Mõttelend Aldo Maksimovi raamatust „Samose päevaraamat. Kadunud maailma otsimas“

 Alustades Aldo raamatut võtsin seda eelkõige kui sõbra reisikirja Kreekast, Kreekast kuhu olin isegi tänu Aldole sattunud kuid mida edasi seda enam tekitas loetu tunde mida ei suutnud kuidagi sõnastada. Pealtnäha on see raamat nagu üks reisi- või koharaamat ikka, enne kui taipasin, et kirjutatul on minu jaoks väga tugev teraapiline mõju. Kuigi esmapilgul nagu nad ikka on, perekond kes asub pärast otsinguid võõrsile elama, kolib väikesele Türgiga piirnevale Kreeka saarele ja katsub seal hakkama saada. Lisaks Aldo enda heitlused kuigi sõbra psühholoogiline pilt polnud ka see, mis kirjutama pannuks.
Loomulikult mõtlesin sellele, sest sõbrad on ikka sõpradele peegliks, kaudselt olen Aldoga seotud isegi tihedamalt kui arvata oskaks, ei olnud Aldo ema mees Ülo Kraan ei minu ega Aldo isa, aga sinnakanti kiskus. Minu jaoks oli Ülo mulle küll osaliselt ka isa eest (tegelikult otsene ülemus) ja nii küllap ka Aldole. Nii et mingis mõttes kui nüüd lahti lasta, siis me oleme Aldoga isegi vennad. Loodetavasti ei pane Ülo lihased pojad seda eelnevat pahaks.

Väga kokkuvõtvalt on siis Aldo raamat kreeklase lugu, kes on koju jõudnud. Ilma irooniata. Sest Aldot kutsutigi vahel juba nooruses (see ei olnud ta hüüdnimi) kreeklaseks, aastatel, kus meil kellelgi polnud Kreekaga mingeid sidemed. Aldo puhul ehk kuskilt aegade hämarusest sest Aldo välimus sarnaneb kõige klassikalisemale antiik-kreeklasele, keda sa ette võid kujutada. Sellist kreeka profiili ei kohanud ma päris Kreekas kellelgi. Pikemalt ma sellel ei peatu, võite ise pildi netist otsida.

Kuid asja juurde - raamatu üks varjatud mõjusid, millest kirjutan, on raamatus asetleidev päris elu. Seal elataksegi päriselt, inimesed teevad seda milleks Jumal nad lõi – tähendab aednikuks, ja järgnevalt siis ka aiasaaduste kultuurseks nautijaks-hävitajaks. Kala meres on Kristuse sümbol, mäed samuti piibellik, kõikjal kasvab elupuu ehk oliivisalud, lühidalt parim maailm mis meenutab paradiisi. Ja selle üle laiub Vahemere vapustav valgus, isegi mitte päike, aga see uskumatu valgus, mida kunstnikud ülistavad ja mis laotuks nagu kõikjale.
See kokku ongi raamaatu üks suurimaid võlusid. Lihtsalt ollakse ja raamat annab seda hästi edasi. Külaelu, omavaheline kommunikatsioon, kõrvitsakasvatamise kõrval ikka ka teine inimene, teise inimesega suhtlus, kus jäetakse ruumi ka Jumalale.
Söömine rahustab, söömine on mõnus ja raamatus on kulinaariale pühendatud hulgaliselt lehekülgi, päris lõpus ka Aldo naise Marioni retseptid. Loed kuidas minnakse ühest restoranist teise, kõikvõimalikud mereannid, kaheksajalad ja kalmaarid, värske kala, steroidide ja antibiootikumideta liha ja juba see ise tekitab tervislikkuse tunde, tervis sõnana hakkab sind mõjutama, sõidab sisse. Ja enamasti kaasneb menüüga ka mere kohalolu, seda nii taldrikul kui ümbruses, meri mis tähendab kindlasti muud kui märga ja külma hauda nagu eestlasele kohane kuigi kindlasti upub ka Vahemeres seilajaid. Kuid tundub, et seal on see meri vähemalt soe, soolane ja hoiab pinnal.
Mina kes ma ujumist ei harrasta, käisin Samosel iga päev vähemalt mõnel korral vees kuniks see kujunes päeva osaks, sellestki olen kunagi kirjutanud kui ühe tegelase muutumiste skaala märgilisest etalonist. Et vot mees leidis enda jaoks ujumise.

Aldo enda elu iseloomustab kokkuvõtvalt kõige paremini juhitud tee. Kõlab paatoslikult, kuid minu ja veel paljude meie ühiste sõprade häda seisnebki selles, et me oleme tahtnud seda elu kangesti ise juhtida.
Selline isejuhtimine jõuab lõpuks ikka juhitamatusele, kannab endas varjatud soovi jumalat mängida ja osavõtlikus asendub kontrolli ja võimuihaga. Mida suunab rohkem või vähem konkurents ja kadedus. Aldos on seda viimast õige natuke, omamoodi teebki see taolise indiviidi kõrvaltvaataja jaoks süüdimatuks. No nii küll ei saa… Ometigi on Aldo jõudnud kaugemale kui enamus tema iseteadlikest kamraadidest ja seda just igavikulises plaanis. Teeb küll kadedaks, pole midagi öelda. Kui vahepael ennast reklaamida siis novellikogu “Meeleparanduseta” algabki jutustusega “Kadedus” ja kuigi see ei räägi otseselt Aldost, siis mingeid paralleele saab tõmmata.
Jutustuse kirjutasin küll märksa varem kui Maksimovite pere Kreekas kanda kinnitas aga eks kirjanikud ongi natuke prohvetid. Ja teisedki loomingusse pandud sündmused on hirmuäratavalt paika loksunud, need millest kirjutan romaanis “Kurvake sügis”, käsi vallutab mitmendat kuud, täpselt nii valutab nagu mu romaani ühel peategelasel Rivol.
Tulevikus kirjutan sellest kuidas mu raamatute tegelased võidavad lotoga, neil on looma tervis ja väga õnnelik ja rikas elu.

