"Tulnukas" filosoofilisemas võtmes
Mait Vaik - “Juss ja vennad” - Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 216 lk.
Mäletate “Tulnuka” filmi? See Rasmus Merivoo linateos oli 2006. aasta
paiku ääretult populaarne, nii maa- kui linnarahva seas. Kui ma Mait
Vaigu teost “Juss ja vennad” lugema hakkasin, arvasin ma alguses, et
olen sattunud “Tulnuka” raamatuversiooni peale. ““Agu Sihvka lood”
kohtuvad “Tulnuka” ja “Wremjaga””, kommenteeris Mart Juur teost
“Kirjandusministeeriumi” saates.
Mingis mõttes on “Juss ja vennad” tõepoolest järjekordne (õnnestunud)
katse kujutada põnevat subkultuuri nimega “jõmlus” või “rullnoklus”.
See kajastab maaelu sellisena, nagu ka mina seda tunnen.
“Katkiste teksaste ja rögase särgiesisega” küla vahel jõlkuvad maanoored,
kelle hobideks on viina joomine ja suitsetamine, värvika eluga külajoodikud,
koledad naised ja üks rikas peremees, kelle varandus põhineb peamiselt
kohtu kaudu välja võideldud õigustel ja rikkustel. Sel trööstitul ja
omamoodi nii ehedal elul pole mingit pistmist selle maaeluga,
millest elustiiliajakirjandus linnainimese paradiisi on vorminud.
Ei ole Skandinaavia stiilis valgeid kööke, rukolapeenraid, naadipestosid
ega hommikusi joogaseansse värskes õhus.
Küll aga on palju värvikaid, piinlikke ja koledaid juhtumisi.
Andeka jutuga külamehed arutavad piiritusepudeli taga läbi kõik maailma
probleemid, usuküsimused, Brüsselist tulevad seadused, laktoosivabad
jogurtid, mustlased, rootsi homod, maailmalõpu teooriad... Kõik soolised
ja rahvuslikud stereotüübid saavad kinnitatud ja mõnuga läbi räägitud.
Selles mõttes on “Juss ja vennad” haarav ja muhe lugemine.
Asi, mis mulle “Jussi ja vendade” juures rahu ei anna, on kaanekujundus.
Miks on kujundus just selline? “Tulnuka” menu arvestades võiks sarnaste
tegelastega raamatu kujundada ju mõnusalt kommertsilkult, panna kaanele
mõne koleda näoga maainimese pildi – ma usun, et raamatu müüginumber
kasvaks järsult. Kuid “Juss ja vennad” pole lihtsalt üks järjekordne
jõmmiraamat. Mida kaugemale teos areneb, seda mõtlikumaks,
kurvameelsemaks ja isegi filosoofilisemaks teos kipub.
“Kirjandusministeeriumist” nähtud autor Mait Vaik ei tundunud ka olevat
inimene, kes lihtsalt rahva naerutamiseks ühe uue “Tulnuka” kokku
klopsib. Sellepärast näeb raamatu kaas ka välja, nagu oleks tegu pigem
tõsise teose, lausa mõne vähetuntud filosoofi esseekoguga. Sest mingi
omapärane filosoofia selles teoses tõesti peitub.
8. november 2014
10. september 2014
Peeter Helme arvustus raamatule "Tööpäeva lõpp"
Link ERR-i leheküljele
Peeter Helme: Mait Vaik ja vastikult naha alla pugemise kunst
Mait Vaigu sulest on ülemöödunud aastal ilmunud luulekogu „Kõigil on alati õigus“ ja möödunud aastal lühiromaan „Juss ja tema vennad“. Viimasest avaldati tänavu ka kordustrükk. Nüüd on Vaigu sulest lisaks luuletustele ja romaanile tulnud välja teos veel kolmandaski žanris – selleks on lühiproosa.
Raamatu kaanel seisab küll kiri „jutustused“, kuid klassikalises mõttes jutustusi on siin raamatus siiski vaid üks – selleks on raamatu keskel asuv ja ka mõtteliselt selle keskme moodustav 60-leheküljeline „Mees“. Teised tekstid on novellid või lühijutud. Küll kohati kõikuva kvaliteediga, kuid igaüks omanäoline ja originaalne.
* * *
Vaieldamatult annab Mait Vaigu proosas tunda asjaolu, et tegu on ka terve hulga Vennaskonna, Metro Luminali, Kosmikute ja Sõpruse Puiestee populaarsemate hittide sõnade autoriga – samasugune unenäolisus, assotsiatiivsus ja narratiivi asemel keele, olukorra ja kujundi peale mängimine, mis on omane tema laulusõnadele, torkab silma nii mõneski proosatekstis. Vahest kõige enam on see kohal suisa absurdimaigulises loos „Kõtuke“, mis algab pea krüptilise lausega: „Kõtuke käis, läks ees, siis tuli vaim ja ulik järgi või ikka „ullike“, mõtles ta teinekord enesekriitiliselt.“ (lk 105) Ja kõige vähem leiab sellist lähenemist ehk realistlik psühholoogilises avaloos „Armukadedus“ ja sellele järgnevas mõneti sarnases, kuid veelgi intensiivsemas „Naises“. Niisiis on Vaigul annet kirjutada tõeliselt eri stiilides, mille diapasoon ulatub vägagi luulelisest proosast psühholoogiliselt veenva, täpse ja ebameeldivalt naha alla pugeva realistliku kirjelduseni. Seejuures väärib kindlasti esiletõstmist Vaigu ümberkehastumisvõime: ühtviisi veenvalt räägib ta nii armukadeduse all kannatavast juhutöölisest „Armukadeduses“ kui teeb kaasa mahajäetud naise rännaku läbi sügava depressiooni, enesevihkamise ja tülpimuse eri faaside „Naises“.
* * *
Katsudes kaheksast tekstist koosnevat raamatut üldistavalt hinnata, võib vast öelda, et kõik siinsed lood räägivad elu pahupoolest ja mingitest piirsituatsioonidest. See ei tähenda mitte seda nagu oleksid kõik Vaigu tegelased tingimata antikangelased, eluvõitluses allajäänud ja -käinud tüübid, vaid et kõik tekstid käsitlevad mingit sügavalt eksistentsiaalset ja valusat probleemi või äärmuslikku olukorda. Kuigi teinekord võib see kõik olla mattunud sedavõrd absurdsete detailide rägastikku, et raske on näha, mis on oluline ja mis mitte. Ent see pole etteheide, vaid tõdemus – tuleb ju sageli elus ette olukordi, kus me ei suuda puude taga näha metsa, langetada otsust, milline küsimus on peamine, milline kõrvaline, mis järjekorras peaksime lahendama probleeme või üleüldse millele energiat ja tundeid raisata, millele aga mitte. Musternäidis säärasest segadikust on „Gruusia film“, kus vist 1990ndate alguses toimuvad filmivõtted ühes Gruusia söögikohaks kujundatud Tallinna korteris: „Filmi sisu seisnes siis selles, et kaks Gruusia vägevat, kuid vaenulikku perekonda pidasid koos restoranis pidu, mingi kolmas jõud aga ei lubanud neil omavahelise tüli käigus kindžalle käiku lasta – ühesõnaga, üksteist tuli üle trumbata priiskamise, praalimise ja lõbutsemisega. Mina pidin mängima juhuslikku külalist...“ (lk 23)
Lisaks peab minajutustaja hoolitsema sülelapse eest, aitama oma ema, tädi, täditütart, veel ühte „ka tädi“ ja kedagi venelannat söögi valmistamisel – „Sööke valmistati nii filmi tarvis kui ka kellegi kauge sugulase, mingi vanamuti juubeli tarvis“ (lk 19) – ning hiljem suutma kogu selles kaoses, mis põhjustab minategelase jalaluumurru, tellida endale ema näägutamise ja võttetrupis puhkenud mustlasmuusikutega tülitsemise käigus kiirabi. Tulemuseks on vaevaga jälgitav kaos, kus suur inimlik draama toimub kuskil kaose pinna all, nii et teksti pealiskaudsel lugejal võib see üldse märkamata jääda...
Veidi sarnast võtet kasutab Vaik ka kogumiku nimiloos, mis võinuks sama hästi olla vormistatud Vennaskonna või Sõpruse Puiestee lauluks – „Tööpäeva lõpp“ kirjeldab õhtust tänavapilti Postimaja ja Foorumi vahelisel alal Tallinnas Viru keskuse ehitamise aegu. Kedagi või midagi ootav peategelane kirjeldab avanevat pilti – pea lõhki kukkunud joodiku ümber toimuvat askeldamist, liiklust reguleerivaid politseinikke, teid ületavaid inimesi, poodide vaateaknaid jälgivaid keigareid jne. Lool on muidugi puänt, võiks öelda maitvaigulikult hämar, eri tõlgendusvõimalusi lahtiseks jättev, kuid nii ehk teisiti mõjub lugu nagu materjal, millest võinuks saada ka luuletuse või lauluteksti – põhirõhk on tugeval muljel ja veenvalt esitatud meeleolul.
Ja seda võibki öelda terve kogumiku kohta – Vaik oskab luua muljet ja meeleolu. Ning kui ta tunneb, et üks võte või vaatenurk kipub end ammendama, suudab ta seda kiirelt vahetada. See torkab eriti silma kogumiku ainsas jutustuses „Mees“, mis räägib mitme eri hääle, eri registri ja lähenemise kaudu lugu ühest mehest ja tema lähedastest. Kusjuures nii siin loos kui mõnes teiseski torkab silma Vaigu huvi eri jutustajaisikute suhtes – lausa mitmel puhul pöördub ta kirjanduses suhteliselt ebatavalise „sina“-vormi juurde, mis on hea viis lugejale lausa vastikult naha alla pugeda. Piisavalt vastikult, et see jääks kummitama pikaks ajaks ning lugedes „Naisest“ lauset „Siis hakkad sa nutma, kuigi lubasid, et ei hakka“ (lk 9), tunned sa, et nutma ei hakka mitte mingi nimetu naine mingis väikeses novellis, vaid see oledki sina – seesama sina, kes sa praegu seda teksti loed.
Raamatu kaanel seisab küll kiri „jutustused“, kuid klassikalises mõttes jutustusi on siin raamatus siiski vaid üks – selleks on raamatu keskel asuv ja ka mõtteliselt selle keskme moodustav 60-leheküljeline „Mees“. Teised tekstid on novellid või lühijutud. Küll kohati kõikuva kvaliteediga, kuid igaüks omanäoline ja originaalne.
* * *
Vaieldamatult annab Mait Vaigu proosas tunda asjaolu, et tegu on ka terve hulga Vennaskonna, Metro Luminali, Kosmikute ja Sõpruse Puiestee populaarsemate hittide sõnade autoriga – samasugune unenäolisus, assotsiatiivsus ja narratiivi asemel keele, olukorra ja kujundi peale mängimine, mis on omane tema laulusõnadele, torkab silma nii mõneski proosatekstis. Vahest kõige enam on see kohal suisa absurdimaigulises loos „Kõtuke“, mis algab pea krüptilise lausega: „Kõtuke käis, läks ees, siis tuli vaim ja ulik järgi või ikka „ullike“, mõtles ta teinekord enesekriitiliselt.“ (lk 105) Ja kõige vähem leiab sellist lähenemist ehk realistlik psühholoogilises avaloos „Armukadedus“ ja sellele järgnevas mõneti sarnases, kuid veelgi intensiivsemas „Naises“. Niisiis on Vaigul annet kirjutada tõeliselt eri stiilides, mille diapasoon ulatub vägagi luulelisest proosast psühholoogiliselt veenva, täpse ja ebameeldivalt naha alla pugeva realistliku kirjelduseni. Seejuures väärib kindlasti esiletõstmist Vaigu ümberkehastumisvõime: ühtviisi veenvalt räägib ta nii armukadeduse all kannatavast juhutöölisest „Armukadeduses“ kui teeb kaasa mahajäetud naise rännaku läbi sügava depressiooni, enesevihkamise ja tülpimuse eri faaside „Naises“.
* * *
Katsudes kaheksast tekstist koosnevat raamatut üldistavalt hinnata, võib vast öelda, et kõik siinsed lood räägivad elu pahupoolest ja mingitest piirsituatsioonidest. See ei tähenda mitte seda nagu oleksid kõik Vaigu tegelased tingimata antikangelased, eluvõitluses allajäänud ja -käinud tüübid, vaid et kõik tekstid käsitlevad mingit sügavalt eksistentsiaalset ja valusat probleemi või äärmuslikku olukorda. Kuigi teinekord võib see kõik olla mattunud sedavõrd absurdsete detailide rägastikku, et raske on näha, mis on oluline ja mis mitte. Ent see pole etteheide, vaid tõdemus – tuleb ju sageli elus ette olukordi, kus me ei suuda puude taga näha metsa, langetada otsust, milline küsimus on peamine, milline kõrvaline, mis järjekorras peaksime lahendama probleeme või üleüldse millele energiat ja tundeid raisata, millele aga mitte. Musternäidis säärasest segadikust on „Gruusia film“, kus vist 1990ndate alguses toimuvad filmivõtted ühes Gruusia söögikohaks kujundatud Tallinna korteris: „Filmi sisu seisnes siis selles, et kaks Gruusia vägevat, kuid vaenulikku perekonda pidasid koos restoranis pidu, mingi kolmas jõud aga ei lubanud neil omavahelise tüli käigus kindžalle käiku lasta – ühesõnaga, üksteist tuli üle trumbata priiskamise, praalimise ja lõbutsemisega. Mina pidin mängima juhuslikku külalist...“ (lk 23)
Lisaks peab minajutustaja hoolitsema sülelapse eest, aitama oma ema, tädi, täditütart, veel ühte „ka tädi“ ja kedagi venelannat söögi valmistamisel – „Sööke valmistati nii filmi tarvis kui ka kellegi kauge sugulase, mingi vanamuti juubeli tarvis“ (lk 19) – ning hiljem suutma kogu selles kaoses, mis põhjustab minategelase jalaluumurru, tellida endale ema näägutamise ja võttetrupis puhkenud mustlasmuusikutega tülitsemise käigus kiirabi. Tulemuseks on vaevaga jälgitav kaos, kus suur inimlik draama toimub kuskil kaose pinna all, nii et teksti pealiskaudsel lugejal võib see üldse märkamata jääda...
Veidi sarnast võtet kasutab Vaik ka kogumiku nimiloos, mis võinuks sama hästi olla vormistatud Vennaskonna või Sõpruse Puiestee lauluks – „Tööpäeva lõpp“ kirjeldab õhtust tänavapilti Postimaja ja Foorumi vahelisel alal Tallinnas Viru keskuse ehitamise aegu. Kedagi või midagi ootav peategelane kirjeldab avanevat pilti – pea lõhki kukkunud joodiku ümber toimuvat askeldamist, liiklust reguleerivaid politseinikke, teid ületavaid inimesi, poodide vaateaknaid jälgivaid keigareid jne. Lool on muidugi puänt, võiks öelda maitvaigulikult hämar, eri tõlgendusvõimalusi lahtiseks jättev, kuid nii ehk teisiti mõjub lugu nagu materjal, millest võinuks saada ka luuletuse või lauluteksti – põhirõhk on tugeval muljel ja veenvalt esitatud meeleolul.
Ja seda võibki öelda terve kogumiku kohta – Vaik oskab luua muljet ja meeleolu. Ning kui ta tunneb, et üks võte või vaatenurk kipub end ammendama, suudab ta seda kiirelt vahetada. See torkab eriti silma kogumiku ainsas jutustuses „Mees“, mis räägib mitme eri hääle, eri registri ja lähenemise kaudu lugu ühest mehest ja tema lähedastest. Kusjuures nii siin loos kui mõnes teiseski torkab silma Vaigu huvi eri jutustajaisikute suhtes – lausa mitmel puhul pöördub ta kirjanduses suhteliselt ebatavalise „sina“-vormi juurde, mis on hea viis lugejale lausa vastikult naha alla pugeda. Piisavalt vastikult, et see jääks kummitama pikaks ajaks ning lugedes „Naisest“ lauset „Siis hakkad sa nutma, kuigi lubasid, et ei hakka“ (lk 9), tunned sa, et nutma ei hakka mitte mingi nimetu naine mingis väikeses novellis, vaid see oledki sina – seesama sina, kes sa praegu seda teksti loed.
28. august 2014
EPP OLLINO "Täiesti siira, purjus lapse häälega"
MAIT VAIK. JUSS JA VENNAD. Puiestee, Tallinn, 2013. 110 lk. 8.00 €.
