Kõik mRNA vaktsiinid põhinevad piikvalgu tootmisel. Mille nii olulist ja veresoonkonda hävitavat omadust veel vaktsineerimise alguses ei tuntud.
Piikvalgu kahjulikusest
Siin kinnitavad uuringud (28. mai 2021), et COVID-19 vaktsineerimisest pärinev koronaviiruse piikvalk satub vereringesse. Vaktsiiniuurija ja viirusimmunoloog, Ontario Guelphi ülikooli dotsent Byram Bridle ütles, et tema ja rühm rahvusvahelisi teadlasi esitasid teabenõude, et pääseda ligi Jaapani nn biolevi uuringule. Usk, et piikvalk ei pääse vereringesse oli tõsine viga, ütles Bridle. "Nüüd on meil selgeid tõendeid selle kohta, et vaktsiin ise koos valguga satub vereringesse. See on väga hirmutav."
New peer reviewed study on COVID-19 vaccines suggests why heart inflammation, blood clots and other dangerous side effects occur
BNT162b2 mRNA vaktsiin programmeerib ümber meie adaptiivse ja kaasasündinud immuunsussteemi. Teaduslik uuring, avaldatud Medrxiv leheküljel 3. mail 2021.
The BNT162b2 mRNA vaccine against SARS-CoV-2 reprograms both adaptive and innate immune responses
Pikk ja põhjalik ülevaade - Iisraeli rahvakomitee aruanne vaktsineerimisega seotud tüsistustest. Kunagi varem pole vaktsiin olnud sedavõrd hävituslik.
The Israeli People`s Committee
Report of Adverse Events Related to the Corona Vaccine, May 2021:
Never has a vaccine injured so many
7. juuni 2021
22. mai 2021
Ulmejutt "Inimkonna päästmine"
Mees süütab aknal sigareti, vaatab alla parki, sajab ja keerab ennast siis aatriumi sügavusse. Kell on seitse õhtul. Sellega saab ka jutustuse hingestatud ja detailirohke osa läbi ning kuulutatakse lõppenuks.
Järgmisel päeval otsustatakse samas ruumis kuhu inimesed pärast väsitavat ööd eralennukites või rahulikumat hotellis kohale on tulnud maailma ülerahvastatuse saatus. Enam ei või piirduda kosmeetiliste pisiparandustega ja ükski varasem programm pole andnud soovitud tulemust. Kuna vastutus on suur siis lepitakse kokku, et edasised plaanid võiks koostada tehisintellekt. Nõustudes konsensuslikult jätta lahendus masina kanda. On jõutud punkti kus kõik kohalviibijad kirjutavad alla, et nagu tark aparaat otsustab nii ka toimitakse. Vastutus on niisiis masinal, keegi ei pea ennast süüdi tundma.
„Viirus“ pakub masin taas kuigi seegi oli ette teada. Vallandada seal kus kasu kõige suurem. Koosolijad ohkavad.
Nagu ikka ei kulge kõik planeeritult. Hiina saab viiruse kiiresti kontrolli alla, mujalgi naaberriikides ei taha suremus kuidagi tõusta ja Indias jääb see üleüldse arusaamatutel põhjustel ebanormaalselt madalaks [Indias on tänaseks surmade arv neli korda madalam kui Eestis – rahvaarvust lähtuvalt]. Seevastu läänes puhkeb paanika. Kollektiiv pöördub taas masina poole. Kes soovitab hüsteeriat kõigiti õhutada ja tunnistab, et kuna kõiki ei saa nagunii nakatada küll aga enamust haiguse hirmus vaktsineerida. Eelkõige tuleb vaktsiiniga jõuda noorte ja lasteni. Lubades, et vaktsiin ja selle kõrvalmõjud piiravad sündimust ja tulevane järelkasv saab olema planeeritud või väga planeeritud. Et ehku peale või kogemata keegi enam lapsi ei sünnita. Idee leiab poolehoidu ja läheb vaktsineerimiseks. Osaliselt plaan ka teostub, eriti arenenud riikides, mujal ehmatab haigete laste ilmaletulek vanemad ära kuid traditsioonidest lähtuvalt iive ometigi oluliselt ei vähene. Pealegi ei jõua vaktsiin vaatamata pingutustele siiski kõikjale. Ja kuigi läänes jääb võimalus kunstlikuks viljastamiseks siis tsiviliseeritum maailm lõpetab pea üldse laste tahtmise. Selgub, et lisaks rikutud paljunemisele lühendab vaktsiin ka eluiga, inimesed haigestuvad ja surevad enneaegselt, seega vajab isiklik elunatuke nautimist. Lapsed nii ebakindlas maailmas oleks selge hullumeelsus.