Aga kõige selle mureliku tegelikkuse kohal laotub Kreeka sinine taevas (tegelikult mulle meeldis isegi tuulevaikne hall rohkem), mägede ja mere ja lihtsa külaelu romantiline pragmaatika. Nimelt pragmaatika, mis juba ise kätkeb endas rahu ja rahusoovi, taimekasvatus ja saagiootus tulevikku. See viib endasse ja kõige keerulisematel hetkedel kui ma päeva peataolekus midagi teha ei oska haarab käsi iseenesest Aldo “Samose lugude” järele, ei eneseabiõpikuid. Loed kuidas Marathokamposel elu seisab, lõunatunnil kui seal jalutasin, ei kohanud tänavatel peaaegu hingelistki, nagu mingis lapsepõlve unenäos ja taas see ebamaine valgus, Ciricot meenutab kuigi pisut veel kaugemale, pehmem ja soojem.
Linnakese peaväljak nagu kingakarp, aga kuhu ometigi mahub kõik oluline ja isegi purskkaev ja telefoniputka. Rääkimata kohvikutest ja äridest (mis olid küll suletud) ja rõdust kihutuskõnede tarvis, kuigi seal ei ole vist ammu enam keegi seisnud ja sügel pritsinud. Jah, erinevalt Ciricost ei ole varje.
Valgus langeb otse ülevalt alla, võibolla on kummituslik iva osaliselt selles, harjutud taustsüsteemi puudumises. Millega mõõta enese positsioneerumist, vahemaid ja kaugusi. Mingi osa su ajust peab tegema lisatööd, varjude puudumise kuidagi kompenseerima. Kõik on füüsika nagu ütleb vürts Mõškin ja küllap imeb valguse ja varjude anomaalia verd osades ajukäärudest ära ja pumpab mujale juurde ja ongi pool-hallutsinatsioone olemine käes.
Neile kes seal pikemalt elavad, neile kes harjunud, tekib aga omalaadne seisund, kaif aga võibolla ka mitte päris lõpuni. Mõtlesin, et Kreekas nurgatagused ei hoiata. Varje ju pole. Vot ei tea.

Aga Maailmalõpu kohvikus olen ma nüüd istunud, Drakaei külakeses, mägedes asub see. Edasi on küll linnulennult ka kohe rajoonikeskus aga mäed varjavad ära, tõmbavad joone vahele ja sinna ei vii ükski, isegi vist mitte loomarada. Kuristik on vahel, lennusimulatsiooniga kontrollisin üle ja selleks, et sa saaksid oma perearsti juurde (minu nägemus), pead tegema autoga umbes pooleteisttunnise ringi. Seegi lõpetatus, lõigatus tekitas ka kummalise tunde, uudne kogemus. Et mõned kilomeetrid ja sa ei pääse kuigi ei ole keelatud. Ei piire ega müüre aga lihtsalt lõhe ja ühe külakese pärast ei hakata ka silda ehitama.

Aldo kirjutab, et kindlasti on kreeklane ennast valmis vähem kaitsma, see on kahjuks tõsi, mõtlesin, et tegelikult paneb meid ennast ohverdama ikka kogukond ja mitte niivõrd abstraktne lipp või poliitilised tsunftid, sõnad. Et kui kogukond kaob, siis kaobki kaitsetahe, siis kaitstakse pelgalt oma mugavust, aga mugavuse saab ju alati ümber kantida, mugavuse leiab ka mujalt ja ilma kodumaata, tegelikult ilma keskkonnata, mis on ainuomane just külale ja sinu sünni maale (lahku kirjutatult), nendele vaadetele ja lõhnadele, sinu tööle oliivisalus, külakõrtsile, naabritele ja üleaedsele plikale.
Arvuti või teleka ees võib istuda kus iganes, vahet pole, ainult liigutama peab ennast õigel ajal, peab kohta vahetama kui ohtlikuks või jamaks kisub. Sest ruumid mis sind ümbritsevad on vahetatavad, ümberkolitavad ja tegelikult vajad sa selles tühjuses, et sul mõnus oleks vaid telekat, läpakat, külmikut ja kohvikannu. Padjad saad 3 euro eest, naftast padjale paned oma virvendava pea või kui sulgedest siis pritsitud pagan teab mis mürkidega. Maga.