Raamatust on ilmunud teine, parandatud trükk
Mait Vaigu proosadebüüt “Juss ja vennad” on raamat, mis võib silma veele võtta – ja üksnes esimestel lehekülgedel seetõttu, et tegu on nulltoimetuse ja -küljendusega tekstiga. Õbluke määrdunudrohelise kaanepildiga väljaanne, mis (kirjanikukarjääri hilja alustanud autori puhul mõnetigi sobivalt) toob meelde üheksakümnendad aastad ning laual lahti ei püsi, on servast serva tihedalt täis otsekui lõplikult kodustamata sõnu, mida lahutavad vaid harvadel juhtudel oma õiguspärasele kohale sattunud kirjavahemärgid. Ent keele- ja trükivigade otsimise hasart kaob peagi, hiljemalt teiseks-kolmandaks looks on kindlast punktist algavad, kuid kes teab kuhu suubuvad laused lugeja üle võimust võtnud ning raamatu lõppedes sooviks toimetajat, kelle nimi tiitellehel siiski kirjas on, lausa kättpidi tänada – hoolitsemast, et tekstis on säilinud näiteks midagi sellist: “Idee oli muidugi masendavamast masendavam, aga siiski midagi sellist, mida me varem proovinud ei olnud ja see lisas asjale oma võlu, nägu virmaline pimedas öötaevas. Kas on või ei ole, aru ei saa, vist ikka ei ole ja samas…” (lk 95).(Viide 1) (Kujutan miskipärast ette, et toimetaja on neid lauseid oma pihus soojendanud.)
Mait Vaiku on seni teatud ennekõike muusiku ja laulusõnade autorina. Need, kes pole Vaigu tekstide paremiku najal muusika vahendusel üles kasvanud nagu siinkirjutaja, võivad selle välja sõeluda 2012. aastal ilmunud veidi ebaühtlase tasemega debüütkogust “Kõigil on alati õigus”. Olgu öeldud, et selle luulega pole “Jussil ja vendadel” esmapilgul just palju ühist: vägisõnu seal kuigivõrd ei pruugita ja stiil on küll paiguti sarnase poolnaivistliku joonega, kuid samas märkimisväärselt tumedam ja tõsimeelsem. Erinevus tundub lausa sedavõrd suur, et autor isegi on “Jussi” avaldamist plaanides kavatsenud esineda teise nime all.(Viide 2) Et nii ei läinud, on ilmselt õigustatud, sest ühendav lüli kahe tekstiliigi vahel on kummatigi olemas: see peitub neis võpatama panevalt poeetilistes hetkedes, mis on peidus nii Vaigu lihtsa ja napi joonega luule kui ka ohtrasõnaliselt teravmeelitseva proosateksti ootamatuis paigus ning mis lisavad muidu nii maapinna lähedal kulgevale (“Jussi” puhul) või kohati teismeliselt maailmavalulevale (luule puhul) tekstile iselaadse vertikaalse mõõtme ja seavad kõik näiliselt juhusliku mingil suuremal skaalal omale kohale. Just see muudab Vaigu autoriks, kelle looming ühelt poolt on justkui väga otse suunatud kõnetama eeskätt nooremat inimest, kuid kelle tekstidest samas on raske välja kasvada – või pigem: kelle tekstidest väljakasvamist tuleks inimese tundeelu arengu seisukohalt vaadelda pigem õnnetusena.
“Jussis ja vendades” on sellised liigutavad või ülevad/ülendavad hetked ootamatute vakatuste või aeglustustena pikitud tempoka ja sõnatiheda kirjelduse vahele ühe tegusa vendadekolmiku halenaljakatest sekeldustest kusagil elu ääremaadel paiknevas maakolkas. (Sekeldused, tähendab, on valdavalt üle mõistuse naljakad, aga lõppevad enamjaolt haledalt.) Vennad püromaanitsevad jaanipeol, üritavad kodukülla rajada bordelli, kukutavad alla kiriku kroonlühtri ja läbi suveteatriprojekti, tapavad sea, matavad vanaisa, käivad sünnipäeval kaklemas ning elavad kaasa rohkete kodukandi veidrike elutee kurvidele ja käändudele. Vaigu loomingu paiknemine kusagil noorte- ja täiskasvanute maailma piiril peegeldub mõneti kõverdunult ka tema peategelasis, keda ühtaegu pelgavad ja naeravad niihästi eakaaslased kui ka vanemad ning kes ise ei kuulu õieti kummalegi poole, kui ka salamisi sooviksid (“Miks meil kunagi ilusti ei lähe?” nuuksatab vanim vend pärast klassiõe sünnipäeval tahtmatult korraldatud taplust, lk 99). Iseäranis ilmne on see noorima venna Jussi puhul, kes raamatu tutvustuses ongi ülendatud peategelase staatusesse (kuigi lugedes tundub õigustatum see tiitel omistada kas kogu kolmikule või siis pigem nimetule keskmisest vennast minajutustajale). Juss teeb kaasa ja tihti ka initsieerib vendade kõik vägiteod, üritades olla rohkem või suurem, kui tegelikult on, tõrkudes trotslikult oma kümneaastase lapsemina vastu, kellel silmad märja koha peal, rõõm ei allu alati kontrollile ja jaksugi on alles vähevõitu. Neid puudusi kompenseerib pere noorim oma manipulaatorioskuste (Viide 3) ja sõnaosavuse või “filosofeerima kippumisega” – tõsi, viimase osas tuleb pigem uskuda minajutustaja korduvat hinnangut kui teksti ennast. Aga valdavalt tegutsevad kolm venda (lisaks Jussile ja jutustajale ka vanim, keevalise loomuga tegudeinimene Velts) raamatus, nagu öeldud, ühtse löögirusikana, üksteist täiendades ja toetades. “[M]eist kolmest on Jussil liiga keerulised ideed, Veltsil talupoeglikult lihtsad ja kuigi ma ei tahaks ennast esile tõsta, siis minul just need, mis jäävad kahevahele ja ka toimivad”, nagu mainib vennastest keskmine (lk 22). Ühise või võrdse keele leiavad vennad üksnes külajoodikutega ja -hulludega ja selles suhtes ei paista tulevik Vaigu raamatu peategelaste seisukohast muidugi kõige helgem. Samas jääb sotsiaalkriitilisest toonist üle kõlama siiski mingi selgitamatu, ülev ja veidi nukker lootus – umbes nagu minategelase salasümpaatia, Lahe Joonase tütre pilgus, mis jätab mulje, “nagu ainult tema sügav kurbus silmades on see, mis maailma päästab või vähemalt meie küla noorsoo” (lk 98). Sellised pausikohad keset ärplevat dialoogi ja sündmuste möllu võivad hinge kinni või silma märjaks võtta küll; samas tõttab autor neid enamasti kohe mõne niisama mõjusa kontrastiga maandama, nõnda et ilusvalusa mõttelise armastusavalduse järel surutakse nägu ikka vanaisa matuste aegse okse järele haisvasse patja (lk 101).
“Juss ja vennad” koosneb eraldiseisvatest lugudest, mis aga on esitatud valdavalt kronoloogilises järjestuses ning mille tonaalsus muutub raamatu edenedes üsna märgatavalt. Esimeste juttude äksi täis tormakus taltub kusagil keskpaigas rahulikuks (harva pisut tüütukski) mõtiskeluks, seejärel taas tegusamaks muutudes aga võtab jutt endisest märksa melanhoolsema noodi. See kõik ei tähenda sugugi, nagu jääks vennaste ettevõtmistes raamatu edenedes nalja või hoogu vähemaks, lihtsalt neid ümbritsevas tekstis on tunda madalrõhkkonna tihenemist ja esialgse infantiilse turvatunde vähenemist: lisaks kõigele on “Juss ja vennad” oma kahe maailma piiril olemises ka täiskasvamise lugu. On aimata, et lahutamatut vendadekolmikut (“ometi oli tunne nagu miski nabanöör oleks katkenud, kui kümme minutit hiljem kahekesti edasi olime lonkinud”, lk 94) ootab ees iseseisvumine, muuhulgas ka üksteisest, ja initsiaatoriks on siingi taas kord isepäine Juss, see ise kõige pisem täis kasvaja.
Sündmused on “Jussis ja vendades” pöörased, aga veel pöörasem on siiski tekst ise. Veidrad nihked, mis seda toidavad ja raamatut käigus hoiavad, varjavad muuhulgas kavalalt, kui ka ehk mitte alati päris teadlikult, teksti autorit: lugejal jääb üksnes oletada, kas see, kes ei erista kulti emisest, on kogu elu maal elanud, kuid samas maaelust demonstratiivselt distantseeruv minategelane või hoopis põhikohaga linnapoisist autor, ja seesama küsimus – meelega või kogemata? – jääb kummitama ja kummastama tervet lugemiskogemust. Vastus pole mõistagi kuigi oluline, sest selletagi on selge, et orgaanilist vunki on tekstis rohkem kui viimastel aastatel kohtama harjunud, küsimus ise pingehoidjana aga küll.
Tegevuse aegruumis liituvad tunnusmärgid tegelaskonna (või hoopis kirjutaja enda) kogu elukogemusest: üleminekuaja maaelu avali metsikuse ja avantüristlikkuse taustal esinevad siin igapäevaste nähtustena ka internet, ATV-d ja Schengeni viisaruum kõrvuti pesueht nõukogude absurdi ja endisaegse pastoraadiõhkkonnaga. Näib, nagu kaasneks iga tegelase või tegelasrühmaga ka oma aeg (millest üheski muide ei paista kirjutaja ennast siiski lõpuni koduselt tundvat) ning nagu eksisteeriksid kõik need ajad tegevuspaigaks olevas alevikus servapidi ülestikku laotuna koos: kõik korraga, aga mitte üleni kattudes. Lugedes tekitab selline kuhjatis veidraid tajunihkeid ja pentsiku tunde, et miski nagu ei klapi, aga kõik on ometi nii õige: ühekorraga peaaegu käegakatsutavalt tõetruu ja samas otsekui väljaspool igasugust reaalset aega. Aga nii see ju ongi, eriti maal.
Lugedes meenuvad järgemööda Jaan Rannap, Aleksis Kivi, Tammsaare, Jaan Oks – vist kõik ka autori poolt ühes või teises kontekstis (mõni lausa raamatu tekstis endaski) mainitud. Üks väheseid kohti, kus autori asupaik (kui ka mitte intentsioon) kahtlusteta ilmneb, ongi nimelt neis stiilimängudes: need näitavad kätte, et kirjutaja asub siiski tekstist enesest väljaspool. Meelega-või-kogemata-küsimus ei saa siingi ühest vastust, kuid mingisugune tunnetuslik distants, vahendatus, poolmuigvel kõrvaltvaatajapilk kumab läbi nii peategelaste isa tammsaarelikust töö- ja kohtulembusest või naabritega kemplemisest pajatavatest lõikudest, vennaste “Seitsme venna” moodi rabedast ja kohmakusega segatud toimekusest, agusihvkaliku “kui kõik ausalt ära rääkida”-malli kasutamisest kui ka oksaliku kirgliku pessimismiga esitatud valanguist maaelu ohtude kohta (tugevalt kärbituna: “… kõik on jäänud elus vähemalt korra mingi masina vahele, hanguga ribidesse saanud, üle lõkke hüpates ennast ära põletanud, rääkimata nendest kordadest, millal kerisele kukuti, madalate aidauste vastu oma pea ära peksnud, väikelastel on pidev oht kuhugile tiiki, lahtisesse kaevu või allikasse uppuda, kärntõves koduloomad käivad ringi, nagu oleks see sügisene karvavahetus. … Enamasti ootavad ka loomad kantseldamist, mõttetud elajad, keda ikka veel peetakse, olen kuulnud mõistet nagu varjatud enesetapp ja see iseloomustab loomapidajat kõige täpsemalt. Valulävi on maainimesel nagu lehmal, kes isegi sünnitades häält ei tee, vaid ninaesist krõmpsutab ja see, et maalapsed on terved, tuleb nende vanemate juhmusest, kes alles pärast matuseid märkavad, et Elluke põdes vist… mingit haigust, tõenäoliselt kehvveresust”, lk 96).(Viide 4)
Lisaks seesugustele lemmikautorite jäljendusile – ning eks õigupoolest ka nimelt nende poolest – meenutab raamatu stiil aga ka hariliku “jutustava kirjandi” oma, mis minajutustajat arvestades on vahest Vaigu üks suuremaid õnnestumisi. See koolikirjandilikkus mõjub ühelt poolt ehedalt ja varjab teisalt taas kord autorit: raske on otsustada, kas nimetu minategelase orgaaniline vaimutsemine ja paigutine sisuline ja stiililine “tarka” panemine tuleneb vastava eagrupi loomuomase stiili heast tabamisest või autori enese käekirjast. Küllap siiski viimast, aga tõesõna, vaadake, kui veenev: “Juba mehe pilk ütles, et tegemist on pesueht soodaga ja Sassi lihtsameelsuses ei kahelnud küllap ka paljunäinud mustlasrahvas, kuid märkamata, et eestlane soendab endas ka ahjualust, kedagi, kes ennast näole ei anna, erinevalt lärmavast alkoholismist, mis vahel väga kõrgeid tuure võttis, suutes esineda isegi jumalusena. Kuid lisaks Sassi juhmusele ja alkohoolikust gurule elas mehes veel kolmas, justkui guru sõber, aga vahest ehk üldse pärisperemees ise, nimelt hullumeelsus, kelle väljailmumist ei osanud keegi ette ennustada” (lk 86–87). Kolmanda kooliastme eesti keele õpetajana töötanud inimesele tuleb see kõik (samuti näiteks lauselühendi süstemaatiline väärpruuk või liitlause kirjavahemärkide eiramine) tuttav ette otse elust enesest, nagu ka jutustajahääle koolipoisilik kalduvus oma internetist või telerist külge jäänud nappe või lonkavaid teadmisi ja kogu olemasolevat sõnavara selle täies juhuslikkuses igal võimalikul juhul rakendada. Vaigu raamatule on ette heidetud tegelastele ebaveenva intelligentsuse omistamist, aga nõustugem siiski autori enesega: “Aga ega seal maal tegelikult ei ela juhmimad inimesed kui Tallinnas, eriti praegu, kui interneti teel on informatsioon kättesaadav.”(Viide 5)
Elu maal on raamatus kujutatud düsfunktsionaalsena ja selle võimalikkuski õigupoolest tugeva kahtluse alla seatud. Poiste kodupaigaks on alevik, kus iialgi midagi ei juhtu (Viide 6) ning kus polegi peale hakata muud, kui õhtuti täis peaga külavaheteel kihutada – kus ei õnnestu ennast isegi ära tappa: “Türade maaelu, sa ei saa isegi aknast alla hüpata, nagu linnainimestel nii lihtne on. … Mõtlesin, et isegi kui pea ees siit korralikult paneks, siis pole ka muud kui lihtsalt suu verd täis” (lk 100). Linn seevastu on ühtaegu nii ihaldatav kui ka põlastusväärne paik, kus ühelt poolt arvatakse ees ootavat töövaba hõlbuelu, mett ja sularasva, kus aga samas elavad juhmid inimesed, kes tõelisest elust midagi ei taipa ja tegelevad kõiksugu veidrustega. Tänapäeva maaelu normaalsusena esinevad raamatus pudelist pudelini elavad ametimehed, oma fantaasiamaailmas kulgevad veidrikud, igavlevad teismelised ja peategelaste ohjeldamatult astelpajumahla kaaniv sõnakas isa, kodukandis austatud ja kodus kardetud mees, kelle tööka maamehe maski varjus kulgevat elu juhivad põhimõtted “loodus tühja kohta ei salli” ja “mis ripakil, see ära” ning kelle majapidamise jõukust näitavad tehnika viimasele sõnale vastavad põllutöömasinad ja funktsionaalsust kirikuteenrist sulane, kes on seatappu ainult eemalt näinud ning lehmade poegimisest ei tea midagi. (Peategelaste perekonna ja peresuhete värvikate kirjelduste juures tuleb mõistagi arvestada ka kirjeldaja iga: kes ikka teismelisena oma vanemates midagi normaalset näeb. Pealegi jagub jutustajal pere aadressil aeg-ajalt siiski ka soojemaid sõnu, näiteks lk 41: “Saate aru küll, üksinda, ainult enda tarbeks, oma naise matustelt varastada, see ei ole meie perekonnale omane.”)
Tuleb igatahes nõustuda Paavo Matsiniga, et head raamatud võivad kõnelda ja neil päevil pigem kõnelevadki maaelust (Viide 7) – meenutagem kas või Andrus Kasemaad ja Ott Kiluskit. Oleks siinkirjutaja möödunud aastal usinamalt arvustusi kirjutanud, saanuks Vaigu “täiesti siira, purjus lapse häälega” kirja pandud raamat tänavusel Vikergallupil kahe hääle asemel kindlasti kolm.
