tag:blogger.com,1999:blog-84669605769758723612024-03-13T12:46:24.596+00:00Mait Vaik blogArtiklid, arvustused ja mõned mõttedUnknownnoreply@blogger.comBlogger49125tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-9230132040767897252023-11-02T04:33:00.001+00:002023-11-02T04:33:28.783+00:00Uus romaan "Hamilgtonide saaga" 1992-2023<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWwcWWaV2B7mXY9vsO9hoJan3F3yeM7gFIuDxWTTFCv5_Pwwx2TssUWayBGrbn4l1_W-FImDQSsT2NpJ71PbQvYEWwRCbEViN4w9Bz2ooaOdjkBWGfNyxoPxmUvszLElnZIKPBvESJz5dMdkwM0vsvDp198ToitchI9QYSIQiShrIbSl6iZm4oHf9U9D-B/s2552/Hamilgtonide_saaga_esi.jpg" style="display: block; padding: 1em 0px; text-align: center;"><img alt="" border="0" data-original-height="2552" data-original-width="1770" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWwcWWaV2B7mXY9vsO9hoJan3F3yeM7gFIuDxWTTFCv5_Pwwx2TssUWayBGrbn4l1_W-FImDQSsT2NpJ71PbQvYEWwRCbEViN4w9Bz2ooaOdjkBWGfNyxoPxmUvszLElnZIKPBvESJz5dMdkwM0vsvDp198ToitchI9QYSIQiShrIbSl6iZm4oHf9U9D-B/s400/Hamilgtonide_saaga_esi.jpg" /></a></div><b><div style="text-align: center;"><b>Esikaanel fragment Olga Tobrelutsu maalist "Harmagedoon".</b></div></b><div style="text-align: center;"><b><br /></b></div><div><div style="text-align: center;"><b>Toimetaja Õnne Puhk, esikaane kujundus Erkki Juhandi </b></div><div><br /></div><div>Idee kirjutada enda tulevikust eneseirooniline romaan idanes juba päris varases nooruses. Esimeste lehekülgedeni jõudsin 1992. aastal, tõenäoliselt olid mõned mõtted kirja pandud ka varem. Sellel nii elumuutval aastal sain tütre isaks ja ostsin Soomes kurkide korjamise eest kogutud rahaga oma elu esimese personaalarvuti.
Erinevalt eraklikust peategelasest olin mina kirjutamist alustades juba isa ja perekonnapea. Artur Steinbergi nime täpset tekkelugu ma ei mäleta, tahtsin, et see oleks rahvusvaheline ja kõlaks äraspidise iroonia kaudu jõuliselt, maskuliinselt ja aristokraatlikult. Hiljem on Steinberg jälitanud mind läbi elu – tegemist on tuntud tarkvarafirmaga, mis toodab pistik- ja muusikaprogramme. Küllap on bränd tuttav kõigile, kes on natukenegi arvutimuusikaga tegelenud. Alles eelmisel aastal vaatasin ka nime algset päritolu: selgus, et tegemist on saksa-juudi perekonnanimega. </div><div><br /></div><div>Kõrkusest ja ainult edevusest muutusin ma aastate jooksul kindlasti meeldivamaks inimeseks, kui seda on mu nooruses planeeritud alter ego Steinberg. Kuigi mingil müstilisel põhjusel maandusin oma romaanile 2023 aastal viimast lihvi andma Põltsamaale Rahu tänava ärklituppa, mille sarnasest ka raamatu peategelane unistab.
Soovisin hoida raamatus nooruslikku hoogu ja mitte liigselt heietada, kuigi päris ilma ka ei saanud. Sir Hamilgtoni prototüüp sündis samuti idee algfaasis, kuskil 1988.–1990. aastatel, ja kuigi paralleele tänaste autoritaarsete liidritega võib siin leida, siis otsene seos puudub. Sir Hamilgton on siiski ainuisikuliselt tema ise. </div><div><br /></div><div>Vahelduva eduga olen kirjutanud teksti erinevatel eluperioodidel, kuid algne on kohati säilinud detailideni. Näiteks raamatu viimased lõigud on aastast 1992 ja jätsin need muutmata vaatamata sõnakordustele. Kõige keerulisem oli kätte saada see tormlev stiil ja leida tasakaal tänase ja kunagise autori vahel. Arvan, et parimad leheküljed raamatust kirjutasin 2000-ndate paiku, toona lapsikute ja mõttetute dialoogidena plaanitud Steinbergi ja maag Osvaldi kemplemine üllatas kohati ka mind ennast.</div><div><br /></div><div>Tänan kõiki kaudseid kaasautoreid, kes mind nendel aastatel ümbritsesid, lähedasi ja sõpru, Müürivahe tänava seltskonda, kes mu müüride sisse ehitatud toas (öösel lärmamise ja muusika kuulamisega ei olnud probleeme) elasid või sealt läbi astusid ja kellest enamik mu maailmavaadet kujundas, hiljem neid, kellega Soomes koos olime (Vennaskond), kurke korjasime, Tallinna vanalinna (sõber: „Parim, mis mu elus on juhtunud, on see, et ma kasvasin üles vanalinnas), kelle ja milleta see romaan kindlasti ei oleks sündinud. Ja loomulikult neid, kes vahetult raamatu lõpptulemusele kaasa aitasid: toimetajat Õnne Puhki, pinginaabrit ja kujundajat Erkki Juhandit, kunstnikku Olga Tobrelutsu, Kultuurkapitali jpt.</div></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-35404564254971976552022-01-13T06:00:00.006+00:002022-02-08T00:14:45.501+00:00Ilmunud on minu uus jutustustekogu "SIMULATSIOON"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEgWmbwUC3PS30PFEkdwszfxqm6rXlkblbLPKUYOe-ZquQW8Edymmv5tXhqIL9430ebHm3rDQBDO5hzTqL8e_tnIXAcLpG656_UYHpzoNfBAuTju8srquThLxEz5iSNSz_Mx7g3S-KYn6QKgOG1eREuHPNhr8q1nG6xQhTi0u9jnkFKYK0DSVmfqvcp5DQ=s3024" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" width="320" data-original-height="3024" data-original-width="3024" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEgWmbwUC3PS30PFEkdwszfxqm6rXlkblbLPKUYOe-ZquQW8Edymmv5tXhqIL9430ebHm3rDQBDO5hzTqL8e_tnIXAcLpG656_UYHpzoNfBAuTju8srquThLxEz5iSNSz_Mx7g3S-KYn6QKgOG1eREuHPNhr8q1nG6xQhTi0u9jnkFKYK0DSVmfqvcp5DQ=s320"/></a></div>
<br>
"Simulatsioon" on autori kolmas kogu lühivorme sisaldades jutustusi, novelle ja miniatuure. On huumorit, lahkumist ja surma, eelkõige põgenemist ja soovi eemalduda ja ära minna. Nagu Mait Vaigule omane laotub aga kõige kohal nähtamatu helgus ja millegi kohalolu, mis on üle tänase ja inimese. Vaatamata tumedatele toonidele ja kohatisele eksistensiaalsele masendusele kutsuvad ja julgustavad ka proosalised igapäevalood lugejat meeleparandusele ning autor on veendunud elu ja olemise pühaduses ning selle igavikulises kestvuses.
<br><br>
Väljaandja: Puiestee, 192 lk, kõvakaaneline. Sisaldab 14 jutustust, novelli, miniatuuri.<br>
Toimetas: Õnne Puhk<br>
Kaas: Alo Aarsalu<br>
Kaanekujundus: Erkki Juhandi<br>
Kujundus: Kristel Mägedi<br>
<br>
Raamatu väljaadmist toetas Eesti Kultuurkapital
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-62252572381349861042021-06-07T04:23:00.004+01:002021-06-07T04:55:28.736+01:00Vaktsineerimisest
Kõik mRNA vaktsiinid põhinevad piikvalgu tootmisel. Mille nii olulist ja veresoonkonda hävitavat omadust veel vaktsineerimise alguses ei tuntud.
<a href="https://tervis.postimees.ee/7238099/covid-19-on-ka-veresoonkonna-haigus-piikvalk-omab-kahjustustes-veel-uht-rolli">Piikvalgu kahjulikusest</a>
<br><br>
Siin kinnitavad uuringud (28. mai 2021), et COVID-19 vaktsineerimisest pärinev koronaviiruse piikvalk satub vereringesse. Vaktsiiniuurija ja viirusimmunoloog, Ontario Guelphi ülikooli dotsent Byram Bridle ütles, et tema ja rühm rahvusvahelisi teadlasi esitasid teabenõude, et pääseda ligi Jaapani nn biolevi uuringule. Usk, et piikvalk ei pääse vereringesse oli tõsine viga, ütles Bridle. "Nüüd on meil selgeid tõendeid selle kohta, et vaktsiin ise koos valguga satub vereringesse. See on väga hirmutav."
<br>
<a href="https://omny.fm/shows/on-point-with-alex-pierson/new-peer-reviewed-study-on-covid-19-vaccines-sugge" target="_blank">New peer reviewed study on COVID-19 vaccines suggests why heart inflammation, blood clots and other dangerous side effects occur</a>
<br><br>
BNT162b2 mRNA vaktsiin programmeerib ümber meie adaptiivse ja kaasasündinud immuunsussteemi. Teaduslik uuring, avaldatud Medrxiv leheküljel 3. mail 2021.
<br>
<a href="https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.05.03.21256520v1" target="_blank">The BNT162b2 mRNA vaccine against SARS-CoV-2 reprograms both adaptive and innate immune responses</a>
<br><br>
Pikk ja põhjalik ülevaade - Iisraeli rahvakomitee aruanne vaktsineerimisega seotud tüsistustest. Kunagi varem pole vaktsiin olnud sedavõrd hävituslik.
<a href="https://4a1b9d73-4c47-4f3b-bb08-e515be8958ca.filesusr.com/ugd/3db409_fe2169ea0ce643f0855453af968088ae.pdf" target="_blank">The Israeli People`s Committee
<br>
Report of Adverse Events Related to the Corona Vaccine, May 2021:
Never has a vaccine injured so many
</a>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-65127663453856498892021-05-22T09:15:00.023+01:002021-05-22T23:38:40.665+01:00Ulmejutt "Inimkonna päästmine"Mees süütab aknal sigareti, vaatab alla parki, sajab ja keerab ennast siis aatriumi sügavusse. Kell on seitse õhtul. Sellega saab ka jutustuse hingestatud ja detailirohke osa läbi ning kuulutatakse lõppenuks. <br><br>
Järgmisel päeval otsustatakse samas ruumis kuhu inimesed pärast väsitavat ööd eralennukites või rahulikumat hotellis kohale on tulnud maailma ülerahvastatuse saatus. Enam ei või piirduda kosmeetiliste pisiparandustega ja ükski varasem programm pole andnud soovitud tulemust. Kuna vastutus on suur siis lepitakse kokku, et edasised plaanid võiks koostada tehisintellekt. Nõustudes konsensuslikult jätta lahendus masina kanda. On jõutud punkti kus kõik kohalviibijad kirjutavad alla, et nagu tark aparaat otsustab nii ka toimitakse. Vastutus on niisiis masinal, keegi ei pea ennast süüdi tundma. <br><br>
„Viirus“ pakub masin taas kuigi seegi oli ette teada. Vallandada seal kus kasu kõige suurem. Koosolijad ohkavad.
<br><br>
Nagu ikka ei kulge kõik planeeritult. Hiina saab viiruse kiiresti kontrolli alla, mujalgi naaberriikides ei taha suremus kuidagi tõusta ja Indias jääb see üleüldse arusaamatutel põhjustel ebanormaalselt madalaks [Indias on tänaseks surmade arv neli korda madalam kui Eestis – rahvaarvust lähtuvalt]. Seevastu läänes puhkeb paanika. Kollektiiv pöördub taas masina poole. Kes soovitab hüsteeriat kõigiti õhutada ja tunnistab, et kuna kõiki ei saa nagunii nakatada küll aga enamust haiguse hirmus vaktsineerida. Eelkõige tuleb vaktsiiniga jõuda noorte ja lasteni. Lubades, et vaktsiin ja selle kõrvalmõjud piiravad sündimust ja tulevane järelkasv saab olema planeeritud või väga planeeritud. Et ehku peale või kogemata keegi enam lapsi ei sünnita. Idee leiab poolehoidu ja läheb vaktsineerimiseks. Osaliselt plaan ka teostub, eriti arenenud riikides, mujal ehmatab haigete laste ilmaletulek vanemad ära kuid traditsioonidest lähtuvalt iive ometigi oluliselt ei vähene. Pealegi ei jõua vaktsiin vaatamata pingutustele siiski kõikjale. Ja kuigi läänes jääb võimalus kunstlikuks viljastamiseks siis tsiviliseeritum maailm lõpetab pea üldse laste tahtmise. Selgub, et lisaks rikutud paljunemisele lühendab vaktsiin ka eluiga, inimesed haigestuvad ja surevad enneaegselt, seega vajab isiklik elunatuke nautimist. Lapsed nii ebakindlas maailmas oleks selge hullumeelsus.
<br><br>
Vahelduseks päästetakse valla aina uusi viiruseid. Esiteks pole algne piiranud inimressurssi arengumaades, sinna ei jõua ka alati vaktsiin või ei soovi inimesed ennast vaktsineerida. Teiseks ripuvad õhus mitmed kohtuasjad ja kogu toimuv tuleb ajada veelgi segasemaks. Mõni lüüakse risti, enamasti vaktsiinivastased, siis raputatakse natuke ka endale tuhka pähe kuid uued tõved võtavad inimkonnalt kogu energia. Räägitakse kuidas just nüüd tuleb lõpetada süüdlaste otsimine ja keskenduda väljakutsetele. Karistada suurfirmade juhte oleks ülim rumalus olukorras kus nende raha ja organisatoorseid võimeid sedavõrd vajatakse.
<br><br>
Ka esmased vaktsineeritud kes arvasid sellega kaitsvat ennast ja lähedasi leiavad endale uue moto - nüüd on nad ohverdanud oma tervise ja elamata aastad keskkonnasäästliku tuleviku heaks. Neid esitletakse kui kangelasi ja üldse valitseb siinkohal ülimuslik mõistmine.