Vahelduseks päästetakse valla aina uusi viiruseid. Esiteks pole algne piiranud inimressurssi arengumaades, sinna ei jõua ka alati vaktsiin või ei soovi inimesed ennast vaktsineerida. Teiseks ripuvad õhus mitmed kohtuasjad ja kogu toimuv tuleb ajada veelgi segasemaks. Mõni lüüakse risti, enamasti vaktsiinivastased, siis raputatakse natuke ka endale tuhka pähe kuid uued tõved võtavad inimkonnalt kogu energia. Räägitakse kuidas just nüüd tuleb lõpetada süüdlaste otsimine ja keskenduda väljakutsetele. Karistada suurfirmade juhte oleks ülim rumalus olukorras kus nende raha ja organisatoorseid võimeid sedavõrd vajatakse.
Ka esmased vaktsineeritud kes arvasid sellega kaitsvat ennast ja lähedasi leiavad endale uue moto - nüüd on nad ohverdanud oma tervise ja elamata aastad keskkonnasäästliku tuleviku heaks. Neid esitletakse kui kangelasi ja üldse valitseb siinkohal ülimuslik mõistmine.
Piirangud muutuvad enneolematuks, sellega välistatakse isemõtlemise puhangud aga ka võimalik omakohus. Inimesed paigutatakse elama kitsastele territooriumitele ja loomeinimesetele võimaldatakse kauaigatsetud rahu ja täielik omaetteolek. Varasematest kogemustest lähtuvalt tuleb vähendada üldse erinevate ühiskonnaklasside kokkupuutepunkte. Seda ka haiguste nakkavust arvestades, inimesi selekteeritakse erinevate tüvede ja tõbede järgi, aga ka vanuse, elukutse jne. Kummalisel kombel leiab suur osa inimkonnast, et taoline elukorraldus on koguni meeldiv. Vähesed valikud ja suletus tekitavad omalaadse turvatunde, juhitus saab sedavõrd valdavaks, et juba sildita metsarada võib vallandada paanikahoo. Eutanaasia on tulevaste surmade peamine põhjus, nii välditakse isiklikke kannatusi aga toetatakse ka elavate toimetulekut ja ressursse, elu ja elamise kirkamaid värve. Inimese füüsiline seisund saab ülimuslikuks võrdsustudes tema vabaduste ja muude lisadega. Parem on olla tooli seotud terve kui nohune ringiuitaja.
Eliit loovutab enda vaktsiinid ja piirangud nõrgemate kaitseks, ka on selge, et tasakaalu mõttes on vajalikud siiski mõned päris eakad ja vanad indiviidid, nende eluiga on võimalik veelgi pikendada, peaaegu surematuseni. Ja lõppude lõpuks saavutab tehisintellekt selle mida temalt oodati. Jättes küll paharertina mõned tehte ükskikasjad ja peensused algselt enese teada kuid ülesande lõpptulemus on positiivne. Inimkond saab päästetud.
Järgmisel päeval otsustatakse samas ruumis kuhu inimesed pärast väsitavat ööd eralennukites või rahulikumat hotellis kohale on tulnud maailma ülerahvastatuse saatus. Enam ei või piirduda kosmeetiliste pisiparandustega ja ükski varasem programm pole andnud soovitud tulemust. Kuna vastutus on suur siis lepitakse kokku, et edasised plaanid võiks koostada tehisintellekt. Nõustudes konsensuslikult jätta lahendus masina kanda. On jõutud punkti kus kõik kohalviibijad kirjutavad alla, et nagu tark aparaat otsustab nii ka toimitakse. Vastutus on niisiis masinal, keegi ei pea ennast süüdi tundma.
„Viirus“ pakub masin taas kuigi seegi oli ette teada. Vallandada seal kus kasu kõige suurem. Koosolijad ohkavad.
Nagu ikka ei kulge kõik planeeritult. Hiina saab viiruse kiiresti kontrolli alla, mujalgi naaberriikides ei taha suremus kuidagi tõusta ja Indias jääb see üleüldse arusaamatutel põhjustel ebanormaalselt madalaks [Indias on tänaseks surmade arv neli korda madalam kui Eestis – rahvaarvust lähtuvalt]. Seevastu läänes puhkeb paanika. Kollektiiv pöördub taas masina poole. Kes soovitab hüsteeriat kõigiti õhutada ja tunnistab, et kuna kõiki ei saa nagunii nakatada küll aga enamust haiguse hirmus vaktsineerida. Eelkõige tuleb vaktsiiniga jõuda noorte ja lasteni. Lubades, et vaktsiin ja selle kõrvalmõjud piiravad sündimust ja tulevane järelkasv saab olema planeeritud või väga planeeritud. Et ehku peale või kogemata keegi enam lapsi ei sünnita. Idee leiab poolehoidu ja läheb vaktsineerimiseks. Osaliselt plaan ka teostub, eriti arenenud riikides, mujal ehmatab haigete laste ilmaletulek vanemad ära kuid traditsioonidest lähtuvalt iive ometigi oluliselt ei vähene. Pealegi ei jõua vaktsiin vaatamata pingutustele siiski kõikjale. Ja kuigi läänes jääb võimalus kunstlikuks viljastamiseks siis tsiviliseeritum maailm lõpetab pea üldse laste tahtmise. Selgub, et lisaks rikutud paljunemisele lühendab vaktsiin ka eluiga, inimesed haigestuvad ja surevad enneaegselt, seega vajab isiklik elunatuke nautimist. Lapsed nii ebakindlas maailmas oleks selge hullumeelsus.