1. Tsitaatide kirjapilt siin ja edaspidi muutmata.
2. Vt intervjuud: Metafüüsika ja malemäng soojas ruumis. Küsis J. Ellmann. Müürileht, sügis 2012, nr 23.
3. ““Homo,” lisas poisike, sest ta teadis, raisk, et ma ei näe teda lüüa ja hääle järgi ei riskinud, küllap ta oli ennast solvamise momendiks Veltsi näo ette kallutanud” (lk 32).
4. Ei saa parata, et viimast lõiku lugedes kerkib vägisi silme ette Oksa kaasaegse maalitud karikatuurne kujutluspilt töötavast kirjanikust: “Kõrvalkambri oli mitmel korral kuulda, kuidas tema tugevaist tõukeist sule haarad murdusid ja kuidas ta siis jälle uue võttis. Vahel tormas ta akna juurde, avas selle ja ahmis õhku ning kirjutas siis jälle endise südidusega, – midagi nägemata, kuulmata ja kellestki eksitamata. Nii töötades olnud Oks ligi 24 tundi söömata, kuna polnud võtnud mahti einele tulla” – H. Viires, Jaan Oks Toilas. Lisandeid eluloole. Looming, 1937, nr 9, lk 1009. Vormijäljendus on stiilipuhas, aga desperaatsus vahendatud (juba seetõttugi, et kõneletakse minategelase vahendusel).
5. Vt intervjuud: K. Kressa, Mait Vaik koondas jutud noorte maapättide elust raamatuks. Eesti Päevaleht, 30.09.2013.
6. “Väiksed kaklused, üks tapmine, salaküttimine, üks varas ja lihtsalt kari lolle, tõesti ei tea, mida ühel politseinikul siin teha olnuks” (lk 19).
7. Vt P. Matsin, Paar head litakat vastu kärssa. Sirp, 23.10.2013.
Raamatust on ilmunud teine, parandatud trükk
Mait Vaiku on seni teatud ennekõike muusiku ja laulusõnade autorina. Need, kes pole Vaigu tekstide paremiku najal muusika vahendusel üles kasvanud nagu siinkirjutaja, võivad selle välja sõeluda 2012. aastal ilmunud veidi ebaühtlase tasemega debüütkogust “Kõigil on alati õigus”. Olgu öeldud, et selle luulega pole “Jussil ja vendadel” esmapilgul just palju ühist: vägisõnu seal kuigivõrd ei pruugita ja stiil on küll paiguti sarnase poolnaivistliku joonega, kuid samas märkimisväärselt tumedam ja tõsimeelsem. Erinevus tundub lausa sedavõrd suur, et autor isegi on “Jussi” avaldamist plaanides kavatsenud esineda teise nime all.(Viide 2) Et nii ei läinud, on ilmselt õigustatud, sest ühendav lüli kahe tekstiliigi vahel on kummatigi olemas: see peitub neis võpatama panevalt poeetilistes hetkedes, mis on peidus nii Vaigu lihtsa ja napi joonega luule kui ka ohtrasõnaliselt teravmeelitseva proosateksti ootamatuis paigus ning mis lisavad muidu nii maapinna lähedal kulgevale (“Jussi” puhul) või kohati teismeliselt maailmavalulevale (luule puhul) tekstile iselaadse vertikaalse mõõtme ja seavad kõik näiliselt juhusliku mingil suuremal skaalal omale kohale. Just see muudab Vaigu autoriks, kelle looming ühelt poolt on justkui väga otse suunatud kõnetama eeskätt nooremat inimest, kuid kelle tekstidest samas on raske välja kasvada – või pigem: kelle tekstidest väljakasvamist tuleks inimese tundeelu arengu seisukohalt vaadelda pigem õnnetusena.
“Jussis ja vendades” on sellised liigutavad või ülevad/ülendavad hetked ootamatute vakatuste või aeglustustena pikitud tempoka ja sõnatiheda kirjelduse vahele ühe tegusa vendadekolmiku halenaljakatest sekeldustest kusagil elu ääremaadel paiknevas maakolkas. (Sekeldused, tähendab, on valdavalt üle mõistuse naljakad, aga lõppevad enamjaolt haledalt.) Vennad püromaanitsevad jaanipeol, üritavad kodukülla rajada bordelli, kukutavad alla kiriku kroonlühtri ja läbi suveteatriprojekti, tapavad sea, matavad vanaisa, käivad sünnipäeval kaklemas ning elavad kaasa rohkete kodukandi veidrike elutee kurvidele ja käändudele. Vaigu loomingu paiknemine kusagil noorte- ja täiskasvanute maailma piiril peegeldub mõneti kõverdunult ka tema peategelasis, keda ühtaegu pelgavad ja naeravad niihästi eakaaslased kui ka vanemad ning kes ise ei kuulu õieti kummalegi poole, kui ka salamisi sooviksid (“Miks meil kunagi ilusti ei lähe?” nuuksatab vanim vend pärast klassiõe sünnipäeval tahtmatult korraldatud taplust, lk 99). Iseäranis ilmne on see noorima venna Jussi puhul, kes raamatu tutvustuses ongi ülendatud peategelase staatusesse (kuigi lugedes tundub õigustatum see tiitel omistada kas kogu kolmikule või siis pigem nimetule keskmisest vennast minajutustajale). Juss teeb kaasa ja tihti ka initsieerib vendade kõik vägiteod, üritades olla rohkem või suurem, kui tegelikult on, tõrkudes trotslikult oma kümneaastase lapsemina vastu, kellel silmad märja koha peal, rõõm ei allu alati kontrollile ja jaksugi on alles vähevõitu. Neid puudusi kompenseerib pere noorim oma manipulaatorioskuste (Viide 3) ja sõnaosavuse või “filosofeerima kippumisega” – tõsi, viimase osas tuleb pigem uskuda minajutustaja korduvat hinnangut kui teksti ennast. Aga valdavalt tegutsevad kolm venda (lisaks Jussile ja jutustajale ka vanim, keevalise loomuga tegudeinimene Velts) raamatus, nagu öeldud, ühtse löögirusikana, üksteist täiendades ja toetades. “[M]eist kolmest on Jussil liiga keerulised ideed, Veltsil talupoeglikult lihtsad ja kuigi ma ei tahaks ennast esile tõsta, siis minul just need, mis jäävad kahevahele ja ka toimivad”, nagu mainib vennastest keskmine (lk 22). Ühise või võrdse keele leiavad vennad üksnes külajoodikutega ja -hulludega ja selles suhtes ei paista tulevik Vaigu raamatu peategelaste seisukohast muidugi kõige helgem. Samas jääb sotsiaalkriitilisest toonist üle kõlama siiski mingi selgitamatu, ülev ja veidi nukker lootus – umbes nagu minategelase salasümpaatia, Lahe Joonase tütre pilgus, mis jätab mulje, “nagu ainult tema sügav kurbus silmades on see, mis maailma päästab või vähemalt meie küla noorsoo” (lk 98). Sellised pausikohad keset ärplevat dialoogi ja sündmuste möllu võivad hinge kinni või silma märjaks võtta küll; samas tõttab autor neid enamasti kohe mõne niisama mõjusa kontrastiga maandama, nõnda et ilusvalusa mõttelise armastusavalduse järel surutakse nägu ikka vanaisa matuste aegse okse järele haisvasse patja (lk 101).
“Juss ja vennad” koosneb eraldiseisvatest lugudest, mis aga on esitatud valdavalt kronoloogilises järjestuses ning mille tonaalsus muutub raamatu edenedes üsna märgatavalt. Esimeste juttude äksi täis tormakus taltub kusagil keskpaigas rahulikuks (harva pisut tüütukski) mõtiskeluks, seejärel taas tegusamaks muutudes aga võtab jutt endisest märksa melanhoolsema noodi. See kõik ei tähenda sugugi, nagu jääks vennaste ettevõtmistes raamatu edenedes nalja või hoogu vähemaks, lihtsalt neid ümbritsevas tekstis on tunda madalrõhkkonna tihenemist ja esialgse infantiilse turvatunde vähenemist: lisaks kõigele on “Juss ja vennad” oma kahe maailma piiril olemises ka täiskasvamise lugu. On aimata, et lahutamatut vendadekolmikut (“ometi oli tunne nagu miski nabanöör oleks katkenud, kui kümme minutit hiljem kahekesti edasi olime lonkinud”, lk 94) ootab ees iseseisvumine, muuhulgas ka üksteisest, ja initsiaatoriks on siingi taas kord isepäine Juss, see ise kõige pisem täis kasvaja.
Sündmused on “Jussis ja vendades” pöörased, aga veel pöörasem on siiski tekst ise. Veidrad nihked, mis seda toidavad ja raamatut käigus hoiavad, varjavad muuhulgas kavalalt, kui ka ehk mitte alati päris teadlikult, teksti autorit: lugejal jääb üksnes oletada, kas see, kes ei erista kulti emisest, on kogu elu maal elanud, kuid samas maaelust demonstratiivselt distantseeruv minategelane või hoopis põhikohaga linnapoisist autor, ja seesama küsimus – meelega või kogemata? – jääb kummitama ja kummastama tervet lugemiskogemust. Vastus pole mõistagi kuigi oluline, sest selletagi on selge, et orgaanilist vunki on tekstis rohkem kui viimastel aastatel kohtama harjunud, küsimus ise pingehoidjana aga küll.
Tegevuse aegruumis liituvad tunnusmärgid tegelaskonna (või hoopis kirjutaja enda) kogu elukogemusest: üleminekuaja maaelu avali metsikuse ja avantüristlikkuse taustal esinevad siin igapäevaste nähtustena ka internet, ATV-d ja Schengeni viisaruum kõrvuti pesueht nõukogude absurdi ja endisaegse pastoraadiõhkkonnaga. Näib, nagu kaasneks iga tegelase või tegelasrühmaga ka oma aeg (millest üheski muide ei paista kirjutaja ennast siiski lõpuni koduselt tundvat) ning nagu eksisteeriksid kõik need ajad tegevuspaigaks olevas alevikus servapidi ülestikku laotuna koos: kõik korraga, aga mitte üleni kattudes. Lugedes tekitab selline kuhjatis veidraid tajunihkeid ja pentsiku tunde, et miski nagu ei klapi, aga kõik on ometi nii õige: ühekorraga peaaegu käegakatsutavalt tõetruu ja samas otsekui väljaspool igasugust reaalset aega. Aga nii see ju ongi, eriti maal.
Lugedes meenuvad järgemööda Jaan Rannap, Aleksis Kivi, Tammsaare, Jaan Oks – vist kõik ka autori poolt ühes või teises kontekstis (mõni lausa raamatu tekstis endaski) mainitud. Üks väheseid kohti, kus autori asupaik (kui ka mitte intentsioon) kahtlusteta ilmneb, ongi nimelt neis stiilimängudes: need näitavad kätte, et kirjutaja asub siiski tekstist enesest väljaspool. Meelega-või-kogemata-küsimus ei saa siingi ühest vastust, kuid mingisugune tunnetuslik distants, vahendatus, poolmuigvel kõrvaltvaatajapilk kumab läbi nii peategelaste isa tammsaarelikust töö- ja kohtulembusest või naabritega kemplemisest pajatavatest lõikudest, vennaste “Seitsme venna” moodi rabedast ja kohmakusega segatud toimekusest, agusihvkaliku “kui kõik ausalt ära rääkida”-malli kasutamisest kui ka oksaliku kirgliku pessimismiga esitatud valanguist maaelu ohtude kohta (tugevalt kärbituna: “… kõik on jäänud elus vähemalt korra mingi masina vahele, hanguga ribidesse saanud, üle lõkke hüpates ennast ära põletanud, rääkimata nendest kordadest, millal kerisele kukuti, madalate aidauste vastu oma pea ära peksnud, väikelastel on pidev oht kuhugile tiiki, lahtisesse kaevu või allikasse uppuda, kärntõves koduloomad käivad ringi, nagu oleks see sügisene karvavahetus. … Enamasti ootavad ka loomad kantseldamist, mõttetud elajad, keda ikka veel peetakse, olen kuulnud mõistet nagu varjatud enesetapp ja see iseloomustab loomapidajat kõige täpsemalt. Valulävi on maainimesel nagu lehmal, kes isegi sünnitades häält ei tee, vaid ninaesist krõmpsutab ja see, et maalapsed on terved, tuleb nende vanemate juhmusest, kes alles pärast matuseid märkavad, et Elluke põdes vist… mingit haigust, tõenäoliselt kehvveresust”, lk 96).(Viide 4)
Lisaks seesugustele lemmikautorite jäljendusile – ning eks õigupoolest ka nimelt nende poolest – meenutab raamatu stiil aga ka hariliku “jutustava kirjandi” oma, mis minajutustajat arvestades on vahest Vaigu üks suuremaid õnnestumisi. See koolikirjandilikkus mõjub ühelt poolt ehedalt ja varjab teisalt taas kord autorit: raske on otsustada, kas nimetu minategelase orgaaniline vaimutsemine ja paigutine sisuline ja stiililine “tarka” panemine tuleneb vastava eagrupi loomuomase stiili heast tabamisest või autori enese käekirjast. Küllap siiski viimast, aga tõesõna, vaadake, kui veenev: “Juba mehe pilk ütles, et tegemist on pesueht soodaga ja Sassi lihtsameelsuses ei kahelnud küllap ka paljunäinud mustlasrahvas, kuid märkamata, et eestlane soendab endas ka ahjualust, kedagi, kes ennast näole ei anna, erinevalt lärmavast alkoholismist, mis vahel väga kõrgeid tuure võttis, suutes esineda isegi jumalusena. Kuid lisaks Sassi juhmusele ja alkohoolikust gurule elas mehes veel kolmas, justkui guru sõber, aga vahest ehk üldse pärisperemees ise, nimelt hullumeelsus, kelle väljailmumist ei osanud keegi ette ennustada” (lk 86–87). Kolmanda kooliastme eesti keele õpetajana töötanud inimesele tuleb see kõik (samuti näiteks lauselühendi süstemaatiline väärpruuk või liitlause kirjavahemärkide eiramine) tuttav ette otse elust enesest, nagu ka jutustajahääle koolipoisilik kalduvus oma internetist või telerist külge jäänud nappe või lonkavaid teadmisi ja kogu olemasolevat sõnavara selle täies juhuslikkuses igal võimalikul juhul rakendada. Vaigu raamatule on ette heidetud tegelastele ebaveenva intelligentsuse omistamist, aga nõustugem siiski autori enesega: “Aga ega seal maal tegelikult ei ela juhmimad inimesed kui Tallinnas, eriti praegu, kui interneti teel on informatsioon kättesaadav.”(Viide 5)
Elu maal on raamatus kujutatud düsfunktsionaalsena ja selle võimalikkuski õigupoolest tugeva kahtluse alla seatud. Poiste kodupaigaks on alevik, kus iialgi midagi ei juhtu (Viide 6) ning kus polegi peale hakata muud, kui õhtuti täis peaga külavaheteel kihutada – kus ei õnnestu ennast isegi ära tappa: “Türade maaelu, sa ei saa isegi aknast alla hüpata, nagu linnainimestel nii lihtne on. … Mõtlesin, et isegi kui pea ees siit korralikult paneks, siis pole ka muud kui lihtsalt suu verd täis” (lk 100). Linn seevastu on ühtaegu nii ihaldatav kui ka põlastusväärne paik, kus ühelt poolt arvatakse ees ootavat töövaba hõlbuelu, mett ja sularasva, kus aga samas elavad juhmid inimesed, kes tõelisest elust midagi ei taipa ja tegelevad kõiksugu veidrustega. Tänapäeva maaelu normaalsusena esinevad raamatus pudelist pudelini elavad ametimehed, oma fantaasiamaailmas kulgevad veidrikud, igavlevad teismelised ja peategelaste ohjeldamatult astelpajumahla kaaniv sõnakas isa, kodukandis austatud ja kodus kardetud mees, kelle tööka maamehe maski varjus kulgevat elu juhivad põhimõtted “loodus tühja kohta ei salli” ja “mis ripakil, see ära” ning kelle majapidamise jõukust näitavad tehnika viimasele sõnale vastavad põllutöömasinad ja funktsionaalsust kirikuteenrist sulane, kes on seatappu ainult eemalt näinud ning lehmade poegimisest ei tea midagi. (Peategelaste perekonna ja peresuhete värvikate kirjelduste juures tuleb mõistagi arvestada ka kirjeldaja iga: kes ikka teismelisena oma vanemates midagi normaalset näeb. Pealegi jagub jutustajal pere aadressil aeg-ajalt siiski ka soojemaid sõnu, näiteks lk 41: “Saate aru küll, üksinda, ainult enda tarbeks, oma naise matustelt varastada, see ei ole meie perekonnale omane.”)
