest pehmelt öeldes kõrini» ning teksti «Rütm on ka nagu 3b» (lk 99). «Ammooniumis» kommenteerib aga jutustaja ise registrivahetust lugejat kõnetava lausega: «Ma jätkan nüüd teises isikus.» (lk 132)

Nõnda on kirjanik Vaik täpselt teadlik nii oma jutustaja kui viimase kirjeldatud tegevuse ja tegelaste positsioonist ja valikutest, mida vajadusel otse lugeja poole pöördudes viimasele vahendatakse. Käsikäes hüplevat mõtet ja suulise kõne kaootilisust meenutava stiiliga joonib see veelgi alla kogumiku taotluslikult mõjuvat toorust. Raamatu esimeses lauses mõjub see ehmatavana: «Paljust, millest ma siin kirjutan, et olen neile mõelnud hiljem, siis selle «hiljema» all pean silmas ikka jutustuse praegust lõppu, seda lugeja lõppu, mis ei ole ju veel tegelikult sugugi lõppenud, vaid kestab.» (lk 6)

Tundub, justkui oleks tekst toimetamata ning autor, noh, peksab segast. Kuid edasi lugedes selgub autori järjekindlus ning aegamisi poeb see katkendlik, raskepärane, ühelt mõttepildilt teisele hüppav ning kord pikkadesse rindlausetesse takerduv, siis aga suulist kõnet matkivalt lühikesi fraase eelistav stiil lugejale naha vahele ja jõuab viimaks ka ajju, kus kirjaniku kõnest saab hääl lugeja peas. Nõnda tuleb tunnistada, et selle, mille Vaik saavutas «Tööpäeva lõpus» meisterliku ümberkehastumisvõimega, saavutab ta kogumikus «Meeleparanduseta» tooruse ja otsekohesusega, kus jutustajahääle ja lugeja vahelt võetakse igasugused filtrid ja barjäärid. Seitse novelli «Meeleparanduseta» kaheksast on justkui kirjandus ilma kirjanduseta selles mõttes, et loetav tekst ei mõju kirjanduslikult – see tähendab, et tekstis on raske tajuda muud taotlust peale pidevalt takka sunnitud, sõnade otsimise ja mõtte tabamise vaevas edasi antud loo, mida enamasti räägib kõrvaltegelasest minajutustaja. Suurem kirjanduslikkus on tajutav vaid veidi ebamäärase atmosfääriga, kuid ilmselt kodusõjajärgsesse Ameerikasse paigutuvas «Mustas relvas», millega aga autor ise vist väga rahule pole jäänud.

* * *

Kuigi kõiki kaheksat teksti võib julgelt nimetada novellideks, ei tähenda see, et Mait Vaik oleks kõik lood varustanud selge ja üheselt arusaadava puändiga. Samas tasakaalustab lahtist lõpplahendust vahetus ja realism. Pealegi annab Vaik hästi edasi seda, millega puutume elus ju pidevalt kokku, kuid mida kirjandus soovib teinekord unustada: et lugudel ei olegi sageli selget algust ja lõppu ning et inimsuhetes võib leiduda palju sõnastamatut ja ebamäärast.

