2. november 2023

Uus romaan "Hamilgtonide saaga" 1992-2023

Esikaanel fragment Olga Tobrelutsu maalist "Harmagedoon".

Toimetaja Õnne Puhk, esikaane kujundus Erkki Juhandi 

Idee kirjutada enda tulevikust eneseirooniline romaan idanes juba päris varases nooruses. Esimeste lehekülgedeni jõudsin 1992. aastal, tõenäoliselt olid mõned mõtted kirja pandud ka varem. Sellel nii elumuutval aastal sain tütre isaks ja ostsin Soomes kurkide korjamise eest kogutud rahaga oma elu esimese personaalarvuti. Erinevalt eraklikust peategelasest olin mina kirjutamist alustades juba isa ja perekonnapea. Artur Steinbergi nime täpset tekkelugu ma ei mäleta, tahtsin, et see oleks rahvusvaheline ja kõlaks äraspidise iroonia kaudu jõuliselt, maskuliinselt ja aristokraatlikult. Hiljem on Steinberg jälitanud mind läbi elu – tegemist on tuntud tarkvarafirmaga, mis toodab pistik- ja muusikaprogramme. Küllap on bränd tuttav kõigile, kes on natukenegi arvutimuusikaga tegelenud. Alles eelmisel aastal vaatasin ka nime algset päritolu: selgus, et tegemist on saksa-juudi perekonnanimega. 

Kõrkusest ja ainult edevusest muutusin ma aastate jooksul kindlasti meeldivamaks inimeseks, kui seda on mu nooruses planeeritud alter ego Steinberg. Kuigi mingil müstilisel põhjusel maandusin oma romaanile 2023 aastal viimast lihvi andma Põltsamaale Rahu tänava ärklituppa, mille sarnasest ka raamatu peategelane unistab. Soovisin hoida raamatus nooruslikku hoogu ja mitte liigselt heietada, kuigi päris ilma ka ei saanud. Sir Hamilgtoni prototüüp sündis samuti idee algfaasis, kuskil 1988.–1990. aastatel, ja kuigi paralleele tänaste autoritaarsete liidritega võib siin leida, siis otsene seos puudub. Sir Hamilgton on siiski ainuisikuliselt tema ise. 

Vahelduva eduga olen kirjutanud teksti erinevatel eluperioodidel, kuid algne on kohati säilinud detailideni. Näiteks raamatu viimased lõigud on aastast 1992 ja jätsin need muutmata vaatamata sõnakordustele. Kõige keerulisem oli kätte saada see tormlev stiil ja leida tasakaal tänase ja kunagise autori vahel. Arvan, et parimad leheküljed raamatust kirjutasin 2000-ndate paiku, toona lapsikute ja mõttetute dialoogidena plaanitud Steinbergi ja maag Osvaldi kemplemine üllatas kohati ka mind ennast.

Tänan kõiki kaudseid kaasautoreid, kes mind nendel aastatel ümbritsesid, lähedasi ja sõpru, Müürivahe tänava seltskonda, kes mu müüride sisse ehitatud toas (öösel lärmamise ja muusika kuulamisega ei olnud probleeme) elasid või sealt läbi astusid ja kellest enamik mu maailmavaadet kujundas, hiljem neid, kellega Soomes koos olime (Vennaskond), kurke korjasime, Tallinna vanalinna (sõber: „Parim, mis mu elus on juhtunud, on see, et ma kasvasin üles vanalinnas), kelle ja milleta see romaan kindlasti ei oleks sündinud. Ja loomulikult neid, kes vahetult raamatu lõpptulemusele kaasa aitasid: toimetajat Õnne Puhki, pinginaabrit ja kujundajat Erkki Juhandit, kunstnikku Olga Tobrelutsu, Kultuurkapitali jpt.

13. jaanuar 2022

Ilmunud on minu uus jutustustekogu "SIMULATSIOON"


"Simulatsioon" on autori kolmas kogu lühivorme sisaldades jutustusi, novelle ja miniatuure. On huumorit, lahkumist ja surma, eelkõige põgenemist ja soovi eemalduda ja ära minna. Nagu Mait Vaigule omane laotub aga kõige kohal nähtamatu helgus ja millegi kohalolu, mis on üle tänase ja inimese. Vaatamata tumedatele toonidele ja kohatisele eksistensiaalsele masendusele kutsuvad ja julgustavad ka proosalised igapäevalood lugejat meeleparandusele ning autor on veendunud elu ja olemise pühaduses ning selle igavikulises kestvuses.