Neli last ei ole naljaasi ja ma ei saa tegelikult kunagi aru, kuidas selle kõrvalt jääb veel aega omaetteolekuks, midagi, mida ma ise nii väga vajan. Kuidas Aldo on hakkama saanud jääb mõistatuseks.
Tõenäoliselt peabki olema selleks maaelu, peenravahe ja kanad, nendega tegeledes saab omi mõtteid mõlgutada. Kui lisada veel alkoholism siis on ikka väga keeruline. Pere ja lapsed muidugi aitavad, päris elu hoiab maapeal, kamaral mis Kreekas ei olegi nii mudaaugune kuid kus kasvatatakse ka viinamarju ja valmistatakse nendest saadusi.
Ja autor kirjutab siin äratuntavalt, et kui oled laudkonnale tüütuseni korranud, et sa tõesti veini ei võta, et sa ei saa üldse tilkagi juua, ohkab seltskond pettunult ja hüüab kõrtsmikule, et too Aldole siis üks õlu...

Näpud klõbistavad klahvistikul, mõtted tegelevad mitte baklažaani, aga NATO lennukvõimekusega ja Kreekast siia varatalve tagasi jõudes niuksusin kuuldavalt, et pean oma keskküttega korteris selga ajama kampsiku, see tundus nii ebatõeline. Tulles kohast kus öösel jalutad oktoobris särgiväel. Tagasi Mustamäel näis see esmalt nagu midagi ajutist, midagi, mis ei vasta tõele, nagu miski maskeraad ja ainult selleks õhtuks, et siis saab etendus läbi. Kogu aeg on külm, kahes erinevas toas on erinev temperatuur, rõduga on jahedam ja ärgates on kolmas mõte, kus on mu sokid ja sussid…

Lugemine rahustab, saab sind paigale, eelkõige puhkab nägemiskeskus, fokusseerib oleku terviklikult ja Aldo raamat paberil ja mitte ekraanil on just kadumine maailma, mis on inimesele soodus, inimest toetav ja inimesest hooliv. Kuigi esmapilgul ei juhtugi midagi drastilist. Ka suured muutused, milleks on lahkumine kodumaalt ja otsus hakata kanu pidama, mõjuvad Aldo raamatus loomulikena, sellistena, et lugeja hakkab isegi uskuma, et need on ka talle jõukohased, tuleb ennast ainult natuke kokku võtta või ta juba ongi omadega Kreekas ja peenramaal. Või veelgi enam – kuskil kõrtsis värsket veini maitsmas ja terassilt merd vaatamas. Merel on laev….

Novell "Kairi". Ilmus "Edasi" portaalis.

Novell "Kairi" - SIIT

Valner Valme küsis, mina vastasin. Ilmus "Edasi" portaalis lastekaitsepäeval 2020

Räägin siin elus-olust ja kirjandusest Link Edai.org

Seoses koroonaga

Hakkame viirusega jõudma uude ajastusse, Rootsis oli eile 2 surma. Ega meilgi teisti ei lähe, inimetel on toasvahtimisest kõrini ja nii ei jää ka valitsustel muud üle kui järele anda. Tuleb muidugi teine laine aga sellest räägitakse väga möödaminnes ja võibolla see ei kujunegi teab mis surmavaks. Meedia ja tegelikult ka üldsus on haiguspuhangu lõppenuks lugenud, suur pingutus on möödas, dramaatikat siinmail vähevõitu ja karavanil tuleb edasi liikuda. Pessimistina näen ma tulevikku pigem tumedana aga võibolla teeb ka päike oma töö ja äri tahab ajamist. Siiski võiks mõni kõige selle infokülluse juures mõelda millised rahad on tegelikult mängus ja üks haigus ja selle ohtlikuks olematuks muuta pole selliste summade juures midagi. Selliste summade juures võib avaldada milliseid uurimusi tahes, toota milliseid vidoklippe ja lugusid, postitada ja tellida millist statistikat iganes. Sisuliselt on see kogu maailma raha. Mis nüüd kahaneb ja kaob...
Ja veel - küllap oleksid paljud äärmiselt üllatunud kui leiaksid oma surmatunnistuselt, et nad olid parandamatult kroonilised haiged. Seda ju enamus inimkonnast ongi, keskealised ja vanemad kindlasti. Harjume ootamatute surmadega ära, pakun, et kuni ravimi või vaktsiinini on see leppimise kurb teekond aga me ei saa ju ometi oma elusid elamatta jätta?

Minu esimene zen-lühifilm "Töötab!"

Lühifilmi link "Töötab!"

Film Mait Vaik
Valminud karantiini tingimustes - all in one

Süü

SÜÜ
Ilmunud ajakirjas "Looming" oktoober 2019


Süü on moodsa inimese peamine varjatud vaenaja, kaudselt isegi vaenlane number üks. Süü on see, mis tekitab stressi, ja on ju stressitalumatus ja selle talumatuse talutavaks muutmine kogu läänemaailma olulisemaid väljakutseid. Võitlus algab juba lastetoas ja lõpeb tihti psühholoogi või psühhiaatri juures, sinna vahele mahub veel palju iseseisvat eneseabi ja reaalsusest põgenemist. Süüst endast ei taheta rääkida, süü on liiga abstraktne ja laialivalguv, eriti see tegematajätmiste süü. See on midagi kadeduse sarnast ja meile nii omane, et sellega võitlemine on juba ette kaotatud, relvad on nürid ja kasutud. Seega tuleb mõlemat eirata, parem neid üldse mitte torkida.

