2. september 2018

Alvar Loog. Melanhoolia maailmameister

Üks arvustsu mida ei olegi varem postitanud. Postimees 14. märts 2017


Alvar Loog. Melanhoolia maailmameister


Ehkki Mait Vaik on minust kõigest kuus aastat vanem, on tema looming mind saatnud, vaimustanud ja ilmselt ka mõjutanud kogu mu teadliku elu, alates keskmisest puberteedieast. Tema sõnadele on kirjutatud suur hulk laule, mille väärtus pole minu jaoks nende salvestamisest möödunud üle veerandsaja aastaga vähimalgi määral kahanenud: «Mälestus tuhmub», «Valge kardina hämar valgus», «Lend», «Disco», «Igavest elu lõppevas öös» jne.

Mait Vaigu laulutekstide magusnukker melanhoolia, mis on popmuusika kohta kuidagi harjumatult kunstiküps, isiklik ja isikupärane, asendas mulle ajal, mil ma ei osanud veel piisavalt vene ja inglise keelt, edukalt seda, mida kogesin hiljem Morrissey ja Viktor Tsoi laule kuulates. Panin need kolm nime siin teadlikult ühte lausesse, püüdes subjektiivse (ning pealegi veel nostalgiast pimestatud) hinnangu varjus kirjutada arglikult kirjandusajalugu, öelda midagi, mis väärinuks avalikku väljaütlemist juba ammu.

Bob Dylan sai mullu laulutekstide eest Nobeli kirjanduspreemia, Mait Vaik on meie kohalikus mõõtkavas ära teeninud sellesama. Seda suurem heameel on tõdeda, et Vaik pälvis tänavu ametliku tunnustuse oma proosaraamatuga – olgugi et selle tekstid on kogu oma ehmatavalt kõrge kunstilise taseme juures tema luuletustega võrreldes minu jaoks selgelt ebaisikulisemad ja ebaoriginaalsemad.

Prosaistina ei näi Vaiku huvitavat mitte niivõrd oma tegelaste tegemised ja elusaatused, kuivõrd nende meeleseisundid. Ridade vahelt jookseb halli niidina seesama «Isa tuli koju»-meeleolu: elu ja unistuste purunemine, katastroofi eelaimdus, surma lähedus. Nii Vaigu luuletuste kui ka jutustuste suhteline väärtus ja originaalsus seisnevad eelkõige selles, et ta pole melanhooliat mitte üksnes poetiseerinud (seda teeb juba sajandeid kogu romantismi diskursus), vaid muutnud selle ühtlasi intellektuaalselt köitvaks.

Valust loodud ilu
Vaik räägib ühes oma uue jutukogu tekstis inimhinge sügavusest, «kus keegi kähinal hingab». Autorina meeldib talle seda kähisevat hingamist kuulatada ja jäädvustada. Vaik kirjutab pealtnäha üsna kiretult, suurema empaatia ja emotsionaalse kaasaelamiseta, andmata autorina oma tegelaste käitumisele intellektuaalseid või moraalseid hinnanguid. Samuti on ta peaaegu täiesti puhas liigse literatuursuse patust: ta ei kalasta suurt kujundit, ei tee eelmängu võimsale puändile.

Vaigu jutustuste sündmustik takerdub meeldivalt sageli peategelase psüühikasse, vajades süžeepöördeid vaid selleks, et vaadata, kuidas need protagonisti teadvuses vastu peegelduvad, milliseid tunde- ja mõttemustreid moodustavad. Vaik mõistab inimhinge peenmehaanikat ning usub, et kõige paremini avaldub see teadvuse vaba voolu peegeldavas sisemonoloogis. Selle toores ning pealtnäha toimetamata vorm, mis on kuuldavasti paljude kirjanduslike puristide jaoks puudus, kehtestab end minu jaoks Vaigu tekstide suurima isikupära ning voorusena.

Vaigu voolavalt kõnekeelne sõnakasutus on täpne ja terav nagu skalpell vilunud kirurgi käes. Kõige enam lummab mind tema aeg-ajalt slaalomimaratoni sõitev lause, mis alustab vaikselt, peaaegu lühilauseliselt, ähvardades kohe lõppeda, ent kogub siis vaikselt tuure, satub napisõnalistes kiil- ja põimlausetes mänglevalt ja otsekui muuseas kõrvalradadele, läbib hoogu kogudes mitu järjestikust teravat kurvi, säilitades sealjuures imetlusväärse süntaktilise akrobaatilisusega tasakaalu ja selge sihi, ning tuleb siis semantilist surmasõlme tehes telemark-maandumisega algse peateema juurde tagasi. Mis sunnib mind võrdluse ja väikese avansi korras nimetama kahte nime: Marcel Proust ja Robert Musil.

7. juuli 2018

Taksojuht [üks vana veste]