<br><br>
Piirangud muutuvad enneolematuks, sellega välistatakse isemõtlemise puhangud aga ka võimalik omakohus. Inimesed paigutatakse elama kitsastele territooriumitele ja loomeinimesetele võimaldatakse kauaigatsetud rahu ja täielik omaetteolek. Varasematest kogemustest lähtuvalt tuleb vähendada üldse erinevate ühiskonnaklasside kokkupuutepunkte. Seda ka haiguste nakkavust arvestades, inimesi selekteeritakse erinevate tüvede ja tõbede järgi, aga ka vanuse, elukutse jne. Kummalisel kombel leiab suur osa inimkonnast, et taoline elukorraldus on koguni meeldiv. Vähesed valikud ja suletus tekitavad omalaadse turvatunde, juhitus saab sedavõrd valdavaks, et juba sildita metsarada võib vallandada paanikahoo. Eutanaasia on tulevaste surmade peamine põhjus, nii välditakse isiklikke kannatusi aga toetatakse ka elavate toimetulekut ja ressursse, elu ja elamise kirkamaid värve. Inimese füüsiline seisund saab ülimuslikuks võrdsustudes tema vabaduste ja muude lisadega. Parem on olla tooli seotud terve kui nohune ringiuitaja.
<br><br>
Eliit loovutab enda vaktsiinid ja piirangud nõrgemate kaitseks, ka on selge, et tasakaalu mõttes on vajalikud siiski mõned päris eakad ja vanad indiviidid, nende eluiga on võimalik veelgi pikendada, peaaegu surematuseni. Ja lõppude lõpuks saavutab tehisintellekt selle mida temalt oodati. Jättes küll paharertina mõned tehte ükskikasjad ja peensused algselt enese teada kuid ülesande lõpptulemus on positiivne. Inimkond saab päästetud.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-47629561890834160292021-03-17T07:36:00.003+00:002021-03-18T08:12:21.557+00:00Mõttelend Aldo Maksimovi raamatust „Samose päevaraamat. Kadunud maailma otsimas“ <div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://1.bp.blogspot.com/-CzK2ahwrop8/YFHNQ43MrLI/AAAAAAAABTU/qrYaEs0C5Zsw8lB3V4TuMnKFUlAxCao0wCPcBGAYYCw/s1499/Samos.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="1499" data-original-width="1000" src="https://1.bp.blogspot.com/-CzK2ahwrop8/YFHNQ43MrLI/AAAAAAAABTU/qrYaEs0C5Zsw8lB3V4TuMnKFUlAxCao0wCPcBGAYYCw/s320/Samos.jpg"/></a></div><div><br /></div><div> Alustades Aldo raamatut võtsin seda eelkõige kui sõbra reisikirja Kreekast, Kreekast kuhu olin isegi tänu Aldole sattunud kuid mida edasi seda enam tekitas loetu tunde mida ei suutnud kuidagi sõnastada. Pealtnäha on see raamat nagu üks reisi- või koharaamat ikka, enne kui taipasin, et kirjutatul on minu jaoks väga tugev teraapiline mõju. Kuigi esmapilgul nagu nad ikka on, perekond kes asub pärast otsinguid võõrsile elama, kolib väikesele Türgiga piirnevale Kreeka saarele ja katsub seal hakkama saada. Lisaks Aldo enda heitlused kuigi sõbra psühholoogiline pilt polnud ka see, mis kirjutama pannuks.
<br />
Loomulikult mõtlesin sellele, sest sõbrad on ikka sõpradele peegliks, kaudselt olen Aldoga seotud isegi tihedamalt kui arvata oskaks, ei olnud Aldo ema mees Ülo Kraan ei minu ega Aldo isa, aga sinnakanti kiskus. Minu jaoks oli Ülo mulle küll osaliselt ka isa eest (tegelikult otsene ülemus) ja nii küllap ka Aldole. Nii et mingis mõttes kui nüüd lahti lasta, siis me oleme Aldoga isegi vennad. Loodetavasti ei pane Ülo lihased pojad seda eelnevat pahaks.
<br /><br />
Väga kokkuvõtvalt on siis Aldo raamat kreeklase lugu, kes on koju jõudnud. Ilma irooniata. Sest Aldot kutsutigi vahel juba nooruses (see ei olnud ta hüüdnimi) kreeklaseks, aastatel, kus meil kellelgi polnud Kreekaga mingeid sidemed. Aldo puhul ehk kuskilt aegade hämarusest sest Aldo välimus sarnaneb kõige klassikalisemale antiik-kreeklasele, keda sa ette võid kujutada. Sellist kreeka profiili ei kohanud ma päris Kreekas kellelgi. Pikemalt ma sellel ei peatu, võite ise pildi netist otsida. <br /><br />
Kuid asja juurde - raamatu üks varjatud mõjusid, millest kirjutan, on raamatus asetleidev päris elu. Seal elataksegi päriselt, inimesed teevad seda milleks Jumal nad lõi – tähendab aednikuks, ja järgnevalt siis ka aiasaaduste kultuurseks nautijaks-hävitajaks. Kala meres on Kristuse sümbol, mäed samuti piibellik, kõikjal kasvab elupuu ehk oliivisalud, lühidalt parim maailm mis meenutab paradiisi. Ja selle üle laiub Vahemere vapustav valgus, isegi mitte päike, aga see uskumatu valgus, mida kunstnikud ülistavad ja mis laotuks nagu kõikjale. <br />
See kokku ongi raamaatu üks suurimaid võlusid. Lihtsalt ollakse ja raamat annab seda hästi edasi. Külaelu, omavaheline kommunikatsioon, kõrvitsakasvatamise kõrval ikka ka teine inimene, teise inimesega suhtlus, kus jäetakse ruumi ka Jumalale. <br />
Söömine rahustab, söömine on mõnus ja raamatus on kulinaariale pühendatud hulgaliselt lehekülgi, päris lõpus ka Aldo naise Marioni retseptid. Loed kuidas minnakse ühest restoranist teise, kõikvõimalikud mereannid, kaheksajalad ja kalmaarid, värske kala, steroidide ja antibiootikumideta liha ja juba see ise tekitab tervislikkuse tunde, tervis sõnana hakkab sind mõjutama, sõidab sisse. Ja enamasti kaasneb menüüga ka mere kohalolu, seda nii taldrikul kui ümbruses, meri mis tähendab kindlasti muud kui märga ja külma hauda nagu eestlasele kohane kuigi kindlasti upub ka Vahemeres seilajaid. Kuid tundub, et seal on see meri vähemalt soe, soolane ja hoiab pinnal. <br />
Mina kes ma ujumist ei harrasta, käisin Samosel iga päev vähemalt mõnel korral vees kuniks see kujunes päeva osaks, sellestki olen kunagi kirjutanud kui ühe tegelase muutumiste skaala märgilisest etalonist. Et vot mees leidis enda jaoks ujumise. <br /><br />
Aldo enda elu iseloomustab kokkuvõtvalt kõige paremini juhitud tee. Kõlab paatoslikult, kuid minu ja veel paljude meie ühiste sõprade häda seisnebki selles, et me oleme tahtnud seda elu kangesti ise juhtida. <br />
Selline isejuhtimine jõuab lõpuks ikka juhitamatusele, kannab endas varjatud soovi jumalat mängida ja osavõtlikus asendub kontrolli ja võimuihaga. Mida suunab rohkem või vähem konkurents ja kadedus. Aldos on seda viimast õige natuke, omamoodi teebki see taolise indiviidi kõrvaltvaataja jaoks süüdimatuks. No nii küll ei saa… Ometigi on Aldo jõudnud kaugemale kui enamus tema iseteadlikest kamraadidest ja seda just igavikulises plaanis. Teeb küll kadedaks, pole midagi öelda. Kui vahepael ennast reklaamida siis novellikogu “Meeleparanduseta” algabki jutustusega “Kadedus” ja kuigi see ei räägi otseselt Aldost, siis mingeid paralleele saab tõmmata. <br />
Jutustuse kirjutasin küll märksa varem kui Maksimovite pere Kreekas kanda kinnitas aga eks kirjanikud ongi natuke prohvetid. Ja teisedki loomingusse pandud sündmused on hirmuäratavalt paika loksunud, need millest kirjutan romaanis “Kurvake sügis”, käsi vallutab mitmendat kuud, täpselt nii valutab nagu mu romaani ühel peategelasel Rivol. <br />
Tulevikus kirjutan sellest kuidas mu raamatute tegelased võidavad lotoga, neil on looma tervis ja väga õnnelik ja rikas elu. <br /><br />
Aga kõige selle mureliku tegelikkuse kohal laotub Kreeka sinine taevas (tegelikult mulle meeldis isegi tuulevaikne hall rohkem), mägede ja mere ja lihtsa külaelu romantiline pragmaatika. Nimelt pragmaatika, mis juba ise kätkeb endas rahu ja rahusoovi, taimekasvatus ja saagiootus tulevikku. See viib endasse ja kõige keerulisematel hetkedel kui ma päeva peataolekus midagi teha ei oska haarab käsi iseenesest Aldo “Samose lugude” järele, ei eneseabiõpikuid. Loed kuidas Marathokamposel elu seisab, lõunatunnil kui seal jalutasin, ei kohanud tänavatel peaaegu hingelistki, nagu mingis lapsepõlve unenäos ja taas see ebamaine valgus, Ciricot meenutab kuigi pisut veel kaugemale, pehmem ja soojem. <br />
Linnakese peaväljak nagu kingakarp, aga kuhu ometigi mahub kõik oluline ja isegi purskkaev ja telefoniputka. Rääkimata kohvikutest ja äridest (mis olid küll suletud) ja rõdust kihutuskõnede tarvis, kuigi seal ei ole vist ammu enam keegi seisnud ja sügel pritsinud. Jah, erinevalt Ciricost ei ole varje. <br />
Valgus langeb otse ülevalt alla, võibolla on kummituslik iva osaliselt selles, harjutud taustsüsteemi puudumises. Millega mõõta enese positsioneerumist, vahemaid ja kaugusi. Mingi osa su ajust peab tegema lisatööd, varjude puudumise kuidagi kompenseerima. Kõik on füüsika nagu ütleb vürts Mõškin ja küllap imeb valguse ja varjude anomaalia verd osades ajukäärudest ära ja pumpab mujale juurde ja ongi pool-hallutsinatsioone olemine käes. <br />
Neile kes seal pikemalt elavad, neile kes harjunud, tekib aga omalaadne seisund, kaif aga võibolla ka mitte päris lõpuni. Mõtlesin, et Kreekas nurgatagused ei hoiata. Varje ju pole. Vot ei tea. <br /
Teine on muidugi vaade, mäed loovad perspektiivi, ülevalt on merigi erinev, näed kaugele ja mitte ainult Kuressaarest Abrukat. Saari kus elatakse hoopis isemoodi. Kuigi Aldo erinevatest saarte kirjeldustest mulle midagi väga meelde ei jäänud, endal oli silme ees ikka Samos ja sealne. Kuid raamatus antakse pea kõigist hea ülevaade, Aldo on tõesti enamuse saartest läbi käinud, seal peatunud või lausa elanud ja kirjutab nende eripärast, ajaloost ja mis üht saart ja selle kogukonda teisest eristab. Kuhu sobiks neil, kes tahavad eraldatust või sellel kes rohkem melu, millega kohale pääseb ja hinnaklass. <br /><br />
Aga Maailmalõpu kohvikus olen ma nüüd istunud, Drakaei külakeses, mägedes asub see. Edasi on küll linnulennult ka kohe rajoonikeskus aga mäed varjavad ära, tõmbavad joone vahele ja sinna ei vii ükski, isegi vist mitte loomarada. Kuristik on vahel, lennusimulatsiooniga kontrollisin üle ja selleks, et sa saaksid oma perearsti juurde (minu nägemus), pead tegema autoga umbes pooleteisttunnise ringi. Seegi lõpetatus, lõigatus tekitas ka kummalise tunde, uudne kogemus. Et mõned kilomeetrid ja sa ei pääse kuigi ei ole keelatud. Ei piire ega müüre aga lihtsalt lõhe ja ühe külakese pärast ei hakata ka silda ehitama. <br /><br />
Aldo kirjutab, et kindlasti on kreeklane ennast valmis vähem kaitsma, see on kahjuks tõsi, mõtlesin, et tegelikult paneb meid ennast ohverdama ikka kogukond ja mitte niivõrd abstraktne lipp või poliitilised tsunftid, sõnad. Et kui kogukond kaob, siis kaobki kaitsetahe, siis kaitstakse pelgalt oma mugavust, aga mugavuse saab ju alati ümber kantida, mugavuse leiab ka mujalt ja ilma kodumaata, tegelikult ilma keskkonnata, mis on ainuomane just külale ja sinu sünni maale (lahku kirjutatult), nendele vaadetele ja lõhnadele, sinu tööle oliivisalus, külakõrtsile, naabritele ja üleaedsele plikale. <br />
Arvuti või teleka ees võib istuda kus iganes, vahet pole, ainult liigutama peab ennast õigel ajal, peab kohta vahetama kui ohtlikuks või jamaks kisub. Sest ruumid mis sind ümbritsevad on vahetatavad, ümberkolitavad ja tegelikult vajad sa selles tühjuses, et sul mõnus oleks vaid telekat, läpakat, külmikut ja kohvikannu. Padjad saad 3 euro eest, naftast padjale paned oma virvendava pea või kui sulgedest siis pritsitud pagan teab mis mürkidega. Maga. <br /><br />
Neli last ei ole naljaasi ja ma ei saa tegelikult kunagi aru, kuidas selle kõrvalt jääb veel aega omaetteolekuks, midagi, mida ma ise nii väga vajan. Kuidas Aldo on hakkama saanud jääb mõistatuseks. <br />
Tõenäoliselt peabki olema selleks maaelu, peenravahe ja kanad, nendega tegeledes saab omi mõtteid mõlgutada. Kui lisada veel alkoholism siis on ikka väga keeruline. Pere ja lapsed muidugi aitavad, päris elu hoiab maapeal, kamaral mis Kreekas ei olegi nii mudaaugune kuid kus kasvatatakse ka viinamarju ja valmistatakse nendest saadusi. <br />
Ja autor kirjutab siin äratuntavalt, et kui oled laudkonnale tüütuseni korranud, et sa tõesti veini ei võta, et sa ei saa üldse tilkagi juua, ohkab seltskond pettunult ja hüüab kõrtsmikule, et too Aldole siis üks õlu...<br /><br />
