Üks arvustsu mida ei olegi varem postitanud. Postimees 14. märts 2017
Alvar Loog. Melanhoolia maailmameister
Ehkki Mait Vaik on minust kõigest kuus aastat vanem, on tema looming mind saatnud, vaimustanud ja ilmselt ka mõjutanud kogu mu teadliku elu, alates keskmisest puberteedieast. Tema sõnadele on kirjutatud suur hulk laule, mille väärtus pole minu jaoks nende salvestamisest möödunud üle veerandsaja aastaga vähimalgi määral kahanenud: «Mälestus tuhmub», «Valge kardina hämar valgus», «Lend», «Disco», «Igavest elu lõppevas öös» jne.
Mait Vaigu laulutekstide magusnukker melanhoolia, mis on popmuusika kohta kuidagi harjumatult kunstiküps, isiklik ja isikupärane, asendas mulle ajal, mil ma ei osanud veel piisavalt vene ja inglise keelt, edukalt seda, mida kogesin hiljem Morrissey ja Viktor Tsoi laule kuulates. Panin need kolm nime siin teadlikult ühte lausesse, püüdes subjektiivse (ning pealegi veel nostalgiast pimestatud) hinnangu varjus kirjutada arglikult kirjandusajalugu, öelda midagi, mis väärinuks avalikku väljaütlemist juba ammu.
Bob Dylan sai mullu laulutekstide eest Nobeli kirjanduspreemia, Mait Vaik on meie kohalikus mõõtkavas ära teeninud sellesama. Seda suurem heameel on tõdeda, et Vaik pälvis tänavu ametliku tunnustuse oma proosaraamatuga – olgugi et selle tekstid on kogu oma ehmatavalt kõrge kunstilise taseme juures tema luuletustega võrreldes minu jaoks selgelt ebaisikulisemad ja ebaoriginaalsemad.
Prosaistina ei näi Vaiku huvitavat mitte niivõrd oma tegelaste tegemised ja elusaatused, kuivõrd nende meeleseisundid. Ridade vahelt jookseb halli niidina seesama «Isa tuli koju»-meeleolu: elu ja unistuste purunemine, katastroofi eelaimdus, surma lähedus. Nii Vaigu luuletuste kui ka jutustuste suhteline väärtus ja originaalsus seisnevad eelkõige selles, et ta pole melanhooliat mitte üksnes poetiseerinud (seda teeb juba sajandeid kogu romantismi diskursus), vaid muutnud selle ühtlasi intellektuaalselt köitvaks.
Valust loodud ilu
Vaik räägib ühes oma uue jutukogu tekstis inimhinge sügavusest, «kus keegi kähinal hingab». Autorina meeldib talle seda kähisevat hingamist kuulatada ja jäädvustada. Vaik kirjutab pealtnäha üsna kiretult, suurema empaatia ja emotsionaalse kaasaelamiseta, andmata autorina oma tegelaste käitumisele intellektuaalseid või moraalseid hinnanguid. Samuti on ta peaaegu täiesti puhas liigse literatuursuse patust: ta ei kalasta suurt kujundit, ei tee eelmängu võimsale puändile.
Vaigu jutustuste sündmustik takerdub meeldivalt sageli peategelase psüühikasse, vajades süžeepöördeid vaid selleks, et vaadata, kuidas need protagonisti teadvuses vastu peegelduvad, milliseid tunde- ja mõttemustreid moodustavad. Vaik mõistab inimhinge peenmehaanikat ning usub, et kõige paremini avaldub see teadvuse vaba voolu peegeldavas sisemonoloogis. Selle toores ning pealtnäha toimetamata vorm, mis on kuuldavasti paljude kirjanduslike puristide jaoks puudus, kehtestab end minu jaoks Vaigu tekstide suurima isikupära ning voorusena.
Vaigu voolavalt kõnekeelne sõnakasutus on täpne ja terav nagu skalpell vilunud kirurgi käes. Kõige enam lummab mind tema aeg-ajalt slaalomimaratoni sõitev lause, mis alustab vaikselt, peaaegu lühilauseliselt, ähvardades kohe lõppeda, ent kogub siis vaikselt tuure, satub napisõnalistes kiil- ja põimlausetes mänglevalt ja otsekui muuseas kõrvalradadele, läbib hoogu kogudes mitu järjestikust teravat kurvi, säilitades sealjuures imetlusväärse süntaktilise akrobaatilisusega tasakaalu ja selge sihi, ning tuleb siis semantilist surmasõlme tehes telemark-maandumisega algse peateema juurde tagasi. Mis sunnib mind võrdluse ja väikese avansi korras nimetama kahte nime: Marcel Proust ja Robert Musil.
2. september 2018
7. juuli 2018
Taksojuht [üks vana veste]
Noh, olin taksojuht ja sõitsin hommikul, natuke enne tipptundi otse peateele. Kokkupõrge ja lisaks veel klient kes kõrval istus, sellel ei olnud ka turvavööd ja lendas läbi katuseluugi. Ise olin veits purjakil, kindlustust polnud ja too auto mis ette jäi ja millele küljepealt sisse kütsin, ühesõnaga kallis auto… Sain kohe aru, et tuleb kõva laks, nii sada tonni miinust ja läksin koomasse ära.