Väljaandja: Puiestee, 192 lk, kõvakaaneline. Sisaldab 14 jutustust, novelli, miniatuuri.
Toimetas: Õnne Puhk
Kaas: Alo Aarsalu
Kaanekujundus: Erkki Juhandi
Kujundus: Kristel Mägedi

Raamatu väljaadmist toetas Eesti Kultuurkapital

7. juuni 2021

Vaktsineerimisest

Kõik mRNA vaktsiinid põhinevad piikvalgu tootmisel. Mille nii olulist ja veresoonkonda hävitavat omadust veel vaktsineerimise alguses ei tuntud. Piikvalgu kahjulikusest

Siin kinnitavad uuringud (28. mai 2021), et COVID-19 vaktsineerimisest pärinev koronaviiruse piikvalk satub vereringesse. Vaktsiiniuurija ja viirusimmunoloog, Ontario Guelphi ülikooli dotsent Byram Bridle ütles, et tema ja rühm rahvusvahelisi teadlasi esitasid teabenõude, et pääseda ligi Jaapani nn biolevi uuringule. Usk, et piikvalk ei pääse vereringesse oli tõsine viga, ütles Bridle. "Nüüd on meil selgeid tõendeid selle kohta, et vaktsiin ise koos valguga satub vereringesse. See on väga hirmutav."
New peer reviewed study on COVID-19 vaccines suggests why heart inflammation, blood clots and other dangerous side effects occur

BNT162b2 mRNA vaktsiin programmeerib ümber meie adaptiivse ja kaasasündinud immuunsussteemi. Teaduslik uuring, avaldatud Medrxiv leheküljel 3. mail 2021.
The BNT162b2 mRNA vaccine against SARS-CoV-2 reprograms both adaptive and innate immune responses

Pikk ja põhjalik ülevaade - Iisraeli rahvakomitee aruanne vaktsineerimisega seotud tüsistustest. Kunagi varem pole vaktsiin olnud sedavõrd hävituslik. The Israeli People`s Committee
Report of Adverse Events Related to the Corona Vaccine, May 2021: Never has a vaccine injured so many

22. mai 2021

Ulmejutt "Inimkonna päästmine"

Mees süütab aknal sigareti, vaatab alla parki, sajab ja keerab ennast siis aatriumi sügavusse. Kell on seitse õhtul. Sellega saab ka jutustuse hingestatud ja detailirohke osa läbi ning kuulutatakse lõppenuks.

Järgmisel päeval otsustatakse samas ruumis kuhu inimesed pärast väsitavat ööd eralennukites või rahulikumat hotellis kohale on tulnud maailma ülerahvastatuse saatus. Enam ei või piirduda kosmeetiliste pisiparandustega ja ükski varasem programm pole andnud soovitud tulemust. Kuna vastutus on suur siis lepitakse kokku, et edasised plaanid võiks koostada tehisintellekt. Nõustudes konsensuslikult jätta lahendus masina kanda. On jõutud punkti kus kõik kohalviibijad kirjutavad alla, et nagu tark aparaat otsustab nii ka toimitakse. Vastutus on niisiis masinal, keegi ei pea ennast süüdi tundma.

„Viirus“ pakub masin taas kuigi seegi oli ette teada. Vallandada seal kus kasu kõige suurem. Koosolijad ohkavad.

Nagu ikka ei kulge kõik planeeritult. Hiina saab viiruse kiiresti kontrolli alla, mujalgi naaberriikides ei taha suremus kuidagi tõusta ja Indias jääb see üleüldse arusaamatutel põhjustel ebanormaalselt madalaks [Indias on tänaseks surmade arv neli korda madalam kui Eestis – rahvaarvust lähtuvalt]. Seevastu läänes puhkeb paanika. Kollektiiv pöördub taas masina poole. Kes soovitab hüsteeriat kõigiti õhutada ja tunnistab, et kuna kõiki ei saa nagunii nakatada küll aga enamust haiguse hirmus vaktsineerida. Eelkõige tuleb vaktsiiniga jõuda noorte ja lasteni. Lubades, et vaktsiin ja selle kõrvalmõjud piiravad sündimust ja tulevane järelkasv saab olema planeeritud või väga planeeritud. Et ehku peale või kogemata keegi enam lapsi ei sünnita. Idee leiab poolehoidu ja läheb vaktsineerimiseks. Osaliselt plaan ka teostub, eriti arenenud riikides, mujal ehmatab haigete laste ilmaletulek vanemad ära kuid traditsioonidest lähtuvalt iive ometigi oluliselt ei vähene. Pealegi ei jõua vaktsiin vaatamata pingutustele siiski kõikjale. Ja kuigi läänes jääb võimalus kunstlikuks viljastamiseks siis tsiviliseeritum maailm lõpetab pea üldse laste tahtmise. Selgub, et lisaks rikutud paljunemisele lühendab vaktsiin ka eluiga, inimesed haigestuvad ja surevad enneaegselt, seega vajab isiklik elunatuke nautimist. Lapsed nii ebakindlas maailmas oleks selge hullumeelsus.

Vahelduseks päästetakse valla aina uusi viiruseid. Esiteks pole algne piiranud inimressurssi arengumaades, sinna ei jõua ka alati vaktsiin või ei soovi inimesed ennast vaktsineerida. Teiseks ripuvad õhus mitmed kohtuasjad ja kogu toimuv tuleb ajada veelgi segasemaks. Mõni lüüakse risti, enamasti vaktsiinivastased, siis raputatakse natuke ka endale tuhka pähe kuid uued tõved võtavad inimkonnalt kogu energia. Räägitakse kuidas just nüüd tuleb lõpetada süüdlaste otsimine ja keskenduda väljakutsetele. Karistada suurfirmade juhte oleks ülim rumalus olukorras kus nende raha ja organisatoorseid võimeid sedavõrd vajatakse.

