Raamatust on ilmunud teine, parandatud trükk
Mait Vaiku on seni teatud ennekõike muusiku ja laulusõnade autorina. Need, kes pole Vaigu tekstide paremiku najal muusika vahendusel üles kasvanud nagu siinkirjutaja, võivad selle välja sõeluda 2012. aastal ilmunud veidi ebaühtlase tasemega debüütkogust “Kõigil on alati õigus”. Olgu öeldud, et selle luulega pole “Jussil ja vendadel” esmapilgul just palju ühist: vägisõnu seal kuigivõrd ei pruugita ja stiil on küll paiguti sarnase poolnaivistliku joonega, kuid samas märkimisväärselt tumedam ja tõsimeelsem. Erinevus tundub lausa sedavõrd suur, et autor isegi on “Jussi” avaldamist plaanides kavatsenud esineda teise nime all.(Viide 2) Et nii ei läinud, on ilmselt õigustatud, sest ühendav lüli kahe tekstiliigi vahel on kummatigi olemas: see peitub neis võpatama panevalt poeetilistes hetkedes, mis on peidus nii Vaigu lihtsa ja napi joonega luule kui ka ohtrasõnaliselt teravmeelitseva proosateksti ootamatuis paigus ning mis lisavad muidu nii maapinna lähedal kulgevale (“Jussi” puhul) või kohati teismeliselt maailmavalulevale (luule puhul) tekstile iselaadse vertikaalse mõõtme ja seavad kõik näiliselt juhusliku mingil suuremal skaalal omale kohale. Just see muudab Vaigu autoriks, kelle looming ühelt poolt on justkui väga otse suunatud kõnetama eeskätt nooremat inimest, kuid kelle tekstidest samas on raske välja kasvada – või pigem: kelle tekstidest väljakasvamist tuleks inimese tundeelu arengu seisukohalt vaadelda pigem õnnetusena.
“Jussis ja vendades” on sellised liigutavad või ülevad/ülendavad hetked ootamatute vakatuste või aeglustustena pikitud tempoka ja sõnatiheda kirjelduse vahele ühe tegusa vendadekolmiku halenaljakatest sekeldustest kusagil elu ääremaadel paiknevas maakolkas. (Sekeldused, tähendab, on valdavalt üle mõistuse naljakad, aga lõppevad enamjaolt haledalt.) Vennad püromaanitsevad jaanipeol, üritavad kodukülla rajada bordelli, kukutavad alla kiriku kroonlühtri ja läbi suveteatriprojekti, tapavad sea, matavad vanaisa, käivad sünnipäeval kaklemas ning elavad kaasa rohkete kodukandi veidrike elutee kurvidele ja käändudele. Vaigu loomingu paiknemine kusagil noorte- ja täiskasvanute maailma piiril peegeldub mõneti kõverdunult ka tema peategelasis, keda ühtaegu pelgavad ja naeravad niihästi eakaaslased kui ka vanemad ning kes ise ei kuulu õieti kummalegi poole, kui ka salamisi sooviksid (“Miks meil kunagi ilusti ei lähe?” nuuksatab vanim vend pärast klassiõe sünnipäeval tahtmatult korraldatud taplust, lk 99). Iseäranis ilmne on see noorima venna Jussi puhul, kes raamatu tutvustuses ongi ülendatud peategelase staatusesse (kuigi lugedes tundub õigustatum see tiitel omistada kas kogu kolmikule või siis pigem nimetule keskmisest vennast minajutustajale). Juss teeb kaasa ja tihti ka initsieerib vendade kõik vägiteod, üritades olla rohkem või suurem, kui tegelikult on, tõrkudes trotslikult oma kümneaastase lapsemina vastu, kellel silmad märja koha peal, rõõm ei allu alati kontrollile ja jaksugi on alles vähevõitu. Neid puudusi kompenseerib pere noorim oma manipulaatorioskuste (Viide 3) ja sõnaosavuse või “filosofeerima kippumisega” – tõsi, viimase osas tuleb pigem uskuda minajutustaja korduvat hinnangut kui teksti ennast. Aga valdavalt tegutsevad kolm venda (lisaks Jussile ja jutustajale ka vanim, keevalise loomuga tegudeinimene Velts) raamatus, nagu öeldud, ühtse löögirusikana, üksteist täiendades ja toetades. “[M]eist kolmest on Jussil liiga keerulised ideed, Veltsil talupoeglikult lihtsad ja kuigi ma ei tahaks ennast esile tõsta, siis minul just need, mis jäävad kahevahele ja ka toimivad”, nagu mainib vennastest keskmine (lk 22). Ühise või võrdse keele leiavad vennad üksnes külajoodikutega ja -hulludega ja selles suhtes ei paista tulevik Vaigu raamatu peategelaste seisukohast muidugi kõige helgem. Samas jääb sotsiaalkriitilisest toonist üle kõlama siiski mingi selgitamatu, ülev ja veidi nukker lootus – umbes nagu minategelase salasümpaatia, Lahe Joonase tütre pilgus, mis jätab mulje, “nagu ainult tema sügav kurbus silmades on see, mis maailma päästab või vähemalt meie küla noorsoo” (lk 98). Sellised pausikohad keset ärplevat dialoogi ja sündmuste möllu võivad hinge kinni või silma märjaks võtta küll; samas tõttab autor neid enamasti kohe mõne niisama mõjusa kontrastiga maandama, nõnda et ilusvalusa mõttelise armastusavalduse järel surutakse nägu ikka vanaisa matuste aegse okse järele haisvasse patja (lk 101).