Näpud klõbistavad klahvistikul, mõtted tegelevad mitte baklažaani, aga NATO lennukvõimekusega ja Kreekast siia varatalve tagasi jõudes niuksusin kuuldavalt, et pean oma keskküttega korteris selga ajama kampsiku, see tundus nii ebatõeline. Tulles kohast kus öösel jalutad oktoobris särgiväel. Tagasi Mustamäel näis see esmalt nagu midagi ajutist, midagi, mis ei vasta tõele, nagu miski maskeraad ja ainult selleks õhtuks, et siis saab etendus läbi. Kogu aeg on külm, kahes erinevas toas on erinev temperatuur, rõduga on jahedam ja ärgates on kolmas mõte, kus on mu sokid ja sussid…
<br /><br />
Lugemine rahustab, saab sind paigale, eelkõige puhkab nägemiskeskus, fokusseerib oleku terviklikult ja Aldo raamat paberil ja mitte ekraanil on just kadumine maailma, mis on inimesele soodus, inimest toetav ja inimesest hooliv. Kuigi esmapilgul ei juhtugi midagi drastilist. Ka suured muutused, milleks on lahkumine kodumaalt ja otsus hakata kanu pidama, mõjuvad Aldo raamatus loomulikena, sellistena, et lugeja hakkab isegi uskuma, et need on ka talle jõukohased, tuleb ennast ainult natuke kokku võtta või ta juba ongi omadega Kreekas ja peenramaal. Või veelgi enam – kuskil kõrtsis värsket veini maitsmas ja terassilt merd vaatamas. Merel on laev….</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-8238222086332117622021-03-11T04:51:00.000+00:002021-03-11T04:51:18.324+00:00Novell "Kairi". Ilmus "Edasi" portaalis. Novell "Kairi" - <a href="https://edasi.org/74779/mait-vaik-kairi-novell/">SIIT</a>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-39683438805981052162020-06-04T18:36:00.001+01:002020-06-04T18:37:59.427+01:00Valner Valme küsis, mina vastasin. Ilmus "Edasi" portaalis lastekaitsepäeval 2020Räägin siin elus-olust ja kirjandusest Link <a href="https://edasi.org/60576/mait-vaik-alati-on-oht-langeda-sellisesse-enesepettusse-et-siga-ka-ei-soo/?fbclid=IwAR1pnufPqu9ELlrdV3zUQkVJRHLgK3jhu7LsVmXeIQsa0XrnPsi__w3BNBk">Edai.org</a>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-32882478462452460602020-04-27T03:59:00.000+01:002020-04-27T04:31:29.539+01:00Seoses koroonagaHakkame viirusega jõudma uude ajastusse, Rootsis oli eile 2 surma. Ega meilgi teisti ei lähe, inimetel on toasvahtimisest kõrini ja nii ei jää ka valitsustel muud üle kui järele anda. Tuleb muidugi teine laine aga sellest räägitakse väga möödaminnes ja võibolla see ei kujunegi teab mis surmavaks. Meedia ja tegelikult ka üldsus on haiguspuhangu lõppenuks lugenud, suur pingutus on möödas, dramaatikat siinmail vähevõitu ja karavanil tuleb edasi liikuda. Pessimistina näen ma tulevikku pigem tumedana aga võibolla teeb ka päike oma töö ja äri tahab ajamist. Siiski võiks mõni kõige selle infokülluse juures mõelda millised rahad on tegelikult mängus ja üks haigus ja selle ohtlikuks olematuks muuta pole selliste summade juures midagi. Selliste summade juures võib avaldada milliseid uurimusi tahes, toota milliseid vidoklippe ja lugusid, postitada ja tellida millist statistikat iganes. Sisuliselt on see kogu maailma raha. Mis nüüd kahaneb ja kaob... <br />
Ja veel - küllap oleksid paljud äärmiselt üllatunud kui leiaksid oma surmatunnistuselt, et nad olid parandamatult kroonilised haiged. Seda ju enamus inimkonnast ongi, keskealised ja vanemad kindlasti. Harjume ootamatute surmadega ära, pakun, et kuni ravimi või vaktsiinini on see leppimise kurb teekond aga me ei saa ju ometi oma elusid elamatta jätta? Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-59187231279407242662020-04-12T00:54:00.000+01:002020-04-12T00:54:36.364+01:00Minu esimene zen-lühifilm "Töötab!"Lühifilmi link <a href="https://youtu.be/eFBGhNpruTY">"Töötab!"</a><br />
<br />
Film Mait Vaik<br />
Valminud karantiini tingimustes - all in oneUnknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-90693043947381049992020-02-06T14:27:00.001+00:002020-02-06T14:36:42.077+00:00Süü<b>SÜÜ</b><br />
Ilmunud ajakirjas "Looming" oktoober 2019<br />
<br />
<br />
Süü on moodsa inimese peamine varjatud vaenaja, kaudselt isegi vaenlane number üks. Süü on see, mis tekitab stressi, ja on ju stressitalumatus ja selle talumatuse talutavaks muutmine kogu läänemaailma olulisemaid väljakutseid. Võitlus algab juba lastetoas ja lõpeb tihti psühholoogi või psühhiaatri juures, sinna vahele mahub veel palju iseseisvat eneseabi ja reaalsusest põgenemist. Süüst endast ei taheta rääkida, süü on liiga abstraktne ja laialivalguv, eriti see tegematajätmiste süü. See on midagi kadeduse sarnast ja meile nii omane, et sellega võitlemine on juba ette kaotatud, relvad on nürid ja kasutud. Seega tuleb mõlemat eirata, parem neid üldse mitte torkida. <br />
<br />
Seda enam on mind kadedus ja süü huvitanud kui väga sügavad inimomadused, midagi, millel põhineb inimloomus. Olgu lisatud, et armukadedus on ainus tunne, mida võrreldakse piiblis Jumala vihaga ehk jumaliku tundega. Inimese ülejäänud tunded ei ole Jumala tunnetega võrdsed ega võrreldavad. Armastus on küll tugevam surmast, kuid inimese armastus ei ole kindlasti Jumala armastus. <br />
<br />
Süüdimatu olevus ei ole inimese vääriline isegi juhul, kui ta käitub ja toimib nagu inimene. Arenenud olevuse üks esmaseid tunnuseid on süü tunnetamine ja tunnistamine. Kogu empaatia põhineb peaasjalikult süül. Keegi, kes näeb välja täpselt nagu meie ja käitub pealtnäha nagu meie, kuid ei tunne süüd, on kas bioloogiline robot või meelehaige. Kui murrad metsas jala ja palud kaaslast, et ta läheks abi järele, ja ta lähebki, aga leiab endale huvitavama tegevuse kui sinu metsast väljatoomine, siis inimese puhul oleks meil talle süüle toetudes tõsiseid etteheiteid. Bioloogilist robotit me samamoodi süüdistada ei saaks. See oleks võimatu. Kuigi me mõnikord kirume ja süüdistame isegi elutuid asju ja nähtusi. Tihti saab ka usaldus nähtavaks alles usalduse petmise ehk süü kaudu. <br />
<br />
Me võime küll osaliselt süüd kergendada, aga see ei vabasta iseenesest veel süüst. Süüdi oled sa ikka. Inimene ise ei saa süüd lunastada. Mõningatel juhtudel võidakse valesüüdistusest loobuda, võidakse inimene rehabiliteerida, aga enamasti saame kas andestada või unustada. Milles siis seisneb andestamise ja lunastuse peamine vahe ja kuidas mina sellest aru saan? Näitena võiks tuua lapse, keda isa süüdistab milleski, mille tähendust laps ei mõista, siis andestab, aga süütundest see last ei vabasta. Lunastus on see, kui isa kinnitaks lapsele, et ta pole süüdi, et tegu, mida laps tegi, võis olla küll halb, aga ta ei ole süüdi. Ehk "Õnnis [õnnelik] on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust!" (Ps 32:2.) Kristus mõisteti hukka eelkõige sellepärast, et ta andis patte andeks, et ta võttis endale voli patte lunastada, inimese süüst vabastada. Löödi aga risti ennekõike kadedusest. Mõni variser võis ju endale silmakirjalikult kinnitada, et tegemist on Jumala teotamisega, aga sisemine põhjus oli ikkagi kadedus. Sest ei saa pakkuda midagi suuremat kui süüst vabastamine. <br />
Teoreetiliselt võib isegi saatan andestada ja pakkuda kõikvõimalikke lahendusi, kuidas süüga toime tulla, aga lunastada ta ei saa. Ja variseride erinevad ootused, mida nad Messia õlgadele panid, koonduvad lõpuks ikkagi kadeduses. <br />
Nii julgen väita, et juhul kui religioon ei paku lunastust, siis pole ta üldse uskumist ja tegelemist väärt. Sellisel juhul ei paku ta sulle tegelikult midagi. Sest kuidas või mis tundega sa paradiisis istud, kui oled süüdi? <br />
<br />
Saatan kasutab süüd omasoodu, kõigepealt tambib inimese mutta ja siis pakub lahendusi. Õnneks on ka inimene ise aru saanud, et süü on kõige alus, ja asunud ennast ise sellest aktiivselt vabastama. Kõva häälega ta sellest muidugi ei räägi. Süüle tuleb leida aseaine. Eelkõige sobib selleks moraal. Moraal on alati küsitav, habras ja põrmustatav. Kummalisel kombel on moralisti karikatuurseid tüpaaže kujutanud kõige naeruväärsemana Elmar Salumaa — sellega sisuliselt tema "Evangeelse eetika alused" (2003) algabki. Soovitan pilgu peale visata, kindlasti tunnete ka ennast ära. Moraaliga ei ole tõesti midagi peale hakata ja selle hävitamisega üritatakse lahendada ka süü olemuslikku viletsust. Süüd tekitab moraal, ühiskond, kivistunud arusaamad, süüd tekitavad sotsiaalsed normid ja süü vastand on abstraktne vabadus. Vabadus ei ole ju tegelikult muud kui süütus. Paulus (Rm 7:8—11): "Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu igasuguseid himusid; sest ilma Seaduseta on patt surnud. Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu, mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks, sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning surmas mu käsu varal." <br />
<br />
Armastus vabastab süüst. Aga kuna armastuseni jõuavad vaid vähesed ja sedagi mitte igal hommikul, siis tuleb ka armastusele leida aseaine. Selleks sobib sallimine ja leppimine. Alustuseks heita kõrvale moraal, siis see uuesti luua, kehtestada mingid kohandatud ja alati muudetavad väärtused, pigem käitumisnormid, igal juhul süüst vabad. Järgnevalt vabastab süüst süüdistamine. Süüdistamine on selgelt tegu, see põhineb süül või vähemalt selle tunnistamisel ja tunnustamisel. Siin võib inimene ennast vabaks lasta. Süü on olemas, igati alasti. Tuleb vihata kõikvõimalikke pahasid ja võimaluse korral neid ise luua. Kui teada-tuntud kurjus ja kurikaelad muutuvad igavaks, siis tuleb neid juurde toota. Süüdistatav peaks olema ikkagi keegi, keda saab tema uudsuses jälestada ja vihata kogu hingest. Alustuseks tuleb süü paljastada, siis süüalust piinata ja risti lüüa. <br />
<br />
Ka ühiskondlik heakskiit vabastab süüst. Kirjutatud on: "Võta neilt käteplagin ja selle kaotamise hirmus on nad valmis kõigeks." Sellega on silmas peetud küll edevust, aga kui sügavamale vaadata, siis lisaks edevusele tunneb austatud inimene ennast ka süü poolest märksa kergemalt. Kiitus vabastab süüst. Kaasaegsed inkvisiitorid jälgivad ja suunavad käteplaginat väga oskuslikult, see on kallim vara kui kuld. Siis asjatamine. Vaevalt et keegi meist mõtleb iga päev, kuidas aidata nälgivaid lapsi, ja küsib enda käest õhtuti, kas ta on teinud täna kõik selleks, et puudus väheneks. Aga ka kõrvaline asjatamine vabastab. <br />
<br />
Loominguline inimene arvab ennast üldse süüst prii olevat, temal on ta jumalik anne ja oma ande väljendamisega tal enam süüd nagu ei olegi. Küünalt vaka all ei hoia ja mis sa veel tahad. Äravalituid on teisigi. Ja muidugi sõltuvus. Sõltuvus ise tekitab süüd ja lubatud on isegi süü tunnistamine. Selline lihtne viis süü purki või pigem pudelisse toppida. Süü on nüüd kodustatud. Meeleparandus kergendab süütunnet. Aga kuna tõeline meeleparandus nõuab enamasti ohvreid, siis tuleks sedagi kohandada. Hea võimalus on taas süüdistamine ja hukkamõist. <br />
<br />
Moodne inimene vihkab stressi, saavutada stressitaluvus oleks nagu eesmärk omaette, kusjuures ilma häbita. Maha tuleb suruda kõik, mis stressi tekitab, kuid kummalisel kombel tekitab seda viimasel ajal ka see, mis seda üldse tekitama ei peaks. Näiteks kooselu on täielik stressipundar, väsitav ja probleemne. Lapsed on stress. Igasugused sekkumised, mis nõuavad ohvreid, on stress. Õiglustunne tekitab süüd, enamjaolt sellel põhinebki. Õiglus on midagi, mis erinevalt kaastundest nõuab ka sekkumist ning häirib. Ometigi ei saa seda ainuüksi kaastundega lõplikult alla suruda ega nälga jätta, seega tuleb leida mugav õiglus, mis laseks südamel rahuneda. Tegelikult on stressiallikas iga kaasinimene, kogu maailm ja loodus eriti. Erilist stressi tekitavad aga küsimused ja vastused, sest kaudselt põhinevad need enamasti taas süül. <br />