Noh, olin taksojuht ja sõitsin hommikul, natuke enne tipptundi otse peateele. Kokkupõrge ja lisaks veel klient kes kõrval istus, sellel ei olnud ka turvavööd ja lendas läbi katuseluugi. Ise olin veits purjakil, kindlustust polnud ja too auto mis ette jäi ja millele küljepealt sisse kütsin, ühesõnaga kallis auto… Sain kohe aru, et tuleb kõva laks, nii sada tonni miinust ja läksin koomasse ära.
Seisin taeva väravas ja palusin Petsi, et ta mind sisse laseks. Mingit tahtmist tagasi maapeale ei olnud. Pets vaatas mind hetke teeseldud haletsusega ja hakkas siis jura ajama. Et ma ei olevat veel surnud ja poole persega taevas ja pooleldi elus, sellist asja siin ikka ei ole. Ütlesin, et kutsu siis Jeesus, ma räägin ise poisiga. Peetrus puikles, ei tahtnud kuidagi, keeras ennast viimaks küljega, vist selleks, et ma numbrit ei näeks ja helistas kusagile. Ja kõne lõppedes teadustas, et Jeesus oleks ehk tulnud aga Isa ei lubanud. Et mingi suva taksojuht.
Läksin siis põrgusse. Seisin põrgu väravas. Kurat oli ka kohe platis. “Mis vaja?”
Ütlesin, et tehku siva sada tonni (tegelikult ütlesin vist suurema summa, et endale ka midagi jääks.) Et diil selline, et mina annan kohe hinge ära ja tema raha. Kurat vastu, et hing on ikka rohkem Jumala asi ja kohe nii ka ei saa. Aga uuris siiski kui palju ma varastanud, petnud või kurja teinud olen.
Vastasin täiesti ausalt, et sellest avariist ei saanud kahjuks keegi surma.
“Kümme tonni saad, mitte rohkem. Oleks sa poliitik, arst või vaimulik, palun, ei oleks ka miljonist kahju”, ohkas kurat. Ta ikka tahtis mu hinge, seda oli kohe näha. Hehee, hakkasime siis kauplema. Küsisin krediiti. Et ma võin kellegi ära tappa... Ettekavatsetult. Aga Kurat ei tahtnud nõus olla. Oli selline kahtlustav. “Aga mis ma siis teen kui sa kahetsema hakkad. Need neetud mõrtsukad hakkavad alati pärast kahetsema.“ Ja sülitas põrgu põrandale.
“No mis see sada tonni sulle siis ära ei ole, selle kümpa ma mängin kohe maha.”
“Hahaa”, tõmbas Kurat mu vahele, “Alguses küsisid rohkem. Ja kui sa veel mängusõltlane oled no siis pole ju muud kui üks pidev hala ja palved taeva poole.“ Ja vaidleb raisk. “Mulle ei meeldi tünni saada, põhimõtte värk. Sõltlasi ei saa usaldada.” Ja ei andnud.
Läksin Surma juurde. Surm, hea tüüp, seisin vennikese väravas, selle punase joone ees millest ei tasu eriti üle astuda, tuleb vaikselt selja tagant, patsutab õlale. Ma pidin ennast surnuks ehmata, peaaegu oleks üle selle lollaka triibu kukkunud.
“Taksojuht, noh selge, said nuga jah?”
Ütlesin et saanud, suva avarii.
Surm muutus tõsiseks, kobis sinna, üle oma punase joone. “Ei tapetudki ära. Muidu teid siiberdab siin pidevalt.”
Tulid mingid sepad ja läksid üle joone. Noh, ma mõtlesin, et astuks ka. Surm tabas ära ja puksis tagasi. “Sina sitt siit üle ei astu, mul on Kuradiga kokkulepe, et niisama ei tule keegi, mine tee pattu edasi kui sind juba ellu jäeti.”
Ma ütlesin, et kamoon ma olen koomas, mis jura ta ajab, mis pattu ma enam teen.
Noh, me hakkasime tõuklema. Olen päris okei kaalu vend ja Surma võttis tublisti võhmale, ma sain juba ühe jalaga üle selle joone kui Surm, viimases hädas küsis mida ma üldse tahan. Rahunesime maha, ütlesin, et tahaks sadat tonni. Ja sulas. Et järgmisel korral võtku mu elust kümme aastat maha.
“Suitsetad ja jood ka või?”
Arvasin, et see tuleb kasuks ja ütlesin, et muidugi.
“Sajast tuhandest teeb see, et sa suitseta ja jood miinus kakskümmend, see, et sa taksojuht oled teeb miinus kolmkümmend ja see, et sa juba koomas oled…”, Surm hakkas naerma ja ütles, et ma olen talle võlgu.
Küsisin, et kes see fakk teil siin üldse pealik on ja Surm vastas, et Jumal muidugi ja kas ma üldse seal üleval käisin. Ütlesin, et kelleks ta mind peab, nahhui mul oli kindlasti vaja kohe siia alla pimedusse ronida.
Surm küsis keda ma seal nägin ja vastasin, et ainult Petsi.
Surm ohkas ja lausus, et siis on lood küll halvad kui kedagi rohkemat ei tulnud, oleks mõni ingelgi olnud. “Tead mis, sul tuleb ikka maapeale tagasi minna ja oodata.”

Nii ma siis tulingi koomast välja, võlad ja trahvid kaelas, kannatanu, see kes läbi katseluugi lendas tahab ka veel valuraha, lihtsent ja load võeti ära, naine lasi ka viimaks lõplikult jalga. Elan kassiga kahekesti ja teen all poes transat. Vähemalt selles mõttes hea, et vahemaad ja kiirused on väikesed.

27. aprill 2018

Arvustus Tarmo Tederi romaanile "Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed"

Tarmo Teder, "Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed. I", 680 lk.
Toimetas Kersti Riismaa.
Väljaandja: EKSA


Viimasel ajal kirjutan raamatuarvustusi mis jäävad aina pooleli. Ja mõeldes nüüd eelseisvale annab vähemalt antud teose autori südikus mulle trotsi see ka lõpuni viia sest mõnituhat tähemärki ei ole Tarmo Tedre eepilise suurteose kõrval isegi mitte kärbsemust. Pea 700 lehekülge noorus- ja lapsepõlvemälestusi, ikka ilukirjanduslikus mahlas ja paralleelselt dokumentaalsete nõelapistetega nagu kirjutajale omane. Raamatu tegevus kulgeb siis ajajärgul 1957-1973 enamjaolt Kuressaares (Kingissepas) ja see on alles esimene köide. Kuu-kuu haaval saab lugeja kaasa elada peategelase Jaan Mõtus viljastamisele, sünnile ja kasvueale, kõrvuti tema vanemate, sugulaste, sõprade elud-olud ja laiemas plaanis ka globaalsed sündmused mis lehekülgedelt läbi jooksevad ja annavad pisukesele, väikse inimese toimlemisele kummalise vertikaali. Väikse inimese all ei pea ma silmas mitte nimitegelast vaid raamatus esinevate persoonide üldkuju. See ongi ühtpidi raamatu suur võlu, mis paneb kohati ka haigutama või kulme kergitama. Et midagi nagu ei juhtugi, midagi tõeliselt prahvatavat. Ja ometigi ei saa kuidagi öelda, et Tedre tegelased molutavad, vastupidi, maailm elab, ei mingeid tammuvaid mõtisklusi, filosoofia areneb mitte ärklikorrusel vaid ikka ringi lennates ja hoogsalt õielt õiele. Seda ka vaatamata rasketele sõjajärgsetele aastatele ja okupatsioonile, vaatamata piiratusele ja väiksusele...

Raamatus on hinge ja seda kummalisel kombel isegi igikestvas argipäevas ja materiaalses viletsuses. Just mandumine, mis on tänapäeva inimese üks põhiprobleeme, võibolla üldse inimese, isegi see näib nendel aastatel siiski omavat teatud mõtet või arengut, osaliselt küll äraspidist aga võrreldes kaasajaga siiski paganama sirgjoonelist. See üllatas. Peategelased Kollja ja tema naine Anna seisavad aegajalt eksistentsiaalsete küsimuste ja probleemide ees kuid elu ise, olgugi vale- ja varielu (sest mis see ENSV muud olla sai), elu ise viib edasi, toimib ja laseb elada ja kui ma küsin endalt, et mis see siis oli, mis see ometigi oli, et inimesed elasid jõudsin järeldusele, et selleks oli usk tulevikku. Mitte isegi paljukiidetud sotsialismi aga midagi ikka, midagi mida ei saagi päris seletada aga igaljuhul veel nendel aastakümnetel (1960-1970) usuti tulevikku kindlasti. Keskmine inimene uskus, uskusid ka raamatutegelased ja ainus mida me antud teosest ei leia ja mida tõesti pole on kogu üldise toimlemise ja elamise seadmine kahtluse alla. Isiklikus plaanis võibolla küll, Kolljas siiski midagi juba liigutab, midagi annab märku... Kuid tulevikuusk ise loob lisaks kirjutatule võluva meditatsioonilise õhusiku, tekitab tänapäeva lugejas meeliva päikesest rammestunud oleku oma kala- ja jahilkäikudega, pisikeste rõõmude ja murdega mida ei kõiguta ei tuumakatsetused ega sõjad, ideoloogiad ja muu trummipõrin. Armastan selliseid raamatuid nagu rahulikke, tasaselt kulgevaid päevi milles on eelkõige meeleolu ja kus ei pea iga hetk rabelema ega rabatud saama. See ei ole teos millest otsida elu mõttele vastuseid vaid elu ise, see kõige tavalisem, proosalisem - juhul kui selles on usku paremasse, helgemasse ja õigemasse - elu ise ongi mõte.