Seda enam on mind kadedus ja süü huvitanud kui väga sügavad inimomadused, midagi, millel põhineb inimloomus. Olgu lisatud, et armukadedus on ainus tunne, mida võrreldakse piiblis Jumala vihaga ehk jumaliku tundega. Inimese ülejäänud tunded ei ole Jumala tunnetega võrdsed ega võrreldavad. Armastus on küll tugevam surmast, kuid inimese armastus ei ole kindlasti Jumala armastus.

Süüdimatu olevus ei ole inimese vääriline isegi juhul, kui ta käitub ja toimib nagu inimene. Arenenud olevuse üks esmaseid tunnuseid on süü tunnetamine ja tunnistamine. Kogu empaatia põhineb peaasjalikult süül. Keegi, kes näeb välja täpselt nagu meie ja käitub pealtnäha nagu meie, kuid ei tunne süüd, on kas bioloogiline robot või meelehaige. Kui murrad metsas jala ja palud kaaslast, et ta läheks abi järele, ja ta lähebki, aga leiab endale huvitavama tegevuse kui sinu metsast väljatoomine, siis inimese puhul oleks meil talle süüle toetudes tõsiseid etteheiteid. Bioloogilist robotit me samamoodi süüdistada ei saaks. See oleks võimatu. Kuigi me mõnikord kirume ja süüdistame isegi elutuid asju ja nähtusi. Tihti saab ka usaldus nähtavaks alles usalduse petmise ehk süü kaudu.

Me võime küll osaliselt süüd kergendada, aga see ei vabasta iseenesest veel süüst. Süüdi oled sa ikka. Inimene ise ei saa süüd lunastada. Mõningatel juhtudel võidakse valesüüdistusest loobuda, võidakse inimene rehabiliteerida, aga enamasti saame kas andestada või unustada. Milles siis seisneb andestamise ja lunastuse peamine vahe ja kuidas mina sellest aru saan? Näitena võiks tuua lapse, keda isa süüdistab milleski, mille tähendust laps ei mõista, siis andestab, aga süütundest see last ei vabasta. Lunastus on see, kui isa kinnitaks lapsele, et ta pole süüdi, et tegu, mida laps tegi, võis olla küll halb, aga ta ei ole süüdi. Ehk "Õnnis [õnnelik] on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust!" (Ps 32:2.) Kristus mõisteti hukka eelkõige sellepärast, et ta andis patte andeks, et ta võttis endale voli patte lunastada, inimese süüst vabastada. Löödi aga risti ennekõike kadedusest. Mõni variser võis ju endale silmakirjalikult kinnitada, et tegemist on Jumala teotamisega, aga sisemine põhjus oli ikkagi kadedus. Sest ei saa pakkuda midagi suuremat kui süüst vabastamine.
Teoreetiliselt võib isegi saatan andestada ja pakkuda kõikvõimalikke lahendusi, kuidas süüga toime tulla, aga lunastada ta ei saa. Ja variseride erinevad ootused, mida nad Messia õlgadele panid, koonduvad lõpuks ikkagi kadeduses.
Nii julgen väita, et juhul kui religioon ei paku lunastust, siis pole ta üldse uskumist ja tegelemist väärt. Sellisel juhul ei paku ta sulle tegelikult midagi. Sest kuidas või mis tundega sa paradiisis istud, kui oled süüdi?

Saatan kasutab süüd omasoodu, kõigepealt tambib inimese mutta ja siis pakub lahendusi. Õnneks on ka inimene ise aru saanud, et süü on kõige alus, ja asunud ennast ise sellest aktiivselt vabastama. Kõva häälega ta sellest muidugi ei räägi. Süüle tuleb leida aseaine. Eelkõige sobib selleks moraal. Moraal on alati küsitav, habras ja põrmustatav. Kummalisel kombel on moralisti karikatuurseid tüpaaže kujutanud kõige naeruväärsemana Elmar Salumaa — sellega sisuliselt tema "Evangeelse eetika alused" (2003) algabki. Soovitan pilgu peale visata, kindlasti tunnete ka ennast ära. Moraaliga ei ole tõesti midagi peale hakata ja selle hävitamisega üritatakse lahendada ka süü olemuslikku viletsust. Süüd tekitab moraal, ühiskond, kivistunud arusaamad, süüd tekitavad sotsiaalsed normid ja süü vastand on abstraktne vabadus. Vabadus ei ole ju tegelikult muud kui süütus. Paulus (Rm 7:8—11): "Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu igasuguseid himusid; sest ilma Seaduseta on patt surnud. Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu, mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks, sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning surmas mu käsu varal."