“Juss ja vennad” koosneb eraldiseisvatest lugudest, mis aga on esitatud valdavalt kronoloogilises järjestuses ning mille tonaalsus muutub raamatu edenedes üsna märgatavalt. Esimeste juttude äksi täis tormakus taltub kusagil keskpaigas rahulikuks (harva pisut tüütukski) mõtiskeluks, seejärel taas tegusamaks muutudes aga võtab jutt endisest märksa melanhoolsema noodi. See kõik ei tähenda sugugi, nagu jääks vennaste ettevõtmistes raamatu edenedes nalja või hoogu vähemaks, lihtsalt neid ümbritsevas tekstis on tunda madalrõhkkonna tihenemist ja esialgse infantiilse turvatunde vähenemist: lisaks kõigele on “Juss ja vennad” oma kahe maailma piiril olemises ka täiskasvamise lugu. On aimata, et lahutamatut vendadekolmikut (“ometi oli tunne nagu miski nabanöör oleks katkenud, kui kümme minutit hiljem kahekesti edasi olime lonkinud”, lk 94) ootab ees iseseisvumine, muuhulgas ka üksteisest, ja initsiaatoriks on siingi taas kord isepäine Juss, see ise kõige pisem täis kasvaja.
Sündmused on “Jussis ja vendades” pöörased, aga veel pöörasem on siiski tekst ise. Veidrad nihked, mis seda toidavad ja raamatut käigus hoiavad, varjavad muuhulgas kavalalt, kui ka ehk mitte alati päris teadlikult, teksti autorit: lugejal jääb üksnes oletada, kas see, kes ei erista kulti emisest, on kogu elu maal elanud, kuid samas maaelust demonstratiivselt distantseeruv minategelane või hoopis põhikohaga linnapoisist autor, ja seesama küsimus – meelega või kogemata? – jääb kummitama ja kummastama tervet lugemiskogemust. Vastus pole mõistagi kuigi oluline, sest selletagi on selge, et orgaanilist vunki on tekstis rohkem kui viimastel aastatel kohtama harjunud, küsimus ise pingehoidjana aga küll.
Tegevuse aegruumis liituvad tunnusmärgid tegelaskonna (või hoopis kirjutaja enda) kogu elukogemusest: üleminekuaja maaelu avali metsikuse ja avantüristlikkuse taustal esinevad siin igapäevaste nähtustena ka internet, ATV-d ja Schengeni viisaruum kõrvuti pesueht nõukogude absurdi ja endisaegse pastoraadiõhkkonnaga. Näib, nagu kaasneks iga tegelase või tegelasrühmaga ka oma aeg (millest üheski muide ei paista kirjutaja ennast siiski lõpuni koduselt tundvat) ning nagu eksisteeriksid kõik need ajad tegevuspaigaks olevas alevikus servapidi ülestikku laotuna koos: kõik korraga, aga mitte üleni kattudes. Lugedes tekitab selline kuhjatis veidraid tajunihkeid ja pentsiku tunde, et miski nagu ei klapi, aga kõik on ometi nii õige: ühekorraga peaaegu käegakatsutavalt tõetruu ja samas otsekui väljaspool igasugust reaalset aega. Aga nii see ju ongi, eriti maal.