Ma ei tea milliseks kujuneb järgmine osa, eepose järg kus saabuvad 80nendad ja stagnatsiooni tõeline pale paljastub aga esimene väärib küll ehk kauaoodatud Eesti Romaani nurgakivi staatust, omal moel. Kindlasti mitte sellisena nagu seda enamus aktiivsetest ootajatest ette on kujutanud. Raamatus leiab kronoloogia kõrval hulga vaikseid ja varjatuid torkeid, justkui uitmõtteid mida esitatakse kohati pea haigutustena ja mis ometigi peidavad endas rasket ajaloolist taaka, tapatalge, mõrvatuid ja tänasekski lahendamata küsimusi. Olgu või seda kas meile on ikka kasuks tulnud, et Eestis pole olnud konkreetset kodusõda. Võibolla piisanuks ühest korralikust vennatapust, et seda hiljem ja aegade jooksul taas ja taas mitte korrata. Nii otseselt polegi seda sõnastanud ükski ilukirjanduslik teos. Nagu on inimlikult nähtud Saaremaa punaste mässu milles hukkus kakssada noort, rumalat ja uljast parema elu pooldajat kelledest enamus ei teadnudki mille eest nad täpsemalt sõdivad. Algselt mässajad, siis kangelased, tänaseks reeturid. Tarmo Tederi sellekohased mõtisklused jäävad ikka nagu ka teose üldine suund vaoshoituks ja eemalseisvaks, päädides, et peategelane Kollja piinas NKVD ridades elektriga metsavendi ja nende toetajaid. Ja siis hrušhiovi sula saabudes osutus ise kurjategijaks, midagi millega peame kogu romaani jooksul veidral kombel leppima. Leppima sarnaselt nagu lepime kollaborantide, endiste pealekaebajate ja osteselt toonaste täitevvõimu timukatega kes saadavad meid ka tänasel päeval ja nimelt ka tänasel päeval ja praegu. Ja ka raamatus on seda vastuolulist täpselt nii palju, et me ikka peategelasele ja tema perele kaasa elaksime, ikka siiralt... Mis taas peegeldab üldistades kogu eestlaseks olemise traagikat selle kohati absoluutselt kummalises skisofreenias. Või nagu Vaapo Vaher märgib siis Uno Lahe kuritegude kohta on ainult Teet Kallas öelnud: "Sõda või mitte, ideed või mitte, aga naisi peksta pole ilus."* Kogu lugu... Kuigi naisi piinati nädalaid. Isegi neid ridu kirjutades on tunne, et äkki ma läksin ise nüüd liiale. Et eluga tuleks edasi minna. Ja seda Teder ka teeb...

Eluga minnakse edasi, elekter pannakse sisse, noor perekond saab endale kahetoalise, lugejale antakse põhjalik ülevaade Saare jahimajandusest, võetakse osa spordivõistlustest, kõikvõimalikest jõukatsumistest ja väiksemates ja suurematest võitudest ja tusatujust. Nimelt tusatuju on see mis mõnikord peategelasi ärritab. Sest päris ängistust, sellist sügavat ja kestvat nagu Agu Tammeveski enam-vähem sama ajastu tegelastes ei kohta me lehekülgedel kordagi. Kuigi kusagil see ikka hiilib ja varitseb. Ainult Anna suhkruhaigus paneb tõsisemalt muretsema ja teeb ettevaatlikuks. See on niiöelda katkev liftitross mis ikka kaadrisse ilmub ja millest ei tea millal aga millalgi kindlasti. Nagu ka minevikuvarjud, ikka ja jälle ujuvad need kuskilt pinnale ja ehmatavad. Kui juba päris unustama kipud. Ja taas huvitav paradoks - tahadki unustada.

Ühes julgen teost võrrelda Holger Kaintsi romaaniga "Ilus maa". Mõlemad on ajaloolised, annavad edasi nii fakte kui sündmusi kuid eelkõige - mõlemad on kindlasti olustiku ja meeleoluromaanid. Eriti viimast. "Mõtuse Jaani elu..." esimese osa peamine külgetõmbavus on siiski kujundlikus ja hingus. Nagu ka Kaintsi teoses. Ja siin on raske hinnata kuidas tajub Tedre teost noorem lugeja kes ei ole ENSV-s elanud. Kaints kirjutab ajast mis on ka talle otseselt võõras, leiab oskuslikult ikka seda mis kõnetab. Teder võib aga minna detailidesse millel puudub nooremal lugejal üldse tähendus. Ja nimelt tähendus. Sest kui materiaalsed väärtused kõrvale heita on ju Tammsaare ja Ristikivi maailm tegelikult oma loomulikkuses arusaadavam kui elu-olu ja ka inimsuhted ENSV-s. Seda, et kestev paratamatus võib tekitada uskumatult tugeva turvatunde sa juba ära ei seleta. Või pea võimatu on edasi anda, et võimaluste vähesuse tõttu ei olnud noorus toona mitte vaesem vaid koguni mitmekesisem ja eelkõige elulähedasem. Kalalkäikudega on eesti lugeja juba harjunud ja arvestades eesti kirjanike kalastamiskirge on see vist üks meie kaasaegse kirjanduse osa, juba paratamatus. Veelgi raksem on aga mõista Koljja ja temasuguste eetilist maailma kus ametnik ja isa harrastab pea avalikult kalakaitseinspektorina ise kõige jõhkramat röövpüüki. Kus eetikal ja tegelikkusel ei ole üldse mingit seost Ümbrikupalga enesestmõistetavus on selle kõrval pisiasi. Rikkalik kirjeldus- ja kindlas rütmis kulgemine loovad pildi millist varem ei ole eesti kirjanduses olnud. Ajastust mille varjatud pool on vaatamata pealtnäha brutaalsele lihtsusele sedavõrd vastuoluline, mis oli nagu verine mustkunstniku trikk ja mida ometigi ikka veel taga õhatakse. Kuigi laibad olid tõelised ja veri päris. Lisaks inimese kujunemislugu, nii noore Jaani aga eelkõige isa Kollja. Või kui minna üldistavamaks siis inimese lugu kellega ei juhtu justkui midagi (kõik mis juhtus oli juba ära) ja kelles ometigi toimuvad vaevumärgatavad nihked. Ajalugu uurinuna üllatab mind, et Pelejevi revolutsiooniajastu olustik võib olla realistlikum kui see millisena see ajajärk meieni jõudis ja millisena oleme seda harjunud ette kujutama. Nagu ka nõuka aja veidrused, mis tunduvad endalegi tagantjärgi liialdustena.

Kokkuvõtvalt imeb raamat vaikelt endasse ja ladus ja hea stiil, milles on küll liig pikki selgitusi lugejat justkui alahinnates loob kindlustunde. Nagu hoiab veidralt pinget ka tegevuse ja olme vaheline pea nähtamatu piir. Kus pommikärgatus, koolimaja akendesse tulistamine ja muu ohtlik ja erutav on antud edasi uinuv-voolavas laadis, et raske on aimata millega üks või teine pahategu või seiklus lõppeb. Iga teos kannab endas lisaks muule ka metafüüsilist energiat ja Tedre raamatuid läbib viimaste aastate jooksul veendumus, et tegelikult ei saa siin maailmas midagi jäädavalt-lõplikult halba sündida. Mitte et hea või headus võidaks vaid juba ongi hea - vaatamata kõigele! Nii siin kui seal...