Vahelduseks päästetakse valla aina uusi viiruseid. Esiteks pole algne piiranud inimressurssi arengumaades, sinna ei jõua ka alati vaktsiin või ei soovi inimesed ennast vaktsineerida. Teiseks ripuvad õhus mitmed kohtuasjad ja kogu toimuv tuleb ajada veelgi segasemaks. Mõni lüüakse risti, enamasti vaktsiinivastased, siis raputatakse natuke ka endale tuhka pähe kuid uued tõved võtavad inimkonnalt kogu energia. Räägitakse kuidas just nüüd tuleb lõpetada süüdlaste otsimine ja keskenduda väljakutsetele. Karistada suurfirmade juhte oleks ülim rumalus olukorras kus nende raha ja organisatoorseid võimeid sedavõrd vajatakse.
Ka esmased vaktsineeritud kes arvasid sellega kaitsvat ennast ja lähedasi leiavad endale uue moto - nüüd on nad ohverdanud oma tervise ja elamata aastad keskkonnasäästliku tuleviku heaks. Neid esitletakse kui kangelasi ja üldse valitseb siinkohal ülimuslik mõistmine.
Piirangud muutuvad enneolematuks, sellega välistatakse isemõtlemise puhangud aga ka võimalik omakohus. Inimesed paigutatakse elama kitsastele territooriumitele ja loomeinimesetele võimaldatakse kauaigatsetud rahu ja täielik omaetteolek. Varasematest kogemustest lähtuvalt tuleb vähendada üldse erinevate ühiskonnaklasside kokkupuutepunkte. Seda ka haiguste nakkavust arvestades, inimesi selekteeritakse erinevate tüvede ja tõbede järgi, aga ka vanuse, elukutse jne. Kummalisel kombel leiab suur osa inimkonnast, et taoline elukorraldus on koguni meeldiv. Vähesed valikud ja suletus tekitavad omalaadse turvatunde, juhitus saab sedavõrd valdavaks, et juba sildita metsarada võib vallandada paanikahoo. Eutanaasia on tulevaste surmade peamine põhjus, nii välditakse isiklikke kannatusi aga toetatakse ka elavate toimetulekut ja ressursse, elu ja elamise kirkamaid värve. Inimese füüsiline seisund saab ülimuslikuks võrdsustudes tema vabaduste ja muude lisadega. Parem on olla tooli seotud terve kui nohune ringiuitaja.
Eliit loovutab enda vaktsiinid ja piirangud nõrgemate kaitseks, ka on selge, et tasakaalu mõttes on vajalikud siiski mõned päris eakad ja vanad indiviidid, nende eluiga on võimalik veelgi pikendada, peaaegu surematuseni. Ja lõppude lõpuks saavutab tehisintellekt selle mida temalt oodati. Jättes küll paharertina mõned tehte ükskikasjad ja peensused algselt enese teada kuid ülesande lõpptulemus on positiivne. Inimkond saab päästetud.
17. märts 2021
Mõttelend Aldo Maksimovi raamatust „Samose päevaraamat. Kadunud maailma otsimas“
Alustades Aldo raamatut võtsin seda eelkõige kui sõbra reisikirja Kreekast, Kreekast kuhu olin isegi tänu Aldole sattunud kuid mida edasi seda enam tekitas loetu tunde mida ei suutnud kuidagi sõnastada. Pealtnäha on see raamat nagu üks reisi- või koharaamat ikka, enne kui taipasin, et kirjutatul on minu jaoks väga tugev teraapiline mõju. Kuigi esmapilgul nagu nad ikka on, perekond kes asub pärast otsinguid võõrsile elama, kolib väikesele Türgiga piirnevale Kreeka saarele ja katsub seal hakkama saada. Lisaks Aldo enda heitlused kuigi sõbra psühholoogiline pilt polnud ka see, mis kirjutama pannuks.