Seisin taeva väravas ja palusin Petsi, et ta mind sisse laseks. Mingit tahtmist tagasi maapeale ei olnud. Pets vaatas mind hetke teeseldud haletsusega ja hakkas siis jura ajama. Et ma ei olevat veel surnud ja poole persega taevas ja pooleldi elus, sellist asja siin ikka ei ole. Ütlesin, et kutsu siis Jeesus, ma räägin ise poisiga. Peetrus puikles, ei tahtnud kuidagi, keeras ennast viimaks küljega, vist selleks, et ma numbrit ei näeks ja helistas kusagile. Ja kõne lõppedes teadustas, et Jeesus oleks ehk tulnud aga Isa ei lubanud. Et mingi suva taksojuht.
Läksin siis põrgusse. Seisin põrgu väravas. Kurat oli ka kohe platis. “Mis vaja?”
Ütlesin, et tehku siva sada tonni (tegelikult ütlesin vist suurema summa, et endale ka midagi jääks.) Et diil selline, et mina annan kohe hinge ära ja tema raha. Kurat vastu, et hing on ikka rohkem Jumala asi ja kohe nii ka ei saa. Aga uuris siiski kui palju ma varastanud, petnud või kurja teinud olen.
Vastasin täiesti ausalt, et sellest avariist ei saanud kahjuks keegi surma.
“Kümme tonni saad, mitte rohkem. Oleks sa poliitik, arst või vaimulik, palun, ei oleks ka miljonist kahju”, ohkas kurat. Ta ikka tahtis mu hinge, seda oli kohe näha. Hehee, hakkasime siis kauplema. Küsisin krediiti. Et ma võin kellegi ära tappa... Ettekavatsetult. Aga Kurat ei tahtnud nõus olla. Oli selline kahtlustav. “Aga mis ma siis teen kui sa kahetsema hakkad. Need neetud mõrtsukad hakkavad alati pärast kahetsema.“ Ja sülitas põrgu põrandale.
“No mis see sada tonni sulle siis ära ei ole, selle kümpa ma mängin kohe maha.”
“Hahaa”, tõmbas Kurat mu vahele, “Alguses küsisid rohkem. Ja kui sa veel mängusõltlane oled no siis pole ju muud kui üks pidev hala ja palved taeva poole.“ Ja vaidleb raisk. “Mulle ei meeldi tünni saada, põhimõtte värk. Sõltlasi ei saa usaldada.” Ja ei andnud.
Läksin Surma juurde. Surm, hea tüüp, seisin vennikese väravas, selle punase joone ees millest ei tasu eriti üle astuda, tuleb vaikselt selja tagant, patsutab õlale. Ma pidin ennast surnuks ehmata, peaaegu oleks üle selle lollaka triibu kukkunud.
“Taksojuht, noh selge, said nuga jah?”
Ütlesin et saanud, suva avarii.
Surm muutus tõsiseks, kobis sinna, üle oma punase joone. “Ei tapetudki ära. Muidu teid siiberdab siin pidevalt.”
Tulid mingid sepad ja läksid üle joone. Noh, ma mõtlesin, et astuks ka. Surm tabas ära ja puksis tagasi. “Sina sitt siit üle ei astu, mul on Kuradiga kokkulepe, et niisama ei tule keegi, mine tee pattu edasi kui sind juba ellu jäeti.”
Ma ütlesin, et kamoon ma olen koomas, mis jura ta ajab, mis pattu ma enam teen.
Noh, me hakkasime tõuklema. Olen päris okei kaalu vend ja Surma võttis tublisti võhmale, ma sain juba ühe jalaga üle selle joone kui Surm, viimases hädas küsis mida ma üldse tahan. Rahunesime maha, ütlesin, et tahaks sadat tonni. Ja sulas. Et järgmisel korral võtku mu elust kümme aastat maha.
“Suitsetad ja jood ka või?”
Arvasin, et see tuleb kasuks ja ütlesin, et muidugi.
“Sajast tuhandest teeb see, et sa suitseta ja jood miinus kakskümmend, see, et sa taksojuht oled teeb miinus kolmkümmend ja see, et sa juba koomas oled…”, Surm hakkas naerma ja ütles, et ma olen talle võlgu.
Küsisin, et kes see fakk teil siin üldse pealik on ja Surm vastas, et Jumal muidugi ja kas ma üldse seal üleval käisin. Ütlesin, et kelleks ta mind peab, nahhui mul oli kindlasti vaja kohe siia alla pimedusse ronida.
Surm küsis keda ma seal nägin ja vastasin, et ainult Petsi.
Surm ohkas ja lausus, et siis on lood küll halvad kui kedagi rohkemat ei tulnud, oleks mõni ingelgi olnud. “Tead mis, sul tuleb ikka maapeale tagasi minna ja oodata.”