*Vaapo Vaher "Imelaps kellest ei saanud geeniust", lk 226









12. veebruar 2018

Meeleparanduseta audioraamat (tasuta allalaetav)

HELIRAAMAT MAIT VAIK "MEELEPARANDUSETA". 8 JUTUSTUST.
Esitajad: Mart Aas / lõiguti Mait Vaik / helikujundus Mait Vaik

VABALT KUULAMISEKS, ALLALAADIMISEKS ja LEVITAMISEKS


Siit google drive link


NB! Kui allalaadimisel ilmub tekst: „Google Drive can't scan this file for viruses /.../ is too large for Google to scan for viruses. Would you still like to download this file?“, siis kliki Download anyway või kuulamise puhul Play anyway. Failid on Google skanneerimiseks lihtsalt liiga suured, viirusi ei sisalda

Puiestee stuudio 2017
Toetas Eesti Kultuurkapital
Tasuta kuulamiseks, allalaadimiseks ja levitamiseks internetis

23. aprill 2017

Andres Põld minuga "Õhtulehes" Mait Vaik: "Hea luule tuleb spontaanselt – mõne minuti jooksul."

Mait Vaik: "Hea luule tuleb spontaanselt – mõne minuti jooksul."

Suurepäraste poplaulude kirjutajast justkui märkamatult tõsiseltvõetavaks ja tunnustatud proosakirjanikuks kerkinud Mait Vaik räägib Õhtulehele, kuidas ta looming sünnib, miks ta üldse loob ja kuidas enda loodu talle tagasi peegeldub. "Toas istudes head luulet ei tule," on Vaik veendunud. "Aga teinekord tabab inspiratsioon ka väga ebasobival ajal. Olen kirjutanud luuletusi näiteks tikutoosidele ja peldikupaberile."


Sa oled viimastel aastatel saanud kaks olulist kirjanduspreemiat, esmalt Tuglase novelliauhinna ja nüüd kultuurkapitali proosapreemia. Kui tähtis on sinu jaoks selline tunnustus?

M: Need tunnustused on kindlasti olnud väga olulised ja andsid positiivset enesekindlust. Vaieldamatult on tunnustus tähtis.

Kes sa oled – muusik, poeet, laulusõnade looja, proosakirjanik, rokkar või veel hoopis keegi muu või kõik korraga?

M: Ma vastan alati sellise valiku peale, et mina olen mina. Kuigi see võib tunduda mittemidagiütlev. Eks ma olen natukene kõike. Ja ega ma neid asju endas ei erista, et kas ma olen üks rohkem ja teine vähem. Lihtsalt mõni roll domineerib mõnda aega rohkem ja teine vähem, siis jälle vastupidi.

Imago loomine, mingi kindla rolli etendamine pole sulle oluline?

M: Ei. Ma olen kogu aeg üritanud seista sellest kõrgemal. Ma pole kunagi tahtnud tegelikult väga kusagile kuuluda. Kui ma kunagi Vennaskonda tegin, siis tegelesin väga aktiivselt arvutitega, just selleks, et mitte olla ainult muusik. Miks? Muidu muutud nagu ühekülgseks. Seda ma kardan. Tahaks olla võimalikult avatud ja mitmekülgne. Mulle meeldib ka rollidega mängida.

Kas nendega on nii, et mingi aeg luuletad, siis lood muusikat ja siis kirjutad proosatekste? Või lood kõike läbisegi?

M: Läbisegi. Hea luule tuleb suhteliselt spontaanselt. Aga on ka luuletusi, millega olen tegelnud kümme aastat ja mis on oodanud oma aega ja millest on ära kirjutatud mõni salm või rida. Aga kui see lõpuks tuleb, siis tuleb ikka mõne minuti jooksul. Ja väga ootamatult ja teinekord väga ebasobival ajal. Olen kirjutanud luuletusi näiteks tikutoosidele ja peldikupaberile. Selles mõttes ei sega luule muud loomingut. Tuleb nagu tuleb. Kirjutamise puhul ikka juba vaatan ja planeerin oma aega ja liikumist. Muusika on niikuinii, niipalju kui vahendeid on, kogu aeg käekõrval. Muusika kirjutamine on minu jaoks kõige meeldivam ajaveetmise vorm.

Luule seega otsekui purskub sinust välja, mitte et käid päevade kaupa tusase näoga mööda linna ringi ja otsid sobivat riimi?

M: Mõlemat pidi on. Ma ei käi küll tusase näoga ringi, selliseid otsinguid mul pole. Aga mõtlen küll sellele luuletusele, taustale ja just mööda linna ringi käimine ja jalutamine on see… Inimene on juba kord selline, et mingid vaated ja asjad ja ilm muutuvad, see kõik loeb. Päris toas istudes ei tule eriti head luulet. Samas, luuletuse "1905" puhul sai palju tausta uuritud, nii arvutist kui ka raamatutest. Aga see lõplik emotsioon tuleb plahvatusena, siis on karikas nagu täis saanud.

Mis hetkel sa tunned, et nüüd, vaat nüüd on luuletus valmis ja enam pole midagi lisada? Või jääb teinekord midagi kripeldama, aga siiski paned punkti?

M: Mõnikord jääb kripeldama. Aga üldiselt… sõna katarsis on vast natuke vale, aga mingi tohutu energialaks tabab. Ja siis tunnen, et asi on valmis ja ma olen rahul.

Kuidas su laulud valmivad? Kas enne kirjutad sõnad ja siis tuleb muusika või sünnivad need käsikäes? Allaniga [Allan Vainola, laulja, kitarrist ja laulukirjutaja] on olnud nii ja naa. Üldjuhul valmib enne tekst, sest ma ei oska meloodiale väga hästi kirjutada. Koostöö Allaniga on kõige loomingulisem ja teinekord, isegi päris tihti, on juhtunud nii, et just need sõnad sobivad meloodiale, kuigi ma polnud seda enne kuulnud, samamoodi polnud Allan sõnu näinud. Ja kõik klapib. Pole nii, et mul on 20 teksti ja Allanil 20 viisi ja siis me hakkame sobitama. See on selline müstiline klapp.

Allan Vainola on nagu sinu loominguline teine mina.

M: Jah, oleme loomingulises mõttes väga palju nagu duplikaadid.

Su laulutekstid ja raamatud on sellised nukrad. Ühest sinu laulust ("Kuidas tuli pimedus") mõtet laenates – kust tuleb nukrus?

M: Kui väga eksistentsiaalseks minna, siis arvan, et ikka igatsusest. Ja see on muidugi väga lai mõiste. Eksistentsiaalne igatsus. Tunnen, et igatsen, aga täpselt ei teagi, mida. See on selline üldinimlik, ma arvan. Olen inimene kõikide oma tohutute võimaluste ja puudustega. Ja on asju, mida ma mitte kunagi vähemalt siin selles elus ei saa. Aga mu luuletustes on alati ka rõõm ja see tuleb sellest, et elan ja olen.

Kas sind üllatab, et su looming on nii paljusid inimesi kõnetanud?

M: Mul on selle üle hea meel. Ja on olnud üllatav. Mõne inimtüübi puhul poleks nagu eeldanudki, et mu looming võiks teda kõnetada.

Minu meelest on üks Eesti rokkmuusika ägedamaid palasid Kosmikute "Kuidas tuli pimedus". Kuidas see tekst sul sündis?

M: Sündis ühel üksioleku hetkel. Elasin siis Majaka tänaval. Akna taga oligi see, millest laulus juttu – kingaklõbin, karje, nutt, kummisahin. Ja uni vabandaski ja läks ära (naerab).