Loomulikult mõtlesin sellele, sest sõbrad on ikka sõpradele peegliks, kaudselt olen Aldoga seotud isegi tihedamalt kui arvata oskaks, ei olnud Aldo ema mees Ülo Kraan ei minu ega Aldo isa, aga sinnakanti kiskus. Minu jaoks oli Ülo mulle küll osaliselt ka isa eest (tegelikult otsene ülemus) ja nii küllap ka Aldole. Nii et mingis mõttes kui nüüd lahti lasta, siis me oleme Aldoga isegi vennad. Loodetavasti ei pane Ülo lihased pojad seda eelnevat pahaks.
Väga kokkuvõtvalt on siis Aldo raamat kreeklase lugu, kes on koju jõudnud. Ilma irooniata. Sest Aldot kutsutigi vahel juba nooruses (see ei olnud ta hüüdnimi) kreeklaseks, aastatel, kus meil kellelgi polnud Kreekaga mingeid sidemed. Aldo puhul ehk kuskilt aegade hämarusest sest Aldo välimus sarnaneb kõige klassikalisemale antiik-kreeklasele, keda sa ette võid kujutada. Sellist kreeka profiili ei kohanud ma päris Kreekas kellelgi. Pikemalt ma sellel ei peatu, võite ise pildi netist otsida.
Kuid asja juurde - raamatu üks varjatud mõjusid, millest kirjutan, on raamatus asetleidev päris elu. Seal elataksegi päriselt, inimesed teevad seda milleks Jumal nad lõi – tähendab aednikuks, ja järgnevalt siis ka aiasaaduste kultuurseks nautijaks-hävitajaks. Kala meres on Kristuse sümbol, mäed samuti piibellik, kõikjal kasvab elupuu ehk oliivisalud, lühidalt parim maailm mis meenutab paradiisi. Ja selle üle laiub Vahemere vapustav valgus, isegi mitte päike, aga see uskumatu valgus, mida kunstnikud ülistavad ja mis laotuks nagu kõikjale.
See kokku ongi raamaatu üks suurimaid võlusid. Lihtsalt ollakse ja raamat annab seda hästi edasi. Külaelu, omavaheline kommunikatsioon, kõrvitsakasvatamise kõrval ikka ka teine inimene, teise inimesega suhtlus, kus jäetakse ruumi ka Jumalale.
Söömine rahustab, söömine on mõnus ja raamatus on kulinaariale pühendatud hulgaliselt lehekülgi, päris lõpus ka Aldo naise Marioni retseptid. Loed kuidas minnakse ühest restoranist teise, kõikvõimalikud mereannid, kaheksajalad ja kalmaarid, värske kala, steroidide ja antibiootikumideta liha ja juba see ise tekitab tervislikkuse tunde, tervis sõnana hakkab sind mõjutama, sõidab sisse. Ja enamasti kaasneb menüüga ka mere kohalolu, seda nii taldrikul kui ümbruses, meri mis tähendab kindlasti muud kui märga ja külma hauda nagu eestlasele kohane kuigi kindlasti upub ka Vahemeres seilajaid. Kuid tundub, et seal on see meri vähemalt soe, soolane ja hoiab pinnal.
Mina kes ma ujumist ei harrasta, käisin Samosel iga päev vähemalt mõnel korral vees kuniks see kujunes päeva osaks, sellestki olen kunagi kirjutanud kui ühe tegelase muutumiste skaala märgilisest etalonist. Et vot mees leidis enda jaoks ujumise.
Aldo enda elu iseloomustab kokkuvõtvalt kõige paremini juhitud tee. Kõlab paatoslikult, kuid minu ja veel paljude meie ühiste sõprade häda seisnebki selles, et me oleme tahtnud seda elu kangesti ise juhtida.
Selline isejuhtimine jõuab lõpuks ikka juhitamatusele, kannab endas varjatud soovi jumalat mängida ja osavõtlikus asendub kontrolli ja võimuihaga. Mida suunab rohkem või vähem konkurents ja kadedus. Aldos on seda viimast õige natuke, omamoodi teebki see taolise indiviidi kõrvaltvaataja jaoks süüdimatuks. No nii küll ei saa… Ometigi on Aldo jõudnud kaugemale kui enamus tema iseteadlikest kamraadidest ja seda just igavikulises plaanis. Teeb küll kadedaks, pole midagi öelda. Kui vahepael ennast reklaamida siis novellikogu “Meeleparanduseta” algabki jutustusega “Kadedus” ja kuigi see ei räägi otseselt Aldost, siis mingeid paralleele saab tõmmata.
Jutustuse kirjutasin küll märksa varem kui Maksimovite pere Kreekas kanda kinnitas aga eks kirjanikud ongi natuke prohvetid. Ja teisedki loomingusse pandud sündmused on hirmuäratavalt paika loksunud, need millest kirjutan romaanis “Kurvake sügis”, käsi vallutab mitmendat kuud, täpselt nii valutab nagu mu romaani ühel peategelasel Rivol.