Tuleb igatahes nõustuda Paavo Matsiniga, et head raamatud võivad kõnelda ja neil päevil pigem kõnelevadki maaelust (Viide 7) – meenutagem kas või Andrus Kasemaad ja Ott Kiluskit. Oleks siinkirjutaja möödunud aastal usinamalt arvustusi kirjutanud, saanuks Vaigu “täiesti siira, purjus lapse häälega” kirja pandud raamat tänavusel Vikergallupil kahe hääle asemel kindlasti kolm.
1. Tsitaatide kirjapilt siin ja edaspidi muutmata.
2. Vt intervjuud: Metafüüsika ja malemäng soojas ruumis. Küsis J. Ellmann. Müürileht, sügis 2012, nr 23.
3. ““Homo,” lisas poisike, sest ta teadis, raisk, et ma ei näe teda lüüa ja hääle järgi ei riskinud, küllap ta oli ennast solvamise momendiks Veltsi näo ette kallutanud” (lk 32).
4. Ei saa parata, et viimast lõiku lugedes kerkib vägisi silme ette Oksa kaasaegse maalitud karikatuurne kujutluspilt töötavast kirjanikust: “Kõrvalkambri oli mitmel korral kuulda, kuidas tema tugevaist tõukeist sule haarad murdusid ja kuidas ta siis jälle uue võttis. Vahel tormas ta akna juurde, avas selle ja ahmis õhku ning kirjutas siis jälle endise südidusega, – midagi nägemata, kuulmata ja kellestki eksitamata. Nii töötades olnud Oks ligi 24 tundi söömata, kuna polnud võtnud mahti einele tulla” – H. Viires, Jaan Oks Toilas. Lisandeid eluloole. Looming, 1937, nr 9, lk 1009. Vormijäljendus on stiilipuhas, aga desperaatsus vahendatud (juba seetõttugi, et kõneletakse minategelase vahendusel).
5. Vt intervjuud: K. Kressa, Mait Vaik koondas jutud noorte maapättide elust raamatuks. Eesti Päevaleht, 30.09.2013.
6. “Väiksed kaklused, üks tapmine, salaküttimine, üks varas ja lihtsalt kari lolle, tõesti ei tea, mida ühel politseinikul siin teha olnuks” (lk 19).
7. Vt P. Matsin, Paar head litakat vastu kärssa. Sirp, 23.10.2013.
21. juuli 2014
Karel Leet "Pilgukunstniku deemonlik elutarkus"
Arvustus raamatust "Tööpäeva lõpp". Ilmunud ajalehes "Sirp" 18 juulil. 2014.
Väljaandja Puiestee, toimetas Violetta Riidas, kaanepilt Sven-Erik Stamberg
Mait Vaigu kirjutisi tervikuna iseloomustab justkui mitmehäälne rabedus: teatav murenev-kärsitu viis heita kõrvalpilke, mis on korraga nii ammendamatud kui ka ilmeksimatult äratuntavad. Sellest tundliku närvikavaga loomingust on seni välja koorunud kahe teose jagu materjali. On siis aeg omasoodu küps „Tööpäeva lõpuks”, mis sisaldab kaheksat lühiproosapala aastatest 1997–2013?
Deemonlikeks muutuvad kõnealused lood ennekõike seetõttu, et viivad lugeja ennastsalgavate tegelaste rüppe, kelle mõtted, tunded ja teod jäävad äkitselt värinaid tekitavate müsteeriumidena ootele teisele poole head ja kurja. Kohtame kivinenud indiviide, sotsiaalse vilumuse minetanud endisi ja praegusi pereliikmeid, sõpru, tuttavaid, kooli- või töökaaslasi, naabreid … Mingil viisil on nad kõik inimesed, kelle suure õnne üle saavutab võidu vaimu näriv teadmine, et sündmused kannavad eneses vältimatut ainest traagikaks: „Sa olid nagu linnukoer, kes tegi tublit tööd ja kellele, saagiga peremeheni jõudnud ja selle ta jalgade ette lasknud, pähe tulistati. Uskudes veel viimase hetkeni, saba liputades, et see on uus, kummaline mäng” (lk 10).
Domineerib oskuslikult kurblooline olustik. Kodud, kuhu ei taheta minna, vanematest maha jäänud räämas kinnisvara, joomaritega palistatud poeesised, tänavanurgad või pooljuhuslikud hotellid-söögikohad annavad selleks oma panuse, millele vajutab aegruumilise pitseri võõraks jääv maa, võõraks jääv kord. Mina- või sina-vormi eelistav stiil laveerib pidevalt stiihilisusest ning afektiseisundeist kantud fragmentide vahel, muutes õhustiku filmilikult kulminatsiooninõudlikuks. Kogumikku läbiv motiivikordustele ning groteskile toetuv rohmakalt sisendusjõuline jutustamisnauding, koos kõigi eluks vajalike parastavalt põhjatute, sotsiaalselt taunitavate ettevõtmistega, soosib enese kõrval nostalgilis-filosoofilisi emotsioone, mis tegelaste silmis midagi ära otsustavad: „„Inimene peab inimest aitama, inimese pärast elama,” ütled endale ja heidad kõrvalistujale sõbraliku pilgu. Tähtis ei ole, kas see on tõsi või mitte, sest mõeldut ei saagi selliselt kaaluda, elu on kaalumatu, nagu hetk, mis ei ole sekund või aja väikseim osa” (lk 89).
Meenutamine on tavatult meeleline osa inimeksistentsist. Mälu ajab nii mõnigi kord oma painajalikult vohavad siirded, millel pole tegelikkuses kogetuga vähimatki pistmist, ka kõige kaalutletumatesse otsustesse, hoides meie kavatsusi kramplikult kõhkluste mõõtmatus haardes.
Leidmaks kaitset tundmatute suuruste pealetungi eest, otsitakse jutust juttu mõistmist – arusaamist, kaas- ja tänutunnet –, mis tooks paranoilisuseni ratsionaliseerivasse argipäeva uskumise ja väärtustamise usundilist sumedust: „Sa vaatad teda ja näed, et temas on see tänulikkuse ilu, kui – nagu kõik teismelised tüdrukud ja nagu sa isegi – seisid esimest korda alasti peegli ees ja küsisid endalt (ja Jumalalt), kas ma olen kaunis. See ei ole juhuslik ilu. See ilu on loodud tänutundega, et ma olen naine ja mulle on kingitud usk, et ma võin kellelegi väga meeldida, keegi võib mind armastada. See ei ole kõrk, labane ja mööduv ilu, nagu sa lootsid. See on kasvatatud ilu. Ja see on kõige ilusam ja kõige valusam” (lk 15).
Tõepoolest: sageli tõuseb kõnealustes tekstides esile nutuse kurguga seonduv kumin. Naeratusi-naljatusigi saadab vargsi veider vajadus aidata unustada. Toimub pidev eristamine ja eraldamine. Raskemate juhtude korral kangastuvad psühhootilistest piir-situatsioonides moodustunud markantsed kujutelmad: „Tema naeratus oli ainult tema naeratus ja nii nagu ma hakkasin teda hiljem Null-tüdrukuks hüüdma nii kutsusin tema naeratust Null-tüdruku null-naeratuseks” (lk 92). Soov ja vajadus läheduse järele püsivad hingeseisundist hoolimata, ent intiimsusest meeldiv-rahustav toime hajub paratamatult, asendudes millegi enam-vähem immuunsuselaadsega – võimega tõrjuda võõrast.
See, kuidas ning millest Vaik kirjutab, kõnetab lugejat vahetult. „Tööpäeva lõpu” dogmaatilis-ettekirjutavad komponendid täpsustavad aga seejuures pigem karaktereid, mitte autori eesmärke. Viimase puhul võib eeldada järjekindlat soovi suunata lugejaskond üle vaatama rütmi, milles üks või teine inimene-vennikene, aga mõni meist raudselt, saadab mööda – vemmeldab – oma elupäevade määra. Trööstituks kujunevad hetked, mil avastatakse, et kõige trotslikult alustatuga liiguti vales suunas ja et olukorra muutmiseks on rohkem kui hilja. Meelerahu pole pelgalt arveteõiendus ega sirgeks räägitud sotid, vaid ennemini leebe ja arukas seisund; headuse ja tarkuse raskesti tabatav, aga hästi paika loksunud koosesinemine, mille kohta vene keeles öeldakse mudrõi.
Väljaandja Puiestee, toimetas Violetta Riidas, kaanepilt Sven-Erik Stamberg
Deemonlikeks muutuvad kõnealused lood ennekõike seetõttu, et viivad lugeja ennastsalgavate tegelaste rüppe, kelle mõtted, tunded ja teod jäävad äkitselt värinaid tekitavate müsteeriumidena ootele teisele poole head ja kurja. Kohtame kivinenud indiviide, sotsiaalse vilumuse minetanud endisi ja praegusi pereliikmeid, sõpru, tuttavaid, kooli- või töökaaslasi, naabreid … Mingil viisil on nad kõik inimesed, kelle suure õnne üle saavutab võidu vaimu näriv teadmine, et sündmused kannavad eneses vältimatut ainest traagikaks: „Sa olid nagu linnukoer, kes tegi tublit tööd ja kellele, saagiga peremeheni jõudnud ja selle ta jalgade ette lasknud, pähe tulistati. Uskudes veel viimase hetkeni, saba liputades, et see on uus, kummaline mäng” (lk 10).
Domineerib oskuslikult kurblooline olustik. Kodud, kuhu ei taheta minna, vanematest maha jäänud räämas kinnisvara, joomaritega palistatud poeesised, tänavanurgad või pooljuhuslikud hotellid-söögikohad annavad selleks oma panuse, millele vajutab aegruumilise pitseri võõraks jääv maa, võõraks jääv kord. Mina- või sina-vormi eelistav stiil laveerib pidevalt stiihilisusest ning afektiseisundeist kantud fragmentide vahel, muutes õhustiku filmilikult kulminatsiooninõudlikuks. Kogumikku läbiv motiivikordustele ning groteskile toetuv rohmakalt sisendusjõuline jutustamisnauding, koos kõigi eluks vajalike parastavalt põhjatute, sotsiaalselt taunitavate ettevõtmistega, soosib enese kõrval nostalgilis-filosoofilisi emotsioone, mis tegelaste silmis midagi ära otsustavad: „„Inimene peab inimest aitama, inimese pärast elama,” ütled endale ja heidad kõrvalistujale sõbraliku pilgu. Tähtis ei ole, kas see on tõsi või mitte, sest mõeldut ei saagi selliselt kaaluda, elu on kaalumatu, nagu hetk, mis ei ole sekund või aja väikseim osa” (lk 89).
Meenutamine on tavatult meeleline osa inimeksistentsist. Mälu ajab nii mõnigi kord oma painajalikult vohavad siirded, millel pole tegelikkuses kogetuga vähimatki pistmist, ka kõige kaalutletumatesse otsustesse, hoides meie kavatsusi kramplikult kõhkluste mõõtmatus haardes.
Leidmaks kaitset tundmatute suuruste pealetungi eest, otsitakse jutust juttu mõistmist – arusaamist, kaas- ja tänutunnet –, mis tooks paranoilisuseni ratsionaliseerivasse argipäeva uskumise ja väärtustamise usundilist sumedust: „Sa vaatad teda ja näed, et temas on see tänulikkuse ilu, kui – nagu kõik teismelised tüdrukud ja nagu sa isegi – seisid esimest korda alasti peegli ees ja küsisid endalt (ja Jumalalt), kas ma olen kaunis. See ei ole juhuslik ilu. See ilu on loodud tänutundega, et ma olen naine ja mulle on kingitud usk, et ma võin kellelegi väga meeldida, keegi võib mind armastada. See ei ole kõrk, labane ja mööduv ilu, nagu sa lootsid. See on kasvatatud ilu. Ja see on kõige ilusam ja kõige valusam” (lk 15).
Tõepoolest: sageli tõuseb kõnealustes tekstides esile nutuse kurguga seonduv kumin. Naeratusi-naljatusigi saadab vargsi veider vajadus aidata unustada. Toimub pidev eristamine ja eraldamine. Raskemate juhtude korral kangastuvad psühhootilistest piir-situatsioonides moodustunud markantsed kujutelmad: „Tema naeratus oli ainult tema naeratus ja nii nagu ma hakkasin teda hiljem Null-tüdrukuks hüüdma nii kutsusin tema naeratust Null-tüdruku null-naeratuseks” (lk 92). Soov ja vajadus läheduse järele püsivad hingeseisundist hoolimata, ent intiimsusest meeldiv-rahustav toime hajub paratamatult, asendudes millegi enam-vähem immuunsuselaadsega – võimega tõrjuda võõrast.
See, kuidas ning millest Vaik kirjutab, kõnetab lugejat vahetult. „Tööpäeva lõpu” dogmaatilis-ettekirjutavad komponendid täpsustavad aga seejuures pigem karaktereid, mitte autori eesmärke. Viimase puhul võib eeldada järjekindlat soovi suunata lugejaskond üle vaatama rütmi, milles üks või teine inimene-vennikene, aga mõni meist raudselt, saadab mööda – vemmeldab – oma elupäevade määra. Trööstituks kujunevad hetked, mil avastatakse, et kõige trotslikult alustatuga liiguti vales suunas ja et olukorra muutmiseks on rohkem kui hilja. Meelerahu pole pelgalt arveteõiendus ega sirgeks räägitud sotid, vaid ennemini leebe ja arukas seisund; headuse ja tarkuse raskesti tabatav, aga hästi paika loksunud koosesinemine, mille kohta vene keeles öeldakse mudrõi.
27. juuni 2014
Linda-Mari Väli arvustus raamatule "Juss ja vennad" ajakirja "Värske Rõhk" kevadnumbris 2014
Linna tagant algab teine maailm
Linda-Mari Väli arvustus raamatule "Juss ja vennad" Värske Rõhk kevadnumbris 2014
Mõned asjad ei anna end kohe kätte: läheb natuke aega ja
avanemist, et mõista ning omaks võtta. Küllap tuleks niimoodi
suhtuda ka teise inimesse – näha teda ilma isiklike
hoiakute kujundava sõelata, mis väljastpoolt tulvavat paratamatult
enda kaudu vormib. Läbi lastakse vaid tuttavlikuks
jahvatatud teemad, kuna kõik võõras jääb justkui mingi
takistuse taha, mustendades seal ähmase, moonutatud tõelusena.
Iseendast taandumine võib seega küll keeruliseks
osutuda, ent kannab samas erilisi vilju: eelkõige avaramat
vaatlust ja rikkalikumat mõistmist.
Mait Vaigu romaanidebüüt „Juss ja vennad” saaks sellise
suhtumise puhul proovikiviks. Ehmatavana mõjuv mõttemaailm
ning olustik võib alguses eemalegi tõugata, kuna
peategelased, kolm kasvueas venda, satuvad juba esimestel
lehekülgedel üsna võika seatapu korraldajateks ja see
pöörane veretöö võib pahaaimamatule lugejale üsna äkiliselt
mõjuda. Tundub, et autor pole katsunudki võimalikku
kokkupõrget vältida, pigem vastupidi: ta alustakski nagu
kõige kompromissitumast sündmusest, lastes tegevustikul
alles hiljem maheneda (kuigi mahenemiseks saab seda
nimetada vaid seatapukontekstist lähtudes) ja peategelastel
avaneda. Esimeste lehekülgede šokk üritaks justkui
pinda alt ära lüüa, et hiljem tühja koha pealt uut, puhtamat
mõistmist kasvatada.
Sellega seoses meenub Michael Hanekese film „Benny
video” (Benny´s Video, 1992), mis algab samamoodi seatapmisega,
juhatades sellega sisse ühe teismelise nihestunud
isiksuse. Kuid kui Hanekese veretöö toimub talitsetud,
eesmärgipärases ja nõnda ka pisut steriilses õhustikus, lähenedes
sellega pigem linnakeskkonnale, siis „Jussis ja vendades”
on seatapmine selgelt talurahvalik sündmus. Ühest
küljest jõhker, aga teisalt aus ja otsekohene: loomale hüpatakse
lihtsalt selga ja lüüakse talle puss kõrri, unustades
kõik eeskirjad, elektripüstolid ja moodsa maailma nõudmised.
Seatapmine on sel moel lihtsalt elu igapäevase tõsiasja
tunnistamine, toiduahela paratamatus, mille kõrvutamine
linnainimese kilekotis ostetud ribikondiga ei muuda seda
mitte õilsamaks, vaid ainult võõrdunumaks sündmuseks.