Kui enesekindel sa oled – selles mõttes, et ei häbene oma tekste avalikkuse ette tuua ja tead, et need on head?

M:Alguses oli enesekindlus täiesti olematu. Aga tänu Metro Luminalile ja Vennaskonnale, sellele edule, mis neid lugusid saatis, tekkis see suhteliselt kiiresti. Loomulikult on tekste, milles olen kahelnud ja mida pole kõige tugevamaks pidanud, aga mida on saatnud märksa suurem edu, kui ma eales lootnud oleks.

Milline neist ansamblitest, kus sa oled tegev olnud, on sulle kõige hingelähedasem?

M: Eks need on ajas muutunud, aga hetkel kindlasti Sõpruse Puiestee. Ega ma ole ühelegi ansamblile tekste nagu alla mõõdu kirjutanud. Aga kuidagi teen tunnetuslikult vahet, milline tekst millisele ansamblile sobib. Ma ei kirjuta tekste nii, et mõtleks otseselt, millisele ansamblile seda teen. Pärast lihtsalt selgub, kuhu see sobib.

Rokkbändis on tavaliselt kõik megaegod koos.

M: Selleks, et sellised bändid koos püsiksid, on vaja kõike mitte nii isiklikult võtta, vaid keskenduda sellele, mis on tegelikult oluline – muusikale ja sõnumile. Siis on bänd edukas. Minu ja Allani puhul ongi hea omadus see, et oskame vaatamata kõigele olulist ebaolulisest eristada. Ja seda järgida. Sülitada nendele asjadele, mis pole tegelikult väärt. Väga paljud inimesed ei oska seda eristada. Kui sa kukud läbi jää, siis on tähtis see, kas sa upud ära, mitte see, kas su riided said märjaks.

Kas ja kes sind mõjutanud on?

M: Kirjanduses on neid olnud kahtlemata väga palju. Eestis kindlasti Ristikivi, Oks, Tammeveski, kindlasti unustan nüüd kellegi ära. Mujalt Tuuri, Dostojevski, Fitzgerald… see nimekiri tuleks pikk. Mõnel kirjanikul on ainult mõni teos, mis on hea. Ja siis on veel see gruusia kirjanik, Tšabua Amiredžibi, kelle nime ma ei suuda hääldada. Aga et ma kellegi moodi nüüd kirjutaksin, seda ma ei arva. Mis muusikasse puutub, siis lääne muusikat hakkasin kuulama üllatavalt hilja. Enamik minuealisi olid juba ammu tuttavad igasuguste Zeppelinide ja Abbadega. Mina hakkasin neid kuulama kuskil 14aastaselt. Seda, mida Meloodia välja andis. Ja tänu sellele, et mul oli kodus hästi palju klassikalise muusika plaate, kuulasin ka neid.

Kas klaas on pooltühi või pooltäis?

M: (Mõtleb) Ahah. Poolik.

Mis sind Eesti elus häirib?

M: Neid asju on palju, mis häirivad. Alati, kui olen millegi suhtes väga kriitiline, ja seda ma sageli olen, tasub meelde tuletada seda, et sirget vagu ajada pole lihtne ei kündjal ega hobusel, kui sul käib sabas ettearvamatu karu. Inimeste puhul häirib see, et nad on äärmiselt mõjutatavad. Mugavus ja alalhoidlikkus – see on see, mis lõpeb alati halvasti. Mu ema ütles, et 70ndad olid eestlasele kõige parem aeg, aga kummalisel kombel ei saanud keegi toona aru, et see ei saa kesta lõpmatuseni. Ja kui mõtlema hakata, siis see kümnend oli ju kõige rahulikum aeg. Küüditamine ja sõda olid ammuilma möödas, venestamine polnud veel õieti alanud. Kui sa toona poliitikast rääkisid, siis vaadati sind imelikult, et kas sul millegi muuga pole tegelda. Aga me teame, milleni see kõik välja viis. Õnneks küll õnneliku lõpuni, aga oleks võinud minna ka Põhja-Koreaks.

Kas looja peab loomiseks elama pidevas armuvalus ja näljas või jõude nagu kodanlane? Sõltub loojast. Aga minu puhul… iga on juba selline, et ei tahaks enam seda nälga ja armuvalu (naerab). Eks seda ole piisavalt kogetud.

Kas kunagi 90. aastate algul Soomest varjupaiga taotlemine oli nali?

M: Ei olnud. Olukord oli siin ikkagi väga kehv. Kui sinna läksin, siis polnud see kuskilt otsast nali ja ma ei tahtnud küll kuidagi siia 1992. aastasse tagasi tulla.

No aga kui te Vennaskonnaga tagasi tulite, siis saitegi kuulsaks – naised, raha, peod, rock’n’roll…

M: Läks hästi, jah. Vennaskond oli muidugi asi, mis aitas meie kõigi lapsepõlve pikendada. [Eesti jaoks] kõige raskemad aastad, kuni 1995. aastani, läksid meil ju hästi. Kuigi meie sissetulek oli ebastabiilne, elas enamik inimesi meist märksa kehvemini.

Kui Vennaskond oleks ansamblina kuskil läänes niimoodi läbi löönud kui siin, ei peaks te ilmselt kunagi tööl käima.

M: Seda on mulle palju öeldud, aga ma ei mõtle sellele. Olen rahul sellega, mis on olnud. Mis ei tähenda, et ma oleks vähenõudlik. Seda kindlasti mitte.

Sa oled rahvuslikult meelestatud inimene. Kuidas sa Vennaskonna anarhistidega, kes teatavasti rahvusi eitavad, üldse klappisid?

M: Toona ei olnud need teemad nii teravad. Tõnu [Trubetsky] oli toona väga selgelt rahvuslane, kõik see tema maavaldade teema ajas mind isegi kergelt iiveldama. See, mis ta kokku rääkis, tundus nagu kergelt muinasjutus viibimine. Ma ei arva, et Tõnu praegugi eriline globalist oleks. Aga ma pole tõepoolest anarhist olnud. Kuigi nüüd, aastaid hiljem, olen hakanud seda meelsust palju paremini mõistma. Küll aga mitte ideoloogiat. Selle meelsuse vastu pole mul aga midagi. Olen mõelnud, et võib-olla peaks just praegu anarhistiks ja punkariks hakkama. Võib-olla hakkangi!

Sa oled oma senise loominguga jõudnud tippu. Kuhu edasi? Hakkad näiteks filme või teatrit tegema?

M: Mõlemad on teemad küll, kui aus olla. Praegu kirjutan uut asja, Sõpruse Puiesteega paneme plaati kokku, seega tegevust on. Ja muusikaliselt olen ka mõne vidina hankinud. Tänagi lähen Allani juurde kitarrivõimendit vaatama, võib-olla ostan ära, kuigi ma ei oska kitarri mängida.

Muusikas oled iseõppija?

M: Jah, aga isegi iseõppija kohta olen väga kehval tasemel. Kuigi kirjutan sündilugusid, ei oska ma klahvpille elementaarselgi tasemel mängida.

Kas sa suudad ka nii luua, et istud laua taha ja tead, et pead nüüd hakkama kirjutama ja päevanorm on vaja täis kirjutada?