Nii ma siis tulingi koomast välja, võlad ja trahvid kaelas, kannatanu, see kes läbi katseluugi lendas tahab ka veel valuraha, lihtsent ja load võeti ära, naine lasi ka viimaks lõplikult jalga. Elan kassiga kahekesti ja teen all poes transat. Vähemalt selles mõttes hea, et vahemaad ja kiirused on väikesed.
Seisin taeva väravas ja palusin Petsi, et ta mind sisse laseks. Mingit tahtmist tagasi maapeale ei olnud. Pets vaatas mind hetke teeseldud haletsusega ja hakkas siis jura ajama. Et ma ei olevat veel surnud ja poole persega taevas ja pooleldi elus, sellist asja siin ikka ei ole. Ütlesin, et kutsu siis Jeesus, ma räägin ise poisiga. Peetrus puikles, ei tahtnud kuidagi, keeras ennast viimaks küljega, vist selleks, et ma numbrit ei näeks ja helistas kusagile. Ja kõne lõppedes teadustas, et Jeesus oleks ehk tulnud aga Isa ei lubanud. Et mingi suva taksojuht.
Läksin siis põrgusse. Seisin põrgu väravas. Kurat oli ka kohe platis. “Mis vaja?”
Ütlesin, et tehku siva sada tonni (tegelikult ütlesin vist suurema summa, et endale ka midagi jääks.) Et diil selline, et mina annan kohe hinge ära ja tema raha. Kurat vastu, et hing on ikka rohkem Jumala asi ja kohe nii ka ei saa. Aga uuris siiski kui palju ma varastanud, petnud või kurja teinud olen.
Vastasin täiesti ausalt, et sellest avariist ei saanud kahjuks keegi surma.
“Kümme tonni saad, mitte rohkem. Oleks sa poliitik, arst või vaimulik, palun, ei oleks ka miljonist kahju”, ohkas kurat. Ta ikka tahtis mu hinge, seda oli kohe näha. Hehee, hakkasime siis kauplema. Küsisin krediiti. Et ma võin kellegi ära tappa... Ettekavatsetult. Aga Kurat ei tahtnud nõus olla. Oli selline kahtlustav. “Aga mis ma siis teen kui sa kahetsema hakkad. Need neetud mõrtsukad hakkavad alati pärast kahetsema.“ Ja sülitas põrgu põrandale.
“No mis see sada tonni sulle siis ära ei ole, selle kümpa ma mängin kohe maha.”
“Hahaa”, tõmbas Kurat mu vahele, “Alguses küsisid rohkem. Ja kui sa veel mängusõltlane oled no siis pole ju muud kui üks pidev hala ja palved taeva poole.“ Ja vaidleb raisk. “Mulle ei meeldi tünni saada, põhimõtte värk. Sõltlasi ei saa usaldada.” Ja ei andnud.
Läksin Surma juurde. Surm, hea tüüp, seisin vennikese väravas, selle punase joone ees millest ei tasu eriti üle astuda, tuleb vaikselt selja tagant, patsutab õlale. Ma pidin ennast surnuks ehmata, peaaegu oleks üle selle lollaka triibu kukkunud.
“Taksojuht, noh selge, said nuga jah?”
Ütlesin et saanud, suva avarii.
Surm muutus tõsiseks, kobis sinna, üle oma punase joone. “Ei tapetudki ära. Muidu teid siiberdab siin pidevalt.”
Tulid mingid sepad ja läksid üle joone. Noh, ma mõtlesin, et astuks ka. Surm tabas ära ja puksis tagasi. “Sina sitt siit üle ei astu, mul on Kuradiga kokkulepe, et niisama ei tule keegi, mine tee pattu edasi kui sind juba ellu jäeti.”
Ma ütlesin, et kamoon ma olen koomas, mis jura ta ajab, mis pattu ma enam teen.
Noh, me hakkasime tõuklema. Olen päris okei kaalu vend ja Surma võttis tublisti võhmale, ma sain juba ühe jalaga üle selle joone kui Surm, viimases hädas küsis mida ma üldse tahan. Rahunesime maha, ütlesin, et tahaks sadat tonni. Ja sulas. Et järgmisel korral võtku mu elust kümme aastat maha.
“Suitsetad ja jood ka või?”
Arvasin, et see tuleb kasuks ja ütlesin, et muidugi.
“Sajast tuhandest teeb see, et sa suitseta ja jood miinus kakskümmend, see, et sa taksojuht oled teeb miinus kolmkümmend ja see, et sa juba koomas oled…”, Surm hakkas naerma ja ütles, et ma olen talle võlgu.
Küsisin, et kes see fakk teil siin üldse pealik on ja Surm vastas, et Jumal muidugi ja kas ma üldse seal üleval käisin. Ütlesin, et kelleks ta mind peab, nahhui mul oli kindlasti vaja kohe siia alla pimedusse ronida.
Surm küsis keda ma seal nägin ja vastasin, et ainult Petsi.
Surm ohkas ja lausus, et siis on lood küll halvad kui kedagi rohkemat ei tulnud, oleks mõni ingelgi olnud. “Tead mis, sul tuleb ikka maapeale tagasi minna ja oodata.”