Maa ja linna vastandamine tundubki „Jussi ja vendade”
läbiva suure teemana. Neetud maaelu, praegu istuks kuskil
linnas, töötaks pangas ja ajaks raha kokku selle asemel, et siin
põllul roomata (lk 8), teeb keskmisest vennast minajutustaja
(kelle nime Mait Vaik mõneti tähendusrikkalt ütlemata jätab,
kuna nõnda saab minajutustaja autoriga justkui samaseks)
juba esimestel lehekülgedel oma suhtumise selgeks ega
väsi seda läbi terve raamatu üha vaimukamalt ja vahedamalt
üle kordamast. Kolme noormehe siunamisest
tekib kujutluspilt, et maa on justkui inimlapse
piinamiseks välja mõeldud karistuskoloonia,
millele vastanduseks seatakse pidevalt linn:
unelm, mis kujuteldava varjuna maa jõleda
tegelikkuse kohal ripub. Maad samastatakse
tammsaarelikult töö ja vaevaga; ühe kindlameelse
talupoja kirjeldust võiks sama hästi kasutada ka
Vargamäe Andrese iseloomustamiseks: Ta oli sedasorti õige
mees, kes teab kindlalt, et üks inimese püha kohus on tema
töö. [---] Kuna ta oli nii õige, tegi kõik õigesti, ei andunud elumõnudele,
ei läinud väiksematelegi kompromissidele, säilitas
alati oma kaasasündinud väärikuse, siis oli ta ka pisut rõõmutu,
kuid veelgi nukram, seda kahjuks ka ta lähikondlased (lk 47).
Tammsaare ikoonilises epopöas võib samuti näha teatavat
maa ja linna vastandusliini, kus „Tõe ja õiguse” kangelase
Indreku rännak läbi viie köite kajastab otsekui eestlase teekonda
maalt linna, kusjuures lõpuks jõuab peategelane ju
uuesti maale. Olgugi, et Vargamäe jääb kõigele vaevale (või
ehk isegi armastusele) vaatamata üsna kõledaks paigaks.
„Jussis ja vendades” jõuavad peategelased samuti maale
tagasi, ehkki seda psühholoogilisemas võtmes, leppides
lõpuks oma koha ja saatusega. Nähes Vaigu teoses eelkõige
kasvuromaani, saab peategelaste maavaenust justkui
mingi üldisema, essentsiaalsema konflikti väljendus, milles
kajastuvad sirguva inimese kohanemisraskused, tema iseseisvumistahte
ja -hirmu vastuoluline põimumine. Sellises
käsitluses kumaks maavaenu sügavama põhjusena isa patriarhaalne
ülemvõim, ümbritseva kogukonna näiline piiratus
ja üldinimlik eksistentsiaalne võõristustunne, mis nii paljudele
kirjanduslikele kangelastele (ka Tammsaare Indrekule),
kui mitte inimsoole üldse, omane on. Kolm venda ongi võõrdunud
– nad on võõrdunud oma pere- ja kogukonnast ning
samamoodi on kogukond võõrdunud neist. Vendade pöörased
vembud, nende mõtlematu ja mõõdutundeta käitumine
eristab neid ülejäänutest, toites ümbritsevate negatiivseid
ootusi nende suhtes üha uuesti. See on justkui suletud ring,
millest väljapääsu ei paista.
Üsna sarnane ahel joonistub välja ka Soome klassiku
Aleksis Kivi kuulsaimas teoses „Seitse venda”, mille
peategelased on samuti ennustamatu käitumisega ja satuvad
kõiksugu sekeldustesse. Kusjuures Kivi vendadest vanim,
Juhani, meenutab mitmes mõttes „Jussi ja vendade” Veltsi –
nad mõlemad on äkilise loomuga ja kangekaelsed –, samas
kui noorimad, Vaigu Juss ja Kivi Eero, lähenevad teineteisele
oma taiplikkuse ning teravuse pinnalt. Mõlema kirjaniku
kangelastes on midagi metsikut ja ohjeldamatut, nende
algatatud sündmused kulgevad pööraseid, tragikoomilisi
radu pidi, muutes nad mõneti triksterlikeks vembumeesteks,
kelle moraal ja käitumismuster irdub enamuse kokkuleppest
ning kellele pole oluline mitte niivõrd eesmärk kui mängulust.
Neis [Veltsis ja keskmises vennas] on instinktid küll analüüsivõimest
kiiremad (lk 53), võtab üks „Jussi ja vendade”
kõrvaltegelastest olukorra kokku. Vaigu ja Kivi kangelased
tegutsevad mingist pidevast innust kantuna. Isegi siis, kui
nad oma tegude tagajärgi tunnistavad, ei tee nad vajalikke
järeldusi, et järgmine kord sarnasest olukorrast pääseda.
Mõlemad romaanid käivad kompositsiooniliselt küll ühte
jalga – vendade pöörased seiklused, nende võõrandumine
ümberkaudsest kogukonnast ja lõpuks iseseisvumine –, ent
kui „Jussi ja vendade” selgrooks on kolme noormehe suhe
oma isaga, siis „Seitsmes vennas” sarnane karakter puudub.
Isakuju ongi vist Vaigu poolt kõige põhjalikumalt lahti
kirjutatud tegelane terves raamatus. Tema arutluste kaudu
kujuneb psühholoogiliselt täiesti usutav ja huvitav karakter,
ehkki autori eesmärgiks pole ilmselt olnud psühholoogilise
romaani kirjutamine, nagu me seda tavakontekstis tunneme:
isakuju väljendab rohkem mingit maailmavaadet ja on arvatavasti
vajalik kolme venna mässumeelsuse avamiseks. Isa
on maa sool, ta on elu edendaja ja harija, aga samas ka kivirähkilikult
pragmaatiline tegelane, kelle edu ja õnn seisneb
sageli kahtlase taustaga sahkerdamises. Isa lakkamatutes
arutlustes ja monoloogides väljendub talupoeglik maailmanägemus
(mis on teataval määral omane ka teistele Vaigu
kangelastele): ta vastandab end moodsale, poliitkorrektselt
suhkrusele maailmale, tunnustades selle asemel põllumeheelu
ehedust ja väge (ehkki see on loomulikult nüüdisaegset
tüüpi põllumeheelu).
Vaigu vendade maavaenus võikski näha eelnevalt oletatud
vastandumist isale ja tema maailmavaatele. Kui
Tammsaare Indrek jõuab tagasi maa (ja oma isa) juurde
pärast pool elu kestnud rännakut, Aleksis Kivi seitse venda
saavad küpseks ränkade, siirderiituse taoliste katsumuste
järel, siis Vaigu vendadel läheb asi pealtnäha libedamalt –
raamatu lõpus lahkub vanim vend poolvabatahtlikult isakodust
ning kolib oma vanaisa tallu, et alustada seal iseseisvat,
talupoeglikku elu. Nõnda saab maaga leppimine „Jussis
ja vendades” üsna sümboolseks – isa võimu alt vabanedes
kaob konflikt maaga ning hajub sisemine mäss, mis varem
pöörasesse tembutamisse ajas. Tekib tunne, et moodne maailm
pole mitte väärtus omaette, vaid hoopis noore inimese
põhjendatud vastandamisvajaduse tugipunkt, mis vajaduse
lakates ka oma mütologiseeritud tähenduse kaotab.
Tervet raamatut läbiv religioosne liingi (näiteks diakonist
sulase vestlused, isa arutlused jumalast, vendade seiklused
kirikus jne) mõjub selles kontekstis moodsa maailma vastandusena:
see on teise lähtekoha toomine peaegu kanooniliseks
muutunud teaduslikule maailmapildile, mis tunnustab
vaid empiirilisi katseid ja kogemusi. Ühes oma lõpututest
monoloogidest seletab isa poegadele: Ega ma ei arvagi, et
Jumal on iga päev ühe ja sama näoga. Ega ma ei teagi, milline
ta tegelikult on. Ma kahtlen isegi, aga ainus, milles ma ei
kahtle, on see, et ta ikka on. Ja selles, et inimene teda huvitab,
et ta suhtleb inimesega. Muidu ei oleks ta ka Jumal, vaid Suur
Pauk kosmoses, sellest ei ole mul küll sooja ega külma, olgu
ta nii võimas kui tahes (lk 80). Ühest küljest puudub sellises
suhestumises sügavam metafüüsika, ent teisalt on taolises
vaates puhast usulist kindlust, jumalikkuse igapäevast tunnustamist,
mis ongi võib olla üks kristluse peamistest voorustest
– lootuse ja lohutuse pakkumine. Ka kolme venna
vanaisa on oma surivoodil pudeli salamisi sisse smuugeldatud
viina kõrval pojapoegadega arutledes veendunud, et
läheb pärast surma paremasse kohta. Selles pole mingit
küsimustki, kuna puhas, jäägitu usk toetab teda.
„Jussis ja vendades” esinevad episoodilised kangelased
on samuti moodsale, urbaniseerunud maailmale
omamoodi vastanduseks või kontrastiks.
Põhjamaisele talupojakultuurile omaselt
annab kolme venna kodualevis tooni alkoholism,
ümberkaudsetel pole enamasti ei helgeid
tulevikuperspektiive ega mingeid suuremaid
püüdlusi: kaasaegse edukultuse silmis
liigituvad Vaigu kangelased kahtlemata „kaotajateks”.
Teisalt näib see perifeerne alev olevat
nende loomulikuks keskkonnaks. Inimesi
ja loomi raviv veterinaar, kes tervendab
kassiahastuses joodikut puhta piiritusega, ei
saakski linna kuuluda. Nagu ka kohalik konstaabel
Libe-Atsi, kes tõlgendab seadusi oma
paremat äranägemist mööda. „Jussi ja vendade” kangelased
on ühest küljest alla käinud ja korrumpeerunud, teisalt
aga mingi uut moodi sõltumatuseni jõudnud. Moodsa
maailma reeglid nagu ei puutukski enam nendesse, need
on väljaspoolsus, millega pole vajadust ega võimalustki
enam uuesti ühenduda. Samas on ääremaa ise Vaigu kangelastele
teatavaks „õigustuseks”. Edukuvandi perspektiivid
lihtsalt ei ulatu sinna ega ole seal võimalikudki. Vaid kolme
venna isa eraldub ülejäänud kogukonnast oma rikkuse ja
eduga, ent see pigem rõhutab teiste võimetust materiaalseks
eneseteostuseks.
Vaigu vendade võõristuse ja vastandamisvajaduse teise
tagamaana (isasuhte kõrval) võikski sel juhul näha üldisele
edukultusele alla jäämist: oma „saatuse” tõttu ei saagi vennad
nendesse kõrgustesse pürgida, mida ühiskond neilt näib
eeldavat. Vendade sünnikoht ja olmetingimused oleks justkui
õnnestumistele takistuseks, põhjustades pettumuse- ja
jõuetusetundest tekkivat eesmärgitut mässu. Sel moel resoneerub
„Juss ja vennad” paari aasta eest Ott Kiluskilt ilmunud
romaaniga „Veidrikud ja võpatused”, mis räägib samuti
noore inimese elust väljaspool „sündmuste” keerist, perifeerses
Peipsi alevis. Ka seal on maa mõnes mõttes nagu
mingi tõrjutute ääreala, kuhu jäävad maha need, kes pole
mingil põhjusel veel linna jõudnud. Moodustub kogukond,
mis on küll ülejäänud maailma tavade ja tegemistega kursis,
ent jääb samal ajal sellest välja; linn on olemas, aga see
eksisteerib pigem kujutlustes kui tegeliku kogemuse tasandil.
Ka seal lokkab alkoholism ja enamus tegelaskujudest on
pisut paadunud. Sealjuures tunneb noor peategelane aga
tuttavat eksistentsiaalset võõristust, mis kumab läbi tema
kasvuloo. Kuid kui Kiluski jutustajapositsioonis väljendub
vaikse vaatlemise melanhoolne kargus, siis Vaigu stiil eristub
oma jõulise tooni ja jõhkravõitu otsekohesusega. Ühest
küljest on minategelase jutustamisviisis ja sündmustikus
noorteromaanile omast hoogu ja enesekesksust, teisalt kulgeb
see lähenemine üsna tavapäratult keskkonnast tingitud
enesepositsioneerimise kaudu.
Vaik näibki kajastavat mingit hoopis teist tüüpi, eesti
kaasaegses kirjanduses üsna tundmatut olukorda ning
maailmanägemust. Kui minajutustaja oma hoogsal toonil
külakiige süütamisest või bordelliäri kavandamisest räägib,
pole selles ehtsale noortevaimule omaselt midagi moraliseerivat
ega eriti põhjendatutki. Alles „Jussi ja vendade”
kulminatsioonis, raamatu lõpuosas toimub vendades justkui
mingi murdumine. Pidevate vempude kaootiline koomika
võtab uue, traagilise näo. Noorte sünnipäevapeole, kuhu
kolm venda sulandumisraskusi trotsides ikkagi lähevad, saabuvad
maakonna kõige kohutavamad rusikakangelased (lk 98)
ja vennad näevad end korraga kõrvalt: kolm jõmmi irvitasid
autole toetudes, selles eas, kus suudetakse täna veel taburet
pilbasteks peksta, aastake edasi on aga ka taarakoti tassimine
paras pingutus (lk 98). Jutustaja lisab, et [---] selliste esmane
soov pole mitte peksta, seda nagunii, aga kuskilt noorusest
jäänud kihk üle olla, hirmutada ja alandada (lk 98–99) ning
selle tähelepaneku valguses vennad justkui näeksid, kuhu
nende valitud rada võib viia. Kolme venna pöörane, põrmustav
rünnak „rusikakangelastele” oleks sellest nägemusest
tingitud ängi väljendus, katse rünnata oleviku kaoses
kumavat trööstitut tulevikuperspektiivi, mis võidu saavutamisega
kummutatakse. Teisalt õõnestab vägivallavajadus
iseenesest võimaliku muutumise jalgealust. Jõutakse
tupikusse, millest läbi pääsemiseks peab kasutama mingit
hoopis uutmoodi, alles tundmatut lähenemist.
Pöörasele seatapule ja metsikutele vempudele, nooruse
uljusele, hooletusele ja rõõmule järgneb seega küpseks
saamine, iseseisvumine ning mingi püsivama maailmapildi
esimeste võrsete tärkamine. Esitatakse endale paratamatu
küsimus, mida tõeliselt tahta: vanimal vennal on selleks ilmselt
iseseisvus ja enesetõestamine, keskmisel ülidiskreetselt
edastatud armastusliin „korraliku” tüdruku vastu (mis
on jälle omamoodi sümboolne, sest just valitud tüdruk näib
esindavat tammsaarelikku maaideaali töökuse ja talitsetusega)
ja noorimal tahe jõuda kusagile mujale, kaugemale või
paremasse kohta, kuhu üha pöörasemaks muutuv tembutamine
paistab viivat. Sellise kasvuromaanina sobiks „Juss ja
vennad” kindlasti noorema generatsiooni lugemisvarasse,
ent samas paistab see teos piisavalt mitmemõõtmelisena,
et säärased žanripiirangud ületada. Vaigu maailmaga kaasa
võnkumiseks polegi vist vaja muud, kui vaid natuke avatust,
et heita hetkeks kõrvale see sõel, mis meid teiste inimeste
ja maailmanägemuste tõelisest mõistmisest lahutab.
Linda-Mari Väli arvustus raamatule "Juss ja vennad" Värske Rõhk kevadnumbris 2014
Mõned asjad ei anna end kohe kätte: läheb natuke aega ja
avanemist, et mõista ning omaks võtta. Küllap tuleks niimoodi
suhtuda ka teise inimesse – näha teda ilma isiklike
hoiakute kujundava sõelata, mis väljastpoolt tulvavat paratamatult
enda kaudu vormib. Läbi lastakse vaid tuttavlikuks
jahvatatud teemad, kuna kõik võõras jääb justkui mingi
takistuse taha, mustendades seal ähmase, moonutatud tõelusena.
Iseendast taandumine võib seega küll keeruliseks
osutuda, ent kannab samas erilisi vilju: eelkõige avaramat
vaatlust ja rikkalikumat mõistmist.