Ka esmased vaktsineeritud kes arvasid sellega kaitsvat ennast ja lähedasi leiavad endale uue moto - nüüd on nad ohverdanud oma tervise ja elamata aastad keskkonnasäästliku tuleviku heaks. Neid esitletakse kui kangelasi ja üldse valitseb siinkohal ülimuslik mõistmine.

Piirangud muutuvad enneolematuks, sellega välistatakse isemõtlemise puhangud aga ka võimalik omakohus. Inimesed paigutatakse elama kitsastele territooriumitele ja loomeinimesetele võimaldatakse kauaigatsetud rahu ja täielik omaetteolek. Varasematest kogemustest lähtuvalt tuleb vähendada üldse erinevate ühiskonnaklasside kokkupuutepunkte. Seda ka haiguste nakkavust arvestades, inimesi selekteeritakse erinevate tüvede ja tõbede järgi, aga ka vanuse, elukutse jne. Kummalisel kombel leiab suur osa inimkonnast, et taoline elukorraldus on koguni meeldiv. Vähesed valikud ja suletus tekitavad omalaadse turvatunde, juhitus saab sedavõrd valdavaks, et juba sildita metsarada võib vallandada paanikahoo. Eutanaasia on tulevaste surmade peamine põhjus, nii välditakse isiklikke kannatusi aga toetatakse ka elavate toimetulekut ja ressursse, elu ja elamise kirkamaid värve. Inimese füüsiline seisund saab ülimuslikuks võrdsustudes tema vabaduste ja muude lisadega. Parem on olla tooli seotud terve kui nohune ringiuitaja.

Eliit loovutab enda vaktsiinid ja piirangud nõrgemate kaitseks, ka on selge, et tasakaalu mõttes on vajalikud siiski mõned päris eakad ja vanad indiviidid, nende eluiga on võimalik veelgi pikendada, peaaegu surematuseni. Ja lõppude lõpuks saavutab tehisintellekt selle mida temalt oodati. Jättes küll paharertina mõned tehte ükskikasjad ja peensused algselt enese teada kuid ülesande lõpptulemus on positiivne. Inimkond saab päästetud.

17. märts 2021

Mõttelend Aldo Maksimovi raamatust „Samose päevaraamat. Kadunud maailma otsimas“


 Alustades Aldo raamatut võtsin seda eelkõige kui sõbra reisikirja Kreekast, Kreekast kuhu olin isegi tänu Aldole sattunud kuid mida edasi seda enam tekitas loetu tunde mida ei suutnud kuidagi sõnastada. Pealtnäha on see raamat nagu üks reisi- või koharaamat ikka, enne kui taipasin, et kirjutatul on minu jaoks väga tugev teraapiline mõju. Kuigi esmapilgul nagu nad ikka on, perekond kes asub pärast otsinguid võõrsile elama, kolib väikesele Türgiga piirnevale Kreeka saarele ja katsub seal hakkama saada. Lisaks Aldo enda heitlused kuigi sõbra psühholoogiline pilt polnud ka see, mis kirjutama pannuks.
Loomulikult mõtlesin sellele, sest sõbrad on ikka sõpradele peegliks, kaudselt olen Aldoga seotud isegi tihedamalt kui arvata oskaks, ei olnud Aldo ema mees Ülo Kraan ei minu ega Aldo isa, aga sinnakanti kiskus. Minu jaoks oli Ülo mulle küll osaliselt ka isa eest (tegelikult otsene ülemus) ja nii küllap ka Aldole. Nii et mingis mõttes kui nüüd lahti lasta, siis me oleme Aldoga isegi vennad. Loodetavasti ei pane Ülo lihased pojad seda eelnevat pahaks.

Väga kokkuvõtvalt on siis Aldo raamat kreeklase lugu, kes on koju jõudnud. Ilma irooniata. Sest Aldot kutsutigi vahel juba nooruses (see ei olnud ta hüüdnimi) kreeklaseks, aastatel, kus meil kellelgi polnud Kreekaga mingeid sidemed. Aldo puhul ehk kuskilt aegade hämarusest sest Aldo välimus sarnaneb kõige klassikalisemale antiik-kreeklasele, keda sa ette võid kujutada. Sellist kreeka profiili ei kohanud ma päris Kreekas kellelgi. Pikemalt ma sellel ei peatu, võite ise pildi netist otsida.