Olgu Vaigu peategelaseks kas «Kadeduse» ekssportlasest Andres, kes läbi elu mõõnade lõpuks minajutustajast kõrvaltvaataja jaoks täiesti mõistatuslikul kombel haljale oksale jõuab, «Nepali haiguse» laisavõitu intellektuaal Ulof, kellele õnn kukub sülle vaat et vastumeelseltki, «Meeleparanduseta» vastutustundetult läbi elu liuglev imeilus Evelin või «Tarksi» sama printsiibitu joodik-parasiit Tarks – keegi neist pole oma edu ühelt poolt ära teeninud, kuid teisalt oleks kergekäeline pidada neid ka antikangelasteks. Nad pole ei head ega halvad, ei kangelased ega kaabakad, vaid nad on – ja siin peitubki Vaigu kirjelduse tugevus – inimesed nagu meie, keda pealegi ei kirjeldata kunagi vahetult, vaid alati kasutab Vaik minajutustajast filtrit. See minajutustaja ei ole aga erapooletu, vaid on loo peategelasega tihedalt seotud, sageli liigagi tihedalt. Seetõttu on ta oma hinnangutes kallutatud ning tõde... jah, kes teab, kus see tõde on. Kuskil seal, kuskil väljas. Mitte selle raamatu lugudes, näib Vaik ütlevat. Tõde algab seal, kus lugu lõpeb. Enamik kirjanikke vist nii ei julge, sest kes see ikka tahab oma lugejale öelda, et elu saladus ei peitugi siin, nende kaante vahel, vaid kuskil laias maailmas. Aga ometi just nii see on. Selleks aga, et seda mitte lihtsalt mõista, vaid tõesti ka tunnetada, tasub lugeda Mait Vaigu novelle. See aitab.

Peeter Helme arvustus raamatule "Tööpäeva lõpp"

Link ERR-i leheküljele

Peeter Helme: Mait Vaik ja vastikult naha alla pugemise kunst

Mait Vaigu sulest on ülemöödunud aastal ilmunud luulekogu „Kõigil on alati õigus“ ja möödunud aastal lühiromaan „Juss ja tema vennad“. Viimasest avaldati tänavu ka kordustrükk. Nüüd on Vaigu sulest lisaks luuletustele ja romaanile tulnud välja teos veel kolmandaski žanris – selleks on lühiproosa.

Raamatu kaanel seisab küll kiri „jutustused“, kuid klassikalises mõttes jutustusi on siin raamatus siiski vaid üks – selleks on raamatu keskel asuv ja ka mõtteliselt selle keskme moodustav 60-leheküljeline „Mees“. Teised tekstid on novellid või lühijutud. Küll kohati kõikuva kvaliteediga, kuid igaüks omanäoline ja originaalne.

* * *

Vaieldamatult annab Mait Vaigu proosas tunda asjaolu, et tegu on ka terve hulga Vennaskonna, Metro Luminali, Kosmikute ja Sõpruse Puiestee populaarsemate hittide sõnade autoriga – samasugune unenäolisus, assotsiatiivsus ja narratiivi asemel keele, olukorra ja kujundi peale mängimine, mis on omane tema laulusõnadele, torkab silma nii mõneski proosatekstis. Vahest kõige enam on see kohal suisa absurdimaigulises loos „Kõtuke“, mis algab pea krüptilise lausega: „Kõtuke käis, läks ees, siis tuli vaim ja ulik järgi või ikka „ullike“, mõtles ta teinekord enesekriitiliselt.“ (lk 105) Ja kõige vähem leiab sellist lähenemist ehk realistlik psühholoogilises avaloos „Armukadedus“ ja sellele järgnevas mõneti sarnases, kuid veelgi intensiivsemas „Naises“. Niisiis on Vaigul annet kirjutada tõeliselt eri stiilides, mille diapasoon ulatub vägagi luulelisest proosast psühholoogiliselt veenva, täpse ja ebameeldivalt naha alla pugeva realistliku kirjelduseni. Seejuures väärib kindlasti esiletõstmist Vaigu ümberkehastumisvõime: ühtviisi veenvalt räägib ta nii armukadeduse all kannatavast juhutöölisest „Armukadeduses“ kui teeb kaasa mahajäetud naise rännaku läbi sügava depressiooni, enesevihkamise ja tülpimuse eri faaside „Naises“.