<br />
Kuna olen nüüd pikalt kirjutanud abstraktselt, siis võiks üritada seda süüd ka defineerida. Võtan appi Šveisti teoloogi Karl Barthi. Kolm põhipattu, mida inimene endas evib, on kõrkus, vale ja laiskus. Nendest saab segada mida iganes, näiteks kõrkus ja laiskus annavad kombineerituna kadeduse. Kuigi päriskadedust pean ikka märksa põhjapanevamaks, nii et seaksin selle valest ja laiskusest ettepoole. Tänamatus on peamine, mis meid painab, seda ei saa peita pealiskaudse rahulolu taha. Üldiselt ei sobi aga tänutunne inimese lunastamisaktsiooni, sest kellele sa ikka nii väga tänulik oled. Iseendale või? Kaasinimesele? Ei tea, kas tasub. <br />
Tänada ei olegi tegelikult kedagi. Ka abstraktne saatus ei vääri erilist tänu, see on ju saatus ja kuidas sa teda tänad. Parem siis tänu asemel leppida. Leppimine on tõhus viis süüst vabanemiseks, ometi võiks endalt salamisi küsida, kas leppimine ja allaandminegi ei tule lihtsalt väsimusest. Et tegelikult ei olegi mingit leppimist. Kahtlemine ja naeruvääristamine on parim viis midagi olematuks muuta, see kehtib ka süü puhul. <br />
<br />
Kahetsus leevendab süüd, on ravimina ehk isegi kõige tugevam. Aga teekond selleni nõuab tunnistamist. Piht vabastab. Magamisvagunis peetud vestlus võõraga võib olla kergendavam kui mis tahes sisemine eneseanalüüs või jutuheietus sõbraga. Sest sõbra puhul me teame, mida ta meilt ootab, me jälgime ja kontrollime reaktsioone ja hakkame targalt sõnu seadma. Ja ka sisemine enesekriitika jõuab viimaks ikka eneseõigustuseni.<br />
Veidral kombel tunneb inimene süüd koguni siis, kui tal on igati õigus, aga ta käitub kohatult. Rikkudes norme ja kuvandit, mida temalt oodati. Sama teo eest võib üks pälvida aplausi ja teine sügava hukkamõistu. Hukkamõist iseenesest ei ole veel süü, kuid kindlasti viimase kasulaps. Süül on üldse palju õdesid ja vendi ning neid õigetest ja tõelistest eraldada on aina keerulisem. Üha enam panevad meid süüd tundma sõnad ja keel, aina vähem süda ja meel. Või täpsemalt — keel räsib meele.<br />
Väga kummaline on meie süütunne ja sellega toimetulek siis, kui ollakse süüdi teenitult, tunnistatakse oma süüd, aga oodatud karistust või selle karistuse õiglast raskust ei järgnegi. <br />
<br />
Maailm läheb omasoodu ja isegi suurtele kurjategijatele ei taheta enam panna süükoormat. Inimene on nad süüst vabastanud, nende nimed ja näod ei tohi olla avalikud, kohtulik süüdimõistmine ise on nad juba süüst puhtaks teinud, Jumala roll on taas inimese käes. Karistus vabastab süüst. Kas keegi on endalt kunagi tõsimeeli küsinud, kuidas ja millisel alusel midagi sellist üldse tänapäeva "õigusriigis" toimima on hakanud. Kaudselt oleme sisenenud ruumi, kus süüdi on kõik ja mitte keegi. Ja kuna miinus ja pluss annavad nulli, siis nii ongi. Süüst kirjutamine tekitab juba süütunnet. Ja lõpuks on süü nagu tuul, mis käib mööda ilma ringi, ühele puhub ja teisele ei puhu. Oma kogemusest võin öelda, et sõbrale, kes üritas mind petta, ei ole ma seda aastaid andeks andnud, teise puhul — juhul kui ta teinuks sama — oleksin löönud käega juba mõne nädala möödudes. Nii on ka andestamine valikuline ja süü on valikuline ja õnnis on inimene, kellele tema süüd süüks ei panda. <br />
Paulus jätkab (Rm 7: 12—13): "Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea. Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks." <br />
Kui midagi muud ei suudeta, siis vähemalt laiskust võiks mõnikord tunnistada. See on selline süü leebe vorm, laseb uinuda ja magada. Ja ärgates helista oma lapsele või vanematele ja ongi kohe kergem. Keegi ei tea, miks. <br />
<br />
<br />
<br />
<br />
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-32711100115049395032020-02-04T13:59:00.000+00:002020-02-04T13:59:27.666+00:00Looking for Space muusikavideo "Kassiluule"Video on saadaval <a href="https://youtu.be/s2P5t2e05dA">siin</a><br />
<br />
Muusika/tekst: Mait Vaik<br />
Video (stsetaarium/režii/kaamera/montaaž): Eret Kuusk<br />
Osades: Leon, kassid-koerad ja möödujadUnknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-47972903393503499852020-01-20T01:09:00.002+00:002020-01-20T01:15:50.976+00:00Lühinovell "See raske, raske aasta"<b>See raske, raske aasta</b><br />
<br />
Käisin ühel vastuvõtul ja sellest ilmus lugu. Kunagine sõber kirjutas, ka minu nimi oli miskipärast ära mainitud aga kokkuvõtvalt ei olnud see heas toonis. Hoidsin ajalehte käes, tööle tellitakse neid miskipärast mitu ja toppisin ühe arvutikotti.<br />
Kodus lugesin veelkord ja mõtlesin sõbrale, sellele kuidas tal läheb ja läinud on, sellele mõtlesin, et me pole kaua suhelnud ja sellele ka, et miks ta minu nime esile tõstis. Illustreerival pildil mind küll ei olnud, see rahustas natuke ja kujutasin endale ette mida nad seal toimetuses endast ja maailmast üldse arvavad.<br />
<br />
Ajad olid kummaliselt rahutud, inimesed hakitud ja rabedad, sirutasin ennast diivanil välja ja ootasin koduseid, midagi ei osanud teha.<br />
Sõbrale mõtlesin, sellele, et tal oli lahutus ja kogu vara jäi vist naisele, naisele ja lastele, maja mida nad olid aedlinnakus vuntsinud ja millest mõnikord mööda sõitsin, uus välisvooderdus ja katus ja kus ta nüüd üldse elab? Midagi pidi ju saama aga kas sellest piisas ka uue kodu ostmiseks, selles küll kindel ei olnud.<br />
<br />
Kuud läksid ja ma olin artikli juba unustanud kui kuulsin, et inimene on toimetusest lahkunud, käraga millest ei saanudki aru. Süüdistades väljaandjat ja konkureeriv leht kes juhtumit kajastas oli täis vihjeid ja kõikehõlmavat etteheidet kuid ühtpidi nii peidetult, et tekitas tunde, et vahest asjaosalistele endile on kõik selge kuid lugeja võinuks rahule jätta. Õhkus veendumust, et toimuv oli kuidagi väga ebaõiglane. See artikkel mis varem ilmus ja kus ka minu nimi oli mainitud tekitas aga juba tookord tunde, isegi isiklikku solvumist kõrvale jättes, et ka autori endaga ei ole kõik korras. Esiteks ei olnud teema väärt, et sellele üldse mingit hinnangut anda. Mõtlema pani.<br />
<br />
Mõtlema pani elu millest ma ei osanud enam midagi arvata. Nagu ka inimestest kes lihtsalt nagu mittemillestki üksteist ründasid. Nagu sõber, nüüdseks vallandatud või ise lahkunud. Miks ta mind seal esile tõstis?<br />
Ma olin rahulik, ma teadsin, et tuleb rahulikuks jääda, käisin perega rohkem jalutamas ja loomaaias, naisega kohvikus ja kinos, õhtuti ostsin koju ikka väikse üllatuse, maiuse või muud pisipõnevat, tööl üritasin rohkem naeratada ja koosolekutel võtsin sõna viimaste seas.<br />
Küsisin endalt kui kaua mu närv vastu peab. Kui kaua see kestab?<br />
<br />
Kuulsin, et ajakirjanikust sõber või endine ajakirjanik oli ikkagi jooma hakanud. Arvasin seda tegelikult kohe. Juba lahutusest alates, juba siis käis läbi, et peaks võib-olla helistama aga ei helistanud ja pärast artiklit veel vähem. Kõik oli üldse natuke liiga lahtine, jõuvarusid tuli hoida, tuli koondada ja omade ümber, pere ja endasarnased, vähemalt need keda ma arvasin. Sest inimesed ei rääkinud ju midagi, naeratasid rohkem ja kallistasid rohkem. Mõnikord isegi kohatult.<br />
<br />
Helistasin perearstile ja küsisin kas ma saaksin tulla kontrolli. Lihtsalt teadmise mõttes, et kas selline asi ka päriselt toimib. Et keskikka jõudnud mees kes ei kurda millegi üle aga tahab lasta ennast profülaktika mõttes üle vaadata.<br />
<br />
Õde ja õemees planeerisid Austraaliasse ja imestasin, et kuidas inimestes kellel puuduvad suuremad oskused ja haridus leidub nii palju ettevõtlikkust ja enesekindlust. Küsisin mis siin viga aga vastust ei saanudki. Mõlemad vaatasid mind nagu mingit maakat ja ka naine heitis kummalise kõõrdpilgu. Ütlesin, et raha ma neile ei laena ja ega nad vist väga ei lootnudki. Ja koduteel tundsin, et midagi on jälle lõhutud, midagi on jälle katki ja kuidas inimesed nii rumalad on.<br />
<br />
Naine toppis ennast asjadesse millega tal asja ei olnud ja tegi närviliseks. Kõik kandus osaliselt lastele ja mõtlesin, et kellele need jääksid. Iga asi mida sa väljendasid võttis kellegi jaoks reeturluse varjundi ja reetur ei tahtnud ju keegi olla. Vaikimine oli aga kohati veelgi halvem, päris vaiki ei saanud enam ka. Tuli sorteerida.<br />
<br />
Sõber oli jooma hakanud ja nüüd kirjutati ka sellest, hoolitsevalt ja kaasatundvalt kuigi ma kahtlesin avaliku mure siiruses.<br />
Mõtlesin, et võib-olla varsti algabki sõda, päris sõda sest avalik sõjahirm oli kusagile taandunud kuigi söövitas võib-olla sügavamalt ja laotus üle kõige. Paljud astusid Kaitseliitu, isegi need kes seda varasemalt põlgasid.<br />
Mõtlesin kas astuda Kaitseliitu.<br />
<br />
Tööl kirjutas ülemus ringkirja, et me peaksime olema apoliitilised. Ma ei teadnud, et keegi meist olnuks poliitiline kuid hetkeuudiste valguses mõjus kiri ise poliitiliselt. Mõtlesin kas naise väljaütlemised võivad mõjuda ka minule.<br />
Läksin koju, ütlesin, et lähme kinno, olin vaadanud välja pika filmi. Naine ütles, et need kinoskäigud juba väsitavad, pealegi veel nii pikk film mille IMDbi vaatajahinnang jäi alla seitsme. Tuletasin meelde, et mõned head filmid ei olnud saanud isegi kuute.<br />
<br />
Uues programmis sai videorida liigutada tuhandiksekundites ja ma ei suutnud mõista kuidas saab sekund mis on jagatud 24 või 30neks ülejäänute suhtes istuda. Ma ei hakanud kelleltki küsima... Ka Youtube ei pakkunud midagi, isegi foorumites ei kirjutatud. Midagi mis muutis kõiki videotöötluse elementaarseid aluseid. Vaatasin üle laua kolleegi, vahetaime pilgud, mõtlesin kas ka tema on seda uuendust märganud. Ma ei hakanud küsima.<br />
<br />
Mõtlesin, et kui me lahutame siis kellele jääb korter. Mõtlesin naise sissetulekutele ja kui palju ta mulle maksta suudaks ja kellelt tal laenata oleks ja kes talle laenaks.<br />
Kolleeg küsis kuidas mu sõbral läheb, sellel vallandatud ajakirjanikul, ma ei tea kust ta teadsi, et me tunneme. Vastasin, et ma ei tea. Mõtlesin, et peaksin helistama aga kõik tundus kuidagi vastik, igasugune suhtlus ja veel inimesega kes on sind toppinud artiklisse mille toon oli selgelt negatiivne. Küsima kuidas tal lahtusega läks, imelik, et ma seda enda eest varjanud olin, seda tahtsingi teada.<br />
<br />
Ostsin poest kuivatatud ja soolatud oliive, pudeli tavalist- ja teise portveini ja kassajärjekorras vaatasin mustade küünealustega meest kelle ostukorvis olid kanged, viisakad margiõlud ja nende vahel üks odav ja ebaviiisakas. Ja kuidas ta neid kaalutledes kassalindile tõstis. Maksis siis viiekümnesega ja mõtlesin, et siin on mees kes saab ümbrikupalka.<br />
<br />
Naine küsis kas ta peaks minema jõulupeole, väljasõit mis kestis kaks päeva ja kas ma tahan kaasa tulla. Ma ei tahtnud, et ta läheb ja ei tahtnud kaasa minna, ma ei tahtnud isegi, et ta üldse läheb, kasvõi üheks õhtuks. Küsisin kas ta tahab minna, olime joonud pudeli veini ja vaatasime telekast filmi ja mõtlesin miks ta seda alles nüüd küsis ja mitte varem.<br />
Sünnipäevalistele ostsin klubi ja kinkekaarte, isegi alkoholi ei julgenud. Lastelegi mõtlesime jõuludeks midagi ümbriku sokutada, inimestel oli kõik olemas. Kõik on nagunii olemas, ütlesin endale. Ja mõtlesin vallandatud sõbrale, sellele kus ta üldse elab.<br />
<br />
Ostsin uue telefoni, vana oli juba kulunud ja vitriini ees seistes tundsin kuidas ma ei taha, ei mingit põnevust, lihtsalt vastik. Vaatasin hindu ja spetsifikatsioone, mõtlesin, mitu ma neid elu jooksul veel ostan, mitu paari kingi ja mitu triiksärki. Mida ma veel ostan. Ja varsti tulevad elektriautod ja et praegune oli mulle lähedaseks saanud, võib-olla ainus ruum kus ma tundsin ennast lõpuni turvaliselt.<br />