Mait Vaigu romaanidebüüt „Juss ja vennad” saaks sellise
suhtumise puhul proovikiviks. Ehmatavana mõjuv mõttemaailm
ning olustik võib alguses eemalegi tõugata, kuna
peategelased, kolm kasvueas venda, satuvad juba esimestel
lehekülgedel üsna võika seatapu korraldajateks ja see
pöörane veretöö võib pahaaimamatule lugejale üsna äkiliselt
mõjuda. Tundub, et autor pole katsunudki võimalikku
kokkupõrget vältida, pigem vastupidi: ta alustakski nagu
kõige kompromissitumast sündmusest, lastes tegevustikul
alles hiljem maheneda (kuigi mahenemiseks saab seda
nimetada vaid seatapukontekstist lähtudes) ja peategelastel
avaneda. Esimeste lehekülgede šokk üritaks justkui
pinda alt ära lüüa, et hiljem tühja koha pealt uut, puhtamat
mõistmist kasvatada.
Sellega seoses meenub Michael Hanekese film „Benny
video” (Benny´s Video, 1992), mis algab samamoodi seatapmisega,
juhatades sellega sisse ühe teismelise nihestunud
isiksuse. Kuid kui Hanekese veretöö toimub talitsetud,
eesmärgipärases ja nõnda ka pisut steriilses õhustikus, lähenedes
sellega pigem linnakeskkonnale, siis „Jussis ja vendades”
on seatapmine selgelt talurahvalik sündmus. Ühest
küljest jõhker, aga teisalt aus ja otsekohene: loomale hüpatakse
lihtsalt selga ja lüüakse talle puss kõrri, unustades
kõik eeskirjad, elektripüstolid ja moodsa maailma nõudmised.
Seatapmine on sel moel lihtsalt elu igapäevase tõsiasja
tunnistamine, toiduahela paratamatus, mille kõrvutamine
linnainimese kilekotis ostetud ribikondiga ei muuda seda
mitte õilsamaks, vaid ainult võõrdunumaks sündmuseks.
Maa ja linna vastandamine tundubki „Jussi ja vendade”
läbiva suure teemana. Neetud maaelu, praegu istuks kuskil
linnas, töötaks pangas ja ajaks raha kokku selle asemel, et siin
põllul roomata (lk 8), teeb keskmisest vennast minajutustaja
(kelle nime Mait Vaik mõneti tähendusrikkalt ütlemata jätab,
kuna nõnda saab minajutustaja autoriga justkui samaseks)
juba esimestel lehekülgedel oma suhtumise selgeks ega
väsi seda läbi terve raamatu üha vaimukamalt ja vahedamalt
üle kordamast. Kolme noormehe siunamisest
tekib kujutluspilt, et maa on justkui inimlapse
piinamiseks välja mõeldud karistuskoloonia,
millele vastanduseks seatakse pidevalt linn:
unelm, mis kujuteldava varjuna maa jõleda
tegelikkuse kohal ripub. Maad samastatakse
tammsaarelikult töö ja vaevaga; ühe kindlameelse
talupoja kirjeldust võiks sama hästi kasutada ka
Vargamäe Andrese iseloomustamiseks: Ta oli sedasorti õige
mees, kes teab kindlalt, et üks inimese püha kohus on tema
töö. [---] Kuna ta oli nii õige, tegi kõik õigesti, ei andunud elumõnudele,
ei läinud väiksematelegi kompromissidele, säilitas
alati oma kaasasündinud väärikuse, siis oli ta ka pisut rõõmutu,
kuid veelgi nukram, seda kahjuks ka ta lähikondlased (lk 47).
Tammsaare ikoonilises epopöas võib samuti näha teatavat
maa ja linna vastandusliini, kus „Tõe ja õiguse” kangelase
Indreku rännak läbi viie köite kajastab otsekui eestlase teekonda
maalt linna, kusjuures lõpuks jõuab peategelane ju
uuesti maale. Olgugi, et Vargamäe jääb kõigele vaevale (või
ehk isegi armastusele) vaatamata üsna kõledaks paigaks.
„Jussis ja vendades” jõuavad peategelased samuti maale
tagasi, ehkki seda psühholoogilisemas võtmes, leppides
lõpuks oma koha ja saatusega. Nähes Vaigu teoses eelkõige
kasvuromaani, saab peategelaste maavaenust justkui
mingi üldisema, essentsiaalsema konflikti väljendus, milles
kajastuvad sirguva inimese kohanemisraskused, tema iseseisvumistahte
ja -hirmu vastuoluline põimumine. Sellises
käsitluses kumaks maavaenu sügavama põhjusena isa patriarhaalne
ülemvõim, ümbritseva kogukonna näiline piiratus
ja üldinimlik eksistentsiaalne võõristustunne, mis nii paljudele
kirjanduslikele kangelastele (ka Tammsaare Indrekule),
kui mitte inimsoole üldse, omane on. Kolm venda ongi võõrdunud
– nad on võõrdunud oma pere- ja kogukonnast ning
samamoodi on kogukond võõrdunud neist. Vendade pöörased
vembud, nende mõtlematu ja mõõdutundeta käitumine
eristab neid ülejäänutest, toites ümbritsevate negatiivseid
ootusi nende suhtes üha uuesti. See on justkui suletud ring,
millest väljapääsu ei paista.
Üsna sarnane ahel joonistub välja ka Soome klassiku
Aleksis Kivi kuulsaimas teoses „Seitse venda”, mille
peategelased on samuti ennustamatu käitumisega ja satuvad
kõiksugu sekeldustesse. Kusjuures Kivi vendadest vanim,
Juhani, meenutab mitmes mõttes „Jussi ja vendade” Veltsi –
nad mõlemad on äkilise loomuga ja kangekaelsed –, samas
kui noorimad, Vaigu Juss ja Kivi Eero, lähenevad teineteisele
oma taiplikkuse ning teravuse pinnalt. Mõlema kirjaniku
kangelastes on midagi metsikut ja ohjeldamatut, nende
algatatud sündmused kulgevad pööraseid, tragikoomilisi
radu pidi, muutes nad mõneti triksterlikeks vembumeesteks,
kelle moraal ja käitumismuster irdub enamuse kokkuleppest
ning kellele pole oluline mitte niivõrd eesmärk kui mängulust.
Neis [Veltsis ja keskmises vennas] on instinktid küll analüüsivõimest
kiiremad (lk 53), võtab üks „Jussi ja vendade”
kõrvaltegelastest olukorra kokku. Vaigu ja Kivi kangelased
tegutsevad mingist pidevast innust kantuna. Isegi siis, kui
nad oma tegude tagajärgi tunnistavad, ei tee nad vajalikke
järeldusi, et järgmine kord sarnasest olukorrast pääseda.
Mõlemad romaanid käivad kompositsiooniliselt küll ühte
jalga – vendade pöörased seiklused, nende võõrandumine
ümberkaudsest kogukonnast ja lõpuks iseseisvumine –, ent
kui „Jussi ja vendade” selgrooks on kolme noormehe suhe
oma isaga, siis „Seitsmes vennas” sarnane karakter puudub.
Isakuju ongi vist Vaigu poolt kõige põhjalikumalt lahti
kirjutatud tegelane terves raamatus. Tema arutluste kaudu
kujuneb psühholoogiliselt täiesti usutav ja huvitav karakter,
ehkki autori eesmärgiks pole ilmselt olnud psühholoogilise
romaani kirjutamine, nagu me seda tavakontekstis tunneme:
isakuju väljendab rohkem mingit maailmavaadet ja on arvatavasti
vajalik kolme venna mässumeelsuse avamiseks. Isa
on maa sool, ta on elu edendaja ja harija, aga samas ka kivirähkilikult
pragmaatiline tegelane, kelle edu ja õnn seisneb
sageli kahtlase taustaga sahkerdamises. Isa lakkamatutes
arutlustes ja monoloogides väljendub talupoeglik maailmanägemus
(mis on teataval määral omane ka teistele Vaigu
kangelastele): ta vastandab end moodsale, poliitkorrektselt
suhkrusele maailmale, tunnustades selle asemel põllumeheelu
ehedust ja väge (ehkki see on loomulikult nüüdisaegset
tüüpi põllumeheelu).
Vaigu vendade maavaenus võikski näha eelnevalt oletatud
vastandumist isale ja tema maailmavaatele. Kui
Tammsaare Indrek jõuab tagasi maa (ja oma isa) juurde
pärast pool elu kestnud rännakut, Aleksis Kivi seitse venda
saavad küpseks ränkade, siirderiituse taoliste katsumuste
järel, siis Vaigu vendadel läheb asi pealtnäha libedamalt –
raamatu lõpus lahkub vanim vend poolvabatahtlikult isakodust
ning kolib oma vanaisa tallu, et alustada seal iseseisvat,
talupoeglikku elu. Nõnda saab maaga leppimine „Jussis
ja vendades” üsna sümboolseks – isa võimu alt vabanedes
kaob konflikt maaga ning hajub sisemine mäss, mis varem
pöörasesse tembutamisse ajas. Tekib tunne, et moodne maailm
pole mitte väärtus omaette, vaid hoopis noore inimese
põhjendatud vastandamisvajaduse tugipunkt, mis vajaduse
lakates ka oma mütologiseeritud tähenduse kaotab.
Tervet raamatut läbiv religioosne liingi (näiteks diakonist
sulase vestlused, isa arutlused jumalast, vendade seiklused
kirikus jne) mõjub selles kontekstis moodsa maailma vastandusena:
see on teise lähtekoha toomine peaegu kanooniliseks
muutunud teaduslikule maailmapildile, mis tunnustab
vaid empiirilisi katseid ja kogemusi. Ühes oma lõpututest
monoloogidest seletab isa poegadele: Ega ma ei arvagi, et
Jumal on iga päev ühe ja sama näoga. Ega ma ei teagi, milline
ta tegelikult on. Ma kahtlen isegi, aga ainus, milles ma ei
kahtle, on see, et ta ikka on. Ja selles, et inimene teda huvitab,
et ta suhtleb inimesega. Muidu ei oleks ta ka Jumal, vaid Suur
Pauk kosmoses, sellest ei ole mul küll sooja ega külma, olgu
ta nii võimas kui tahes (lk 80). Ühest küljest puudub sellises
suhestumises sügavam metafüüsika, ent teisalt on taolises
vaates puhast usulist kindlust, jumalikkuse igapäevast tunnustamist,
mis ongi võib olla üks kristluse peamistest voorustest
– lootuse ja lohutuse pakkumine. Ka kolme venna
vanaisa on oma surivoodil pudeli salamisi sisse smuugeldatud
viina kõrval pojapoegadega arutledes veendunud, et
läheb pärast surma paremasse kohta. Selles pole mingit
küsimustki, kuna puhas, jäägitu usk toetab teda.
„Jussis ja vendades” esinevad episoodilised kangelased
on samuti moodsale, urbaniseerunud maailmale
omamoodi vastanduseks või kontrastiks.
Põhjamaisele talupojakultuurile omaselt
annab kolme venna kodualevis tooni alkoholism,
ümberkaudsetel pole enamasti ei helgeid
tulevikuperspektiive ega mingeid suuremaid
püüdlusi: kaasaegse edukultuse silmis
liigituvad Vaigu kangelased kahtlemata „kaotajateks”.
Teisalt näib see perifeerne alev olevat
nende loomulikuks keskkonnaks. Inimesi
ja loomi raviv veterinaar, kes tervendab
kassiahastuses joodikut puhta piiritusega, ei
saakski linna kuuluda. Nagu ka kohalik konstaabel
Libe-Atsi, kes tõlgendab seadusi oma
paremat äranägemist mööda. „Jussi ja vendade” kangelased
on ühest küljest alla käinud ja korrumpeerunud, teisalt
aga mingi uut moodi sõltumatuseni jõudnud. Moodsa
maailma reeglid nagu ei puutukski enam nendesse, need
on väljaspoolsus, millega pole vajadust ega võimalustki
enam uuesti ühenduda. Samas on ääremaa ise Vaigu kangelastele
teatavaks „õigustuseks”. Edukuvandi perspektiivid
lihtsalt ei ulatu sinna ega ole seal võimalikudki. Vaid kolme
venna isa eraldub ülejäänud kogukonnast oma rikkuse ja
eduga, ent see pigem rõhutab teiste võimetust materiaalseks
eneseteostuseks.
Vaigu vendade võõristuse ja vastandamisvajaduse teise
tagamaana (isasuhte kõrval) võikski sel juhul näha üldisele
edukultusele alla jäämist: oma „saatuse” tõttu ei saagi vennad
nendesse kõrgustesse pürgida, mida ühiskond neilt näib
eeldavat. Vendade sünnikoht ja olmetingimused oleks justkui
õnnestumistele takistuseks, põhjustades pettumuse- ja
jõuetusetundest tekkivat eesmärgitut mässu. Sel moel resoneerub
„Juss ja vennad” paari aasta eest Ott Kiluskilt ilmunud
romaaniga „Veidrikud ja võpatused”, mis räägib samuti
noore inimese elust väljaspool „sündmuste” keerist, perifeerses
Peipsi alevis. Ka seal on maa mõnes mõttes nagu
mingi tõrjutute ääreala, kuhu jäävad maha need, kes pole
mingil põhjusel veel linna jõudnud. Moodustub kogukond,
mis on küll ülejäänud maailma tavade ja tegemistega kursis,
ent jääb samal ajal sellest välja; linn on olemas, aga see
eksisteerib pigem kujutlustes kui tegeliku kogemuse tasandil.
Ka seal lokkab alkoholism ja enamus tegelaskujudest on
pisut paadunud. Sealjuures tunneb noor peategelane aga
tuttavat eksistentsiaalset võõristust, mis kumab läbi tema
kasvuloo. Kuid kui Kiluski jutustajapositsioonis väljendub
vaikse vaatlemise melanhoolne kargus, siis Vaigu stiil eristub
oma jõulise tooni ja jõhkravõitu otsekohesusega. Ühest
küljest on minategelase jutustamisviisis ja sündmustikus
noorteromaanile omast hoogu ja enesekesksust, teisalt kulgeb
see lähenemine üsna tavapäratult keskkonnast tingitud
enesepositsioneerimise kaudu.
Vaik näibki kajastavat mingit hoopis teist tüüpi, eesti
kaasaegses kirjanduses üsna tundmatut olukorda ning
maailmanägemust. Kui minajutustaja oma hoogsal toonil
külakiige süütamisest või bordelliäri kavandamisest räägib,
pole selles ehtsale noortevaimule omaselt midagi moraliseerivat
ega eriti põhjendatutki. Alles „Jussi ja vendade”
kulminatsioonis, raamatu lõpuosas toimub vendades justkui
mingi murdumine. Pidevate vempude kaootiline koomika
võtab uue, traagilise näo. Noorte sünnipäevapeole, kuhu
kolm venda sulandumisraskusi trotsides ikkagi lähevad, saabuvad
maakonna kõige kohutavamad rusikakangelased (lk 98)
ja vennad näevad end korraga kõrvalt: kolm jõmmi irvitasid
autole toetudes, selles eas, kus suudetakse täna veel taburet
pilbasteks peksta, aastake edasi on aga ka taarakoti tassimine
paras pingutus (lk 98). Jutustaja lisab, et [---] selliste esmane
soov pole mitte peksta, seda nagunii, aga kuskilt noorusest
jäänud kihk üle olla, hirmutada ja alandada (lk 98–99) ning
selle tähelepaneku valguses vennad justkui näeksid, kuhu
nende valitud rada võib viia. Kolme venna pöörane, põrmustav
rünnak „rusikakangelastele” oleks sellest nägemusest
tingitud ängi väljendus, katse rünnata oleviku kaoses
kumavat trööstitut tulevikuperspektiivi, mis võidu saavutamisega
kummutatakse. Teisalt õõnestab vägivallavajadus
iseenesest võimaliku muutumise jalgealust. Jõutakse
tupikusse, millest läbi pääsemiseks peab kasutama mingit
hoopis uutmoodi, alles tundmatut lähenemist.
Pöörasele seatapule ja metsikutele vempudele, nooruse
uljusele, hooletusele ja rõõmule järgneb seega küpseks
saamine, iseseisvumine ning mingi püsivama maailmapildi
esimeste võrsete tärkamine. Esitatakse endale paratamatu
küsimus, mida tõeliselt tahta: vanimal vennal on selleks ilmselt
iseseisvus ja enesetõestamine, keskmisel ülidiskreetselt
edastatud armastusliin „korraliku” tüdruku vastu (mis
on jälle omamoodi sümboolne, sest just valitud tüdruk näib
esindavat tammsaarelikku maaideaali töökuse ja talitsetusega)
ja noorimal tahe jõuda kusagile mujale, kaugemale või
paremasse kohta, kuhu üha pöörasemaks muutuv tembutamine
paistab viivat. Sellise kasvuromaanina sobiks „Juss ja
vennad” kindlasti noorema generatsiooni lugemisvarasse,
ent samas paistab see teos piisavalt mitmemõõtmelisena,
et säärased žanripiirangud ületada. Vaigu maailmaga kaasa
võnkumiseks polegi vist vaja muud, kui vaid natuke avatust,
et heita hetkeks kõrvale see sõel, mis meid teiste inimeste
ja maailmanägemuste tõelisest mõistmisest lahutab.