Kuid asja juurde - raamatu üks varjatud mõjusid, millest kirjutan, on raamatus asetleidev päris elu. Seal elataksegi päriselt, inimesed teevad seda milleks Jumal nad lõi – tähendab aednikuks, ja järgnevalt siis ka aiasaaduste kultuurseks nautijaks-hävitajaks. Kala meres on Kristuse sümbol, mäed samuti piibellik, kõikjal kasvab elupuu ehk oliivisalud, lühidalt parim maailm mis meenutab paradiisi. Ja selle üle laiub Vahemere vapustav valgus, isegi mitte päike, aga see uskumatu valgus, mida kunstnikud ülistavad ja mis laotuks nagu kõikjale.
See kokku ongi raamaatu üks suurimaid võlusid. Lihtsalt ollakse ja raamat annab seda hästi edasi. Külaelu, omavaheline kommunikatsioon, kõrvitsakasvatamise kõrval ikka ka teine inimene, teise inimesega suhtlus, kus jäetakse ruumi ka Jumalale.
Söömine rahustab, söömine on mõnus ja raamatus on kulinaariale pühendatud hulgaliselt lehekülgi, päris lõpus ka Aldo naise Marioni retseptid. Loed kuidas minnakse ühest restoranist teise, kõikvõimalikud mereannid, kaheksajalad ja kalmaarid, värske kala, steroidide ja antibiootikumideta liha ja juba see ise tekitab tervislikkuse tunde, tervis sõnana hakkab sind mõjutama, sõidab sisse. Ja enamasti kaasneb menüüga ka mere kohalolu, seda nii taldrikul kui ümbruses, meri mis tähendab kindlasti muud kui märga ja külma hauda nagu eestlasele kohane kuigi kindlasti upub ka Vahemeres seilajaid. Kuid tundub, et seal on see meri vähemalt soe, soolane ja hoiab pinnal.
Mina kes ma ujumist ei harrasta, käisin Samosel iga päev vähemalt mõnel korral vees kuniks see kujunes päeva osaks, sellestki olen kunagi kirjutanud kui ühe tegelase muutumiste skaala märgilisest etalonist. Et vot mees leidis enda jaoks ujumise.

Aldo enda elu iseloomustab kokkuvõtvalt kõige paremini juhitud tee. Kõlab paatoslikult, kuid minu ja veel paljude meie ühiste sõprade häda seisnebki selles, et me oleme tahtnud seda elu kangesti ise juhtida.
Selline isejuhtimine jõuab lõpuks ikka juhitamatusele, kannab endas varjatud soovi jumalat mängida ja osavõtlikus asendub kontrolli ja võimuihaga. Mida suunab rohkem või vähem konkurents ja kadedus. Aldos on seda viimast õige natuke, omamoodi teebki see taolise indiviidi kõrvaltvaataja jaoks süüdimatuks. No nii küll ei saa… Ometigi on Aldo jõudnud kaugemale kui enamus tema iseteadlikest kamraadidest ja seda just igavikulises plaanis. Teeb küll kadedaks, pole midagi öelda. Kui vahepael ennast reklaamida siis novellikogu “Meeleparanduseta” algabki jutustusega “Kadedus” ja kuigi see ei räägi otseselt Aldost, siis mingeid paralleele saab tõmmata.
Jutustuse kirjutasin küll märksa varem kui Maksimovite pere Kreekas kanda kinnitas aga eks kirjanikud ongi natuke prohvetid. Ja teisedki loomingusse pandud sündmused on hirmuäratavalt paika loksunud, need millest kirjutan romaanis “Kurvake sügis”, käsi vallutab mitmendat kuud, täpselt nii valutab nagu mu romaani ühel peategelasel Rivol.
Tulevikus kirjutan sellest kuidas mu raamatute tegelased võidavad lotoga, neil on looma tervis ja väga õnnelik ja rikas elu.

Aga kõige selle mureliku tegelikkuse kohal laotub Kreeka sinine taevas (tegelikult mulle meeldis isegi tuulevaikne hall rohkem), mägede ja mere ja lihtsa külaelu romantiline pragmaatika. Nimelt pragmaatika, mis juba ise kätkeb endas rahu ja rahusoovi, taimekasvatus ja saagiootus tulevikku. See viib endasse ja kõige keerulisematel hetkedel kui ma päeva peataolekus midagi teha ei oska haarab käsi iseenesest Aldo “Samose lugude” järele, ei eneseabiõpikuid. Loed kuidas Marathokamposel elu seisab, lõunatunnil kui seal jalutasin, ei kohanud tänavatel peaaegu hingelistki, nagu mingis lapsepõlve unenäos ja taas see ebamaine valgus, Ciricot meenutab kuigi pisut veel kaugemale, pehmem ja soojem.
Linnakese peaväljak nagu kingakarp, aga kuhu ometigi mahub kõik oluline ja isegi purskkaev ja telefoniputka. Rääkimata kohvikutest ja äridest (mis olid küll suletud) ja rõdust kihutuskõnede tarvis, kuigi seal ei ole vist ammu enam keegi seisnud ja sügel pritsinud. Jah, erinevalt Ciricost ei ole varje.
Valgus langeb otse ülevalt alla, võibolla on kummituslik iva osaliselt selles, harjutud taustsüsteemi puudumises. Millega mõõta enese positsioneerumist, vahemaid ja kaugusi. Mingi osa su ajust peab tegema lisatööd, varjude puudumise kuidagi kompenseerima. Kõik on füüsika nagu ütleb vürts Mõškin ja küllap imeb valguse ja varjude anomaalia verd osades ajukäärudest ära ja pumpab mujale juurde ja ongi pool-hallutsinatsioone olemine käes.
Neile kes seal pikemalt elavad, neile kes harjunud, tekib aga omalaadne seisund, kaif aga võibolla ka mitte päris lõpuni. Mõtlesin, et Kreekas nurgatagused ei hoiata. Varje ju pole. Vot ei tea.