Tulevikus kirjutan sellest kuidas mu raamatute tegelased võidavad lotoga, neil on looma tervis ja väga õnnelik ja rikas elu.
Aga kõige selle mureliku tegelikkuse kohal laotub Kreeka sinine taevas (tegelikult mulle meeldis isegi tuulevaikne hall rohkem), mägede ja mere ja lihtsa külaelu romantiline pragmaatika. Nimelt pragmaatika, mis juba ise kätkeb endas rahu ja rahusoovi, taimekasvatus ja saagiootus tulevikku. See viib endasse ja kõige keerulisematel hetkedel kui ma päeva peataolekus midagi teha ei oska haarab käsi iseenesest Aldo “Samose lugude” järele, ei eneseabiõpikuid. Loed kuidas Marathokamposel elu seisab, lõunatunnil kui seal jalutasin, ei kohanud tänavatel peaaegu hingelistki, nagu mingis lapsepõlve unenäos ja taas see ebamaine valgus, Ciricot meenutab kuigi pisut veel kaugemale, pehmem ja soojem.
Linnakese peaväljak nagu kingakarp, aga kuhu ometigi mahub kõik oluline ja isegi purskkaev ja telefoniputka. Rääkimata kohvikutest ja äridest (mis olid küll suletud) ja rõdust kihutuskõnede tarvis, kuigi seal ei ole vist ammu enam keegi seisnud ja sügel pritsinud. Jah, erinevalt Ciricost ei ole varje.
Valgus langeb otse ülevalt alla, võibolla on kummituslik iva osaliselt selles, harjutud taustsüsteemi puudumises. Millega mõõta enese positsioneerumist, vahemaid ja kaugusi. Mingi osa su ajust peab tegema lisatööd, varjude puudumise kuidagi kompenseerima. Kõik on füüsika nagu ütleb vürts Mõškin ja küllap imeb valguse ja varjude anomaalia verd osades ajukäärudest ära ja pumpab mujale juurde ja ongi pool-hallutsinatsioone olemine käes.
Neile kes seal pikemalt elavad, neile kes harjunud, tekib aga omalaadne seisund, kaif aga võibolla ka mitte päris lõpuni. Mõtlesin, et Kreekas nurgatagused ei hoiata. Varje ju pole. Vot ei tea.
Aga Maailmalõpu kohvikus olen ma nüüd istunud, Drakaei külakeses, mägedes asub see. Edasi on küll linnulennult ka kohe rajoonikeskus aga mäed varjavad ära, tõmbavad joone vahele ja sinna ei vii ükski, isegi vist mitte loomarada. Kuristik on vahel, lennusimulatsiooniga kontrollisin üle ja selleks, et sa saaksid oma perearsti juurde (minu nägemus), pead tegema autoga umbes pooleteisttunnise ringi. Seegi lõpetatus, lõigatus tekitas ka kummalise tunde, uudne kogemus. Et mõned kilomeetrid ja sa ei pääse kuigi ei ole keelatud. Ei piire ega müüre aga lihtsalt lõhe ja ühe külakese pärast ei hakata ka silda ehitama.
Aldo kirjutab, et kindlasti on kreeklane ennast valmis vähem kaitsma, see on kahjuks tõsi, mõtlesin, et tegelikult paneb meid ennast ohverdama ikka kogukond ja mitte niivõrd abstraktne lipp või poliitilised tsunftid, sõnad. Et kui kogukond kaob, siis kaobki kaitsetahe, siis kaitstakse pelgalt oma mugavust, aga mugavuse saab ju alati ümber kantida, mugavuse leiab ka mujalt ja ilma kodumaata, tegelikult ilma keskkonnata, mis on ainuomane just külale ja sinu sünni maale (lahku kirjutatult), nendele vaadetele ja lõhnadele, sinu tööle oliivisalus, külakõrtsile, naabritele ja üleaedsele plikale.
Arvuti või teleka ees võib istuda kus iganes, vahet pole, ainult liigutama peab ennast õigel ajal, peab kohta vahetama kui ohtlikuks või jamaks kisub. Sest ruumid mis sind ümbritsevad on vahetatavad, ümberkolitavad ja tegelikult vajad sa selles tühjuses, et sul mõnus oleks vaid telekat, läpakat, külmikut ja kohvikannu. Padjad saad 3 euro eest, naftast padjale paned oma virvendava pea või kui sulgedest siis pritsitud pagan teab mis mürkidega. Maga.
Neli last ei ole naljaasi ja ma ei saa tegelikult kunagi aru, kuidas selle kõrvalt jääb veel aega omaetteolekuks, midagi, mida ma ise nii väga vajan. Kuidas Aldo on hakkama saanud jääb mõistatuseks.
