"Tulnukas" filosoofilisemas võtmes
Mait Vaik - “Juss ja vennad” - Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 216 lk.
Mäletate “Tulnuka” filmi? See Rasmus Merivoo linateos oli 2006. aasta
paiku ääretult populaarne, nii maa- kui linnarahva seas. Kui ma Mait
Vaigu teost “Juss ja vennad” lugema hakkasin, arvasin ma alguses, et
olen sattunud “Tulnuka” raamatuversiooni peale. ““Agu Sihvka lood”
kohtuvad “Tulnuka” ja “Wremjaga””, kommenteeris Mart Juur teost
“Kirjandusministeeriumi” saates.
Mingis mõttes on “Juss ja vennad” tõepoolest järjekordne (õnnestunud)
katse kujutada põnevat subkultuuri nimega “jõmlus” või “rullnoklus”.
See kajastab maaelu sellisena, nagu ka mina seda tunnen.
“Katkiste teksaste ja rögase särgiesisega” küla vahel jõlkuvad maanoored,
kelle hobideks on viina joomine ja suitsetamine, värvika eluga külajoodikud,
koledad naised ja üks rikas peremees, kelle varandus põhineb peamiselt
kohtu kaudu välja võideldud õigustel ja rikkustel. Sel trööstitul ja
omamoodi nii ehedal elul pole mingit pistmist selle maaeluga,
millest elustiiliajakirjandus linnainimese paradiisi on vorminud.
Ei ole Skandinaavia stiilis valgeid kööke, rukolapeenraid, naadipestosid
ega hommikusi joogaseansse värskes õhus.
Küll aga on palju värvikaid, piinlikke ja koledaid juhtumisi.
Andeka jutuga külamehed arutavad piiritusepudeli taga läbi kõik maailma
probleemid, usuküsimused, Brüsselist tulevad seadused, laktoosivabad
jogurtid, mustlased, rootsi homod, maailmalõpu teooriad... Kõik soolised
ja rahvuslikud stereotüübid saavad kinnitatud ja mõnuga läbi räägitud.
Selles mõttes on “Juss ja vennad” haarav ja muhe lugemine.
Asi, mis mulle “Jussi ja vendade” juures rahu ei anna, on kaanekujundus.
Miks on kujundus just selline? “Tulnuka” menu arvestades võiks sarnaste
tegelastega raamatu kujundada ju mõnusalt kommertsilkult, panna kaanele
mõne koleda näoga maainimese pildi – ma usun, et raamatu müüginumber
kasvaks järsult. Kuid “Juss ja vennad” pole lihtsalt üks järjekordne
jõmmiraamat. Mida kaugemale teos areneb, seda mõtlikumaks,
kurvameelsemaks ja isegi filosoofilisemaks teos kipub.
“Kirjandusministeeriumist” nähtud autor Mait Vaik ei tundunud ka olevat
inimene, kes lihtsalt rahva naerutamiseks ühe uue “Tulnuka” kokku
klopsib. Sellepärast näeb raamatu kaas ka välja, nagu oleks tegu pigem
tõsise teose, lausa mõne vähetuntud filosoofi esseekoguga. Sest mingi
omapärane filosoofia selles teoses tõesti peitub.