M: Ei, sellisele tasemele pole ma veel jõudnud. Aga nii on küll, et olen endale öelnud, et aitab sellest logelemisest ja asendustegevustest ja nüüd võtan vähemalt selle lõigu ette, isegi kui ta pärast minema viskan, sest selles pole seda energiat, mida ma igasuguse tegevuse juures kõige olulisemaks pean. Aga vähemalt olen algust teinud. Pisiasjad loevad. Mul on sõber, kellel on kogu helitehnika kogu aeg vooluvõrgus – nii, kui inspiratsioon tuleb, saab kohe peale hakata. Ja tõepoolest, see määrab. Niipea, kui sa hakkad lülititega mässama, kaob hetkeemotsioon. Mul käib arvuti pistiku taha, kust kõik tööle läheb, aga see on toanurgas kapi taga. Ja sageli ma ei viitsi sinnani minna.

Millal romaan tuleb?

M: Hirmsasti tahaks, et sügiseks saaks selle toimetajale saata. Millal see trükivalgust näeb, ei oska öelda. Aga üsna kindel tunne on, asi jookseb.

Oled oma eluga rahul?

M: Praegu ja selles päevas tunnen ennast väga hästi. Aga päevad pole vennad. Ma muutun väga kiiresti. Üldiselt ma olen rahul. Õigemini –olen tänulik. Ikka ja ainult Jumalale.


Mait Vaik Sündinud 22. augustil 1969 Tallinnas.
Eesti muusik, kirjanik ja laulusõnade kirjutaja.
Eesti Kirjanike Liidu liige.
Aastail 1989–1995 mängis ansamblis Vennaskond basskitarri, osales kollektiivis muusika ja tekstide loojanagi.
2002. aastast tegutseb ansambils Sõpruse Puiestee, on seal enamiku tekstide autor, kirjutab ka heliloomingut.
Tal on ilmunud sooloplaat "Üksi" koos Rainer Jancisega.
2012 avaldas luulekogu "Kõigil on alati õigus", 2013 lühiromaani "Juss ja vennad", 2014 valiku jutustusi "Tööpäeva lõpp", 2016 jutukogumiku "Meeleparanduseta".
Tuntumad lood: "1905", "Isa tuli koju", "Sõbrad, ma mahun teile taskusse", "Disko", "Igavest elu lõppevas öös", "Kuidas tuli pimedus mu tuppa", "Ema on haige", "Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head", "Rahu, ainult rahu".
Kokku on helindatud umbes 150 tema teksti.
Tunnustused: Friderbert Tuglase novelliauhind - "Puhtus" kogumikust "Tööpäeva lõpp", 2014; Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia "Meeleparanduseta", 2016

7. märts 2017

18. märtsil Sõpruse Puiestee klubis Helikopter

18. märtsil Sõpruse Puiestee klubis Helikopter kell 20.30. Pilet 7 eurot
Asukoht Tallinn, Tulika 9/11, Ülase peatus

14. veebruar 2017

Peeter Helme: Siiralt raskepärane. Mait Vaigu kaheksa novelli

(ilmus Postimehes 13. veebruar 2017)

Ühe autori teoste võrdlemine on alati kahtlane, kuid peibutav tegevus. Võrdluses võiks justkui sündida tõde või kui mitte tõde, siis oleme nii loodud, et nähes kahte punkti, loome nende vahele kohemaid punktiirjoone.

Nõnda ei ole midagi parata, et lugedes Mait Vaigu möödunud aastal ilmunud novellikogu «Meeleparanduseta», meenus ka tema 2014. aasta kogumik «Tööpäeva lõpp». Liiati on kahel teosel ka üks formaalne sarnasus: mõlemas on kaheksa lugu. Kuid sellega sarnasused ka lõpevad ning kui «Tööpäeva lõpu» puhul mõjus vaimustavalt Mait Vaigu võime kehastuda kõige eripalgelisemateks jutustajahäälteks, siis «Meeleparanduseta» jätab endast palju ühtlasema ja ühtsema mulje.

Laias laastus on kõnelejaks või peategelaseks – jutustajahääl ja peategelane ei pruugi seejuures sugugi mitte kokku langeda! – siin kui mitte üks ja seesama tegelane, siis vähemalt üht laadi tegelane. See on enamasti keskealine mees, kes on elus üht-teist saavutanud, kuid see saavutus on sageli väline, vähe rahuldust pakkuv või kuidagimoodi üheülbaline, vildak. Nõnda on «Meeleparanduseta» atmosfäär sageli lohutu või on lohutust pakkuv aspekt projitseeritud tulevikku, eemale ja välja novelli enese reaalsusest. Lihtsamalt öeldes: Mait Vaik kirjeldab tihti nõmedaid inimesi või olukordi, kuid lõpetab loo sageli lootusega, et kirjeldatud nõmedus, häiritus, nihe või rahutus ei jää kestma, olukord ei ole määratud püsima staatiline ning säilib võimalus paranemiseks, ehk lausa lunastuseks.

* * *

Samas ei ole see ka alati päris selge. Osalt tuleb ebamäärsus autori stiilist, mis mõjub palavikulise ja kiirustavana ning ilmselt ongi seda. Mait Vaigu tekst meenutab pea kõigis kaheksas loos tormlevat teadvuse voogu, kuigi aeg-ajalt annab autor lugejale mõista, et see on teadlik valik, stiili küsimus. Nii ütleb ta novelli «Must relv» kursiivkirjas esitatud sissejuhatuses, et tal «on sellest jutustusest pehmelt öeldes kõrini» ning teksti «Rütm on ka nagu 3b» (lk 99). «Ammooniumis» kommenteerib aga jutustaja ise registrivahetust lugejat kõnetava lausega: «Ma jätkan nüüd teises isikus.» (lk 132)

Nõnda on kirjanik Vaik täpselt teadlik nii oma jutustaja kui viimase kirjeldatud tegevuse ja tegelaste positsioonist ja valikutest, mida vajadusel otse lugeja poole pöördudes viimasele vahendatakse. Käsikäes hüplevat mõtet ja suulise kõne kaootilisust meenutava stiiliga joonib see veelgi alla kogumiku taotluslikult mõjuvat toorust. Raamatu esimeses lauses mõjub see ehmatavana: «Paljust, millest ma siin kirjutan, et olen neile mõelnud hiljem, siis selle «hiljema» all pean silmas ikka jutustuse praegust lõppu, seda lugeja lõppu, mis ei ole ju veel tegelikult sugugi lõppenud, vaid kestab.» (lk 6)

Tundub, justkui oleks tekst toimetamata ning autor, noh, peksab segast. Kuid edasi lugedes selgub autori järjekindlus ning aegamisi poeb see katkendlik, raskepärane, ühelt mõttepildilt teisele hüppav ning kord pikkadesse rindlausetesse takerduv, siis aga suulist kõnet matkivalt lühikesi fraase eelistav stiil lugejale naha vahele ja jõuab viimaks ka ajju, kus kirjaniku kõnest saab hääl lugeja peas. Nõnda tuleb tunnistada, et selle, mille Vaik saavutas «Tööpäeva lõpus» meisterliku ümberkehastumisvõimega, saavutab ta kogumikus «Meeleparanduseta» tooruse ja otsekohesusega, kus jutustajahääle ja lugeja vahelt võetakse igasugused filtrid ja barjäärid. Seitse novelli «Meeleparanduseta» kaheksast on justkui kirjandus ilma kirjanduseta selles mõttes, et loetav tekst ei mõju kirjanduslikult – see tähendab, et tekstis on raske tajuda muud taotlust peale pidevalt takka sunnitud, sõnade otsimise ja mõtte tabamise vaevas edasi antud loo, mida enamasti räägib kõrvaltegelasest minajutustaja. Suurem kirjanduslikkus on tajutav vaid veidi ebamäärase atmosfääriga, kuid ilmselt kodusõjajärgsesse Ameerikasse paigutuvas «Mustas relvas», millega aga autor ise vist väga rahule pole jäänud.