Tõenäoliselt peabki olema selleks maaelu, peenravahe ja kanad, nendega tegeledes saab omi mõtteid mõlgutada. Kui lisada veel alkoholism siis on ikka väga keeruline. Pere ja lapsed muidugi aitavad, päris elu hoiab maapeal, kamaral mis Kreekas ei olegi nii mudaaugune kuid kus kasvatatakse ka viinamarju ja valmistatakse nendest saadusi.
Ja autor kirjutab siin äratuntavalt, et kui oled laudkonnale tüütuseni korranud, et sa tõesti veini ei võta, et sa ei saa üldse tilkagi juua, ohkab seltskond pettunult ja hüüab kõrtsmikule, et too Aldole siis üks õlu...
Näpud klõbistavad klahvistikul, mõtted tegelevad mitte baklažaani, aga NATO lennukvõimekusega ja Kreekast siia varatalve tagasi jõudes niuksusin kuuldavalt, et pean oma keskküttega korteris selga ajama kampsiku, see tundus nii ebatõeline. Tulles kohast kus öösel jalutad oktoobris särgiväel. Tagasi Mustamäel näis see esmalt nagu midagi ajutist, midagi, mis ei vasta tõele, nagu miski maskeraad ja ainult selleks õhtuks, et siis saab etendus läbi. Kogu aeg on külm, kahes erinevas toas on erinev temperatuur, rõduga on jahedam ja ärgates on kolmas mõte, kus on mu sokid ja sussid…
Lugemine rahustab, saab sind paigale, eelkõige puhkab nägemiskeskus, fokusseerib oleku terviklikult ja Aldo raamat paberil ja mitte ekraanil on just kadumine maailma, mis on inimesele soodus, inimest toetav ja inimesest hooliv. Kuigi esmapilgul ei juhtugi midagi drastilist. Ka suured muutused, milleks on lahkumine kodumaalt ja otsus hakata kanu pidama, mõjuvad Aldo raamatus loomulikena, sellistena, et lugeja hakkab isegi uskuma, et need on ka talle jõukohased, tuleb ennast ainult natuke kokku võtta või ta juba ongi omadega Kreekas ja peenramaal. Või veelgi enam – kuskil kõrtsis värsket veini maitsmas ja terassilt merd vaatamas. Merel on laev….
Loomulikult mõtlesin sellele, sest sõbrad on ikka sõpradele peegliks, kaudselt olen Aldoga seotud isegi tihedamalt kui arvata oskaks, ei olnud Aldo ema mees Ülo Kraan ei minu ega Aldo isa, aga sinnakanti kiskus. Minu jaoks oli Ülo mulle küll osaliselt ka isa eest (tegelikult otsene ülemus) ja nii küllap ka Aldole. Nii et mingis mõttes kui nüüd lahti lasta, siis me oleme Aldoga isegi vennad. Loodetavasti ei pane Ülo lihased pojad seda eelnevat pahaks.
Väga kokkuvõtvalt on siis Aldo raamat kreeklase lugu, kes on koju jõudnud. Ilma irooniata. Sest Aldot kutsutigi vahel juba nooruses (see ei olnud ta hüüdnimi) kreeklaseks, aastatel, kus meil kellelgi polnud Kreekaga mingeid sidemed. Aldo puhul ehk kuskilt aegade hämarusest sest Aldo välimus sarnaneb kõige klassikalisemale antiik-kreeklasele, keda sa ette võid kujutada. Sellist kreeka profiili ei kohanud ma päris Kreekas kellelgi. Pikemalt ma sellel ei peatu, võite ise pildi netist otsida.
Kuid asja juurde - raamatu üks varjatud mõjusid, millest kirjutan, on raamatus asetleidev päris elu. Seal elataksegi päriselt, inimesed teevad seda milleks Jumal nad lõi – tähendab aednikuks, ja järgnevalt siis ka aiasaaduste kultuurseks nautijaks-hävitajaks. Kala meres on Kristuse sümbol, mäed samuti piibellik, kõikjal kasvab elupuu ehk oliivisalud, lühidalt parim maailm mis meenutab paradiisi. Ja selle üle laiub Vahemere vapustav valgus, isegi mitte päike, aga see uskumatu valgus, mida kunstnikud ülistavad ja mis laotuks nagu kõikjale.
See kokku ongi raamaatu üks suurimaid võlusid. Lihtsalt ollakse ja raamat annab seda hästi edasi. Külaelu, omavaheline kommunikatsioon, kõrvitsakasvatamise kõrval ikka ka teine inimene, teise inimesega suhtlus, kus jäetakse ruumi ka Jumalale.