Aga Maailmalõpu kohvikus olen ma nüüd istunud, Drakaei külakeses, mägedes asub see. Edasi on küll linnulennult ka kohe rajoonikeskus aga mäed varjavad ära, tõmbavad joone vahele ja sinna ei vii ükski, isegi vist mitte loomarada. Kuristik on vahel, lennusimulatsiooniga kontrollisin üle ja selleks, et sa saaksid oma perearsti juurde (minu nägemus), pead tegema autoga umbes pooleteisttunnise ringi. Seegi lõpetatus, lõigatus tekitas ka kummalise tunde, uudne kogemus. Et mõned kilomeetrid ja sa ei pääse kuigi ei ole keelatud. Ei piire ega müüre aga lihtsalt lõhe ja ühe külakese pärast ei hakata ka silda ehitama.

Aldo kirjutab, et kindlasti on kreeklane ennast valmis vähem kaitsma, see on kahjuks tõsi, mõtlesin, et tegelikult paneb meid ennast ohverdama ikka kogukond ja mitte niivõrd abstraktne lipp või poliitilised tsunftid, sõnad. Et kui kogukond kaob, siis kaobki kaitsetahe, siis kaitstakse pelgalt oma mugavust, aga mugavuse saab ju alati ümber kantida, mugavuse leiab ka mujalt ja ilma kodumaata, tegelikult ilma keskkonnata, mis on ainuomane just külale ja sinu sünni maale (lahku kirjutatult), nendele vaadetele ja lõhnadele, sinu tööle oliivisalus, külakõrtsile, naabritele ja üleaedsele plikale.
Arvuti või teleka ees võib istuda kus iganes, vahet pole, ainult liigutama peab ennast õigel ajal, peab kohta vahetama kui ohtlikuks või jamaks kisub. Sest ruumid mis sind ümbritsevad on vahetatavad, ümberkolitavad ja tegelikult vajad sa selles tühjuses, et sul mõnus oleks vaid telekat, läpakat, külmikut ja kohvikannu. Padjad saad 3 euro eest, naftast padjale paned oma virvendava pea või kui sulgedest siis pritsitud pagan teab mis mürkidega. Maga.

Neli last ei ole naljaasi ja ma ei saa tegelikult kunagi aru, kuidas selle kõrvalt jääb veel aega omaetteolekuks, midagi, mida ma ise nii väga vajan. Kuidas Aldo on hakkama saanud jääb mõistatuseks.
Tõenäoliselt peabki olema selleks maaelu, peenravahe ja kanad, nendega tegeledes saab omi mõtteid mõlgutada. Kui lisada veel alkoholism siis on ikka väga keeruline. Pere ja lapsed muidugi aitavad, päris elu hoiab maapeal, kamaral mis Kreekas ei olegi nii mudaaugune kuid kus kasvatatakse ka viinamarju ja valmistatakse nendest saadusi.
Ja autor kirjutab siin äratuntavalt, et kui oled laudkonnale tüütuseni korranud, et sa tõesti veini ei võta, et sa ei saa üldse tilkagi juua, ohkab seltskond pettunult ja hüüab kõrtsmikule, et too Aldole siis üks õlu...

Näpud klõbistavad klahvistikul, mõtted tegelevad mitte baklažaani, aga NATO lennukvõimekusega ja Kreekast siia varatalve tagasi jõudes niuksusin kuuldavalt, et pean oma keskküttega korteris selga ajama kampsiku, see tundus nii ebatõeline. Tulles kohast kus öösel jalutad oktoobris särgiväel. Tagasi Mustamäel näis see esmalt nagu midagi ajutist, midagi, mis ei vasta tõele, nagu miski maskeraad ja ainult selleks õhtuks, et siis saab etendus läbi. Kogu aeg on külm, kahes erinevas toas on erinev temperatuur, rõduga on jahedam ja ärgates on kolmas mõte, kus on mu sokid ja sussid…

Lugemine rahustab, saab sind paigale, eelkõige puhkab nägemiskeskus, fokusseerib oleku terviklikult ja Aldo raamat paberil ja mitte ekraanil on just kadumine maailma, mis on inimesele soodus, inimest toetav ja inimesest hooliv. Kuigi esmapilgul ei juhtugi midagi drastilist. Ka suured muutused, milleks on lahkumine kodumaalt ja otsus hakata kanu pidama, mõjuvad Aldo raamatus loomulikena, sellistena, et lugeja hakkab isegi uskuma, et need on ka talle jõukohased, tuleb ennast ainult natuke kokku võtta või ta juba ongi omadega Kreekas ja peenramaal. Või veelgi enam – kuskil kõrtsis värsket veini maitsmas ja terassilt merd vaatamas. Merel on laev….