* * *

Kuigi kõiki kaheksat teksti võib julgelt nimetada novellideks, ei tähenda see, et Mait Vaik oleks kõik lood varustanud selge ja üheselt arusaadava puändiga. Samas tasakaalustab lahtist lõpplahendust vahetus ja realism. Pealegi annab Vaik hästi edasi seda, millega puutume elus ju pidevalt kokku, kuid mida kirjandus soovib teinekord unustada: et lugudel ei olegi sageli selget algust ja lõppu ning et inimsuhetes võib leiduda palju sõnastamatut ja ebamäärast.

Olgu Vaigu peategelaseks kas «Kadeduse» ekssportlasest Andres, kes läbi elu mõõnade lõpuks minajutustajast kõrvaltvaataja jaoks täiesti mõistatuslikul kombel haljale oksale jõuab, «Nepali haiguse» laisavõitu intellektuaal Ulof, kellele õnn kukub sülle vaat et vastumeelseltki, «Meeleparanduseta» vastutustundetult läbi elu liuglev imeilus Evelin või «Tarksi» sama printsiibitu joodik-parasiit Tarks – keegi neist pole oma edu ühelt poolt ära teeninud, kuid teisalt oleks kergekäeline pidada neid ka antikangelasteks. Nad pole ei head ega halvad, ei kangelased ega kaabakad, vaid nad on – ja siin peitubki Vaigu kirjelduse tugevus – inimesed nagu meie, keda pealegi ei kirjeldata kunagi vahetult, vaid alati kasutab Vaik minajutustajast filtrit. See minajutustaja ei ole aga erapooletu, vaid on loo peategelasega tihedalt seotud, sageli liigagi tihedalt. Seetõttu on ta oma hinnangutes kallutatud ning tõde... jah, kes teab, kus see tõde on. Kuskil seal, kuskil väljas. Mitte selle raamatu lugudes, näib Vaik ütlevat. Tõde algab seal, kus lugu lõpeb. Enamik kirjanikke vist nii ei julge, sest kes see ikka tahab oma lugejale öelda, et elu saladus ei peitugi siin, nende kaante vahel, vaid kuskil laias maailmas. Aga ometi just nii see on. Selleks aga, et seda mitte lihtsalt mõista, vaid tõesti ka tunnetada, tasub lugeda Mait Vaigu novelle. See aitab.

19. september 2016

Raamatuesitlus 23. septembril 2016 Kullo Lastegaleriis

"Meeleparanduseta" raamatuesitlus 23. septembril 2016 Tallinnas, Kullo Lastegaleriis kl 18.00
(Kullo Lastegalerii asub Kuninga tn 6, Vanalinnas, Harju tänavaga risti)

Olete südamest oodatud!

Maia Tammjärv: TUNNEB SILMIST ÄRA IGAVUST. INTERVJUU MAIT VAIGUGA

Minu intervjuu Maia Tammjärvega Müürilehes, augustis 2016 ON SIIN

9. september 2016

Paavo Matsin: Faking meeleparandus

(Ilmus Müürilehes #56)

Mait Vaik, Meeleparanduseta
Toimetanud Tiia Valdre
Puiestee, 2016. 175 lk


Mait Vaigu proosatekste kogust „Meeleparanduseta“ lugedes hämmastud ikka ja jälle, kui võimas võib olla hea kirjandus – peast lendavad tahtmatult kohe läbi sellised suurkujud nagu Mann, Dostojevski, Bunin, Kafka ja muidugi ka kaunis ületamatu laulusõnade kirjutaja Mait Vaik ise. Kuid proosakirjanik Vaik on tõusnud võimsalt ja väga äratuntava stiiliga laulusõnade-Vaigu kõrvale juba alates oma raamatust „Juss ja vennad“ (2013), kus ta kujutas võrdlemisi riskantsel kombel tänapäeva maaelu.

Mis on siis Vaigus eripärast? Tema tekste iseloomustab pealtnäha mingi eriliselt intensiivne sisemonoloogilisus, näiteks täpsustab fiktiivne kõneleja end uues kogus pidevalt groteskselt ja humoorikalt („väikest (suhteliselt suurt)“ lk 27 või „kõige põnevuse tipuks (tegelikult siis igavuse)“ lk 19), vannub orgaaniliselt ja usutavalt („türa küll“ lk 33, „Nepali faking haigus“ lk 26) või puistab nagu käisest tabavaid iroonilisi märkusi ja võrdlusi, kasvõi nimetades Jaapanit ühtede ja nullide piiksuvaks ja pilusilmseks emulaatoriks (lk 43). Tegelikult on asi muidugi hoopis keerulisem. Kõrvutaksin Vaigu stiili veidi kunstnik Peeter Mudisti maalidega, kelle tööd olid tugeva emotsionaalse laenguga ja silmatorkavalt hägused, kuid mis ei välistanud kunagi suisa ebaloomulikult mõjuvat täpsust. Katsun seletada.

Vaigu seisundijuttude keskmes on tavaliselt äärmiselt keerulises hetkes olev inimene. Teda võivad painata näiteks komplitseeritud ja õige lahenduseta suhted või mingid eriti valusad läbielamised. Nii leiab end loos „Rootsis“ heliloojast peategelane dostojevskilikult deemonlikus olukorras. Ta on värskelt ja raskelt lahutatud mees, kes saab suurema summa raha. Kogu novelli õhkkond kummalise hullumeelse kiindumise ja kokkukukkumisega võõrsil meenutab Thomas Manni novelli „Surm Veneetsias“. Manni Veneetsias möllavat ja peategelast hullutavat epideemiat asendab Vaigul Stockholmi narkomaailm. Lõpp on aga sarnane Visconti kuulsa Manni-ekraniseeringu finaalile, kus jõukas peategelane kustub segases ja traagilises meeleolus mingit olematut ideaali jälitades kuhugi võõra maa suvalisse rentslisse. Kogu hägune ja arusaamatu olnu, mis ikka veel valu teeb, suubub mingisse sümboolselt võõrasse ja anonüümsesse kloaaki nagu demonstreerides kõige absoluutset überlagunemist. Vaik on siin väga lähedane Manni arhetüüpe tabavale meisterlikkusele. Selliste seisundite kujutamine annab mõnes mõttes ka halastamatu hinnangu ühiskonnale. Kuid mulle tundub, et Vaigu käsitluses ei ole mingit naiivset ühiskonna süüdistamist üksikisiku allakäigus või hukus, nad on ise selle tee valinud või on juhtunud nendega siis varemalt mingi metafüüsiline paratamatus, mis viib traagiliste seisudeni elus, tihti meeletu ja hukutava äkk-igatsuseni.