9. juuni 2014
"Tööpäeva lõpp"
Ilmus minu uus proosateost "Tööpäeva lõpp" Kokkuvõte: "Tööpäeva lõpp" sisaldab kaheksat jutustust aastatest 1997-2013. Lehekülgedelt leiab nii üksindust, hullust ja inimestevahelisi suhteid.
Raamat on müügil Apollos ja Rahvaraamatus
Raamat on müügil Apollos ja Rahvaraamatus
29. märts 2014
Sõpruse Puiestee esinemised aprillis
Sõpruse Puiestee
11. aprillil Tartus, Genialistide klubis
12. aprillil Tallinnas,Nõmmel, Von Glehni pubis (Pärnu mnt 326)
11. aprillil Tartus, Genialistide klubis
12. aprillil Tallinnas,Nõmmel, Von Glehni pubis (Pärnu mnt 326)
27. märts 2014
ENSV vs Eesti Vabariik täna
ENSV vs Eesti Vabariik täna
ENSV-s möödus minu noorus ja kujunemislugu ja noorus on alati ilus aeg. Kindlasti on paljut mida ma nostalgitsen, ma ei eita seda. Kui hakata võrdlema toonase elu plusse ja miinuseid, siis võrrelda neid veel tänaste plusside ja miinustega peaksin kirjutama lehekülge sada (võibolla isegi enam). Seetõttu piirdun vaid esmasega mis meenub. Alustaksin aga väga laiapõhise argumendiga milles olen tänini veendunud. Kui tänane inimene on pahatihti stressis siis toona valitses ühiskonda üleüldine äng. Need on kaks erinevat mõistet kuigi viimane on märksa nähtamatum, inimene üldjuhul isegi ei teadvusta seda.
Mul on allergia teatud psühhofarmakoloogia, täpsemalt ühe rohu suhtes ja seda tarbides viib see mind tagasi seisundisse millisena tundsin ennast keskmiselt (enamuse ajast) nõukogude eestis. Ja see seisund on päris kohutav. Ma ei tarbinud neid masohismist, ei, need kaasnevad „alkoholiraviga“ ja ennem kui pihta sain, et mis seda „tunnet“ põhjustab elasin taolist „õudust“ läbi kordades (tegemist pidanuks olema muideks rahustiga).
Realistlikult vaadates tundus tulevik toona äärmiselt perspektiivitu kuigi unistusi oli muidugi lademetes (nooruse värk). Kui täna arvatakse, et luulet ja luuletajaid on ossamumeie siis toona oligi luuletamine üks ja vahest ainus eneseväljendus, ringkonnas kus liikusin luuletasid praktiliselt KÕIK. Mind muide see ei tõmmanud, „luuleõhtud“ olid aga siiski elamus omaette kuna sellega kaasnes teatud õhustik ja rituaalid, küünlavalgus, vein jne. Muid eneseväljendusi praktiliselt polnudki. Joodi kohutavalt ja seda ei anna võrreldagi tänaste noorte alkoholitarbimisega (mida peetakse ka ohtlikult kõrgeks, ma ei eita). Parim asi mida nõukogude Eestist esile tõsta siis seda, et mingites „põhiväärtustes“ oldi ühel meelel ja kommunikatsiooni vähesuse tõttu uskusid teatud ringi inimesed, et nii mõtleb ja arvab kogu ühiskond, vähemalt Eesti rahvas. Hiljem osutus selline veendumus valeks, arvamusi ja ellusuhtumi oli siiski erinevaid ja see „ehmatas“, seda oli tõeliselt raske omaks võtta. Põhiväärtuseks oli siis see, et ENSV ja nõukogude ideoloogia on viimane pask ja kõik igatsevad omariiklust. Olgu lisatud, et unistused Eesti Vabariigist olid vaieldamatult idealistlikumad (aga mitte nii väga), teisalt nähti tulevikuühiskonda ikkagi Nõukogude inimese silmade läbi millel virvendas Soome TVst nähtud materiaalne heaolu. Arusaam vabadusest oli siiski pigem rahvuslik diktatuuririik, hoolitseva ja armastava diktaatori hoole all kes „rahvaga“ arvestab ja omakasupüüdmatult riiki juhib. Loomulikult nimetati seda pilti demokraatiaks aga tegelik ettekujutus oli pigem selline. Arvan, et paljuski tuleneb sellest, toona juurdunud nägemusest ja ka iseseisva eluharjumuse (mitte niivõrd mõtte) puudumisest praegune Savisaare-lembus ja üldse olemasolevate poliitklannide murdumatu võimutsemine. Kus sõna otseses mõttes süüdistatakse teineteist avalikult kõigis surmapattudes, õhtul juuakse aga kõige sõbralikumas õhkkonnas koos veini. (Meenub Califoria kaks telefonikompaniid kes kisklesid lõputult nagu olid lõputud ka omavahelised kohtuprotsessid, kuulusid aga samale omanikule. Loomulikult ei mahtunud nende vahele keegi kolmas).
Seksuaalelu oli kindlasti intensiivsem ja suhted vähem pragmaatilised, partnereid vahetusid „hoogsamalt“ ja julgen küll väita, et selline „mälestus“ ei tulene mitte minu praegusest east vaid suheldes siiski tänaste noortega usun olevat suhteliselt objektiivne. Siiski, keskealise ja 20 aastase suhe oli toona pea välistatud, „tabu“, täna kindlasti mitte. Põlvkondade vahe oli äratuntav, piirid tänasega võrreldes kordades ja kordades jäigemad.
Tõeline eneseteostus (näitus, raamat, luulekogu) algas kõige varasemalt ehk 30nendast eluaastast ja sedagi õnnega pooleks. Näitlejana võis tunnustust pälvida ka nooremana, sportlasena kindlasti. Kaklused ja vägivald olid igapäevasemad, ühiskonnas andsid tooni endised vangid, kriminaalid keda kardeti ja kellega arvestati. Tahtlike enesetappude arv oli võrreldes tänasega laes, narkomaaniat aga sisuliselt ei olnud (väga väikeses ringis kanep mis tuli venelastelt ja venemaalt), samas ei sõidetud ennast surnuks autodega ega lahkutud elust üledoosis. Praegused alkoholisurmad sõprade hulgas võib kirjutada kindlasti 80nendate arvele. Loeti palju aga ka niisama olekslemist ja mittemidagitegemist ei peetud mingiks eriliseks paheks. Piisas mõnest luuletusest kui inimene oli vähemalt omas ringkonnas juba „tegija“ (tähendab siis enamus), lisaks seltskond gurusid kes omas kvaliteetset helitehnikat ja head, välismaist plaadi või lindikogu. Kindlasti käis ka see eneseteostuse alla. (nende „langus“ seoses iseseisvumisega oli ehk kõige äkilisem ja valusam). Tegeleti muusikaga aga vahendid selleks olid äärmiselt piiratud nagu ka võimalused astuda avalikkuse ette. Kes seda suutsid positsioneerusid juba mitu trepiastet ülejäänutest kõrgemal. Kindlasti oli eneseteostuseks ka „ärikaks“ olemine, mitte küll minu ringkonnas aga omada välismaiseid rõivaid ja pudi-padi andis teatud ringkonnale identideedi ja omalaadse väärtuse. Mõttevabadus näis avaram sest paheline joonistus väga selgelt, halle toone keda vihata ja pooldada oli kordades vähem. Filosoofilises ja religiooses plaanis ahmiti suht kõike, see mis keelatud, see oli koheselt ja vaieldamatult hea ja tunnustamist väärt.
Eneseteostuse alla käis koguni oma pind, tuba, korter, vallutatud pööning või keldriurgas. Jah, mitte kõik ei olnud selliseks nahaalsuseks suutelised. Peab tunnistama, et taoliseks aktsiooniks pidi olema tõeliselt hea „haistmine“ (ka suhtlemisoskus), et sind nädala pärast välja ei tõstetud või miilits kutsutud. Parimad pinnad olid üldiselt räämas puumajad agulites mille seaduslikud elanikud alkoholilembeilsed või ise seadusega pahuksis. Siiski võis leida ka tühja mitmetoalise vanalinnas. Korteri kui terviku üürimine oli pea võimatu, küll aga leidis üüritoa kuid ikka ühele inimesele, paare ei tahetud, kardeti sekeldusi, veel sündimata last kes võis üürijale tuua kaasa märkimisväärseid jamasid kuni selleni, et tuba antigi noortele inimestele „päriseks“ (sellest ka võibolla püsisuhete haprus, lihtsalt polnud kuskil koos olla). Nagu ütles naine: siis koliti sisse ja mitte ei tõstetud välja (nagu tänapäeval). Üldiselt olid aga elamistingimused kohutavad, tihti kolm põlvkonda kahetoalises korteris, lootuses, et järgneva kümne aasta jooksul saavad vähemalt noored omaette elamise. Õnnelik lõpp oli siiski harukordne.
Kõiki restoranide/kohvikute šveitsereid ja baarmane peeti üldjuhul endisteks julgeolekutöötajateks või vähemalt kaastöölisteks. Majanduslikult kõige tasuvamateks ametiteks olidki juba eelpool mainitud: šveitser, baarman, kelner, taksojuht, meremees, kalur, torumees, lisaks neile kaevur ja osaliselt eesrindlik kolhoosnik (masinist, lüpsja). Eelisseisundis olid ka teatud tööstuskaupade kaupluste müüjad. Ka pillimeestel kes mängisid juba tunnustatud ansamblites ja käisid kolhoosipidudel ei läinud sugugi halvasti. Samas arstid, pedagoogid, insenerid, teadlased elasid suht näljapajukil ja võimalus kõrvalt teenida oli minimaalne või olematu. Varastati ja sahkerdati kõikjal ja see ei olnud mingisugune kuritegu, mõned pidasid seda koguni õõnestustegevuseks. Siiski võis vahelejäämise korral (näidisprotsessid) oodata süüdlast karm karistus. Tean juhust (ENSV-s) kus 6000 meetri niidivarguse eest mõisteti õmblejale (naisterahvas) 6 aastat reaalset vanglakaristust (iga 1000 meetri eest aasta, kokku siis 30 niidirulli). NSVLiidus sai lahtise õllemüüja surmanuhtluse kuna varastas vahu pealt (nagu uurijad välja arvutasid) oma staaži jooksul üle 30 000 rubla (ma ei tea kas karistus viidi ka täitmisele või anti inimesele armu, sellest „hoiatav“ raamat ei rääkinud, loodetavasti viimast kuna tegemist oli ka naisterahvaga). Kui ma eksi siis 15 000 rubla riigivarguse eest võis süüalust oodata kõrgeim karistusmäär. Keskmine palk oli 120-180 rubla, üle selle oli inimene juba hästitasustatud. Kaevuri ja kolhoosniku teenistus võis ulatuda koguni 500 rublani, kalur teenis kohati veelgi rohkem, meremeestel oli seoses võimalusega välismaal seilata lisaks palgale ka muid eeliseid.
Arstiabi piirdus vähesete olemasolevate medikamentidega, lisandus vereülekanne, vitamiinid, mingid antibiootikumid ning loomulikult operatsioon. Kirurgid olid üldiselt tasemel, diagnostika ja vahendid nullilähedased. Ma ei tea millal tehti Eesti Vabariigis viimane operatsioon seoses maohaavaga (ma ei pea silmas mulgustumist), nendel aastatel nagu muud võimalust ei olnudki.
Ämmaemandate käitumisest sünnitajaga ei tahaks kirjutadagi. Tean vist ainult paari ema keda ei sõimatud ja mõnitatud. Isegi abielus olevad naised teenisid ära märgistamise „lits“, „hoor“ jne. Võibolla sellest ka suhtumine, et meesgünekoloogid olid paremad kui sookaaslased.
Ma ei viitsi siin kirjutada defitsiidist, järjekordadest, tarbekaupade olematust kvaliteedist, invaliididest ja vanuritest kes olid absoluutselt teisejärgulised mitteinimesed.
Seltskonnas kus ise tiirutasin valitses veel pidev hirm, et sind ühel päeval Pagari tänavale viiakse/kutsutakse ja paljude sõpradega ka nii läks. See ei olnud toona pullitegemine ega nali. Kuidas sealt pääseti ja kas üldse sõltus paljuski uurja suvast ja inimese enda laveerimisoskusest ja järelandlikusest.
Kui aga heita kõrvale sõnavabadus ja poliitiline „tundlikus“ siis 70nendad aastad olid keskmisele eestlasele suht stabiilsed. Toidukaupade osas valitses siiski teatud sortiment (tegelikult kümnendi alguspoolel), vastutust oli suhteliselt vähe (nõme NSVLiit) ja kui omati veel enda elamispinda siis polnud nagu vigagi. Lollusi tuli muidugi kaasa mängida aga päris piitsaga kedagi ei sunnitud, üür sai kindlasti makstud ja leib laual. Keelatud kirjandusest hoiduti ja teatud ringkondadega alalhoidlikusest ei suheldud. Võimu kiruti irratsionaalselt ja omade keskel (ventiil), varastati süüdimatult. Ametlikult trükitud raamatud, kunstinäitused, teatrikülastused, kino olid kättesaadavad nagu ka soome televisoon, klassivahed laiemas plaanis vähekontrastsed, alkohol odav ja lubatud, arstiabi ja haridus tasuta ja kokkuhoidlik üliõpilane (kes prassimisest hoidus) võis elada ka 40 rublaga kuus. Jah, niru oli aga hakkama sai ja kuna puudus võrdlusmoment siis ei olnud ka tänapäevale omast silmnähtavat stressi. Küll aga oli äng, nähtamatu ja pidev hallus. 80nendatel kõik muutus, allakäik oli korraga alasti ja pöördumatu, äng aina süvenes kuniks siis perestroikani kus olme läks veelgi halvemaks kuid tekkisid esimesed lootuskiired.
Ma ei arva, et Põhja-Koreas elaksid inimesed ainult rõõmutuses, ka need kes ei kuulu eliidi hulka, rõõm on midagi sellist mida on raske või võimatu seletada, see on kingitus ja üldjuhul ei jäeta kedagi ilma. Ma muidugi ei räägi siin Korea näljahädast ega koonduslaagritest vaid keskmisest inimesest ja aastast kus supitilk ja leivakannikas ikka laual. Üldine nõmedus ei võta inimeselt siiski õnnehetki ja mida harvem ja vähem, seda magusamad nad on. Praeguses, kapitalistlikus heaoluühiskonnas toidab inimese õnnevajadust üldise arvamuse kohaselt (tunnustuse kõrval) millegi omistamine: uus auto, arvuti, telefon, ma nõustun täielikult, et kaubanduskeskustes on mõnus hängida, ei mitte ainult noortel vaid ka endal, kõikvõimalikud vidinad milleks piisab AINULT rahast ja see viimane pole tegelikult (kui ennast kokku võtta, olgu või unistuste pinnal) mingiks lõpuni ületamatuks takistuseks (olgu või Soome ehitajaks).
Kui aga sellest kaugemale vaadata siis on vabadus „olla“ äärmiselt suur ja mitmekesine, võimalusi on tõesti tuhandeid ja kas mitte nimelt see ei ole üks stressi osadest, see, et neid ei suudeta enda saamatuse, laiskuse tõttu kasutada. Mina küll stressan, et ma ei viitsi isegi väljas jalutamas käija, rääkimata reisimisest jne. Ma stressan info üleküllusest (kuigi ma ei vaata televiisorit), ebaõiglusest ja lollusest millest meid nüüd iga päev teavitatakse (ENSV-s vaikiti), ebakindlusest pidevalt muutuvas ajas, uutest seadustest, hinnatõusudest (ENSV-s haruldane (mitte küll lõpuaastatel)), klassivahedest kus mul pole üüriraha, stressan, et ma ei tee justkui midagi, et ma istun liiga palju internetis, et ma ei viitsi helistada paljudele sõpradele, ei viitsi suuremat suhelda, et mind silmnähtavalt persest tõmmatakse (ENSV-s oli see paratamatu) ja ma taas ei viitsi midagi ette võtta (kuigi võiksin), stressan sõda ja sõjahirmu, lõpetuseks stressan selle pärast, et ma ei suuda oma elu muuta... Võibolla stressan ma koguni sellest, et keegi ei otsusta enam minu eest. Kuid ma ei änga nähtamatult, paratamatusest ja möödapääsmatusest... Sealjuures, et ennast enamuse ajast ometigi normaalselt tunda ei pea ma tegelema meditatsiooniga või otseteed vanglasse tormama kui mulle ühiskonnas midagi pinda käib ja ma ei suuda enam vait olla. Halvimal juhul võidakse mind hävitada kui „täisväärtuslikku“ kodanikku, muuta naerualuseks, tembeldada hulluks aga see on siiski midagi muud kui trellid. Ma võin isegi varastada, ilma, et mind ootaks surmanuhtlus.