Nii ma siis tulingi koomast välja, võlad ja trahvid kaelas, kannatanu, see kes läbi katseluugi lendas tahab ka veel valuraha, lihtsent ja load võeti ära, naine lasi ka viimaks lõplikult jalga. Elan kassiga kahekesti ja teen all poes transat. Vähemalt selles mõttes hea, et vahemaad ja kiirused on väikesed.
27. aprill 2018
Arvustus Tarmo Tederi romaanile "Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed"
Tarmo Teder, "Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed. I", 680 lk.
Toimetas Kersti Riismaa.
Väljaandja: EKSA
Viimasel ajal kirjutan raamatuarvustusi mis jäävad aina pooleli. Ja mõeldes nüüd eelseisvale annab vähemalt antud teose autori südikus mulle trotsi see ka lõpuni viia sest mõnituhat tähemärki ei ole Tarmo Tedre eepilise suurteose kõrval isegi mitte kärbsemust. Pea 700 lehekülge noorus- ja lapsepõlvemälestusi, ikka ilukirjanduslikus mahlas ja paralleelselt dokumentaalsete nõelapistetega nagu kirjutajale omane. Raamatu tegevus kulgeb siis ajajärgul 1957-1973 enamjaolt Kuressaares (Kingissepas) ja see on alles esimene köide. Kuu-kuu haaval saab lugeja kaasa elada peategelase Jaan Mõtus viljastamisele, sünnile ja kasvueale, kõrvuti tema vanemate, sugulaste, sõprade elud-olud ja laiemas plaanis ka globaalsed sündmused mis lehekülgedelt läbi jooksevad ja annavad pisukesele, väikse inimese toimlemisele kummalise vertikaali. Väikse inimese all ei pea ma silmas mitte nimitegelast vaid raamatus esinevate persoonide üldkuju. See ongi ühtpidi raamatu suur võlu, mis paneb kohati ka haigutama või kulme kergitama. Et midagi nagu ei juhtugi, midagi tõeliselt prahvatavat. Ja ometigi ei saa kuidagi öelda, et Tedre tegelased molutavad, vastupidi, maailm elab, ei mingeid tammuvaid mõtisklusi, filosoofia areneb mitte ärklikorrusel vaid ikka ringi lennates ja hoogsalt õielt õiele. Seda ka vaatamata rasketele sõjajärgsetele aastatele ja okupatsioonile, vaatamata piiratusele ja väiksusele...
Raamatus on hinge ja seda kummalisel kombel isegi igikestvas argipäevas ja materiaalses viletsuses. Just mandumine, mis on tänapäeva inimese üks põhiprobleeme, võibolla üldse inimese, isegi see näib nendel aastatel siiski omavat teatud mõtet või arengut, osaliselt küll äraspidist aga võrreldes kaasajaga siiski paganama sirgjoonelist. See üllatas. Peategelased Kollja ja tema naine Anna seisavad aegajalt eksistentsiaalsete küsimuste ja probleemide ees kuid elu ise, olgugi vale- ja varielu (sest mis see ENSV muud olla sai), elu ise viib edasi, toimib ja laseb elada ja kui ma küsin endalt, et mis see siis oli, mis see ometigi oli, et inimesed elasid jõudsin järeldusele, et selleks oli usk tulevikku. Mitte isegi paljukiidetud sotsialismi aga midagi ikka, midagi mida ei saagi päris seletada aga igaljuhul veel nendel aastakümnetel (1960-1970) usuti tulevikku kindlasti. Keskmine inimene uskus, uskusid ka raamatutegelased ja ainus mida me antud teosest ei leia ja mida tõesti pole on kogu üldise toimlemise ja elamise seadmine kahtluse alla. Isiklikus plaanis võibolla küll, Kolljas siiski midagi juba liigutab, midagi annab märku... Kuid tulevikuusk ise loob lisaks kirjutatule võluva meditatsioonilise õhusiku, tekitab tänapäeva lugejas meeliva päikesest rammestunud oleku oma kala- ja jahilkäikudega, pisikeste rõõmude ja murdega mida ei kõiguta ei tuumakatsetused ega sõjad, ideoloogiad ja muu trummipõrin. Armastan selliseid raamatuid nagu rahulikke, tasaselt kulgevaid päevi milles on eelkõige meeleolu ja kus ei pea iga hetk rabelema ega rabatud saama. See ei ole teos millest otsida elu mõttele vastuseid vaid elu ise, see kõige tavalisem, proosalisem - juhul kui selles on usku paremasse, helgemasse ja õigemasse - elu ise ongi mõte.