Keelatud, arusaamatu, tüütu ja isegi endale vihatekitav suhe on vaatluse all jutustuses „Nepali haigus“. Peategelane Ulof saab eksootilise putuka käest hammustada ja tema elu hakkab muutuma. Saabuv tunnustus viib ta aga ebamugavasse ja vastuolulisse intiimsuhtesse alaealise asotsiaalse sugulasega. Soovitaksin seda lugu lugeda kõigil naisteajakirjade toimetajatel ja muidu harrastuspsühholoogidel (miks mitte ka pärispsühholoogidel). Just nii keeruline ja loogikavaba mu arust elu ongi! Mingid hägused dünaamikad moraali ja iha piirilt on siin Vaigu poolt väga hästi tabatud. Järjekordne keerulises seisukorras oleva inimese portree on üheltpoolt äärmiselt detailne, aga teisalt valgustab läbi provintsitüdruku isiku ka laiemalt jaburaid maaeluga seotud probleeme üldisemalt.

Raamatu nimiloos „Meeleparanduseta“ toimub buninlikult põgus välkkohtumine kauaihaletud naisega, leiab aset meeletu ja jabura armastuse ning elu haleduse traagiline kokkupõrge. Eks eluski võib vahel unistuste täitumine paljastada nende hirmutavalt ootamatu õõnsuse või igavalt arusaamatu sisu. Saatusliku iluduse Evelini lugu on seksuaalne, segane ja hägune. Kolme lapse ema amokile ei olegi õiget seletust, see tekitab ainult valu ja uudishimu ning… iha. Huvitav on mõnikord Vaigu proosatekstides rebenedes paljastuv tänapäeva sekulaarses maailmas suhteliselt haruldane kristlik kihistus. Juba loo pealkiri vihjab nagu Uuele Testamendile. Meeleparandusele kutsus Piiblis Jordani ääres elanud Ristija Johannes, kes keelitas inimesi parandama oma meelt. Peategelane Evelin on dostojevskilik aus hoor, langenud püha naine. Selline oksüümoronlik tegelane on olnud klassikas kirjanduses alati hea loo käivitaja! Vaik kasutab ka väljendeid nagu „tölner“ või „Jumala andestus“ (lk 145). Kui niisugustele ülikeerukatele (Vaigu stiilis täpsustades: elus tavalistele ja ülilihtsatele?) suhetele ja seisunditele lisatakse veel ka piibellikud allusioonid, on tulemuseks siinkohal „Nepali haiguse“ ja „Rootsis“ kõrval juba kolmas haruldaselt hea ja raamatule loogiliselt üldistavamat ja suunavamat pealkirja andev meisternovell. Oleks võrdlemisi keeruline defineerida, millisele meeleparandusele kutsub Vaik oma valdavalt väga keerulisse seisu heidetud inimesi. Paljus on nende olukorrad paratamatud, ehk juba esile kutsutud nende kuidagi kõikuvatest ja hägustest iseloomudest, takerdumisest mingitesse ebavajalikesse isikutesse või ideedesse, mis viivad elu kõrvalteedele. Ristijajohanneselik hüüdja hääl tabab nii juba liiga kaugele võõrandumise kõrbesse eksinud inimesi.

Mõni kummaline kohtumine või isegi ese võib paljastada kogu elu armetuse ja mõttetuse. Kafkalikult jube on näiteks loo „Külaline“ õhustik. Pereisa otsab miskilt tiluliluturult odavast letist kummaliselt kutsuva ja odava mänguasja, kauni liblika. See ärkab kuid ellu, läbib kummalise metamorfoosi ja paneb inimesed siis juba eksistentsiaalsete küsimuste ette. Tekib inspektor Glebskylik („Hukkunud alpinisti hotell“) dilemma - mida võtta ette liblika kui pagulasega? Natuke meenutas see lugu ka mõnda maagilise realismi novelli sellest, kuidas kuskile vaesesse külla saabub räsitud ingel, kellega ei osata midagi peale hakata ja keda hakatakse pidama kuskil kanakuuris. Kummaline tulnukas valgustab nagu läbi teda ümbritsevat keskkonda ja inimesi, paljastades nende endi siseheitlusi, pannes nad ebamugavate küsimuste ette.

Nii on ka jutustuses „Tarks“, kus peategelane üritab kirjeldada ja asetada fookusesse, teravustada, mingit eriti hägust ja ebamäärast inimtüüpi, vaikivat ja alati taustale jäävat, isegi tüütut noorpõlvesõpra, tõelist tolgust, kellele mõeldes tabavad teda aga kummalised süümepiinad. Sõber on loomuomaselt suutmatu kõiges. Ja nii asetatakse tegelikult just tema jälgija dostojevskilikku peeglisse. Eriti teravaks muutuvad sündmused siis, kui niisugune tšehhovlikult väike inimene asub trotsist maailma vastu labaselt ründama peategelasele olulist vanemat vaimulikku maapastoraadis. Just see lugu võib ehk avada ka kõige enam Mait Vaigu enda seisukohti ja filosoofiat, sest päris mitmel leheküljel esitatakse siin teoloogilisi arutlusi Jumala, hea ja halva üle. Arvan, et 80ndatel ja 90ndate alguses leidus ehk veel kirikus natuke loomulikke autoriteete, mõni hea ja vanem maapastor, kel olid ka mingid vastused inimeste küsimustele. Hilisem luteri kiriku mugandumine ja ilmne sisuline allakäik kapitalismi tingimustes, uue ja pealiskaudsema-asjalikuma ja kiirustavama vaimulikkonna tulek kaotas niisugused dialoogivõimalused. Vaik kujutab siin üht kadunud maailma, sest oli päris palju neid, kes käisid suhtlemas ja lühidalt ka elamas kunagiste autoriteetsete kirikuõpetajate (kasvõi antud loo ilmse prototüübi Vello Salumi juures Pilistveres või Elmar Salumaa juures Saardes). Pakun, et Vaigu lugude moraalne sügavus tõukubki ehk mingis osas sellest kunagisest ja kadunud subkultuursest ja veel rebellsest luterlusest.

Vaigu poolt ettemanatavad seisundid ei ole lihtsad, pigem on need nagu metafoorid, mille puhul peame asuma mõtisklema, mida ta mingi ülekandega tahab öelda. Maailm ei räägi inimese ja lugejaga otse, vaid ikka läbi kummaliste kujundite, kõnekate juhuste või hirmutavate detailide, mida siis inimene peab juba ise vastavalt oma sisemisele raamatupidamisele tõlgendama hakkama. Ma arvan, et nii pole mõtet ka võtta Vaigu raamatu esikaane motot päris sõna-sõnaliselt, vaid ikka tuleb vaadelda seda kogu raamatu seisukohalt kujundlikult, asuda mõtlema, mida Vaik ikkagi tahab nüüd jälle öelda, kui ta kirjutab: „Ja Jumala jaoks oleme me vist – võib-olla nagu lemmikloomad. No murdis Murka Miisu maha, muidugi kurb, halb tegu, aga ega peni siis sellepärast peremehe jaoks vähem armas ei ole. Isegi sellisele mõttele suutis tulla. Aga meie ootame ikka mingit viimsetkohut. Kari lolle…“

Kasutasin meelega käesolevas artiklis kaunis vabalt selliseid klassikalisi kirjanikunimesid nagu Kafka, Bunin, Dostojevski, Mann. Mait Vaik sobib mu arust hästi praegu nende kõrvale ja vahele ja miks mitte ka kohale.