Raamatu kaanel seisab küll kiri „jutustused“, kuid klassikalises mõttes jutustusi on siin raamatus siiski vaid üks – selleks on raamatu keskel asuv ja ka mõtteliselt selle keskme moodustav 60-leheküljeline „Mees“. Teised tekstid on novellid või lühijutud. Küll kohati kõikuva kvaliteediga, kuid igaüks omanäoline ja originaalne.
* * *
Vaieldamatult annab Mait Vaigu proosas tunda asjaolu, et tegu on ka terve hulga Vennaskonna, Metro Luminali, Kosmikute ja Sõpruse Puiestee populaarsemate hittide sõnade autoriga – samasugune unenäolisus, assotsiatiivsus ja narratiivi asemel keele, olukorra ja kujundi peale mängimine, mis on omane tema laulusõnadele, torkab silma nii mõneski proosatekstis. Vahest kõige enam on see kohal suisa absurdimaigulises loos „Kõtuke“, mis algab pea krüptilise lausega: „Kõtuke käis, läks ees, siis tuli vaim ja ulik järgi või ikka „ullike“, mõtles ta teinekord enesekriitiliselt.“ (lk 105) Ja kõige vähem leiab sellist lähenemist ehk realistlik psühholoogilises avaloos „Armukadedus“ ja sellele järgnevas mõneti sarnases, kuid veelgi intensiivsemas „Naises“. Niisiis on Vaigul annet kirjutada tõeliselt eri stiilides, mille diapasoon ulatub vägagi luulelisest proosast psühholoogiliselt veenva, täpse ja ebameeldivalt naha alla pugeva realistliku kirjelduseni. Seejuures väärib kindlasti esiletõstmist Vaigu ümberkehastumisvõime: ühtviisi veenvalt räägib ta nii armukadeduse all kannatavast juhutöölisest „Armukadeduses“ kui teeb kaasa mahajäetud naise rännaku läbi sügava depressiooni, enesevihkamise ja tülpimuse eri faaside „Naises“.
* * *
Katsudes kaheksast tekstist koosnevat raamatut üldistavalt hinnata, võib vast öelda, et kõik siinsed lood räägivad elu pahupoolest ja mingitest piirsituatsioonidest. See ei tähenda mitte seda nagu oleksid kõik Vaigu tegelased tingimata antikangelased, eluvõitluses allajäänud ja -käinud tüübid, vaid et kõik tekstid käsitlevad mingit sügavalt eksistentsiaalset ja valusat probleemi või äärmuslikku olukorda. Kuigi teinekord võib see kõik olla mattunud sedavõrd absurdsete detailide rägastikku, et raske on näha, mis on oluline ja mis mitte. Ent see pole etteheide, vaid tõdemus – tuleb ju sageli elus ette olukordi, kus me ei suuda puude taga näha metsa, langetada otsust, milline küsimus on peamine, milline kõrvaline, mis järjekorras peaksime lahendama probleeme või üleüldse millele energiat ja tundeid raisata, millele aga mitte. Musternäidis säärasest segadikust on „Gruusia film“, kus vist 1990ndate alguses toimuvad filmivõtted ühes Gruusia söögikohaks kujundatud Tallinna korteris: „Filmi sisu seisnes siis selles, et kaks Gruusia vägevat, kuid vaenulikku perekonda pidasid koos restoranis pidu, mingi kolmas jõud aga ei lubanud neil omavahelise tüli käigus kindžalle käiku lasta – ühesõnaga, üksteist tuli üle trumbata priiskamise, praalimise ja lõbutsemisega. Mina pidin mängima juhuslikku külalist...“ (lk 23)
Lisaks peab minajutustaja hoolitsema sülelapse eest, aitama oma ema, tädi, täditütart, veel ühte „ka tädi“ ja kedagi venelannat söögi valmistamisel – „Sööke valmistati nii filmi tarvis kui ka kellegi kauge sugulase, mingi vanamuti juubeli tarvis“ (lk 19) – ning hiljem suutma kogu selles kaoses, mis põhjustab minategelase jalaluumurru, tellida endale ema näägutamise ja võttetrupis puhkenud mustlasmuusikutega tülitsemise käigus kiirabi. Tulemuseks on vaevaga jälgitav kaos, kus suur inimlik draama toimub kuskil kaose pinna all, nii et teksti pealiskaudsel lugejal võib see üldse märkamata jääda...
Veidi sarnast võtet kasutab Vaik ka kogumiku nimiloos, mis võinuks sama hästi olla vormistatud Vennaskonna või Sõpruse Puiestee lauluks – „Tööpäeva lõpp“ kirjeldab õhtust tänavapilti Postimaja ja Foorumi vahelisel alal Tallinnas Viru keskuse ehitamise aegu. Kedagi või midagi ootav peategelane kirjeldab avanevat pilti – pea lõhki kukkunud joodiku ümber toimuvat askeldamist, liiklust reguleerivaid politseinikke, teid ületavaid inimesi, poodide vaateaknaid jälgivaid keigareid jne. Lool on muidugi puänt, võiks öelda maitvaigulikult hämar, eri tõlgendusvõimalusi lahtiseks jättev, kuid nii ehk teisiti mõjub lugu nagu materjal, millest võinuks saada ka luuletuse või lauluteksti – põhirõhk on tugeval muljel ja veenvalt esitatud meeleolul.
Ja seda võibki öelda terve kogumiku kohta – Vaik oskab luua muljet ja meeleolu. Ning kui ta tunneb, et üks võte või vaatenurk kipub end ammendama, suudab ta seda kiirelt vahetada. See torkab eriti silma kogumiku ainsas jutustuses „Mees“, mis räägib mitme eri hääle, eri registri ja lähenemise kaudu lugu ühest mehest ja tema lähedastest. Kusjuures nii siin loos kui mõnes teiseski torkab silma Vaigu huvi eri jutustajaisikute suhtes – lausa mitmel puhul pöördub ta kirjanduses suhteliselt ebatavalise „sina“-vormi juurde, mis on hea viis lugejale lausa vastikult naha alla pugeda. Piisavalt vastikult, et see jääks kummitama pikaks ajaks ning lugedes „Naisest“ lauset „Siis hakkad sa nutma, kuigi lubasid, et ei hakka“ (lk 9), tunned sa, et nutma ei hakka mitte mingi nimetu naine mingis väikeses novellis, vaid see oledki sina – seesama sina, kes sa praegu seda teksti loed.