Ma ei tea milliseks kujuneb järgmine osa, eepose järg kus saabuvad 80nendad ja stagnatsiooni tõeline pale paljastub aga esimene väärib küll ehk kauaoodatud Eesti Romaani nurgakivi staatust, omal moel. Kindlasti mitte sellisena nagu seda enamus aktiivsetest ootajatest ette on kujutanud. Raamatus leiab kronoloogia kõrval hulga vaikseid ja varjatuid torkeid, justkui uitmõtteid mida esitatakse kohati pea haigutustena ja mis ometigi peidavad endas rasket ajaloolist taaka, tapatalge, mõrvatuid ja tänasekski lahendamata küsimusi. Olgu või seda kas meile on ikka kasuks tulnud, et Eestis pole olnud konkreetset kodusõda. Võibolla piisanuks ühest korralikust vennatapust, et seda hiljem ja aegade jooksul taas ja taas mitte korrata. Nii otseselt polegi seda sõnastanud ükski ilukirjanduslik teos. Nagu on inimlikult nähtud Saaremaa punaste mässu milles hukkus kakssada noort, rumalat ja uljast parema elu pooldajat kelledest enamus ei teadnudki mille eest nad täpsemalt sõdivad. Algselt mässajad, siis kangelased, tänaseks reeturid. Tarmo Tederi sellekohased mõtisklused jäävad ikka nagu ka teose üldine suund vaoshoituks ja eemalseisvaks, päädides, et peategelane Kollja piinas NKVD ridades elektriga metsavendi ja nende toetajaid. Ja siis hrušhiovi sula saabudes osutus ise kurjategijaks, midagi millega peame kogu romaani jooksul veidral kombel leppima. Leppima sarnaselt nagu lepime kollaborantide, endiste pealekaebajate ja osteselt toonaste täitevvõimu timukatega kes saadavad meid ka tänasel päeval ja nimelt ka tänasel päeval ja praegu. Ja ka raamatus on seda vastuolulist täpselt nii palju, et me ikka peategelasele ja tema perele kaasa elaksime, ikka siiralt... Mis taas peegeldab üldistades kogu eestlaseks olemise traagikat selle kohati absoluutselt kummalises skisofreenias. Või nagu Vaapo Vaher märgib siis Uno Lahe kuritegude kohta on ainult Teet Kallas öelnud: "Sõda või mitte, ideed või mitte, aga naisi peksta pole ilus."* Kogu lugu... Kuigi naisi piinati nädalaid. Isegi neid ridu kirjutades on tunne, et äkki ma läksin ise nüüd liiale. Et eluga tuleks edasi minna. Ja seda Teder ka teeb...
Eluga minnakse edasi, elekter pannakse sisse, noor perekond saab endale kahetoalise, lugejale antakse põhjalik ülevaade Saare jahimajandusest, võetakse osa spordivõistlustest, kõikvõimalikest jõukatsumistest ja väiksemates ja suurematest võitudest ja tusatujust. Nimelt tusatuju on see mis mõnikord peategelasi ärritab. Sest päris ängistust, sellist sügavat ja kestvat nagu Agu Tammeveski enam-vähem sama ajastu tegelastes ei kohta me lehekülgedel kordagi. Kuigi kusagil see ikka hiilib ja varitseb. Ainult Anna suhkruhaigus paneb tõsisemalt muretsema ja teeb ettevaatlikuks. See on niiöelda katkev liftitross mis ikka kaadrisse ilmub ja millest ei tea millal aga millalgi kindlasti. Nagu ka minevikuvarjud, ikka ja jälle ujuvad need kuskilt pinnale ja ehmatavad. Kui juba päris unustama kipud. Ja taas huvitav paradoks - tahadki unustada.
Ühes julgen teost võrrelda Holger Kaintsi romaaniga "Ilus maa". Mõlemad on ajaloolised, annavad edasi nii fakte kui sündmusi kuid eelkõige - mõlemad on kindlasti olustiku ja meeleoluromaanid. Eriti viimast. "Mõtuse Jaani elu..." esimese osa peamine külgetõmbavus on siiski kujundlikus ja hingus. Nagu ka Kaintsi teoses. Ja siin on raske hinnata kuidas tajub Tedre teost noorem lugeja kes ei ole ENSV-s elanud. Kaints kirjutab ajast mis on ka talle otseselt võõras, leiab oskuslikult ikka seda mis kõnetab. Teder võib aga minna detailidesse millel puudub nooremal lugejal üldse tähendus. Ja nimelt tähendus. Sest kui materiaalsed väärtused kõrvale heita on ju Tammsaare ja Ristikivi maailm tegelikult oma loomulikkuses arusaadavam kui elu-olu ja ka inimsuhted ENSV-s. Seda, et kestev paratamatus võib tekitada uskumatult tugeva turvatunde sa juba ära ei seleta. Või pea võimatu on edasi anda, et võimaluste vähesuse tõttu ei olnud noorus toona mitte vaesem vaid koguni mitmekesisem ja eelkõige elulähedasem. Kalalkäikudega on eesti lugeja juba harjunud ja arvestades eesti kirjanike kalastamiskirge on see vist üks meie kaasaegse kirjanduse osa, juba paratamatus. Veelgi raksem on aga mõista Koljja ja temasuguste eetilist maailma kus ametnik ja isa harrastab pea avalikult kalakaitseinspektorina ise kõige jõhkramat röövpüüki. Kus eetikal ja tegelikkusel ei ole üldse mingit seost Ümbrikupalga enesestmõistetavus on selle kõrval pisiasi. Rikkalik kirjeldus- ja kindlas rütmis kulgemine loovad pildi millist varem ei ole eesti kirjanduses olnud. Ajastust mille varjatud pool on vaatamata pealtnäha brutaalsele lihtsusele sedavõrd vastuoluline, mis oli nagu verine mustkunstniku trikk ja mida ometigi ikka veel taga õhatakse. Kuigi laibad olid tõelised ja veri päris. Lisaks inimese kujunemislugu, nii noore Jaani aga eelkõige isa Kollja. Või kui minna üldistavamaks siis inimese lugu kellega ei juhtu justkui midagi (kõik mis juhtus oli juba ära) ja kelles ometigi toimuvad vaevumärgatavad nihked. Ajalugu uurinuna üllatab mind, et Pelejevi revolutsiooniajastu olustik võib olla realistlikum kui see millisena see ajajärk meieni jõudis ja millisena oleme seda harjunud ette kujutama. Nagu ka nõuka aja veidrused, mis tunduvad endalegi tagantjärgi liialdustena.