Söömine rahustab, söömine on mõnus ja raamatus on kulinaariale pühendatud hulgaliselt lehekülgi, päris lõpus ka Aldo naise Marioni retseptid. Loed kuidas minnakse ühest restoranist teise, kõikvõimalikud mereannid, kaheksajalad ja kalmaarid, värske kala, steroidide ja antibiootikumideta liha ja juba see ise tekitab tervislikkuse tunde, tervis sõnana hakkab sind mõjutama, sõidab sisse. Ja enamasti kaasneb menüüga ka mere kohalolu, seda nii taldrikul kui ümbruses, meri mis tähendab kindlasti muud kui märga ja külma hauda nagu eestlasele kohane kuigi kindlasti upub ka Vahemeres seilajaid. Kuid tundub, et seal on see meri vähemalt soe, soolane ja hoiab pinnal.
Mina kes ma ujumist ei harrasta, käisin Samosel iga päev vähemalt mõnel korral vees kuniks see kujunes päeva osaks, sellestki olen kunagi kirjutanud kui ühe tegelase muutumiste skaala märgilisest etalonist. Et vot mees leidis enda jaoks ujumise.
Aldo enda elu iseloomustab kokkuvõtvalt kõige paremini juhitud tee. Kõlab paatoslikult, kuid minu ja veel paljude meie ühiste sõprade häda seisnebki selles, et me oleme tahtnud seda elu kangesti ise juhtida.
Selline isejuhtimine jõuab lõpuks ikka juhitamatusele, kannab endas varjatud soovi jumalat mängida ja osavõtlikus asendub kontrolli ja võimuihaga. Mida suunab rohkem või vähem konkurents ja kadedus. Aldos on seda viimast õige natuke, omamoodi teebki see taolise indiviidi kõrvaltvaataja jaoks süüdimatuks. No nii küll ei saa… Ometigi on Aldo jõudnud kaugemale kui enamus tema iseteadlikest kamraadidest ja seda just igavikulises plaanis. Teeb küll kadedaks, pole midagi öelda. Kui vahepael ennast reklaamida siis novellikogu “Meeleparanduseta” algabki jutustusega “Kadedus” ja kuigi see ei räägi otseselt Aldost, siis mingeid paralleele saab tõmmata.
Jutustuse kirjutasin küll märksa varem kui Maksimovite pere Kreekas kanda kinnitas aga eks kirjanikud ongi natuke prohvetid. Ja teisedki loomingusse pandud sündmused on hirmuäratavalt paika loksunud, need millest kirjutan romaanis “Kurvake sügis”, käsi vallutab mitmendat kuud, täpselt nii valutab nagu mu romaani ühel peategelasel Rivol.
Tulevikus kirjutan sellest kuidas mu raamatute tegelased võidavad lotoga, neil on looma tervis ja väga õnnelik ja rikas elu.
Aga kõige selle mureliku tegelikkuse kohal laotub Kreeka sinine taevas (tegelikult mulle meeldis isegi tuulevaikne hall rohkem), mägede ja mere ja lihtsa külaelu romantiline pragmaatika. Nimelt pragmaatika, mis juba ise kätkeb endas rahu ja rahusoovi, taimekasvatus ja saagiootus tulevikku. See viib endasse ja kõige keerulisematel hetkedel kui ma päeva peataolekus midagi teha ei oska haarab käsi iseenesest Aldo “Samose lugude” järele, ei eneseabiõpikuid. Loed kuidas Marathokamposel elu seisab, lõunatunnil kui seal jalutasin, ei kohanud tänavatel peaaegu hingelistki, nagu mingis lapsepõlve unenäos ja taas see ebamaine valgus, Ciricot meenutab kuigi pisut veel kaugemale, pehmem ja soojem.
Linnakese peaväljak nagu kingakarp, aga kuhu ometigi mahub kõik oluline ja isegi purskkaev ja telefoniputka. Rääkimata kohvikutest ja äridest (mis olid küll suletud) ja rõdust kihutuskõnede tarvis, kuigi seal ei ole vist ammu enam keegi seisnud ja sügel pritsinud. Jah, erinevalt Ciricost ei ole varje.
Valgus langeb otse ülevalt alla, võibolla on kummituslik iva osaliselt selles, harjutud taustsüsteemi puudumises. Millega mõõta enese positsioneerumist, vahemaid ja kaugusi. Mingi osa su ajust peab tegema lisatööd, varjude puudumise kuidagi kompenseerima. Kõik on füüsika nagu ütleb vürts Mõškin ja küllap imeb valguse ja varjude anomaalia verd osades ajukäärudest ära ja pumpab mujale juurde ja ongi pool-hallutsinatsioone olemine käes.
Neile kes seal pikemalt elavad, neile kes harjunud, tekib aga omalaadne seisund, kaif aga võibolla ka mitte päris lõpuni. Mõtlesin, et Kreekas nurgatagused ei hoiata. Varje ju pole. Vot ei tea.