Armastus vabastab süüst. Aga kuna armastuseni jõuavad vaid vähesed ja sedagi mitte igal hommikul, siis tuleb ka armastusele leida aseaine. Selleks sobib sallimine ja leppimine. Alustuseks heita kõrvale moraal, siis see uuesti luua, kehtestada mingid kohandatud ja alati muudetavad väärtused, pigem käitumisnormid, igal juhul süüst vabad. Järgnevalt vabastab süüst süüdistamine. Süüdistamine on selgelt tegu, see põhineb süül või vähemalt selle tunnistamisel ja tunnustamisel. Siin võib inimene ennast vabaks lasta. Süü on olemas, igati alasti. Tuleb vihata kõikvõimalikke pahasid ja võimaluse korral neid ise luua. Kui teada-tuntud kurjus ja kurikaelad muutuvad igavaks, siis tuleb neid juurde toota. Süüdistatav peaks olema ikkagi keegi, keda saab tema uudsuses jälestada ja vihata kogu hingest. Alustuseks tuleb süü paljastada, siis süüalust piinata ja risti lüüa.

Ka ühiskondlik heakskiit vabastab süüst. Kirjutatud on: "Võta neilt käteplagin ja selle kaotamise hirmus on nad valmis kõigeks." Sellega on silmas peetud küll edevust, aga kui sügavamale vaadata, siis lisaks edevusele tunneb austatud inimene ennast ka süü poolest märksa kergemalt. Kiitus vabastab süüst. Kaasaegsed inkvisiitorid jälgivad ja suunavad käteplaginat väga oskuslikult, see on kallim vara kui kuld. Siis asjatamine. Vaevalt et keegi meist mõtleb iga päev, kuidas aidata nälgivaid lapsi, ja küsib enda käest õhtuti, kas ta on teinud täna kõik selleks, et puudus väheneks. Aga ka kõrvaline asjatamine vabastab.

Loominguline inimene arvab ennast üldse süüst prii olevat, temal on ta jumalik anne ja oma ande väljendamisega tal enam süüd nagu ei olegi. Küünalt vaka all ei hoia ja mis sa veel tahad. Äravalituid on teisigi. Ja muidugi sõltuvus. Sõltuvus ise tekitab süüd ja lubatud on isegi süü tunnistamine. Selline lihtne viis süü purki või pigem pudelisse toppida. Süü on nüüd kodustatud. Meeleparandus kergendab süütunnet. Aga kuna tõeline meeleparandus nõuab enamasti ohvreid, siis tuleks sedagi kohandada. Hea võimalus on taas süüdistamine ja hukkamõist.

Moodne inimene vihkab stressi, saavutada stressitaluvus oleks nagu eesmärk omaette, kusjuures ilma häbita. Maha tuleb suruda kõik, mis stressi tekitab, kuid kummalisel kombel tekitab seda viimasel ajal ka see, mis seda üldse tekitama ei peaks. Näiteks kooselu on täielik stressipundar, väsitav ja probleemne. Lapsed on stress. Igasugused sekkumised, mis nõuavad ohvreid, on stress. Õiglustunne tekitab süüd, enamjaolt sellel põhinebki. Õiglus on midagi, mis erinevalt kaastundest nõuab ka sekkumist ning häirib. Ometigi ei saa seda ainuüksi kaastundega lõplikult alla suruda ega nälga jätta, seega tuleb leida mugav õiglus, mis laseks südamel rahuneda. Tegelikult on stressiallikas iga kaasinimene, kogu maailm ja loodus eriti. Erilist stressi tekitavad aga küsimused ja vastused, sest kaudselt põhinevad need enamasti taas süül.

Kuna olen nüüd pikalt kirjutanud abstraktselt, siis võiks üritada seda süüd ka defineerida. Võtan appi Šveisti teoloogi Karl Barthi. Kolm põhipattu, mida inimene endas evib, on kõrkus, vale ja laiskus. Nendest saab segada mida iganes, näiteks kõrkus ja laiskus annavad kombineerituna kadeduse. Kuigi päriskadedust pean ikka märksa põhjapanevamaks, nii et seaksin selle valest ja laiskusest ettepoole. Tänamatus on peamine, mis meid painab, seda ei saa peita pealiskaudse rahulolu taha. Üldiselt ei sobi aga tänutunne inimese lunastamisaktsiooni, sest kellele sa ikka nii väga tänulik oled. Iseendale või? Kaasinimesele? Ei tea, kas tasub.
Tänada ei olegi tegelikult kedagi. Ka abstraktne saatus ei vääri erilist tänu, see on ju saatus ja kuidas sa teda tänad. Parem siis tänu asemel leppida. Leppimine on tõhus viis süüst vabanemiseks, ometi võiks endalt salamisi küsida, kas leppimine ja allaandminegi ei tule lihtsalt väsimusest. Et tegelikult ei olegi mingit leppimist. Kahtlemine ja naeruvääristamine on parim viis midagi olematuks muuta, see kehtib ka süü puhul.