Kokkuvõtvalt imeb raamat vaikelt endasse ja ladus ja hea stiil, milles on küll liig pikki selgitusi lugejat justkui alahinnates loob kindlustunde. Nagu hoiab veidralt pinget ka tegevuse ja olme vaheline pea nähtamatu piir. Kus pommikärgatus, koolimaja akendesse tulistamine ja muu ohtlik ja erutav on antud edasi uinuv-voolavas laadis, et raske on aimata millega üks või teine pahategu või seiklus lõppeb. Iga teos kannab endas lisaks muule ka metafüüsilist energiat ja Tedre raamatuid läbib viimaste aastate jooksul veendumus, et tegelikult ei saa siin maailmas midagi jäädavalt-lõplikult halba sündida. Mitte et hea või headus võidaks vaid juba ongi hea - vaatamata kõigele! Nii siin kui seal...
*Vaapo Vaher "Imelaps kellest ei saanud geeniust", lk 226
Toimetas Kersti Riismaa.
Väljaandja: EKSA
Viimasel ajal kirjutan raamatuarvustusi mis jäävad aina pooleli. Ja mõeldes nüüd eelseisvale annab vähemalt antud teose autori südikus mulle trotsi see ka lõpuni viia sest mõnituhat tähemärki ei ole Tarmo Tedre eepilise suurteose kõrval isegi mitte kärbsemust. Pea 700 lehekülge noorus- ja lapsepõlvemälestusi, ikka ilukirjanduslikus mahlas ja paralleelselt dokumentaalsete nõelapistetega nagu kirjutajale omane. Raamatu tegevus kulgeb siis ajajärgul 1957-1973 enamjaolt Kuressaares (Kingissepas) ja see on alles esimene köide. Kuu-kuu haaval saab lugeja kaasa elada peategelase Jaan Mõtus viljastamisele, sünnile ja kasvueale, kõrvuti tema vanemate, sugulaste, sõprade elud-olud ja laiemas plaanis ka globaalsed sündmused mis lehekülgedelt läbi jooksevad ja annavad pisukesele, väikse inimese toimlemisele kummalise vertikaali. Väikse inimese all ei pea ma silmas mitte nimitegelast vaid raamatus esinevate persoonide üldkuju. See ongi ühtpidi raamatu suur võlu, mis paneb kohati ka haigutama või kulme kergitama. Et midagi nagu ei juhtugi, midagi tõeliselt prahvatavat. Ja ometigi ei saa kuidagi öelda, et Tedre tegelased molutavad, vastupidi, maailm elab, ei mingeid tammuvaid mõtisklusi, filosoofia areneb mitte ärklikorrusel vaid ikka ringi lennates ja hoogsalt õielt õiele. Seda ka vaatamata rasketele sõjajärgsetele aastatele ja okupatsioonile, vaatamata piiratusele ja väiksusele...
Raamatus on hinge ja seda kummalisel kombel isegi igikestvas argipäevas ja materiaalses viletsuses. Just mandumine, mis on tänapäeva inimese üks põhiprobleeme, võibolla üldse inimese, isegi see näib nendel aastatel siiski omavat teatud mõtet või arengut, osaliselt küll äraspidist aga võrreldes kaasajaga siiski paganama sirgjoonelist. See üllatas. Peategelased Kollja ja tema naine Anna seisavad aegajalt eksistentsiaalsete küsimuste ja probleemide ees kuid elu ise, olgugi vale- ja varielu (sest mis see ENSV muud olla sai), elu ise viib edasi, toimib ja laseb elada ja kui ma küsin endalt, et mis see siis oli, mis see ometigi oli, et inimesed elasid jõudsin järeldusele, et selleks oli usk tulevikku. Mitte isegi paljukiidetud sotsialismi aga midagi ikka, midagi mida ei saagi päris seletada aga igaljuhul veel nendel aastakümnetel (1960-1970) usuti tulevikku kindlasti. Keskmine inimene uskus, uskusid ka raamatutegelased ja ainus mida me antud teosest ei leia ja mida tõesti pole on kogu üldise toimlemise ja elamise seadmine kahtluse alla. Isiklikus plaanis võibolla küll, Kolljas siiski midagi juba liigutab, midagi annab märku... Kuid tulevikuusk ise loob lisaks kirjutatule võluva meditatsioonilise õhusiku, tekitab tänapäeva lugejas meeliva päikesest rammestunud oleku oma kala- ja jahilkäikudega, pisikeste rõõmude ja murdega mida ei kõiguta ei tuumakatsetused ega sõjad, ideoloogiad ja muu trummipõrin. Armastan selliseid raamatuid nagu rahulikke, tasaselt kulgevaid päevi milles on eelkõige meeleolu ja kus ei pea iga hetk rabelema ega rabatud saama. See ei ole teos millest otsida elu mõttele vastuseid vaid elu ise, see kõige tavalisem, proosalisem - juhul kui selles on usku paremasse, helgemasse ja õigemasse - elu ise ongi mõte.