Ma saan kirjutada, seda avaldada, teha muusikat, lugeda mida heaks arvan ja väljendada ennast peaaegu vabalt. Ma saan... irw.
ENSV-s möödus minu noorus ja kujunemislugu ja noorus on alati ilus aeg. Kindlasti on paljut mida ma nostalgitsen, ma ei eita seda. Kui hakata võrdlema toonase elu plusse ja miinuseid, siis võrrelda neid veel tänaste plusside ja miinustega peaksin kirjutama lehekülge sada (võibolla isegi enam). Seetõttu piirdun vaid esmasega mis meenub. Alustaksin aga väga laiapõhise argumendiga milles olen tänini veendunud. Kui tänane inimene on pahatihti stressis siis toona valitses ühiskonda üleüldine äng. Need on kaks erinevat mõistet kuigi viimane on märksa nähtamatum, inimene üldjuhul isegi ei teadvusta seda.
Mul on allergia teatud psühhofarmakoloogia, täpsemalt ühe rohu suhtes ja seda tarbides viib see mind tagasi seisundisse millisena tundsin ennast keskmiselt (enamuse ajast) nõukogude eestis. Ja see seisund on päris kohutav. Ma ei tarbinud neid masohismist, ei, need kaasnevad „alkoholiraviga“ ja ennem kui pihta sain, et mis seda „tunnet“ põhjustab elasin taolist „õudust“ läbi kordades (tegemist pidanuks olema muideks rahustiga).
Realistlikult vaadates tundus tulevik toona äärmiselt perspektiivitu kuigi unistusi oli muidugi lademetes (nooruse värk). Kui täna arvatakse, et luulet ja luuletajaid on ossamumeie siis toona oligi luuletamine üks ja vahest ainus eneseväljendus, ringkonnas kus liikusin luuletasid praktiliselt KÕIK. Mind muide see ei tõmmanud, „luuleõhtud“ olid aga siiski elamus omaette kuna sellega kaasnes teatud õhustik ja rituaalid, küünlavalgus, vein jne. Muid eneseväljendusi praktiliselt polnudki. Joodi kohutavalt ja seda ei anna võrreldagi tänaste noorte alkoholitarbimisega (mida peetakse ka ohtlikult kõrgeks, ma ei eita). Parim asi mida nõukogude Eestist esile tõsta siis seda, et mingites „põhiväärtustes“ oldi ühel meelel ja kommunikatsiooni vähesuse tõttu uskusid teatud ringi inimesed, et nii mõtleb ja arvab kogu ühiskond, vähemalt Eesti rahvas. Hiljem osutus selline veendumus valeks, arvamusi ja ellusuhtumi oli siiski erinevaid ja see „ehmatas“, seda oli tõeliselt raske omaks võtta. Põhiväärtuseks oli siis see, et ENSV ja nõukogude ideoloogia on viimane pask ja kõik igatsevad omariiklust. Olgu lisatud, et unistused Eesti Vabariigist olid vaieldamatult idealistlikumad (aga mitte nii väga), teisalt nähti tulevikuühiskonda ikkagi Nõukogude inimese silmade läbi millel virvendas Soome TVst nähtud materiaalne heaolu. Arusaam vabadusest oli siiski pigem rahvuslik diktatuuririik, hoolitseva ja armastava diktaatori hoole all kes „rahvaga“ arvestab ja omakasupüüdmatult riiki juhib. Loomulikult nimetati seda pilti demokraatiaks aga tegelik ettekujutus oli pigem selline. Arvan, et paljuski tuleneb sellest, toona juurdunud nägemusest ja ka iseseisva eluharjumuse (mitte niivõrd mõtte) puudumisest praegune Savisaare-lembus ja üldse olemasolevate poliitklannide murdumatu võimutsemine. Kus sõna otseses mõttes süüdistatakse teineteist avalikult kõigis surmapattudes, õhtul juuakse aga kõige sõbralikumas õhkkonnas koos veini. (Meenub Califoria kaks telefonikompaniid kes kisklesid lõputult nagu olid lõputud ka omavahelised kohtuprotsessid, kuulusid aga samale omanikule. Loomulikult ei mahtunud nende vahele keegi kolmas).
Seksuaalelu oli kindlasti intensiivsem ja suhted vähem pragmaatilised, partnereid vahetusid „hoogsamalt“ ja julgen küll väita, et selline „mälestus“ ei tulene mitte minu praegusest east vaid suheldes siiski tänaste noortega usun olevat suhteliselt objektiivne. Siiski, keskealise ja 20 aastase suhe oli toona pea välistatud, „tabu“, täna kindlasti mitte. Põlvkondade vahe oli äratuntav, piirid tänasega võrreldes kordades ja kordades jäigemad.
Tõeline eneseteostus (näitus, raamat, luulekogu) algas kõige varasemalt ehk 30nendast eluaastast ja sedagi õnnega pooleks. Näitlejana võis tunnustust pälvida ka nooremana, sportlasena kindlasti. Kaklused ja vägivald olid igapäevasemad, ühiskonnas andsid tooni endised vangid, kriminaalid keda kardeti ja kellega arvestati. Tahtlike enesetappude arv oli võrreldes tänasega laes, narkomaaniat aga sisuliselt ei olnud (väga väikeses ringis kanep mis tuli venelastelt ja venemaalt), samas ei sõidetud ennast surnuks autodega ega lahkutud elust üledoosis. Praegused alkoholisurmad sõprade hulgas võib kirjutada kindlasti 80nendate arvele. Loeti palju aga ka niisama olekslemist ja mittemidagitegemist ei peetud mingiks eriliseks paheks. Piisas mõnest luuletusest kui inimene oli vähemalt omas ringkonnas juba „tegija“ (tähendab siis enamus), lisaks seltskond gurusid kes omas kvaliteetset helitehnikat ja head, välismaist plaadi või lindikogu. Kindlasti käis ka see eneseteostuse alla. (nende „langus“ seoses iseseisvumisega oli ehk kõige äkilisem ja valusam). Tegeleti muusikaga aga vahendid selleks olid äärmiselt piiratud nagu ka võimalused astuda avalikkuse ette. Kes seda suutsid positsioneerusid juba mitu trepiastet ülejäänutest kõrgemal. Kindlasti oli eneseteostuseks ka „ärikaks“ olemine, mitte küll minu ringkonnas aga omada välismaiseid rõivaid ja pudi-padi andis teatud ringkonnale identideedi ja omalaadse väärtuse. Mõttevabadus näis avaram sest paheline joonistus väga selgelt, halle toone keda vihata ja pooldada oli kordades vähem. Filosoofilises ja religiooses plaanis ahmiti suht kõike, see mis keelatud, see oli koheselt ja vaieldamatult hea ja tunnustamist väärt.
Eneseteostuse alla käis koguni oma pind, tuba, korter, vallutatud pööning või keldriurgas. Jah, mitte kõik ei olnud selliseks nahaalsuseks suutelised. Peab tunnistama, et taoliseks aktsiooniks pidi olema tõeliselt hea „haistmine“ (ka suhtlemisoskus), et sind nädala pärast välja ei tõstetud või miilits kutsutud. Parimad pinnad olid üldiselt räämas puumajad agulites mille seaduslikud elanikud alkoholilembeilsed või ise seadusega pahuksis. Siiski võis leida ka tühja mitmetoalise vanalinnas. Korteri kui terviku üürimine oli pea võimatu, küll aga leidis üüritoa kuid ikka ühele inimesele, paare ei tahetud, kardeti sekeldusi, veel sündimata last kes võis üürijale tuua kaasa märkimisväärseid jamasid kuni selleni, et tuba antigi noortele inimestele „päriseks“ (sellest ka võibolla püsisuhete haprus, lihtsalt polnud kuskil koos olla). Nagu ütles naine: siis koliti sisse ja mitte ei tõstetud välja (nagu tänapäeval). Üldiselt olid aga elamistingimused kohutavad, tihti kolm põlvkonda kahetoalises korteris, lootuses, et järgneva kümne aasta jooksul saavad vähemalt noored omaette elamise. Õnnelik lõpp oli siiski harukordne.
Kõiki restoranide/kohvikute šveitsereid ja baarmane peeti üldjuhul endisteks julgeolekutöötajateks või vähemalt kaastöölisteks. Majanduslikult kõige tasuvamateks ametiteks olidki juba eelpool mainitud: šveitser, baarman, kelner, taksojuht, meremees, kalur, torumees, lisaks neile kaevur ja osaliselt eesrindlik kolhoosnik (masinist, lüpsja). Eelisseisundis olid ka teatud tööstuskaupade kaupluste müüjad. Ka pillimeestel kes mängisid juba tunnustatud ansamblites ja käisid kolhoosipidudel ei läinud sugugi halvasti. Samas arstid, pedagoogid, insenerid, teadlased elasid suht näljapajukil ja võimalus kõrvalt teenida oli minimaalne või olematu. Varastati ja sahkerdati kõikjal ja see ei olnud mingisugune kuritegu, mõned pidasid seda koguni õõnestustegevuseks. Siiski võis vahelejäämise korral (näidisprotsessid) oodata süüdlast karm karistus. Tean juhust (ENSV-s) kus 6000 meetri niidivarguse eest mõisteti õmblejale (naisterahvas) 6 aastat reaalset vanglakaristust (iga 1000 meetri eest aasta, kokku siis 30 niidirulli). NSVLiidus sai lahtise õllemüüja surmanuhtluse kuna varastas vahu pealt (nagu uurijad välja arvutasid) oma staaži jooksul üle 30 000 rubla (ma ei tea kas karistus viidi ka täitmisele või anti inimesele armu, sellest „hoiatav“ raamat ei rääkinud, loodetavasti viimast kuna tegemist oli ka naisterahvaga). Kui ma eksi siis 15 000 rubla riigivarguse eest võis süüalust oodata kõrgeim karistusmäär. Keskmine palk oli 120-180 rubla, üle selle oli inimene juba hästitasustatud. Kaevuri ja kolhoosniku teenistus võis ulatuda koguni 500 rublani, kalur teenis kohati veelgi rohkem, meremeestel oli seoses võimalusega välismaal seilata lisaks palgale ka muid eeliseid.
Arstiabi piirdus vähesete olemasolevate medikamentidega, lisandus vereülekanne, vitamiinid, mingid antibiootikumid ning loomulikult operatsioon. Kirurgid olid üldiselt tasemel, diagnostika ja vahendid nullilähedased. Ma ei tea millal tehti Eesti Vabariigis viimane operatsioon seoses maohaavaga (ma ei pea silmas mulgustumist), nendel aastatel nagu muud võimalust ei olnudki.
Ämmaemandate käitumisest sünnitajaga ei tahaks kirjutadagi. Tean vist ainult paari ema keda ei sõimatud ja mõnitatud. Isegi abielus olevad naised teenisid ära märgistamise „lits“, „hoor“ jne. Võibolla sellest ka suhtumine, et meesgünekoloogid olid paremad kui sookaaslased.
Ma ei viitsi siin kirjutada defitsiidist, järjekordadest, tarbekaupade olematust kvaliteedist, invaliididest ja vanuritest kes olid absoluutselt teisejärgulised mitteinimesed.
Seltskonnas kus ise tiirutasin valitses veel pidev hirm, et sind ühel päeval Pagari tänavale viiakse/kutsutakse ja paljude sõpradega ka nii läks. See ei olnud toona pullitegemine ega nali. Kuidas sealt pääseti ja kas üldse sõltus paljuski uurja suvast ja inimese enda laveerimisoskusest ja järelandlikusest.
Kui aga heita kõrvale sõnavabadus ja poliitiline „tundlikus“ siis 70nendad aastad olid keskmisele eestlasele suht stabiilsed. Toidukaupade osas valitses siiski teatud sortiment (tegelikult kümnendi alguspoolel), vastutust oli suhteliselt vähe (nõme NSVLiit) ja kui omati veel enda elamispinda siis polnud nagu vigagi. Lollusi tuli muidugi kaasa mängida aga päris piitsaga kedagi ei sunnitud, üür sai kindlasti makstud ja leib laual. Keelatud kirjandusest hoiduti ja teatud ringkondadega alalhoidlikusest ei suheldud. Võimu kiruti irratsionaalselt ja omade keskel (ventiil), varastati süüdimatult. Ametlikult trükitud raamatud, kunstinäitused, teatrikülastused, kino olid kättesaadavad nagu ka soome televisoon, klassivahed laiemas plaanis vähekontrastsed, alkohol odav ja lubatud, arstiabi ja haridus tasuta ja kokkuhoidlik üliõpilane (kes prassimisest hoidus) võis elada ka 40 rublaga kuus. Jah, niru oli aga hakkama sai ja kuna puudus võrdlusmoment siis ei olnud ka tänapäevale omast silmnähtavat stressi. Küll aga oli äng, nähtamatu ja pidev hallus. 80nendatel kõik muutus, allakäik oli korraga alasti ja pöördumatu, äng aina süvenes kuniks siis perestroikani kus olme läks veelgi halvemaks kuid tekkisid esimesed lootuskiired.
Ma ei arva, et Põhja-Koreas elaksid inimesed ainult rõõmutuses, ka need kes ei kuulu eliidi hulka, rõõm on midagi sellist mida on raske või võimatu seletada, see on kingitus ja üldjuhul ei jäeta kedagi ilma. Ma muidugi ei räägi siin Korea näljahädast ega koonduslaagritest vaid keskmisest inimesest ja aastast kus supitilk ja leivakannikas ikka laual. Üldine nõmedus ei võta inimeselt siiski õnnehetki ja mida harvem ja vähem, seda magusamad nad on. Praeguses, kapitalistlikus heaoluühiskonnas toidab inimese õnnevajadust üldise arvamuse kohaselt (tunnustuse kõrval) millegi omistamine: uus auto, arvuti, telefon, ma nõustun täielikult, et kaubanduskeskustes on mõnus hängida, ei mitte ainult noortel vaid ka endal, kõikvõimalikud vidinad milleks piisab AINULT rahast ja see viimane pole tegelikult (kui ennast kokku võtta, olgu või unistuste pinnal) mingiks lõpuni ületamatuks takistuseks (olgu või Soome ehitajaks).
Kui aga sellest kaugemale vaadata siis on vabadus „olla“ äärmiselt suur ja mitmekesine, võimalusi on tõesti tuhandeid ja kas mitte nimelt see ei ole üks stressi osadest, see, et neid ei suudeta enda saamatuse, laiskuse tõttu kasutada. Mina küll stressan, et ma ei viitsi isegi väljas jalutamas käija, rääkimata reisimisest jne. Ma stressan info üleküllusest (kuigi ma ei vaata televiisorit), ebaõiglusest ja lollusest millest meid nüüd iga päev teavitatakse (ENSV-s vaikiti), ebakindlusest pidevalt muutuvas ajas, uutest seadustest, hinnatõusudest (ENSV-s haruldane (mitte küll lõpuaastatel)), klassivahedest kus mul pole üüriraha, stressan, et ma ei tee justkui midagi, et ma istun liiga palju internetis, et ma ei viitsi helistada paljudele sõpradele, ei viitsi suuremat suhelda, et mind silmnähtavalt persest tõmmatakse (ENSV-s oli see paratamatu) ja ma taas ei viitsi midagi ette võtta (kuigi võiksin), stressan sõda ja sõjahirmu, lõpetuseks stressan selle pärast, et ma ei suuda oma elu muuta... Võibolla stressan ma koguni sellest, et keegi ei otsusta enam minu eest. Kuid ma ei änga nähtamatult, paratamatusest ja möödapääsmatusest... Sealjuures, et ennast enamuse ajast ometigi normaalselt tunda ei pea ma tegelema meditatsiooniga või otseteed vanglasse tormama kui mulle ühiskonnas midagi pinda käib ja ma ei suuda enam vait olla. Halvimal juhul võidakse mind hävitada kui „täisväärtuslikku“ kodanikku, muuta naerualuseks, tembeldada hulluks aga see on siiski midagi muud kui trellid. Ma võin isegi varastada, ilma, et mind ootaks surmanuhtlus.
Ma saan kirjutada, seda avaldada, teha muusikat, lugeda mida heaks arvan ja väljendada ennast peaaegu vabalt. Ma saan... irw.
Tellimine:
Postitused (Atom)