Kahetsus leevendab süüd, on ravimina ehk isegi kõige tugevam. Aga teekond selleni nõuab tunnistamist. Piht vabastab. Magamisvagunis peetud vestlus võõraga võib olla kergendavam kui mis tahes sisemine eneseanalüüs või jutuheietus sõbraga. Sest sõbra puhul me teame, mida ta meilt ootab, me jälgime ja kontrollime reaktsioone ja hakkame targalt sõnu seadma. Ja ka sisemine enesekriitika jõuab viimaks ikka eneseõigustuseni.
Veidral kombel tunneb inimene süüd koguni siis, kui tal on igati õigus, aga ta käitub kohatult. Rikkudes norme ja kuvandit, mida temalt oodati. Sama teo eest võib üks pälvida aplausi ja teine sügava hukkamõistu. Hukkamõist iseenesest ei ole veel süü, kuid kindlasti viimase kasulaps. Süül on üldse palju õdesid ja vendi ning neid õigetest ja tõelistest eraldada on aina keerulisem. Üha enam panevad meid süüd tundma sõnad ja keel, aina vähem süda ja meel. Või täpsemalt — keel räsib meele.
Väga kummaline on meie süütunne ja sellega toimetulek siis, kui ollakse süüdi teenitult, tunnistatakse oma süüd, aga oodatud karistust või selle karistuse õiglast raskust ei järgnegi.

Maailm läheb omasoodu ja isegi suurtele kurjategijatele ei taheta enam panna süükoormat. Inimene on nad süüst vabastanud, nende nimed ja näod ei tohi olla avalikud, kohtulik süüdimõistmine ise on nad juba süüst puhtaks teinud, Jumala roll on taas inimese käes. Karistus vabastab süüst. Kas keegi on endalt kunagi tõsimeeli küsinud, kuidas ja millisel alusel midagi sellist üldse tänapäeva "õigusriigis" toimima on hakanud. Kaudselt oleme sisenenud ruumi, kus süüdi on kõik ja mitte keegi. Ja kuna miinus ja pluss annavad nulli, siis nii ongi. Süüst kirjutamine tekitab juba süütunnet. Ja lõpuks on süü nagu tuul, mis käib mööda ilma ringi, ühele puhub ja teisele ei puhu. Oma kogemusest võin öelda, et sõbrale, kes üritas mind petta, ei ole ma seda aastaid andeks andnud, teise puhul — juhul kui ta teinuks sama — oleksin löönud käega juba mõne nädala möödudes. Nii on ka andestamine valikuline ja süü on valikuline ja õnnis on inimene, kellele tema süüd süüks ei panda.
Paulus jätkab (Rm 7: 12—13): "Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea. Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks."
Kui midagi muud ei suudeta, siis vähemalt laiskust võiks mõnikord tunnistada. See on selline süü leebe vorm, laseb uinuda ja magada. Ja ärgates helista oma lapsele või vanematele ja ongi kohe kergem. Keegi ei tea, miks.

Looking for Space muusikavideo "Kassiluule"

Video on saadaval siin

Muusika/tekst: Mait Vaik
Video (stsetaarium/režii/kaamera/montaaž): Eret Kuusk
Osades: Leon, kassid-koerad ja möödujad

Lühinovell "See raske, raske aasta"

See raske, raske aasta

Käisin ühel vastuvõtul ja sellest ilmus lugu. Kunagine sõber kirjutas, ka minu nimi oli miskipärast ära mainitud aga kokkuvõtvalt ei olnud see heas toonis. Hoidsin ajalehte käes, tööle tellitakse neid miskipärast mitu ja toppisin ühe arvutikotti.
Kodus lugesin veelkord ja mõtlesin sõbrale, sellele kuidas tal läheb ja läinud on, sellele mõtlesin, et me pole kaua suhelnud ja sellele ka, et miks ta minu nime esile tõstis. Illustreerival pildil mind küll ei olnud, see rahustas natuke ja kujutasin endale ette mida nad seal toimetuses endast ja maailmast üldse arvavad.

Ajad olid kummaliselt rahutud, inimesed hakitud ja rabedad, sirutasin ennast diivanil välja ja ootasin koduseid, midagi ei osanud teha.
Sõbrale mõtlesin, sellele, et tal oli lahutus ja kogu vara jäi vist naisele, naisele ja lastele, maja mida nad olid aedlinnakus vuntsinud ja millest mõnikord mööda sõitsin, uus välisvooderdus ja katus ja kus ta nüüd üldse elab? Midagi pidi ju saama aga kas sellest piisas ka uue kodu ostmiseks, selles küll kindel ei olnud.

Kuud läksid ja ma olin artikli juba unustanud kui kuulsin, et inimene on toimetusest lahkunud, käraga millest ei saanudki aru. Süüdistades väljaandjat ja konkureeriv leht kes juhtumit kajastas oli täis vihjeid ja kõikehõlmavat etteheidet kuid ühtpidi nii peidetult, et tekitas tunde, et vahest asjaosalistele endile on kõik selge kuid lugeja võinuks rahule jätta. Õhkus veendumust, et toimuv oli kuidagi väga ebaõiglane. See artikkel mis varem ilmus ja kus ka minu nimi oli mainitud tekitas aga juba tookord tunde, isegi isiklikku solvumist kõrvale jättes, et ka autori endaga ei ole kõik korras. Esiteks ei olnud teema väärt, et sellele üldse mingit hinnangut anda. Mõtlema pani.

Mõtlema pani elu millest ma ei osanud enam midagi arvata. Nagu ka inimestest kes lihtsalt nagu mittemillestki üksteist ründasid. Nagu sõber, nüüdseks vallandatud või ise lahkunud. Miks ta mind seal esile tõstis?
Ma olin rahulik, ma teadsin, et tuleb rahulikuks jääda, käisin perega rohkem jalutamas ja loomaaias, naisega kohvikus ja kinos, õhtuti ostsin koju ikka väikse üllatuse, maiuse või muud pisipõnevat, tööl üritasin rohkem naeratada ja koosolekutel võtsin sõna viimaste seas.
Küsisin endalt kui kaua mu närv vastu peab. Kui kaua see kestab?