* * *

Katsudes kaheksast tekstist koosnevat raamatut üldistavalt hinnata, võib vast öelda, et kõik siinsed lood räägivad elu pahupoolest ja mingitest piirsituatsioonidest. See ei tähenda mitte seda nagu oleksid kõik Vaigu tegelased tingimata antikangelased, eluvõitluses allajäänud ja -käinud tüübid, vaid et kõik tekstid käsitlevad mingit sügavalt eksistentsiaalset ja valusat probleemi või äärmuslikku olukorda. Kuigi teinekord võib see kõik olla mattunud sedavõrd absurdsete detailide rägastikku, et raske on näha, mis on oluline ja mis mitte. Ent see pole etteheide, vaid tõdemus – tuleb ju sageli elus ette olukordi, kus me ei suuda puude taga näha metsa, langetada otsust, milline küsimus on peamine, milline kõrvaline, mis järjekorras peaksime lahendama probleeme või üleüldse millele energiat ja tundeid raisata, millele aga mitte. Musternäidis säärasest segadikust on „Gruusia film“, kus vist 1990ndate alguses toimuvad filmivõtted ühes Gruusia söögikohaks kujundatud Tallinna korteris: „Filmi sisu seisnes siis selles, et kaks Gruusia vägevat, kuid vaenulikku perekonda pidasid koos restoranis pidu, mingi kolmas jõud aga ei lubanud neil omavahelise tüli käigus kindžalle käiku lasta – ühesõnaga, üksteist tuli üle trumbata priiskamise, praalimise ja lõbutsemisega. Mina pidin mängima juhuslikku külalist...“ (lk 23)

Lisaks peab minajutustaja hoolitsema sülelapse eest, aitama oma ema, tädi, täditütart, veel ühte „ka tädi“ ja kedagi venelannat söögi valmistamisel – „Sööke valmistati nii filmi tarvis kui ka kellegi kauge sugulase, mingi vanamuti juubeli tarvis“ (lk 19) – ning hiljem suutma kogu selles kaoses, mis põhjustab minategelase jalaluumurru, tellida endale ema näägutamise ja võttetrupis puhkenud mustlasmuusikutega tülitsemise käigus kiirabi. Tulemuseks on vaevaga jälgitav kaos, kus suur inimlik draama toimub kuskil kaose pinna all, nii et teksti pealiskaudsel lugejal võib see üldse märkamata jääda...

Veidi sarnast võtet kasutab Vaik ka kogumiku nimiloos, mis võinuks sama hästi olla vormistatud Vennaskonna või Sõpruse Puiestee lauluks – „Tööpäeva lõpp“ kirjeldab õhtust tänavapilti Postimaja ja Foorumi vahelisel alal Tallinnas Viru keskuse ehitamise aegu. Kedagi või midagi ootav peategelane kirjeldab avanevat pilti – pea lõhki kukkunud joodiku ümber toimuvat askeldamist, liiklust reguleerivaid politseinikke, teid ületavaid inimesi, poodide vaateaknaid jälgivaid keigareid jne. Lool on muidugi puänt, võiks öelda maitvaigulikult hämar, eri tõlgendusvõimalusi lahtiseks jättev, kuid nii ehk teisiti mõjub lugu nagu materjal, millest võinuks saada ka luuletuse või lauluteksti – põhirõhk on tugeval muljel ja veenvalt esitatud meeleolul.

Ja seda võibki öelda terve kogumiku kohta – Vaik oskab luua muljet ja meeleolu. Ning kui ta tunneb, et üks võte või vaatenurk kipub end ammendama, suudab ta seda kiirelt vahetada. See torkab eriti silma kogumiku ainsas jutustuses „Mees“, mis räägib mitme eri hääle, eri registri ja lähenemise kaudu lugu ühest mehest ja tema lähedastest. Kusjuures nii siin loos kui mõnes teiseski torkab silma Vaigu huvi eri jutustajaisikute suhtes – lausa mitmel puhul pöördub ta kirjanduses suhteliselt ebatavalise „sina“-vormi juurde, mis on hea viis lugejale lausa vastikult naha alla pugeda. Piisavalt vastikult, et see jääks kummitama pikaks ajaks ning lugedes „Naisest“ lauset „Siis hakkad sa nutma, kuigi lubasid, et ei hakka“ (lk 9), tunned sa, et nutma ei hakka mitte mingi nimetu naine mingis väikeses novellis, vaid see oledki sina – seesama sina, kes sa praegu seda teksti loed.