27. aprill 2020

Seoses koroonaga

Hakkame viirusega jõudma uude ajastusse, Rootsis oli eile 2 surma. Ega meilgi teisti ei lähe, inimetel on toasvahtimisest kõrini ja nii ei jää ka valitsustel muud üle kui järele anda. Tuleb muidugi teine laine aga sellest räägitakse väga möödaminnes ja võibolla see ei kujunegi teab mis surmavaks. Meedia ja tegelikult ka üldsus on haiguspuhangu lõppenuks lugenud, suur pingutus on möödas, dramaatikat siinmail vähevõitu ja karavanil tuleb edasi liikuda. Pessimistina näen ma tulevikku pigem tumedana aga võibolla teeb ka päike oma töö ja äri tahab ajamist. Siiski võiks mõni kõige selle infokülluse juures mõelda millised rahad on tegelikult mängus ja üks haigus ja selle ohtlikuks olematuks muuta pole selliste summade juures midagi. Selliste summade juures võib avaldada milliseid uurimusi tahes, toota milliseid vidoklippe ja lugusid, postitada ja tellida millist statistikat iganes. Sisuliselt on see kogu maailma raha. Mis nüüd kahaneb ja kaob...
Ja veel - küllap oleksid paljud äärmiselt üllatunud kui leiaksid oma surmatunnistuselt, et nad olid parandamatult kroonilised haiged. Seda ju enamus inimkonnast ongi, keskealised ja vanemad kindlasti. Harjume ootamatute surmadega ära, pakun, et kuni ravimi või vaktsiinini on see leppimise kurb teekond aga me ei saa ju ometi oma elusid elamatta jätta?

12. aprill 2020

Minu esimene zen-lühifilm "Töötab!"

Lühifilmi link "Töötab!"

Film Mait Vaik
Valminud karantiini tingimustes - all in one

6. veebruar 2020

Süü

SÜÜ
Ilmunud ajakirjas "Looming" oktoober 2019


Süü on moodsa inimese peamine varjatud vaenaja, kaudselt isegi vaenlane number üks. Süü on see, mis tekitab stressi, ja on ju stressitalumatus ja selle talumatuse talutavaks muutmine kogu läänemaailma olulisemaid väljakutseid. Võitlus algab juba lastetoas ja lõpeb tihti psühholoogi või psühhiaatri juures, sinna vahele mahub veel palju iseseisvat eneseabi ja reaalsusest põgenemist. Süüst endast ei taheta rääkida, süü on liiga abstraktne ja laialivalguv, eriti see tegematajätmiste süü. See on midagi kadeduse sarnast ja meile nii omane, et sellega võitlemine on juba ette kaotatud, relvad on nürid ja kasutud. Seega tuleb mõlemat eirata, parem neid üldse mitte torkida.

Seda enam on mind kadedus ja süü huvitanud kui väga sügavad inimomadused, midagi, millel põhineb inimloomus. Olgu lisatud, et armukadedus on ainus tunne, mida võrreldakse piiblis Jumala vihaga ehk jumaliku tundega. Inimese ülejäänud tunded ei ole Jumala tunnetega võrdsed ega võrreldavad. Armastus on küll tugevam surmast, kuid inimese armastus ei ole kindlasti Jumala armastus.

Süüdimatu olevus ei ole inimese vääriline isegi juhul, kui ta käitub ja toimib nagu inimene. Arenenud olevuse üks esmaseid tunnuseid on süü tunnetamine ja tunnistamine. Kogu empaatia põhineb peaasjalikult süül. Keegi, kes näeb välja täpselt nagu meie ja käitub pealtnäha nagu meie, kuid ei tunne süüd, on kas bioloogiline robot või meelehaige. Kui murrad metsas jala ja palud kaaslast, et ta läheks abi järele, ja ta lähebki, aga leiab endale huvitavama tegevuse kui sinu metsast väljatoomine, siis inimese puhul oleks meil talle süüle toetudes tõsiseid etteheiteid. Bioloogilist robotit me samamoodi süüdistada ei saaks. See oleks võimatu. Kuigi me mõnikord kirume ja süüdistame isegi elutuid asju ja nähtusi. Tihti saab ka usaldus nähtavaks alles usalduse petmise ehk süü kaudu.