Lugedes meenuvad järgemööda Jaan Rannap, Aleksis Kivi, Tammsaare, Jaan Oks – vist kõik ka autori poolt ühes või teises kontekstis (mõni lausa raamatu tekstis endaski) mainitud. Üks väheseid kohti, kus autori asupaik (kui ka mitte intentsioon) kahtlusteta ilmneb, ongi nimelt neis stiilimängudes: need näitavad kätte, et kirjutaja asub siiski tekstist enesest väljaspool. Meelega-või-kogemata-küsimus ei saa siingi ühest vastust, kuid mingisugune tunnetuslik distants, vahendatus, poolmuigvel kõrvaltvaatajapilk kumab läbi nii peategelaste isa tammsaarelikust töö- ja kohtulembusest või naabritega kemplemisest pajatavatest lõikudest, vennaste “Seitsme venna” moodi rabedast ja kohmakusega segatud toimekusest, agusihvkaliku “kui kõik ausalt ära rääkida”-malli kasutamisest kui ka oksaliku kirgliku pessimismiga esitatud valanguist maaelu ohtude kohta (tugevalt kärbituna: “… kõik on jäänud elus vähemalt korra mingi masina vahele, hanguga ribidesse saanud, üle lõkke hüpates ennast ära põletanud, rääkimata nendest kordadest, millal kerisele kukuti, madalate aidauste vastu oma pea ära peksnud, väikelastel on pidev oht kuhugile tiiki, lahtisesse kaevu või allikasse uppuda, kärntõves koduloomad käivad ringi, nagu oleks see sügisene karvavahetus. … Enamasti ootavad ka loomad kantseldamist, mõttetud elajad, keda ikka veel peetakse, olen kuulnud mõistet nagu varjatud enesetapp ja see iseloomustab loomapidajat kõige täpsemalt. Valulävi on maainimesel nagu lehmal, kes isegi sünnitades häält ei tee, vaid ninaesist krõmpsutab ja see, et maalapsed on terved, tuleb nende vanemate juhmusest, kes alles pärast matuseid märkavad, et Elluke põdes vist… mingit haigust, tõenäoliselt kehvveresust”, lk 96).(Viide 4)
Lisaks seesugustele lemmikautorite jäljendusile – ning eks õigupoolest ka nimelt nende poolest – meenutab raamatu stiil aga ka hariliku “jutustava kirjandi” oma, mis minajutustajat arvestades on vahest Vaigu üks suuremaid õnnestumisi. See koolikirjandilikkus mõjub ühelt poolt ehedalt ja varjab teisalt taas kord autorit: raske on otsustada, kas nimetu minategelase orgaaniline vaimutsemine ja paigutine sisuline ja stiililine “tarka” panemine tuleneb vastava eagrupi loomuomase stiili heast tabamisest või autori enese käekirjast. Küllap siiski viimast, aga tõesõna, vaadake, kui veenev: “Juba mehe pilk ütles, et tegemist on pesueht soodaga ja Sassi lihtsameelsuses ei kahelnud küllap ka paljunäinud mustlasrahvas, kuid märkamata, et eestlane soendab endas ka ahjualust, kedagi, kes ennast näole ei anna, erinevalt lärmavast alkoholismist, mis vahel väga kõrgeid tuure võttis, suutes esineda isegi jumalusena. Kuid lisaks Sassi juhmusele ja alkohoolikust gurule elas mehes veel kolmas, justkui guru sõber, aga vahest ehk üldse pärisperemees ise, nimelt hullumeelsus, kelle väljailmumist ei osanud keegi ette ennustada” (lk 86–87). Kolmanda kooliastme eesti keele õpetajana töötanud inimesele tuleb see kõik (samuti näiteks lauselühendi süstemaatiline väärpruuk või liitlause kirjavahemärkide eiramine) tuttav ette otse elust enesest, nagu ka jutustajahääle koolipoisilik kalduvus oma internetist või telerist külge jäänud nappe või lonkavaid teadmisi ja kogu olemasolevat sõnavara selle täies juhuslikkuses igal võimalikul juhul rakendada. Vaigu raamatule on ette heidetud tegelastele ebaveenva intelligentsuse omistamist, aga nõustugem siiski autori enesega: “Aga ega seal maal tegelikult ei ela juhmimad inimesed kui Tallinnas, eriti praegu, kui interneti teel on informatsioon kättesaadav.”(Viide 5)