<br />
Toodi uut tehnikat, olin kontoris viimane kes nad sisse lasi ja lattu juhatas ja kui nad lahkusid mõtlesin alles üksi jäädes, et ma ju ei tegelikult ei teadnudki kes nad olid. Kaks suurt kasti mille tõid olid avamata põrandal, laos muidu vaikne ja rahulik, peaaegu helitu. Ainult valgustid surisesid. Katsusin tagaust ja ka riiulid näisid kuidagi hõredamad.<br />
Ma ei maganud öösel, lootsin valvekaameratele ja sellele, et keegi ei söandaks, näod ja tundemärgid olid ju salvestisel kuid hommikul tõusin enne naist, vaatasime teineteist nagu võõrad ja alles lapsed said meid omavahel rääkima. Tööl selgus, et õiged inimesed olid.<br />
<br />
Kutsuti aastavahetuspeole, mõned vanad sõbrad ja mõned kes olid maale kolinud, needki pidi tulema. Teadsin, et kui lähen siis joon üle ja muid valikuid nagu ei olnudki. Naine vaikis ja olime juba kulutanud, rahaliselt, vaimselt ja midagi mida ei saagi sõnadesse panna nagu seda mida saanuks olnuks palju rohkem või see aidanuks. Vabandasin ja istusime kodus, midagi valgus üle katkevate ja kuivade niitide, midagi mis neid vähemalt natuke niisutas ja venitas.<br />
<br />
Vaatasin kaubanduskeskuse korjanduskarpui, panin käe taskusse, näpud tabasid viiekümnesendiseid, võtsin välja, vaatasin, lasin karpi, seisatasin hetkekes, panin käe taskusse, vaatasin naisele otsa, käsi puudutas kaheeurost, võtsin käe taskust ja lasin mündil tagasi taskupõhja kukkuda.<br />
<br />
Küsisin ajakirjaniku kohta, arvasin, et ainult mind on see lehelugu puudutanud, aga ka teisel pool ohati, taipasin, et teisedki on aru saanud ja mõnel on isegi meeles. Ütles, et jooma pidi ja jõlgub haiglate vahet. Elavat kellegi sõbra juures, kellegi kelle olemasolust olin vaid kuulnud. Küsisin kas me ei peaks inimest aitama aga... Sa tõesti tahad või? uuriti vastu. Ja ma ei osanud vastata. Sina küll ei peaks, ütles ta julma otsekohesusega.<br />
<br />
Naine läks jõulupeole ja istusin lastega kodus, katsusin olla hea isapool ja sundisin ennast rahulikuks aga kui kõik viimaks vaikseks jäi valasin klaasitäie konjakit.<br />
Istusin üksinda köögibaaris ja jõin, kedagi ei olnudki nägemas ja meenus mees kassajärjekorras, tema käed ja kuidas ta oma solk-õlut kaasostlejate eest varjata üritas. Neli margi ja üks piirituseõlu mis jääb õhtut lõpetama, mis enne magamaminekut teistele otsa väänatakse, hetk kus saabub lõplik rahuldus, pingelangus nagu pärast head seksi, õnnis ja samas juba kogetud, ilma erilise joovastuseta kuid millele järgnev uni tundub igati aus ja õiglane. Tundsin, et enda uni ei olnud seda vist ammu. Ja kuidas ta viiekümnesega maksis, vaoshoitult kuid märgiliselt, et imestasin, et millisel kõrgel tasemel võib olla ühe inimese sisemine näitleja kuigi küünealused on mustad. Ja kassapidaja kes vaatas ulatatud rahatähte murdosasekundi alandava kõhklusega.<br />
<br />
Jõulupreemia oli väiksem kui oodatud, kõik teadsid aga tegid nägu ja keegi ei öelnud midagi. Kas sul on korras, küsis ülemus õhtul kui oli mu kabinetti kutsunud. Noogutasin loiult. Inimestel on raha aga nad ostavad pisiasju, palju pisikesi asju aga pisikesed asjad ei vaja reklaami. Ma ei öelnud midagi. Aga tahtsin öelda, et kõik on väsinud. Et pisikesed asjad vajavad eriti reklaami aga kõik on väsinud. Ja meie hetkeline värviline virvendus pole isegi pliiatsisüsi või žiletitera. Me panustame kvaliteeti, ütles ta. Uus põlvkond ei vaata televiisorit, jätkas ta murelainel. Mõnesekundilised klipid tänavatel, vitriinidel, katsus naeratada.<br />
Sõitsin trolliga koju, vaatasin kaasreisijaid ja isa kes õpetas oma lapsele elu, tütrekesele. Mõtlesin, et eks me kõik oleme idiodid, ühe i-ga idiodid, ilma igasuguse au ja suursuguseta, ilma definitsioonita, mitte idioodid aga idiodid.<br />
<br />
Naine tellis mehed, et vaibad puhastusse viia. Vähestel tööpäevadel mis jäid pühade vahele. Mõtlesin kas inimesel on üldse enam mingit tunnetust või empaatiat. Mehed ei rääkinud peaaegu sõnagi, tuli mööblit kergitada, nohisesid. Globaalne arusaamatus.<br />
<br />
Vaatasin töökuulutusi. Mõtlesin, et ära on tüüdanud see peost suhu elamine. Pärast kustutasin brauser history. Mõtlesin kas naine käib mu arvutis.<br />
<br />
Sõber kirjutas üle pika aja midagi mille sisemine kvaliteet oli tasemel, et küsisin endalt kuidas ja millistel põhjustel sellist üldse avaldatakse. Kas ajakirjandus ongi nagu hullumaja lõunasöögilaudkond ja selle omavaheline vestlus. Mõtlesin kas kontaktivõimetus polegi üks vaimupuude esmaseid tunnuseid.<br />
<br />
Ülemus kutsus mu välja ja küsis kas ma saaksin teha mõned päevad enne kollektiivpuhkuse algust. Vaatasin teda pikalt, liiga pikalt ja korraga hakkas ta karjuma. Ta karjus, et see firma ja töö siin ei ole töö treipingi taga. Kujutasin endale ette treipinki ja tunkedes meest ja kuidas ta rahulikult oma pingi välja lülitab, kindad käest võtab ja need rahulikult pingile asetab, üks alla ja teine teise peale, võtab rahulikult kühvlikese ja tõmbab pingiümbruse puhtaks, viib parhi selleks ettenähtud plekkpange ja läheb siis mõõdetud sammuga riietusruumi.<br />
Läksin õue, oli vana aasta eelviimane päev ja peaukse kõrvale jäi alkoholipood. Astusin sisse ja ostsin paki sigarillosid ja tikud, läksin autosse, lasin akna alla ja süütasin. Paks suitsvine keerles ümber esiklaasi ja salongi tahavaatepeegli, tuul loopis seda edasi ja tagasi, keerasin õhupuhasti põhja.<br />
Tegin sigarillo lõpuni, läksin tagasi töökohale, lülitasin arvuti välja, vaatasin sahtlitesse, osad asjad olin juba ära viinud, mõned kladed jäid sahtlipõhja. Vaatasin kolleege, mõtlesin aga ei öelnud veel midagi, võtsin mõned väikesed asjad ja panin jopetaskutesse, näpud puudutasid kaheeurost, teadsin, et see on seesama münt.<br />
<br />
Järgmine oli lühendatud tööpäev, hilinesin meelega, naisele ei öelnud ka midagi.<br />
Ülemus oli vallandatud, olevat kasiinos käinud, vaatasin oma sahtleid, tühje sahtleid ja selle kõige põhjast leidsin töölepingu ja et ma ei olnudki enda eksemplarile alla kirjutanud. Lugesin lepingut ja kuulasin kolleegide erutatud mula, sellest kui palju on maha mängitud ja et ega me oma preemiarahasid nagunii ei näe. Üks kaamera olevat kadunud, teadsin kuidagi, et see ei ole ülemuse süü ja isegi seda kes selle võtta võis.<br />
Võtsin lepingu koju ja lugesin all parklas veelkord läbi. Ja seal oli üks punkt. Mõtlesin kas see tähendab enam midagi. Juriidiliselt. Või paneb pigem muigama. Kas keegi saaks sind sellega kohtusse kaevata. Natuke üle kümne aasta oli see paberile pandud ja kuidas mõni mõiste selliselt devalveerub. Mõjudes nagu keskajast.<br />
Sõitsin liftiga üles, käed olid kotte ja asju täis, lepingu olin torganud kaelnaalla. Naine küsis mis see on, vastasin ja rääkisin mis juhtunud on. Et ülemus oli jõulupreemiad maha mänginud ja ka üks kaamera on kadunud. Ja seda, et oli plaan ära tulla. Naine küsis miks ma seda temaga ei arutanud ja ma ei osanud vastata. Siis rääkisin sellest lepingupunktist ja naine küsis kas ma olen loll. Tahtsin vastata, et eluvõõras aga ei öelnud midagi. Aimasin isegi, et ma olen loll.<br />
Istusime lauda, põrnadad olid lagedad, lapsed küsisid kas nad saavad veel kingitusi, vastasime, et jõulude ajal juba said. Nad ei olnudki väga pettunud. Naine küsis mis ma siis teen ja ütlesin, et see kõik on kuidagi allapoole vööd, see ülemuse vallandamine ja mu enda otsus ja ei öelnud, et võib-olla pakutakse seda kohta nüüd mulle. Võimalus ei andnud rahu ja ma ei suutnud kuidagi keskenduda. Perele ja õhtusöögile. Mõtlesin, et omanikud võiksid selle ettepaneku teha kohe, enne puhkuse algust sest kui ei tee siis oleks kõige õigem ära tulla, puhkuse ajal nagu plaanisin. Et ma ei peaks enam kellegiga kohtuma, lauanaabrite, ülelauanaabrite, projektijuhtide, sekretäri, copywriterite ja koristajaga. Ma ei tahtnud midagi selgitada. Tundsin ennast nagu puuris, suus oli verivorsti ja porgandimaitse korraga, tahtsin jälle suitsetada aga teadsin, et ma ei oskaks seda soovi kuidagi põhjendada või kus seda salaja teha. Mõtlesin, et lähen sellest teadmatusest vist hulluks.<br />
<br />
Natuke enne saluute helistasin sõbrale. Sellele ajakirjanikule. Endisele ajakirjanikule.<br />
Kuule mees... Kuulsin kuidas ta hingab. Vaikisime. Torusse. Ma ei olnud teda ju milleski süüdistanud. Käi putsi, ütles ta pärast pausi. Ja pani toru ära.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-68722817882069369982019-10-26T14:33:00.000+01:002019-10-26T14:33:21.325+01:00Looking for Space "Mehed jäävad vanaks"Looking for Space <a href="https://youtu.be/42NHeW-IwMo">"Mehed jäävad vanaks"</a>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-857310436942936012019-08-15T03:09:00.002+01:002019-08-15T03:13:09.547+01:00Video "Kes ma olen" - Looking for SpaceLooking for Space esimene video. Filmitud 2018 suvel, montaaž 2019 august.<br />
<br />
Link Youtube siin <a href="https://www.youtube.com/watch?v=9P9WF-MCUPs">Kes Ma Olen</a><br />
<br />
Muusika/tekst/montaaž: Mait Vaik<br />
Stilistika: Eret KuuskUnknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-1887473996329664612019-06-30T20:48:00.004+01:002019-06-30T20:51:22.998+01:00Sõpruse Puiestee video "Kauge tähe valgus"Muusikavideo <a href="https://www.youtube.com/watch?v=Rtx3Z1x4rTs">"Kauge tähe valgus"</a><br />
Muusika: Sõpruse Puiestee, tekst: Mait Vaik<br />
<br />
Režii ja stsenaarium/ Eret Kuusk ja Mait Vaik<br />
Näitlejad/Greete Härma ja Kristjan Kalekin<br />
Operaatorid/Mait Vaik, Ivo Stolfot (droon), Dimitry Derevianko (timelapse)<br />
Montaaž/Eret Kuusk<br />
Grimm ja kostüüm/Eret Kuusk<br />
Produtsent/Eret Kuusk<br />
Erilised tänud/ Greete Härma, Kristjan Kalekin, Ivo Stolfot, Dimitry Derevianko<br />
<br />
<br />
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-24954289668357950222019-04-22T09:26:00.003+01:002019-04-22T09:27:40.482+01:00Made Luiga arvustus romaanile "Kurvake sügis". Vikerkaar aprill 2019Made Luiga arvustus romaanile "Kurvake sügis" nüüd ka netis loetav. <br />
<br />
<a href="http://www.vikerkaar.ee/archives/24479?fbclid=IwAR0l0Gbg3cBL-iTX_lpiHRQZCNfocNtkDWvf0v7PZWFr2ZZfzN84u1Fu9gk">Link siin</a>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-54991074863818883402019-04-22T09:25:00.000+01:002019-04-22T09:25:08.462+01:00Mare Vint "Kolm näitust". Film Mait VaikTegin väikse ülevaate Mare Vindi juubeliaasta (2017) näitustest. "Kolm näitust", Jaani kirikus, KUMU-s (Jaanus Sammaga) ja Vabaduse galeriis. Filmi muusika Mart Soo, fotod Stanislav Stepaško ja Viivi Luige teksti Mare loomingust luges Erkki Juhandi. Aitäh kõigile. <br />
<br />
<a href="https://www.youtube.com/watch?v=siU3fm4MJ5o">Video siit</a>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-61280537126347140292019-03-19T23:37:00.000+00:002019-03-19T23:39:54.412+00:00Romaani "Kurvake sügis" esitlus Rahva RaamatusRomaani "Kurvake sügis" esitlusvido. 26. veebruaril 2019 Viru keskuses, Rahva Raamatus. <br />
<a href="https://www.youtube.com/watch?v=PAY4ejZ-JUc">Link youtube</a><br />
Vestles Erkki Juhandi, muusika Allan Vainola, luges Mart Aas<br />
<br />
<br />
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-86953269709261932362019-01-07T01:08:00.003+00:002019-01-07T10:59:12.228+00:00Romaan "Kurvake sügis"2018 aasta viimastel päevadel nägi trükivalgust minu esimene täispikk romaan "Kurvake sügis". Raamat on kirjutatud vahemikus 2014-2018, tometas,Tiia Valdre, illustreeris Erkki Juhandi,esikaane pilt Alo Aarsalu. 302 lk. Pehmekaaneline. <br />