Ma ei tea milliseks kujuneb järgmine osa, eepose järg kus saabuvad 80nendad ja stagnatsiooni tõeline pale paljastub aga esimene väärib küll ehk kauaoodatud Eesti Romaani nurgakivi staatust, omal moel. Kindlasti mitte sellisena nagu seda enamus aktiivsetest ootajatest ette on kujutanud. Raamatus leiab kronoloogia kõrval hulga vaikseid ja varjatuid torkeid, justkui uitmõtteid mida esitatakse kohati pea haigutustena ja mis ometigi peidavad endas rasket ajaloolist taaka, tapatalge, mõrvatuid ja tänasekski lahendamata küsimusi. Olgu või seda kas meile on ikka kasuks tulnud, et Eestis pole olnud konkreetset kodusõda. Võibolla piisanuks ühest korralikust vennatapust, et seda hiljem ja aegade jooksul taas ja taas mitte korrata. Nii otseselt polegi seda sõnastanud ükski ilukirjanduslik teos. Nagu on inimlikult nähtud Saaremaa punaste mässu milles hukkus kakssada noort, rumalat ja uljast parema elu pooldajat kelledest enamus ei teadnudki mille eest nad täpsemalt sõdivad. Algselt mässajad, siis kangelased, tänaseks reeturid. Tarmo Tederi sellekohased mõtisklused jäävad ikka nagu ka teose üldine suund vaoshoituks ja eemalseisvaks, päädides, et peategelane Kollja piinas NKVD ridades elektriga metsavendi ja nende toetajaid. Ja siis hrušhiovi sula saabudes osutus ise kurjategijaks, midagi millega peame kogu romaani jooksul veidral kombel leppima. Leppima sarnaselt nagu lepime kollaborantide, endiste pealekaebajate ja osteselt toonaste täitevvõimu timukatega kes saadavad meid ka tänasel päeval ja nimelt ka tänasel päeval ja praegu. Ja ka raamatus on seda vastuolulist täpselt nii palju, et me ikka peategelasele ja tema perele kaasa elaksime, ikka siiralt... Mis taas peegeldab üldistades kogu eestlaseks olemise traagikat selle kohati absoluutselt kummalises skisofreenias. Või nagu Vaapo Vaher märgib siis Uno Lahe kuritegude kohta on ainult Teet Kallas öelnud: "Sõda või mitte, ideed või mitte, aga naisi peksta pole ilus."* Kogu lugu... Kuigi naisi piinati nädalaid. Isegi neid ridu kirjutades on tunne, et äkki ma läksin ise nüüd liiale. Et eluga tuleks edasi minna. Ja seda Teder ka teeb...
Eluga minnakse edasi, elekter pannakse sisse, noor perekond saab endale kahetoalise, lugejale antakse põhjalik ülevaade Saare jahimajandusest, võetakse osa spordivõistlustest, kõikvõimalikest jõukatsumistest ja väiksemates ja suurematest võitudest ja tusatujust. Nimelt tusatuju on see mis mõnikord peategelasi ärritab. Sest päris ängistust, sellist sügavat ja kestvat nagu Agu Tammeveski enam-vähem sama ajastu tegelastes ei kohta me lehekülgedel kordagi. Kuigi kusagil see ikka hiilib ja varitseb. Ainult Anna suhkruhaigus paneb tõsisemalt muretsema ja teeb ettevaatlikuks. See on niiöelda katkev liftitross mis ikka kaadrisse ilmub ja millest ei tea millal aga millalgi kindlasti. Nagu ka minevikuvarjud, ikka ja jälle ujuvad need kuskilt pinnale ja ehmatavad. Kui juba päris unustama kipud. Ja taas huvitav paradoks - tahadki unustada.