Aga Maailmalõpu kohvikus olen ma nüüd istunud, Drakaei külakeses, mägedes asub see. Edasi on küll linnulennult ka kohe rajoonikeskus aga mäed varjavad ära, tõmbavad joone vahele ja sinna ei vii ükski, isegi vist mitte loomarada. Kuristik on vahel, lennusimulatsiooniga kontrollisin üle ja selleks, et sa saaksid oma perearsti juurde (minu nägemus), pead tegema autoga umbes pooleteisttunnise ringi. Seegi lõpetatus, lõigatus tekitas ka kummalise tunde, uudne kogemus. Et mõned kilomeetrid ja sa ei pääse kuigi ei ole keelatud. Ei piire ega müüre aga lihtsalt lõhe ja ühe külakese pärast ei hakata ka silda ehitama.
Aldo kirjutab, et kindlasti on kreeklane ennast valmis vähem kaitsma, see on kahjuks tõsi, mõtlesin, et tegelikult paneb meid ennast ohverdama ikka kogukond ja mitte niivõrd abstraktne lipp või poliitilised tsunftid, sõnad. Et kui kogukond kaob, siis kaobki kaitsetahe, siis kaitstakse pelgalt oma mugavust, aga mugavuse saab ju alati ümber kantida, mugavuse leiab ka mujalt ja ilma kodumaata, tegelikult ilma keskkonnata, mis on ainuomane just külale ja sinu sünni maale (lahku kirjutatult), nendele vaadetele ja lõhnadele, sinu tööle oliivisalus, külakõrtsile, naabritele ja üleaedsele plikale.
Arvuti või teleka ees võib istuda kus iganes, vahet pole, ainult liigutama peab ennast õigel ajal, peab kohta vahetama kui ohtlikuks või jamaks kisub. Sest ruumid mis sind ümbritsevad on vahetatavad, ümberkolitavad ja tegelikult vajad sa selles tühjuses, et sul mõnus oleks vaid telekat, läpakat, külmikut ja kohvikannu. Padjad saad 3 euro eest, naftast padjale paned oma virvendava pea või kui sulgedest siis pritsitud pagan teab mis mürkidega. Maga.
Neli last ei ole naljaasi ja ma ei saa tegelikult kunagi aru, kuidas selle kõrvalt jääb veel aega omaetteolekuks, midagi, mida ma ise nii väga vajan. Kuidas Aldo on hakkama saanud jääb mõistatuseks.
Tõenäoliselt peabki olema selleks maaelu, peenravahe ja kanad, nendega tegeledes saab omi mõtteid mõlgutada. Kui lisada veel alkoholism siis on ikka väga keeruline. Pere ja lapsed muidugi aitavad, päris elu hoiab maapeal, kamaral mis Kreekas ei olegi nii mudaaugune kuid kus kasvatatakse ka viinamarju ja valmistatakse nendest saadusi.
Ja autor kirjutab siin äratuntavalt, et kui oled laudkonnale tüütuseni korranud, et sa tõesti veini ei võta, et sa ei saa üldse tilkagi juua, ohkab seltskond pettunult ja hüüab kõrtsmikule, et too Aldole siis üks õlu...
Näpud klõbistavad klahvistikul, mõtted tegelevad mitte baklažaani, aga NATO lennukvõimekusega ja Kreekast siia varatalve tagasi jõudes niuksusin kuuldavalt, et pean oma keskküttega korteris selga ajama kampsiku, see tundus nii ebatõeline. Tulles kohast kus öösel jalutad oktoobris särgiväel. Tagasi Mustamäel näis see esmalt nagu midagi ajutist, midagi, mis ei vasta tõele, nagu miski maskeraad ja ainult selleks õhtuks, et siis saab etendus läbi. Kogu aeg on külm, kahes erinevas toas on erinev temperatuur, rõduga on jahedam ja ärgates on kolmas mõte, kus on mu sokid ja sussid…
Lugemine rahustab, saab sind paigale, eelkõige puhkab nägemiskeskus, fokusseerib oleku terviklikult ja Aldo raamat paberil ja mitte ekraanil on just kadumine maailma, mis on inimesele soodus, inimest toetav ja inimesest hooliv. Kuigi esmapilgul ei juhtugi midagi drastilist. Ka suured muutused, milleks on lahkumine kodumaalt ja otsus hakata kanu pidama, mõjuvad Aldo raamatus loomulikena, sellistena, et lugeja hakkab isegi uskuma, et need on ka talle jõukohased, tuleb ennast ainult natuke kokku võtta või ta juba ongi omadega Kreekas ja peenramaal. Või veelgi enam – kuskil kõrtsis värsket veini maitsmas ja terassilt merd vaatamas. Merel on laev….
11. märts 2021
Tellimine:
Postitused (Atom)