<br />
Lühike sisukokkuvõte:<br />
Romaan räägib nelja mehe ja eri põlvkondade ristumisest ühel sügisel, kaasajal. Peategelasteks on kohalt vabastatud alkohoolikust vaimulik, tema kunagisest pinginaabrist ärimees ja nende pojad.<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://1.bp.blogspot.com/-bNojpH8LVUc/XDKmimfBeWI/AAAAAAAAA8I/AFvttOgB0qc845KoL2mUNyG5n5d5l6RBACLcBGAs/s1600/Kurvake.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://1.bp.blogspot.com/-bNojpH8LVUc/XDKmimfBeWI/AAAAAAAAA8I/AFvttOgB0qc845KoL2mUNyG5n5d5l6RBACLcBGAs/s320/Kurvake.jpg" width="227" height="320" data-original-width="1000" data-original-height="1412" /></a></div>Vaimulik nutab taga oma mahajoodud kutsumust, ärimehel avastatakse raske surmahaigus, üks poegadest on narkomaan ja teine, hüljatud luuletaja ihub armastatule verist kättemaksu. Romaanis on ohtrasti musta huumorit, päevakajalisi ja igavikulisi teemasid, isikute sisevaateid. Seisundid vahelduvad tempoka tegevuse (või tegevusetusega), on juhtumisi.<br />
<br />
Raamat on müügil Rahva Raamatus ja Apollos. Head lugemist!<br />
<br />
<br />
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-55029073523059146922018-09-02T00:33:00.001+01:002018-09-02T00:38:48.884+01:00Alvar Loog. Melanhoolia maailmameister Üks arvustsu mida ei olegi varem postitanud. <a href="https://kultuur.postimees.ee/4045911/mait-vaik-melanhoolia-maailmameister">Postimees 14. märts 2017</a> <br />
<br />
<br />
<b>Alvar Loog. Melanhoolia maailmameister </b><br />
<br />
<br />
Ehkki Mait Vaik on minust kõigest kuus aastat vanem, on tema looming mind saatnud, vaimustanud ja ilmselt ka mõjutanud kogu mu teadliku elu, alates keskmisest puberteedieast. Tema sõnadele on kirjutatud suur hulk laule, mille väärtus pole minu jaoks nende salvestamisest möödunud üle veerandsaja aastaga vähimalgi määral kahanenud: «Mälestus tuhmub», «Valge kardina hämar valgus», «Lend», «Disco», «Igavest elu lõppevas öös» jne.<br />
<br />
Mait Vaigu laulutekstide magusnukker melanhoolia, mis on popmuusika kohta kuidagi harjumatult kunstiküps, isiklik ja isikupärane, asendas mulle ajal, mil ma ei osanud veel piisavalt vene ja inglise keelt, edukalt seda, mida kogesin hiljem Morrissey ja Viktor Tsoi laule kuulates. Panin need kolm nime siin teadlikult ühte lausesse, püüdes subjektiivse (ning pealegi veel nostalgiast pimestatud) hinnangu varjus kirjutada arglikult kirjandusajalugu, öelda midagi, mis väärinuks avalikku väljaütlemist juba ammu.<br />
<br />
Bob Dylan sai mullu laulutekstide eest Nobeli kirjanduspreemia, Mait Vaik on meie kohalikus mõõtkavas ära teeninud sellesama. Seda suurem heameel on tõdeda, et Vaik pälvis tänavu ametliku tunnustuse oma proosaraamatuga – olgugi et selle tekstid on kogu oma ehmatavalt kõrge kunstilise taseme juures tema luuletustega võrreldes minu jaoks selgelt ebaisikulisemad ja ebaoriginaalsemad.<br />
<br />
Prosaistina ei näi Vaiku huvitavat mitte niivõrd oma tegelaste tegemised ja elusaatused, kuivõrd nende meeleseisundid. Ridade vahelt jookseb halli niidina seesama «Isa tuli koju»-meeleolu: elu ja unistuste purunemine, katastroofi eelaimdus, surma lähedus. Nii Vaigu luuletuste kui ka jutustuste suhteline väärtus ja originaalsus seisnevad eelkõige selles, et ta pole melanhooliat mitte üksnes poetiseerinud (seda teeb juba sajandeid kogu romantismi diskursus), vaid muutnud selle ühtlasi intellektuaalselt köitvaks.<br />
<br />
Valust loodud ilu<br />
Vaik räägib ühes oma uue jutukogu tekstis inimhinge sügavusest, «kus keegi kähinal hingab». Autorina meeldib talle seda kähisevat hingamist kuulatada ja jäädvustada. Vaik kirjutab pealtnäha üsna kiretult, suurema empaatia ja emotsionaalse kaasaelamiseta, andmata autorina oma tegelaste käitumisele intellektuaalseid või moraalseid hinnanguid. Samuti on ta peaaegu täiesti puhas liigse literatuursuse patust: ta ei kalasta suurt kujundit, ei tee eelmängu võimsale puändile.<br />
<br />
Vaigu jutustuste sündmustik takerdub meeldivalt sageli peategelase psüühikasse, vajades süžeepöördeid vaid selleks, et vaadata, kuidas need protagonisti teadvuses vastu peegelduvad, milliseid tunde- ja mõttemustreid moodustavad. Vaik mõistab inimhinge peenmehaanikat ning usub, et kõige paremini avaldub see teadvuse vaba voolu peegeldavas sisemonoloogis. Selle toores ning pealtnäha toimetamata vorm, mis on kuuldavasti paljude kirjanduslike puristide jaoks puudus, kehtestab end minu jaoks Vaigu tekstide suurima isikupära ning voorusena.<br />
<br />
Vaigu voolavalt kõnekeelne sõnakasutus on täpne ja terav nagu skalpell vilunud kirurgi käes. Kõige enam lummab mind tema aeg-ajalt slaalomimaratoni sõitev lause, mis alustab vaikselt, peaaegu lühilauseliselt, ähvardades kohe lõppeda, ent kogub siis vaikselt tuure, satub napisõnalistes kiil- ja põimlausetes mänglevalt ja otsekui muuseas kõrvalradadele, läbib hoogu kogudes mitu järjestikust teravat kurvi, säilitades sealjuures imetlusväärse süntaktilise akrobaatilisusega tasakaalu ja selge sihi, ning tuleb siis semantilist surmasõlme tehes telemark-maandumisega algse peateema juurde tagasi. Mis sunnib mind võrdluse ja väikese avansi korras nimetama kahte nime: Marcel Proust ja Robert Musil.<br />
<br />
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-7061288766785511292018-07-07T11:23:00.000+01:002018-07-23T11:39:54.580+01:00Taksojuht [üks vana veste]Noh, olin taksojuht ja sõitsin hommikul, natuke enne tipptundi otse peateele. Kokkupõrge ja lisaks veel klient kes kõrval istus, sellel ei olnud ka turvavööd ja lendas läbi katuseluugi. Ise olin veits purjakil, kindlustust polnud ja too auto mis ette jäi ja millele küljepealt sisse kütsin, ühesõnaga kallis auto… Sain kohe aru, et tuleb kõva laks, nii sada tonni miinust ja läksin koomasse ära.<br />
Seisin taeva väravas ja palusin Petsi, et ta mind sisse laseks. Mingit tahtmist tagasi maapeale ei olnud. Pets vaatas mind hetke teeseldud haletsusega ja hakkas siis jura ajama. Et ma ei olevat veel surnud ja poole persega taevas ja pooleldi elus, sellist asja siin ikka ei ole. Ütlesin, et kutsu siis Jeesus, ma räägin ise poisiga. Peetrus puikles, ei tahtnud kuidagi, keeras ennast viimaks küljega, vist selleks, et ma numbrit ei näeks ja helistas kusagile. Ja kõne lõppedes teadustas, et Jeesus oleks ehk tulnud aga Isa ei lubanud. Et mingi suva taksojuht.<br />
Läksin siis põrgusse. Seisin põrgu väravas. Kurat oli ka kohe platis. “Mis vaja?”<br />
Ütlesin, et tehku siva sada tonni (tegelikult ütlesin vist suurema summa, et endale ka midagi jääks.) Et diil selline, et mina annan kohe hinge ära ja tema raha. Kurat vastu, et hing on ikka rohkem Jumala asi ja kohe nii ka ei saa. Aga uuris siiski kui palju ma varastanud, petnud või kurja teinud olen.<br />
Vastasin täiesti ausalt, et sellest avariist ei saanud kahjuks keegi surma.<br />
“Kümme tonni saad, mitte rohkem. Oleks sa poliitik, arst või vaimulik, palun, ei oleks ka miljonist kahju”, ohkas kurat. Ta ikka tahtis mu hinge, seda oli kohe näha. Hehee, hakkasime siis kauplema. Küsisin krediiti. Et ma võin kellegi ära tappa... Ettekavatsetult. Aga Kurat ei tahtnud nõus olla. Oli selline kahtlustav. “Aga mis ma siis teen kui sa kahetsema hakkad. Need neetud mõrtsukad hakkavad alati pärast kahetsema.“ Ja sülitas põrgu põrandale.<br />
“No mis see sada tonni sulle siis ära ei ole, selle kümpa ma mängin kohe maha.”<br />
“Hahaa”, tõmbas Kurat mu vahele, “Alguses küsisid rohkem. Ja kui sa veel mängusõltlane oled no siis pole ju muud kui üks pidev hala ja palved taeva poole.“ Ja vaidleb raisk. “Mulle ei meeldi tünni saada, põhimõtte värk. Sõltlasi ei saa usaldada.” Ja ei andnud. <br />
Läksin Surma juurde. Surm, hea tüüp, seisin vennikese väravas, selle punase joone ees millest ei tasu eriti üle astuda, tuleb vaikselt selja tagant, patsutab õlale. Ma pidin ennast surnuks ehmata, peaaegu oleks üle selle lollaka triibu kukkunud.<br />
“Taksojuht, noh selge, said nuga jah?”<br />
Ütlesin et saanud, suva avarii.<br />
Surm muutus tõsiseks, kobis sinna, üle oma punase joone. “Ei tapetudki ära. Muidu teid siiberdab siin pidevalt.”<br />
Tulid mingid sepad ja läksid üle joone. Noh, ma mõtlesin, et astuks ka. Surm tabas ära ja puksis tagasi. “Sina sitt siit üle ei astu, mul on Kuradiga kokkulepe, et niisama ei tule keegi, mine tee pattu edasi kui sind juba ellu jäeti.”<br />
Ma ütlesin, et kamoon ma olen koomas, mis jura ta ajab, mis pattu ma enam teen.<br />
Noh, me hakkasime tõuklema. Olen päris okei kaalu vend ja Surma võttis tublisti võhmale, ma sain juba ühe jalaga üle selle joone kui Surm, viimases hädas küsis mida ma üldse tahan. Rahunesime maha, ütlesin, et tahaks sadat tonni. Ja sulas. Et järgmisel korral võtku mu elust kümme aastat maha.<br />
“Suitsetad ja jood ka või?”<br />
Arvasin, et see tuleb kasuks ja ütlesin, et muidugi. <br />
“Sajast tuhandest teeb see, et sa suitseta ja jood miinus kakskümmend, see, et sa taksojuht oled teeb miinus kolmkümmend ja see, et sa juba koomas oled…”, Surm hakkas naerma ja ütles, et ma olen talle võlgu. <br />
Küsisin, et kes see fakk teil siin üldse pealik on ja Surm vastas, et Jumal muidugi ja kas ma üldse seal üleval käisin. Ütlesin, et kelleks ta mind peab, nahhui mul oli kindlasti vaja kohe siia alla pimedusse ronida. <br />
Surm küsis keda ma seal nägin ja vastasin, et ainult Petsi. <br />
Surm ohkas ja lausus, et siis on lood küll halvad kui kedagi rohkemat ei tulnud, oleks mõni ingelgi olnud. “Tead mis, sul tuleb ikka maapeale tagasi minna ja oodata.” <br />
<br />
Nii ma siis tulingi koomast välja, võlad ja trahvid kaelas, kannatanu, see kes läbi katseluugi lendas tahab ka veel valuraha, lihtsent ja load võeti ära, naine lasi ka viimaks lõplikult jalga. Elan kassiga kahekesti ja teen all poes transat. Vähemalt selles mõttes hea, et vahemaad ja kiirused on väikesed.<br />
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-60455780060735843152018-04-27T11:32:00.002+01:002018-04-27T16:47:32.695+01:00Arvustus Tarmo Tederi romaanile "Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed"<b>Tarmo Teder, "Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed. I", 680 lk.<br />
Toimetas Kersti Riismaa. <br />
Väljaandja: EKSA</b><br />
<br />
Viimasel ajal kirjutan raamatuarvustusi mis jäävad aina pooleli. Ja mõeldes nüüd eelseisvale annab vähemalt antud teose autori südikus mulle trotsi see ka lõpuni viia sest mõnituhat tähemärki ei ole Tarmo Tedre eepilise suurteose kõrval isegi mitte kärbsemust. Pea 700 lehekülge noorus- ja lapsepõlvemälestusi, ikka ilukirjanduslikus mahlas ja paralleelselt dokumentaalsete nõelapistetega nagu kirjutajale omane. Raamatu tegevus kulgeb siis ajajärgul 1957-1973 enamjaolt Kuressaares (Kingissepas) ja see on alles esimene köide. Kuu-kuu haaval saab lugeja kaasa elada peategelase Jaan Mõtus viljastamisele, sünnile ja kasvueale, kõrvuti tema vanemate, sugulaste, sõprade elud-olud ja laiemas plaanis ka globaalsed sündmused mis lehekülgedelt läbi jooksevad ja annavad pisukesele, väikse inimese toimlemisele kummalise vertikaali. Väikse inimese all ei pea ma silmas mitte nimitegelast vaid raamatus esinevate persoonide üldkuju. See ongi ühtpidi raamatu suur võlu, mis paneb kohati ka haigutama või kulme kergitama. Et midagi nagu ei juhtugi, midagi tõeliselt prahvatavat. Ja ometigi ei saa kuidagi öelda, et Tedre tegelased molutavad, vastupidi, maailm elab, ei mingeid tammuvaid mõtisklusi, filosoofia areneb mitte ärklikorrusel vaid ikka ringi lennates ja hoogsalt õielt õiele. Seda ka vaatamata rasketele sõjajärgsetele aastatele ja okupatsioonile, vaatamata piiratusele ja väiksusele... <br />