Me võime küll osaliselt süüd kergendada, aga see ei vabasta iseenesest veel süüst. Süüdi oled sa ikka. Inimene ise ei saa süüd lunastada. Mõningatel juhtudel võidakse valesüüdistusest loobuda, võidakse inimene rehabiliteerida, aga enamasti saame kas andestada või unustada. Milles siis seisneb andestamise ja lunastuse peamine vahe ja kuidas mina sellest aru saan? Näitena võiks tuua lapse, keda isa süüdistab milleski, mille tähendust laps ei mõista, siis andestab, aga süütundest see last ei vabasta. Lunastus on see, kui isa kinnitaks lapsele, et ta pole süüdi, et tegu, mida laps tegi, võis olla küll halb, aga ta ei ole süüdi. Ehk "Õnnis [õnnelik] on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust!" (Ps 32:2.) Kristus mõisteti hukka eelkõige sellepärast, et ta andis patte andeks, et ta võttis endale voli patte lunastada, inimese süüst vabastada. Löödi aga risti ennekõike kadedusest. Mõni variser võis ju endale silmakirjalikult kinnitada, et tegemist on Jumala teotamisega, aga sisemine põhjus oli ikkagi kadedus. Sest ei saa pakkuda midagi suuremat kui süüst vabastamine.
Teoreetiliselt võib isegi saatan andestada ja pakkuda kõikvõimalikke lahendusi, kuidas süüga toime tulla, aga lunastada ta ei saa. Ja variseride erinevad ootused, mida nad Messia õlgadele panid, koonduvad lõpuks ikkagi kadeduses.
Nii julgen väita, et juhul kui religioon ei paku lunastust, siis pole ta üldse uskumist ja tegelemist väärt. Sellisel juhul ei paku ta sulle tegelikult midagi. Sest kuidas või mis tundega sa paradiisis istud, kui oled süüdi?

Saatan kasutab süüd omasoodu, kõigepealt tambib inimese mutta ja siis pakub lahendusi. Õnneks on ka inimene ise aru saanud, et süü on kõige alus, ja asunud ennast ise sellest aktiivselt vabastama. Kõva häälega ta sellest muidugi ei räägi. Süüle tuleb leida aseaine. Eelkõige sobib selleks moraal. Moraal on alati küsitav, habras ja põrmustatav. Kummalisel kombel on moralisti karikatuurseid tüpaaže kujutanud kõige naeruväärsemana Elmar Salumaa — sellega sisuliselt tema "Evangeelse eetika alused" (2003) algabki. Soovitan pilgu peale visata, kindlasti tunnete ka ennast ära. Moraaliga ei ole tõesti midagi peale hakata ja selle hävitamisega üritatakse lahendada ka süü olemuslikku viletsust. Süüd tekitab moraal, ühiskond, kivistunud arusaamad, süüd tekitavad sotsiaalsed normid ja süü vastand on abstraktne vabadus. Vabadus ei ole ju tegelikult muud kui süütus. Paulus (Rm 7:8—11): "Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu igasuguseid himusid; sest ilma Seaduseta on patt surnud. Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu, mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks, sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning surmas mu käsu varal."

Armastus vabastab süüst. Aga kuna armastuseni jõuavad vaid vähesed ja sedagi mitte igal hommikul, siis tuleb ka armastusele leida aseaine. Selleks sobib sallimine ja leppimine. Alustuseks heita kõrvale moraal, siis see uuesti luua, kehtestada mingid kohandatud ja alati muudetavad väärtused, pigem käitumisnormid, igal juhul süüst vabad. Järgnevalt vabastab süüst süüdistamine. Süüdistamine on selgelt tegu, see põhineb süül või vähemalt selle tunnistamisel ja tunnustamisel. Siin võib inimene ennast vabaks lasta. Süü on olemas, igati alasti. Tuleb vihata kõikvõimalikke pahasid ja võimaluse korral neid ise luua. Kui teada-tuntud kurjus ja kurikaelad muutuvad igavaks, siis tuleb neid juurde toota. Süüdistatav peaks olema ikkagi keegi, keda saab tema uudsuses jälestada ja vihata kogu hingest. Alustuseks tuleb süü paljastada, siis süüalust piinata ja risti lüüa.

Ka ühiskondlik heakskiit vabastab süüst. Kirjutatud on: "Võta neilt käteplagin ja selle kaotamise hirmus on nad valmis kõigeks." Sellega on silmas peetud küll edevust, aga kui sügavamale vaadata, siis lisaks edevusele tunneb austatud inimene ennast ka süü poolest märksa kergemalt. Kiitus vabastab süüst. Kaasaegsed inkvisiitorid jälgivad ja suunavad käteplaginat väga oskuslikult, see on kallim vara kui kuld. Siis asjatamine. Vaevalt et keegi meist mõtleb iga päev, kuidas aidata nälgivaid lapsi, ja küsib enda käest õhtuti, kas ta on teinud täna kõik selleks, et puudus väheneks. Aga ka kõrvaline asjatamine vabastab.

Loominguline inimene arvab ennast üldse süüst prii olevat, temal on ta jumalik anne ja oma ande väljendamisega tal enam süüd nagu ei olegi. Küünalt vaka all ei hoia ja mis sa veel tahad. Äravalituid on teisigi. Ja muidugi sõltuvus. Sõltuvus ise tekitab süüd ja lubatud on isegi süü tunnistamine. Selline lihtne viis süü purki või pigem pudelisse toppida. Süü on nüüd kodustatud. Meeleparandus kergendab süütunnet. Aga kuna tõeline meeleparandus nõuab enamasti ohvreid, siis tuleks sedagi kohandada. Hea võimalus on taas süüdistamine ja hukkamõist.