Elu maal on raamatus kujutatud düsfunktsionaalsena ja selle võimalikkuski õigupoolest tugeva kahtluse alla seatud. Poiste kodupaigaks on alevik, kus iialgi midagi ei juhtu (Viide 6) ning kus polegi peale hakata muud, kui õhtuti täis peaga külavaheteel kihutada – kus ei õnnestu ennast isegi ära tappa: “Türade maaelu, sa ei saa isegi aknast alla hüpata, nagu linnainimestel nii lihtne on. … Mõtlesin, et isegi kui pea ees siit korralikult paneks, siis pole ka muud kui lihtsalt suu verd täis” (lk 100). Linn seevastu on ühtaegu nii ihaldatav kui ka põlastusväärne paik, kus ühelt poolt arvatakse ees ootavat töövaba hõlbuelu, mett ja sularasva, kus aga samas elavad juhmid inimesed, kes tõelisest elust midagi ei taipa ja tegelevad kõiksugu veidrustega. Tänapäeva maaelu normaalsusena esinevad raamatus pudelist pudelini elavad ametimehed, oma fantaasiamaailmas kulgevad veidrikud, igavlevad teismelised ja peategelaste ohjeldamatult astelpajumahla kaaniv sõnakas isa, kodukandis austatud ja kodus kardetud mees, kelle tööka maamehe maski varjus kulgevat elu juhivad põhimõtted “loodus tühja kohta ei salli” ja “mis ripakil, see ära” ning kelle majapidamise jõukust näitavad tehnika viimasele sõnale vastavad põllutöömasinad ja funktsionaalsust kirikuteenrist sulane, kes on seatappu ainult eemalt näinud ning lehmade poegimisest ei tea midagi. (Peategelaste perekonna ja peresuhete värvikate kirjelduste juures tuleb mõistagi arvestada ka kirjeldaja iga: kes ikka teismelisena oma vanemates midagi normaalset näeb. Pealegi jagub jutustajal pere aadressil aeg-ajalt siiski ka soojemaid sõnu, näiteks lk 41: “Saate aru küll, üksinda, ainult enda tarbeks, oma naise matustelt varastada, see ei ole meie perekonnale omane.”)
Tuleb igatahes nõustuda Paavo Matsiniga, et head raamatud võivad kõnelda ja neil päevil pigem kõnelevadki maaelust (Viide 7) – meenutagem kas või Andrus Kasemaad ja Ott Kiluskit. Oleks siinkirjutaja möödunud aastal usinamalt arvustusi kirjutanud, saanuks Vaigu “täiesti siira, purjus lapse häälega” kirja pandud raamat tänavusel Vikergallupil kahe hääle asemel kindlasti kolm.
1. Tsitaatide kirjapilt siin ja edaspidi muutmata.
2. Vt intervjuud: Metafüüsika ja malemäng soojas ruumis. Küsis J. Ellmann. Müürileht, sügis 2012, nr 23.
3. ““Homo,” lisas poisike, sest ta teadis, raisk, et ma ei näe teda lüüa ja hääle järgi ei riskinud, küllap ta oli ennast solvamise momendiks Veltsi näo ette kallutanud” (lk 32).
4. Ei saa parata, et viimast lõiku lugedes kerkib vägisi silme ette Oksa kaasaegse maalitud karikatuurne kujutluspilt töötavast kirjanikust: “Kõrvalkambri oli mitmel korral kuulda, kuidas tema tugevaist tõukeist sule haarad murdusid ja kuidas ta siis jälle uue võttis. Vahel tormas ta akna juurde, avas selle ja ahmis õhku ning kirjutas siis jälle endise südidusega, – midagi nägemata, kuulmata ja kellestki eksitamata. Nii töötades olnud Oks ligi 24 tundi söömata, kuna polnud võtnud mahti einele tulla” – H. Viires, Jaan Oks Toilas. Lisandeid eluloole. Looming, 1937, nr 9, lk 1009. Vormijäljendus on stiilipuhas, aga desperaatsus vahendatud (juba seetõttugi, et kõneletakse minategelase vahendusel).
5. Vt intervjuud: K. Kressa, Mait Vaik koondas jutud noorte maapättide elust raamatuks. Eesti Päevaleht, 30.09.2013.
6. “Väiksed kaklused, üks tapmine, salaküttimine, üks varas ja lihtsalt kari lolle, tõesti ei tea, mida ühel politseinikul siin teha olnuks” (lk 19).
7. Vt P. Matsin, Paar head litakat vastu kärssa. Sirp, 23.10.2013.