<br />
Raamatus on hinge ja seda kummalisel kombel isegi igikestvas argipäevas ja materiaalses viletsuses. Just mandumine, mis on tänapäeva inimese üks põhiprobleeme, võibolla üldse inimese, isegi see näib nendel aastatel siiski omavat teatud mõtet või arengut, osaliselt küll äraspidist aga võrreldes kaasajaga siiski paganama sirgjoonelist. See üllatas. Peategelased Kollja ja tema naine Anna seisavad aegajalt eksistentsiaalsete küsimuste ja probleemide ees kuid elu ise, olgugi vale- ja varielu (sest mis see ENSV muud olla sai), elu ise viib edasi, toimib ja laseb elada ja kui ma küsin endalt, et mis see siis oli, mis see ometigi oli, et inimesed elasid jõudsin järeldusele, et selleks oli usk tulevikku. Mitte isegi paljukiidetud sotsialismi aga midagi ikka, midagi mida ei saagi päris seletada aga igaljuhul veel nendel aastakümnetel (1960-1970) usuti tulevikku kindlasti. Keskmine inimene uskus, uskusid ka raamatutegelased ja ainus mida me antud teosest ei leia ja mida tõesti pole on kogu üldise toimlemise ja elamise seadmine kahtluse alla. Isiklikus plaanis võibolla küll, Kolljas siiski midagi juba liigutab, midagi annab märku... Kuid tulevikuusk ise loob lisaks kirjutatule võluva meditatsioonilise õhusiku, tekitab tänapäeva lugejas meeliva päikesest rammestunud oleku oma kala- ja jahilkäikudega, pisikeste rõõmude ja murdega mida ei kõiguta ei tuumakatsetused ega sõjad, ideoloogiad ja muu trummipõrin. Armastan selliseid raamatuid nagu rahulikke, tasaselt kulgevaid päevi milles on eelkõige meeleolu ja kus ei pea iga hetk rabelema ega rabatud saama. See ei ole teos millest otsida elu mõttele vastuseid vaid elu ise, see kõige tavalisem, proosalisem - juhul kui selles on usku paremasse, helgemasse ja õigemasse - elu ise ongi mõte. <br />
<br />
Ma ei tea milliseks kujuneb järgmine osa, eepose järg kus saabuvad 80nendad ja stagnatsiooni tõeline pale paljastub aga esimene väärib küll ehk kauaoodatud Eesti Romaani nurgakivi staatust, omal moel. Kindlasti mitte sellisena nagu seda enamus aktiivsetest ootajatest ette on kujutanud. Raamatus leiab kronoloogia kõrval hulga vaikseid ja varjatuid torkeid, justkui uitmõtteid mida esitatakse kohati pea haigutustena ja mis ometigi peidavad endas rasket ajaloolist taaka, tapatalge, mõrvatuid ja tänasekski lahendamata küsimusi. Olgu või seda kas meile on ikka kasuks tulnud, et Eestis pole olnud konkreetset kodusõda. Võibolla piisanuks ühest korralikust vennatapust, et seda hiljem ja aegade jooksul taas ja taas mitte korrata. Nii otseselt polegi seda sõnastanud ükski ilukirjanduslik teos. Nagu on inimlikult nähtud Saaremaa punaste mässu milles hukkus kakssada noort, rumalat ja uljast parema elu pooldajat kelledest enamus ei teadnudki mille eest nad täpsemalt sõdivad. Algselt mässajad, siis kangelased, tänaseks reeturid. Tarmo Tederi sellekohased mõtisklused jäävad ikka nagu ka teose üldine suund vaoshoituks ja eemalseisvaks, päädides, et peategelane Kollja piinas NKVD ridades elektriga metsavendi ja nende toetajaid. Ja siis hrušhiovi sula saabudes osutus ise kurjategijaks, midagi millega peame kogu romaani jooksul veidral kombel leppima. Leppima sarnaselt nagu lepime kollaborantide, endiste pealekaebajate ja osteselt toonaste täitevvõimu timukatega kes saadavad meid ka tänasel päeval ja nimelt ka tänasel päeval ja praegu. Ja ka raamatus on seda vastuolulist täpselt nii palju, et me ikka peategelasele ja tema perele kaasa elaksime, ikka siiralt... Mis taas peegeldab üldistades kogu eestlaseks olemise traagikat selle kohati absoluutselt kummalises skisofreenias. Või nagu Vaapo Vaher märgib siis Uno Lahe kuritegude kohta on ainult Teet Kallas öelnud: "Sõda või mitte, ideed või mitte, aga naisi peksta pole ilus."* Kogu lugu... Kuigi naisi piinati nädalaid. Isegi neid ridu kirjutades on tunne, et äkki ma läksin ise nüüd liiale. Et eluga tuleks edasi minna. Ja seda Teder ka teeb... <br />
<br />
Eluga minnakse edasi, elekter pannakse sisse, noor perekond saab endale kahetoalise, lugejale antakse põhjalik ülevaade Saare jahimajandusest, võetakse osa spordivõistlustest, kõikvõimalikest jõukatsumistest ja väiksemates ja suurematest võitudest ja tusatujust. Nimelt tusatuju on see mis mõnikord peategelasi ärritab. Sest päris ängistust, sellist sügavat ja kestvat nagu Agu Tammeveski enam-vähem sama ajastu tegelastes ei kohta me lehekülgedel kordagi. Kuigi kusagil see ikka hiilib ja varitseb. Ainult Anna suhkruhaigus paneb tõsisemalt muretsema ja teeb ettevaatlikuks. See on niiöelda katkev liftitross mis ikka kaadrisse ilmub ja millest ei tea millal aga millalgi kindlasti. Nagu ka minevikuvarjud, ikka ja jälle ujuvad need kuskilt pinnale ja ehmatavad. Kui juba päris unustama kipud. Ja taas huvitav paradoks - tahadki unustada. <br />
<br />
Ühes julgen teost võrrelda Holger Kaintsi romaaniga "Ilus maa". Mõlemad on ajaloolised, annavad edasi nii fakte kui sündmusi kuid eelkõige - mõlemad on kindlasti olustiku ja meeleoluromaanid. Eriti viimast. "Mõtuse Jaani elu..." esimese osa peamine külgetõmbavus on siiski kujundlikus ja hingus. Nagu ka Kaintsi teoses. Ja siin on raske hinnata kuidas tajub Tedre teost noorem lugeja kes ei ole ENSV-s elanud. Kaints kirjutab ajast mis on ka talle otseselt võõras, leiab oskuslikult ikka seda mis kõnetab. Teder võib aga minna detailidesse millel puudub nooremal lugejal üldse tähendus. Ja nimelt tähendus. Sest kui materiaalsed väärtused kõrvale heita on ju Tammsaare ja Ristikivi maailm tegelikult oma loomulikkuses arusaadavam kui elu-olu ja ka inimsuhted ENSV-s. Seda, et kestev paratamatus võib tekitada uskumatult tugeva turvatunde sa juba ära ei seleta. Või pea võimatu on edasi anda, et võimaluste vähesuse tõttu ei olnud noorus toona mitte vaesem vaid koguni mitmekesisem ja eelkõige elulähedasem. Kalalkäikudega on eesti lugeja juba harjunud ja arvestades eesti kirjanike kalastamiskirge on see vist üks meie kaasaegse kirjanduse osa, juba paratamatus. Veelgi raksem on aga mõista Koljja ja temasuguste eetilist maailma kus ametnik ja isa harrastab pea avalikult kalakaitseinspektorina ise kõige jõhkramat röövpüüki. Kus eetikal ja tegelikkusel ei ole üldse mingit seost Ümbrikupalga enesestmõistetavus on selle kõrval pisiasi. Rikkalik kirjeldus- ja kindlas rütmis kulgemine loovad pildi millist varem ei ole eesti kirjanduses olnud. Ajastust mille varjatud pool on vaatamata pealtnäha brutaalsele lihtsusele sedavõrd vastuoluline, mis oli nagu verine mustkunstniku trikk ja mida ometigi ikka veel taga õhatakse. Kuigi laibad olid tõelised ja veri päris. Lisaks inimese kujunemislugu, nii noore Jaani aga eelkõige isa Kollja. Või kui minna üldistavamaks siis inimese lugu kellega ei juhtu justkui midagi (kõik mis juhtus oli juba ära) ja kelles ometigi toimuvad vaevumärgatavad nihked. Ajalugu uurinuna üllatab mind, et Pelejevi revolutsiooniajastu olustik võib olla realistlikum kui see millisena see ajajärk meieni jõudis ja millisena oleme seda harjunud ette kujutama. Nagu ka nõuka aja veidrused, mis tunduvad endalegi tagantjärgi liialdustena. <br />
<br />
Kokkuvõtvalt imeb raamat vaikelt endasse ja ladus ja hea stiil, milles on küll liig pikki selgitusi lugejat justkui alahinnates loob kindlustunde. Nagu hoiab veidralt pinget ka tegevuse ja olme vaheline pea nähtamatu piir. Kus pommikärgatus, koolimaja akendesse tulistamine ja muu ohtlik ja erutav on antud edasi uinuv-voolavas laadis, et raske on aimata millega üks või teine pahategu või seiklus lõppeb. Iga teos kannab endas lisaks muule ka metafüüsilist energiat ja Tedre raamatuid läbib viimaste aastate jooksul veendumus, et tegelikult ei saa siin maailmas midagi jäädavalt-lõplikult halba sündida. Mitte et hea või headus võidaks vaid juba ongi hea - vaatamata kõigele! Nii siin kui seal...<br />
<br />
*Vaapo Vaher "Imelaps kellest ei saanud geeniust", lk 226<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-7501876745507891602018-02-12T10:16:00.001+00:002018-02-12T10:18:37.769+00:00Meeleparanduseta audioraamat (tasuta allalaetav)HELIRAAMAT MAIT VAIK "MEELEPARANDUSETA". 8 JUTUSTUST.<br />
Esitajad: Mart Aas / lõiguti Mait Vaik / helikujundus Mait Vaik<br />
<br />
<b>VABALT KUULAMISEKS, ALLALAADIMISEKS ja LEVITAMISEKS</b><br />
<br />
<a href="https://drive.google.com/drive/folders/1tunPTzxL8ezX61prTHDtdbJ3sLtTUKnR"> <br />
Siit google drive link</a><br />
<br />
NB! Kui allalaadimisel ilmub tekst: „Google Drive can't scan this file for viruses /.../ is too large for Google to scan for viruses. Would you still like to download this file?“, siis kliki Download anyway või kuulamise puhul Play anyway. Failid on Google skanneerimiseks lihtsalt liiga suured, viirusi ei sisalda<br />
<br />
Puiestee stuudio 2017<br />
Toetas Eesti Kultuurkapital <br />
Tasuta kuulamiseks, allalaadimiseks ja levitamiseks internetisUnknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-27668068608388370382017-04-23T13:47:00.002+01:002017-04-23T19:59:44.803+01:00Andres Põld minuga "Õhtulehes" Mait Vaik: "Hea luule tuleb spontaanselt – mõne minuti jooksul."<b>Mait Vaik: "Hea luule tuleb spontaanselt – mõne minuti jooksul."<br />
<br />
Suurepäraste poplaulude kirjutajast justkui märkamatult tõsiseltvõetavaks ja tunnustatud proosakirjanikuks kerkinud Mait Vaik räägib Õhtulehele, kuidas ta looming sünnib, miks ta üldse loob ja kuidas enda loodu talle tagasi peegeldub. "Toas istudes head luulet ei tule," on Vaik veendunud. "Aga teinekord tabab inspiratsioon ka väga ebasobival ajal. Olen kirjutanud luuletusi näiteks tikutoosidele ja peldikupaberile." </b><br />
<br />
Sa oled viimastel aastatel saanud kaks olulist kirjanduspreemiat, esmalt Tuglase novelliauhinna ja nüüd kultuurkapitali proosapreemia. Kui tähtis on sinu jaoks selline tunnustus?<br />
<br />
M: Need tunnustused on kindlasti olnud väga olulised ja andsid positiivset enesekindlust. Vaieldamatult on tunnustus tähtis. <br />
<br />
Kes sa oled – muusik, poeet, laulusõnade looja, proosakirjanik, rokkar või veel hoopis keegi muu või kõik korraga? <br />
<br />
M: Ma vastan alati sellise valiku peale, et mina olen mina. Kuigi see võib tunduda mittemidagiütlev. Eks ma olen natukene kõike. Ja ega ma neid asju endas ei erista, et kas ma olen üks rohkem ja teine vähem. Lihtsalt mõni roll domineerib mõnda aega rohkem ja teine vähem, siis jälle vastupidi. <br />
<br />
Imago loomine, mingi kindla rolli etendamine pole sulle oluline? <br />
<br />
M: Ei. Ma olen kogu aeg üritanud seista sellest kõrgemal. Ma pole kunagi tahtnud tegelikult väga kusagile kuuluda. Kui ma kunagi Vennaskonda tegin, siis tegelesin väga aktiivselt arvutitega, just selleks, et mitte olla ainult muusik. Miks? Muidu muutud nagu ühekülgseks. Seda ma kardan. Tahaks olla võimalikult avatud ja mitmekülgne. Mulle meeldib ka rollidega mängida. <br />
<br />
Kas nendega on nii, et mingi aeg luuletad, siis lood muusikat ja siis kirjutad proosatekste? Või lood kõike läbisegi?<br />
<br />
M: Läbisegi. Hea luule tuleb suhteliselt spontaanselt. Aga on ka luuletusi, millega olen tegelnud kümme aastat ja mis on oodanud oma aega ja millest on ära kirjutatud mõni salm või rida. Aga kui see lõpuks tuleb, siis tuleb ikka mõne minuti jooksul. Ja väga ootamatult ja teinekord väga ebasobival ajal. Olen kirjutanud luuletusi näiteks tikutoosidele ja peldikupaberile. Selles mõttes ei sega luule muud loomingut. Tuleb nagu tuleb. Kirjutamise puhul ikka juba vaatan ja planeerin oma aega ja liikumist. Muusika on niikuinii, niipalju kui vahendeid on, kogu aeg käekõrval. Muusika kirjutamine on minu jaoks kõige meeldivam ajaveetmise vorm. <br />