Moodne inimene vihkab stressi, saavutada stressitaluvus oleks nagu eesmärk omaette, kusjuures ilma häbita. Maha tuleb suruda kõik, mis stressi tekitab, kuid kummalisel kombel tekitab seda viimasel ajal ka see, mis seda üldse tekitama ei peaks. Näiteks kooselu on täielik stressipundar, väsitav ja probleemne. Lapsed on stress. Igasugused sekkumised, mis nõuavad ohvreid, on stress. Õiglustunne tekitab süüd, enamjaolt sellel põhinebki. Õiglus on midagi, mis erinevalt kaastundest nõuab ka sekkumist ning häirib. Ometigi ei saa seda ainuüksi kaastundega lõplikult alla suruda ega nälga jätta, seega tuleb leida mugav õiglus, mis laseks südamel rahuneda. Tegelikult on stressiallikas iga kaasinimene, kogu maailm ja loodus eriti. Erilist stressi tekitavad aga küsimused ja vastused, sest kaudselt põhinevad need enamasti taas süül.

Kuna olen nüüd pikalt kirjutanud abstraktselt, siis võiks üritada seda süüd ka defineerida. Võtan appi Šveisti teoloogi Karl Barthi. Kolm põhipattu, mida inimene endas evib, on kõrkus, vale ja laiskus. Nendest saab segada mida iganes, näiteks kõrkus ja laiskus annavad kombineerituna kadeduse. Kuigi päriskadedust pean ikka märksa põhjapanevamaks, nii et seaksin selle valest ja laiskusest ettepoole. Tänamatus on peamine, mis meid painab, seda ei saa peita pealiskaudse rahulolu taha. Üldiselt ei sobi aga tänutunne inimese lunastamisaktsiooni, sest kellele sa ikka nii väga tänulik oled. Iseendale või? Kaasinimesele? Ei tea, kas tasub.
Tänada ei olegi tegelikult kedagi. Ka abstraktne saatus ei vääri erilist tänu, see on ju saatus ja kuidas sa teda tänad. Parem siis tänu asemel leppida. Leppimine on tõhus viis süüst vabanemiseks, ometi võiks endalt salamisi küsida, kas leppimine ja allaandminegi ei tule lihtsalt väsimusest. Et tegelikult ei olegi mingit leppimist. Kahtlemine ja naeruvääristamine on parim viis midagi olematuks muuta, see kehtib ka süü puhul.

Kahetsus leevendab süüd, on ravimina ehk isegi kõige tugevam. Aga teekond selleni nõuab tunnistamist. Piht vabastab. Magamisvagunis peetud vestlus võõraga võib olla kergendavam kui mis tahes sisemine eneseanalüüs või jutuheietus sõbraga. Sest sõbra puhul me teame, mida ta meilt ootab, me jälgime ja kontrollime reaktsioone ja hakkame targalt sõnu seadma. Ja ka sisemine enesekriitika jõuab viimaks ikka eneseõigustuseni.
Veidral kombel tunneb inimene süüd koguni siis, kui tal on igati õigus, aga ta käitub kohatult. Rikkudes norme ja kuvandit, mida temalt oodati. Sama teo eest võib üks pälvida aplausi ja teine sügava hukkamõistu. Hukkamõist iseenesest ei ole veel süü, kuid kindlasti viimase kasulaps. Süül on üldse palju õdesid ja vendi ning neid õigetest ja tõelistest eraldada on aina keerulisem. Üha enam panevad meid süüd tundma sõnad ja keel, aina vähem süda ja meel. Või täpsemalt — keel räsib meele.
Väga kummaline on meie süütunne ja sellega toimetulek siis, kui ollakse süüdi teenitult, tunnistatakse oma süüd, aga oodatud karistust või selle karistuse õiglast raskust ei järgnegi.

Maailm läheb omasoodu ja isegi suurtele kurjategijatele ei taheta enam panna süükoormat. Inimene on nad süüst vabastanud, nende nimed ja näod ei tohi olla avalikud, kohtulik süüdimõistmine ise on nad juba süüst puhtaks teinud, Jumala roll on taas inimese käes. Karistus vabastab süüst. Kas keegi on endalt kunagi tõsimeeli küsinud, kuidas ja millisel alusel midagi sellist üldse tänapäeva "õigusriigis" toimima on hakanud. Kaudselt oleme sisenenud ruumi, kus süüdi on kõik ja mitte keegi. Ja kuna miinus ja pluss annavad nulli, siis nii ongi. Süüst kirjutamine tekitab juba süütunnet. Ja lõpuks on süü nagu tuul, mis käib mööda ilma ringi, ühele puhub ja teisele ei puhu. Oma kogemusest võin öelda, et sõbrale, kes üritas mind petta, ei ole ma seda aastaid andeks andnud, teise puhul — juhul kui ta teinuks sama — oleksin löönud käega juba mõne nädala möödudes. Nii on ka andestamine valikuline ja süü on valikuline ja õnnis on inimene, kellele tema süüd süüks ei panda.
Paulus jätkab (Rm 7: 12—13): "Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea. Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks."
Kui midagi muud ei suudeta, siis vähemalt laiskust võiks mõnikord tunnistada. See on selline süü leebe vorm, laseb uinuda ja magada. Ja ärgates helista oma lapsele või vanematele ja ongi kohe kergem. Keegi ei tea, miks.