Kuulsin, et ajakirjanikust sõber või endine ajakirjanik oli ikkagi jooma hakanud. Arvasin seda tegelikult kohe. Juba lahutusest alates, juba siis käis läbi, et peaks võib-olla helistama aga ei helistanud ja pärast artiklit veel vähem. Kõik oli üldse natuke liiga lahtine, jõuvarusid tuli hoida, tuli koondada ja omade ümber, pere ja endasarnased, vähemalt need keda ma arvasin. Sest inimesed ei rääkinud ju midagi, naeratasid rohkem ja kallistasid rohkem. Mõnikord isegi kohatult.

Helistasin perearstile ja küsisin kas ma saaksin tulla kontrolli. Lihtsalt teadmise mõttes, et kas selline asi ka päriselt toimib. Et keskikka jõudnud mees kes ei kurda millegi üle aga tahab lasta ennast profülaktika mõttes üle vaadata.

Õde ja õemees planeerisid Austraaliasse ja imestasin, et kuidas inimestes kellel puuduvad suuremad oskused ja haridus leidub nii palju ettevõtlikkust ja enesekindlust. Küsisin mis siin viga aga vastust ei saanudki. Mõlemad vaatasid mind nagu mingit maakat ja ka naine heitis kummalise kõõrdpilgu. Ütlesin, et raha ma neile ei laena ja ega nad vist väga ei lootnudki. Ja koduteel tundsin, et midagi on jälle lõhutud, midagi on jälle katki ja kuidas inimesed nii rumalad on.

Naine toppis ennast asjadesse millega tal asja ei olnud ja tegi närviliseks. Kõik kandus osaliselt lastele ja mõtlesin, et kellele need jääksid. Iga asi mida sa väljendasid võttis kellegi jaoks reeturluse varjundi ja reetur ei tahtnud ju keegi olla. Vaikimine oli aga kohati veelgi halvem, päris vaiki ei saanud enam ka. Tuli sorteerida.

Sõber oli jooma hakanud ja nüüd kirjutati ka sellest, hoolitsevalt ja kaasatundvalt kuigi ma kahtlesin avaliku mure siiruses.
Mõtlesin, et võib-olla varsti algabki sõda, päris sõda sest avalik sõjahirm oli kusagile taandunud kuigi söövitas võib-olla sügavamalt ja laotus üle kõige. Paljud astusid Kaitseliitu, isegi need kes seda varasemalt põlgasid.
Mõtlesin kas astuda Kaitseliitu.

Tööl kirjutas ülemus ringkirja, et me peaksime olema apoliitilised. Ma ei teadnud, et keegi meist olnuks poliitiline kuid hetkeuudiste valguses mõjus kiri ise poliitiliselt. Mõtlesin kas naise väljaütlemised võivad mõjuda ka minule.
Läksin koju, ütlesin, et lähme kinno, olin vaadanud välja pika filmi. Naine ütles, et need kinoskäigud juba väsitavad, pealegi veel nii pikk film mille IMDbi vaatajahinnang jäi alla seitsme. Tuletasin meelde, et mõned head filmid ei olnud saanud isegi kuute.

Uues programmis sai videorida liigutada tuhandiksekundites ja ma ei suutnud mõista kuidas saab sekund mis on jagatud 24 või 30neks ülejäänute suhtes istuda. Ma ei hakanud kelleltki küsima... Ka Youtube ei pakkunud midagi, isegi foorumites ei kirjutatud. Midagi mis muutis kõiki videotöötluse elementaarseid aluseid. Vaatasin üle laua kolleegi, vahetaime pilgud, mõtlesin kas ka tema on seda uuendust märganud. Ma ei hakanud küsima.

Mõtlesin, et kui me lahutame siis kellele jääb korter. Mõtlesin naise sissetulekutele ja kui palju ta mulle maksta suudaks ja kellelt tal laenata oleks ja kes talle laenaks.
Kolleeg küsis kuidas mu sõbral läheb, sellel vallandatud ajakirjanikul, ma ei tea kust ta teadsi, et me tunneme. Vastasin, et ma ei tea. Mõtlesin, et peaksin helistama aga kõik tundus kuidagi vastik, igasugune suhtlus ja veel inimesega kes on sind toppinud artiklisse mille toon oli selgelt negatiivne. Küsima kuidas tal lahtusega läks, imelik, et ma seda enda eest varjanud olin, seda tahtsingi teada.

Ostsin poest kuivatatud ja soolatud oliive, pudeli tavalist- ja teise portveini ja kassajärjekorras vaatasin mustade küünealustega meest kelle ostukorvis olid kanged, viisakad margiõlud ja nende vahel üks odav ja ebaviiisakas. Ja kuidas ta neid kaalutledes kassalindile tõstis. Maksis siis viiekümnesega ja mõtlesin, et siin on mees kes saab ümbrikupalka.