<br />
Luule seega otsekui purskub sinust välja, mitte et käid päevade kaupa tusase näoga mööda linna ringi ja otsid sobivat riimi? <br />
<br />
M: Mõlemat pidi on. Ma ei käi küll tusase näoga ringi, selliseid otsinguid mul pole. Aga mõtlen küll sellele luuletusele, taustale ja just mööda linna ringi käimine ja jalutamine on see… Inimene on juba kord selline, et mingid vaated ja asjad ja ilm muutuvad, see kõik loeb. Päris toas istudes ei tule eriti head luulet. Samas, luuletuse "1905" puhul sai palju tausta uuritud, nii arvutist kui ka raamatutest. Aga see lõplik emotsioon tuleb plahvatusena, siis on karikas nagu täis saanud. <br />
<br />
Mis hetkel sa tunned, et nüüd, vaat nüüd on luuletus valmis ja enam pole midagi lisada? Või jääb teinekord midagi kripeldama, aga siiski paned punkti? <br />
<br />
M: Mõnikord jääb kripeldama. Aga üldiselt… sõna katarsis on vast natuke vale, aga mingi tohutu energialaks tabab. Ja siis tunnen, et asi on valmis ja ma olen rahul. <br />
<br />
Kuidas su laulud valmivad? Kas enne kirjutad sõnad ja siis tuleb muusika või sünnivad need käsikäes? Allaniga [Allan Vainola, laulja, kitarrist ja laulukirjutaja] on olnud nii ja naa. Üldjuhul valmib enne tekst, sest ma ei oska meloodiale väga hästi kirjutada. Koostöö Allaniga on kõige loomingulisem ja teinekord, isegi päris tihti, on juhtunud nii, et just need sõnad sobivad meloodiale, kuigi ma polnud seda enne kuulnud, samamoodi polnud Allan sõnu näinud. Ja kõik klapib. Pole nii, et mul on 20 teksti ja Allanil 20 viisi ja siis me hakkame sobitama. See on selline müstiline klapp. <br />
<br />
Allan Vainola on nagu sinu loominguline teine mina.<br />
<br />
M: Jah, oleme loomingulises mõttes väga palju nagu duplikaadid. <br />
<br />
Su laulutekstid ja raamatud on sellised nukrad. Ühest sinu laulust ("Kuidas tuli pimedus") mõtet laenates – kust tuleb nukrus? <br />
<br />
M: Kui väga eksistentsiaalseks minna, siis arvan, et ikka igatsusest. Ja see on muidugi väga lai mõiste. Eksistentsiaalne igatsus. Tunnen, et igatsen, aga täpselt ei teagi, mida. See on selline üldinimlik, ma arvan. Olen inimene kõikide oma tohutute võimaluste ja puudustega. Ja on asju, mida ma mitte kunagi vähemalt siin selles elus ei saa. Aga mu luuletustes on alati ka rõõm ja see tuleb sellest, et elan ja olen. <br />
<br />
Kas sind üllatab, et su looming on nii paljusid inimesi kõnetanud? <br />
<br />
M: Mul on selle üle hea meel. Ja on olnud üllatav. Mõne inimtüübi puhul poleks nagu eeldanudki, et mu looming võiks teda kõnetada. <br />
<br />
Minu meelest on üks Eesti rokkmuusika ägedamaid palasid Kosmikute "Kuidas tuli pimedus". Kuidas see tekst sul sündis? <br />
<br />
M: Sündis ühel üksioleku hetkel. Elasin siis Majaka tänaval. Akna taga oligi see, millest laulus juttu – kingaklõbin, karje, nutt, kummisahin. Ja uni vabandaski ja läks ära (naerab). <br />
<br />
Kui enesekindel sa oled – selles mõttes, et ei häbene oma tekste avalikkuse ette tuua ja tead, et need on head? <br />
<br />
M:Alguses oli enesekindlus täiesti olematu. Aga tänu Metro Luminalile ja Vennaskonnale, sellele edule, mis neid lugusid saatis, tekkis see suhteliselt kiiresti. Loomulikult on tekste, milles olen kahelnud ja mida pole kõige tugevamaks pidanud, aga mida on saatnud märksa suurem edu, kui ma eales lootnud oleks. <br />
<br />
Milline neist ansamblitest, kus sa oled tegev olnud, on sulle kõige hingelähedasem? <br />
<br />
M: Eks need on ajas muutunud, aga hetkel kindlasti Sõpruse Puiestee. Ega ma ole ühelegi ansamblile tekste nagu alla mõõdu kirjutanud. Aga kuidagi teen tunnetuslikult vahet, milline tekst millisele ansamblile sobib. Ma ei kirjuta tekste nii, et mõtleks otseselt, millisele ansamblile seda teen. Pärast lihtsalt selgub, kuhu see sobib.<br />
<br />
Rokkbändis on tavaliselt kõik megaegod koos. <br />
<br />
M: Selleks, et sellised bändid koos püsiksid, on vaja kõike mitte nii isiklikult võtta, vaid keskenduda sellele, mis on tegelikult oluline – muusikale ja sõnumile. Siis on bänd edukas. Minu ja Allani puhul ongi hea omadus see, et oskame vaatamata kõigele olulist ebaolulisest eristada. Ja seda järgida. Sülitada nendele asjadele, mis pole tegelikult väärt. Väga paljud inimesed ei oska seda eristada. Kui sa kukud läbi jää, siis on tähtis see, kas sa upud ära, mitte see, kas su riided said märjaks. <br />
<br />
Kas ja kes sind mõjutanud on? <br />
<br />
M: Kirjanduses on neid olnud kahtlemata väga palju. Eestis kindlasti Ristikivi, Oks, Tammeveski, kindlasti unustan nüüd kellegi ära. Mujalt Tuuri, Dostojevski, Fitzgerald… see nimekiri tuleks pikk. Mõnel kirjanikul on ainult mõni teos, mis on hea. Ja siis on veel see gruusia kirjanik, Tšabua Amiredžibi, kelle nime ma ei suuda hääldada. Aga et ma kellegi moodi nüüd kirjutaksin, seda ma ei arva. Mis muusikasse puutub, siis lääne muusikat hakkasin kuulama üllatavalt hilja. Enamik minuealisi olid juba ammu tuttavad igasuguste Zeppelinide ja Abbadega. Mina hakkasin neid kuulama kuskil 14aastaselt. Seda, mida Meloodia välja andis. Ja tänu sellele, et mul oli kodus hästi palju klassikalise muusika plaate, kuulasin ka neid. <br />
<br />
Kas klaas on pooltühi või pooltäis?<br />
<br />
M: (Mõtleb) Ahah. Poolik. <br />
<br />
Mis sind Eesti elus häirib? <br />
<br />
M: Neid asju on palju, mis häirivad. Alati, kui olen millegi suhtes väga kriitiline, ja seda ma sageli olen, tasub meelde tuletada seda, et sirget vagu ajada pole lihtne ei kündjal ega hobusel, kui sul käib sabas ettearvamatu karu. Inimeste puhul häirib see, et nad on äärmiselt mõjutatavad. Mugavus ja alalhoidlikkus – see on see, mis lõpeb alati halvasti. Mu ema ütles, et 70ndad olid eestlasele kõige parem aeg, aga kummalisel kombel ei saanud keegi toona aru, et see ei saa kesta lõpmatuseni. Ja kui mõtlema hakata, siis see kümnend oli ju kõige rahulikum aeg. Küüditamine ja sõda olid ammuilma möödas, venestamine polnud veel õieti alanud. Kui sa toona poliitikast rääkisid, siis vaadati sind imelikult, et kas sul millegi muuga pole tegelda. Aga me teame, milleni see kõik välja viis. Õnneks küll õnneliku lõpuni, aga oleks võinud minna ka Põhja-Koreaks. <br />
<br />
Kas looja peab loomiseks elama pidevas armuvalus ja näljas või jõude nagu kodanlane? Sõltub loojast. Aga minu puhul… iga on juba selline, et ei tahaks enam seda nälga ja armuvalu (naerab). Eks seda ole piisavalt kogetud. <br />
<br />
Kas kunagi 90. aastate algul Soomest varjupaiga taotlemine oli nali? <br />
<br />
M: Ei olnud. Olukord oli siin ikkagi väga kehv. Kui sinna läksin, siis polnud see kuskilt otsast nali ja ma ei tahtnud küll kuidagi siia 1992. aastasse tagasi tulla. <br />
<br />
No aga kui te Vennaskonnaga tagasi tulite, siis saitegi kuulsaks – naised, raha, peod, rock’n’roll… <br />
<br />
M: Läks hästi, jah. Vennaskond oli muidugi asi, mis aitas meie kõigi lapsepõlve pikendada. [Eesti jaoks] kõige raskemad aastad, kuni 1995. aastani, läksid meil ju hästi. Kuigi meie sissetulek oli ebastabiilne, elas enamik inimesi meist märksa kehvemini. <br />
<br />
Kui Vennaskond oleks ansamblina kuskil läänes niimoodi läbi löönud kui siin, ei peaks te ilmselt kunagi tööl käima. <br />
<br />
M: Seda on mulle palju öeldud, aga ma ei mõtle sellele. Olen rahul sellega, mis on olnud. Mis ei tähenda, et ma oleks vähenõudlik. Seda kindlasti mitte. <br />
<br />
Sa oled rahvuslikult meelestatud inimene. Kuidas sa Vennaskonna anarhistidega, kes teatavasti rahvusi eitavad, üldse klappisid? <br />
<br />
M: Toona ei olnud need teemad nii teravad. Tõnu [Trubetsky] oli toona väga selgelt rahvuslane, kõik see tema maavaldade teema ajas mind isegi kergelt iiveldama. See, mis ta kokku rääkis, tundus nagu kergelt muinasjutus viibimine. Ma ei arva, et Tõnu praegugi eriline globalist oleks. Aga ma pole tõepoolest anarhist olnud. Kuigi nüüd, aastaid hiljem, olen hakanud seda meelsust palju paremini mõistma. Küll aga mitte ideoloogiat. Selle meelsuse vastu pole mul aga midagi. Olen mõelnud, et võib-olla peaks just praegu anarhistiks ja punkariks hakkama. Võib-olla hakkangi! <br />
<br />
Sa oled oma senise loominguga jõudnud tippu. Kuhu edasi? Hakkad näiteks filme või teatrit tegema? <br />
<br />
M: Mõlemad on teemad küll, kui aus olla. Praegu kirjutan uut asja, Sõpruse Puiesteega paneme plaati kokku, seega tegevust on. Ja muusikaliselt olen ka mõne vidina hankinud. Tänagi lähen Allani juurde kitarrivõimendit vaatama, võib-olla ostan ära, kuigi ma ei oska kitarri mängida. <br />
<br />
Muusikas oled iseõppija? <br />
<br />
M: Jah, aga isegi iseõppija kohta olen väga kehval tasemel. Kuigi kirjutan sündilugusid, ei oska ma klahvpille elementaarselgi tasemel mängida. <br />
<br />
Kas sa suudad ka nii luua, et istud laua taha ja tead, et pead nüüd hakkama kirjutama ja päevanorm on vaja täis kirjutada?<br />
<br />
M: Ei, sellisele tasemele pole ma veel jõudnud. Aga nii on küll, et olen endale öelnud, et aitab sellest logelemisest ja asendustegevustest ja nüüd võtan vähemalt selle lõigu ette, isegi kui ta pärast minema viskan, sest selles pole seda energiat, mida ma igasuguse tegevuse juures kõige olulisemaks pean. Aga vähemalt olen algust teinud. Pisiasjad loevad. Mul on sõber, kellel on kogu helitehnika kogu aeg vooluvõrgus – nii, kui inspiratsioon tuleb, saab kohe peale hakata. Ja tõepoolest, see määrab. Niipea, kui sa hakkad lülititega mässama, kaob hetkeemotsioon. Mul käib arvuti pistiku taha, kust kõik tööle läheb, aga see on toanurgas kapi taga. Ja sageli ma ei viitsi sinnani minna. <br />
<br />
Millal romaan tuleb? <br />
<br />
M: Hirmsasti tahaks, et sügiseks saaks selle toimetajale saata. Millal see trükivalgust näeb, ei oska öelda. Aga üsna kindel tunne on, asi jookseb. <br />
<br />
Oled oma eluga rahul? <br />
<br />
M: Praegu ja selles päevas tunnen ennast väga hästi. Aga päevad pole vennad. Ma muutun väga kiiresti. Üldiselt ma olen rahul. Õigemini –olen tänulik. Ikka ja ainult Jumalale. <br />
<br />
<br />
<b><i>Mait Vaik Sündinud 22. augustil 1969 Tallinnas. <br />
Eesti muusik, kirjanik ja laulusõnade kirjutaja. <br />
Eesti Kirjanike Liidu liige. <br />
Aastail 1989–1995 mängis ansamblis Vennaskond basskitarri, osales kollektiivis muusika ja tekstide loojanagi. <br />
2002. aastast tegutseb ansambils Sõpruse Puiestee, on seal enamiku tekstide autor, kirjutab ka heliloomingut. <br />
Tal on ilmunud sooloplaat "Üksi" koos Rainer Jancisega. <br />
2012 avaldas luulekogu "Kõigil on alati õigus", 2013 lühiromaani "Juss ja vennad", 2014 valiku jutustusi "Tööpäeva lõpp", 2016 jutukogumiku "Meeleparanduseta".<br />
Tuntumad lood: "1905", "Isa tuli koju", "Sõbrad, ma mahun teile taskusse", "Disko", "Igavest elu lõppevas öös", "Kuidas tuli pimedus mu tuppa", "Ema on haige", "Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head", "Rahu, ainult rahu".<br />
Kokku on helindatud umbes 150 tema teksti. <br />
Tunnustused: Friderbert Tuglase novelliauhind - "Puhtus" kogumikust "Tööpäeva lõpp", 2014; Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia "Meeleparanduseta", 2016</i></b><br />
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8466960576975872361.post-58480749072422977742017-03-07T20:24:00.005+00:002017-03-07T20:24:52.772+00:0018. märtsil Sõpruse Puiestee klubis Helikopter<b>18. märtsil Sõpruse Puiestee klubis Helikopter kell 20.30. Pilet 7 eurot<br />
Asukoht Tallinn, Tulika 9/11, Ülase peatus</b>Unknownnoreply@blogger.com0