Ühes julgen teost võrrelda Holger Kaintsi romaaniga "Ilus maa". Mõlemad on ajaloolised, annavad edasi nii fakte kui sündmusi kuid eelkõige - mõlemad on kindlasti olustiku ja meeleoluromaanid. Eriti viimast. "Mõtuse Jaani elu..." esimese osa peamine külgetõmbavus on siiski kujundlikus ja hingus. Nagu ka Kaintsi teoses. Ja siin on raske hinnata kuidas tajub Tedre teost noorem lugeja kes ei ole ENSV-s elanud. Kaints kirjutab ajast mis on ka talle otseselt võõras, leiab oskuslikult ikka seda mis kõnetab. Teder võib aga minna detailidesse millel puudub nooremal lugejal üldse tähendus. Ja nimelt tähendus. Sest kui materiaalsed väärtused kõrvale heita on ju Tammsaare ja Ristikivi maailm tegelikult oma loomulikkuses arusaadavam kui elu-olu ja ka inimsuhted ENSV-s. Seda, et kestev paratamatus võib tekitada uskumatult tugeva turvatunde sa juba ära ei seleta. Või pea võimatu on edasi anda, et võimaluste vähesuse tõttu ei olnud noorus toona mitte vaesem vaid koguni mitmekesisem ja eelkõige elulähedasem. Kalalkäikudega on eesti lugeja juba harjunud ja arvestades eesti kirjanike kalastamiskirge on see vist üks meie kaasaegse kirjanduse osa, juba paratamatus. Veelgi raksem on aga mõista Koljja ja temasuguste eetilist maailma kus ametnik ja isa harrastab pea avalikult kalakaitseinspektorina ise kõige jõhkramat röövpüüki. Kus eetikal ja tegelikkusel ei ole üldse mingit seost Ümbrikupalga enesestmõistetavus on selle kõrval pisiasi. Rikkalik kirjeldus- ja kindlas rütmis kulgemine loovad pildi millist varem ei ole eesti kirjanduses olnud. Ajastust mille varjatud pool on vaatamata pealtnäha brutaalsele lihtsusele sedavõrd vastuoluline, mis oli nagu verine mustkunstniku trikk ja mida ometigi ikka veel taga õhatakse. Kuigi laibad olid tõelised ja veri päris. Lisaks inimese kujunemislugu, nii noore Jaani aga eelkõige isa Kollja. Või kui minna üldistavamaks siis inimese lugu kellega ei juhtu justkui midagi (kõik mis juhtus oli juba ära) ja kelles ometigi toimuvad vaevumärgatavad nihked. Ajalugu uurinuna üllatab mind, et Pelejevi revolutsiooniajastu olustik võib olla realistlikum kui see millisena see ajajärk meieni jõudis ja millisena oleme seda harjunud ette kujutama. Nagu ka nõuka aja veidrused, mis tunduvad endalegi tagantjärgi liialdustena.
Kokkuvõtvalt imeb raamat vaikelt endasse ja ladus ja hea stiil, milles on küll liig pikki selgitusi lugejat justkui alahinnates loob kindlustunde. Nagu hoiab veidralt pinget ka tegevuse ja olme vaheline pea nähtamatu piir. Kus pommikärgatus, koolimaja akendesse tulistamine ja muu ohtlik ja erutav on antud edasi uinuv-voolavas laadis, et raske on aimata millega üks või teine pahategu või seiklus lõppeb. Iga teos kannab endas lisaks muule ka metafüüsilist energiat ja Tedre raamatuid läbib viimaste aastate jooksul veendumus, et tegelikult ei saa siin maailmas midagi jäädavalt-lõplikult halba sündida. Mitte et hea või headus võidaks vaid juba ongi hea - vaatamata kõigele! Nii siin kui seal...
*Vaapo Vaher "Imelaps kellest ei saanud geeniust", lk 226
12. veebruar 2018
Meeleparanduseta audioraamat (tasuta allalaetav)
HELIRAAMAT MAIT VAIK "MEELEPARANDUSETA". 8 JUTUSTUST.
Esitajad: Mart Aas / lõiguti Mait Vaik / helikujundus Mait Vaik
VABALT KUULAMISEKS, ALLALAADIMISEKS ja LEVITAMISEKS
Siit google drive link
NB! Kui allalaadimisel ilmub tekst: „Google Drive can't scan this file for viruses /.../ is too large for Google to scan for viruses. Would you still like to download this file?“, siis kliki Download anyway või kuulamise puhul Play anyway. Failid on Google skanneerimiseks lihtsalt liiga suured, viirusi ei sisalda
Puiestee stuudio 2017
Toetas Eesti Kultuurkapital
Tasuta kuulamiseks, allalaadimiseks ja levitamiseks internetis
Esitajad: Mart Aas / lõiguti Mait Vaik / helikujundus Mait Vaik
VABALT KUULAMISEKS, ALLALAADIMISEKS ja LEVITAMISEKS
Siit google drive link
NB! Kui allalaadimisel ilmub tekst: „Google Drive can't scan this file for viruses /.../ is too large for Google to scan for viruses. Would you still like to download this file?“, siis kliki Download anyway või kuulamise puhul Play anyway. Failid on Google skanneerimiseks lihtsalt liiga suured, viirusi ei sisalda
Puiestee stuudio 2017
Toetas Eesti Kultuurkapital
Tasuta kuulamiseks, allalaadimiseks ja levitamiseks internetis
Tellimine:
Postitused (Atom)