Naine küsis kas ta peaks minema jõulupeole, väljasõit mis kestis kaks päeva ja kas ma tahan kaasa tulla. Ma ei tahtnud, et ta läheb ja ei tahtnud kaasa minna, ma ei tahtnud isegi, et ta üldse läheb, kasvõi üheks õhtuks. Küsisin kas ta tahab minna, olime joonud pudeli veini ja vaatasime telekast filmi ja mõtlesin miks ta seda alles nüüd küsis ja mitte varem.
Sünnipäevalistele ostsin klubi ja kinkekaarte, isegi alkoholi ei julgenud. Lastelegi mõtlesime jõuludeks midagi ümbriku sokutada, inimestel oli kõik olemas. Kõik on nagunii olemas, ütlesin endale. Ja mõtlesin vallandatud sõbrale, sellele kus ta üldse elab.

Ostsin uue telefoni, vana oli juba kulunud ja vitriini ees seistes tundsin kuidas ma ei taha, ei mingit põnevust, lihtsalt vastik. Vaatasin hindu ja spetsifikatsioone, mõtlesin, mitu ma neid elu jooksul veel ostan, mitu paari kingi ja mitu triiksärki. Mida ma veel ostan. Ja varsti tulevad elektriautod ja et praegune oli mulle lähedaseks saanud, võib-olla ainus ruum kus ma tundsin ennast lõpuni turvaliselt.

Toodi uut tehnikat, olin kontoris viimane kes nad sisse lasi ja lattu juhatas ja kui nad lahkusid mõtlesin alles üksi jäädes, et ma ju ei tegelikult ei teadnudki kes nad olid. Kaks suurt kasti mille tõid olid avamata põrandal, laos muidu vaikne ja rahulik, peaaegu helitu. Ainult valgustid surisesid. Katsusin tagaust ja ka riiulid näisid kuidagi hõredamad.
Ma ei maganud öösel, lootsin valvekaameratele ja sellele, et keegi ei söandaks, näod ja tundemärgid olid ju salvestisel kuid hommikul tõusin enne naist, vaatasime teineteist nagu võõrad ja alles lapsed said meid omavahel rääkima. Tööl selgus, et õiged inimesed olid.

Kutsuti aastavahetuspeole, mõned vanad sõbrad ja mõned kes olid maale kolinud, needki pidi tulema. Teadsin, et kui lähen siis joon üle ja muid valikuid nagu ei olnudki. Naine vaikis ja olime juba kulutanud, rahaliselt, vaimselt ja midagi mida ei saagi sõnadesse panna nagu seda mida saanuks olnuks palju rohkem või see aidanuks. Vabandasin ja istusime kodus, midagi valgus üle katkevate ja kuivade niitide, midagi mis neid vähemalt natuke niisutas ja venitas.

Vaatasin kaubanduskeskuse korjanduskarpui, panin käe taskusse, näpud tabasid viiekümnesendiseid, võtsin välja, vaatasin, lasin karpi, seisatasin hetkekes, panin käe taskusse, vaatasin naisele otsa, käsi puudutas kaheeurost, võtsin käe taskust ja lasin mündil tagasi taskupõhja kukkuda.

Küsisin ajakirjaniku kohta, arvasin, et ainult mind on see lehelugu puudutanud, aga ka teisel pool ohati, taipasin, et teisedki on aru saanud ja mõnel on isegi meeles. Ütles, et jooma pidi ja jõlgub haiglate vahet. Elavat kellegi sõbra juures, kellegi kelle olemasolust olin vaid kuulnud. Küsisin kas me ei peaks inimest aitama aga... Sa tõesti tahad või? uuriti vastu. Ja ma ei osanud vastata. Sina küll ei peaks, ütles ta julma otsekohesusega.

Naine läks jõulupeole ja istusin lastega kodus, katsusin olla hea isapool ja sundisin ennast rahulikuks aga kui kõik viimaks vaikseks jäi valasin klaasitäie konjakit.
Istusin üksinda köögibaaris ja jõin, kedagi ei olnudki nägemas ja meenus mees kassajärjekorras, tema käed ja kuidas ta oma solk-õlut kaasostlejate eest varjata üritas. Neli margi ja üks piirituseõlu mis jääb õhtut lõpetama, mis enne magamaminekut teistele otsa väänatakse, hetk kus saabub lõplik rahuldus, pingelangus nagu pärast head seksi, õnnis ja samas juba kogetud, ilma erilise joovastuseta kuid millele järgnev uni tundub igati aus ja õiglane. Tundsin, et enda uni ei olnud seda vist ammu. Ja kuidas ta viiekümnesega maksis, vaoshoitult kuid märgiliselt, et imestasin, et millisel kõrgel tasemel võib olla ühe inimese sisemine näitleja kuigi küünealused on mustad. Ja kassapidaja kes vaatas ulatatud rahatähte murdosasekundi alandava kõhklusega.

Jõulupreemia oli väiksem kui oodatud, kõik teadsid aga tegid nägu ja keegi ei öelnud midagi. Kas sul on korras, küsis ülemus õhtul kui oli mu kabinetti kutsunud. Noogutasin loiult. Inimestel on raha aga nad ostavad pisiasju, palju pisikesi asju aga pisikesed asjad ei vaja reklaami. Ma ei öelnud midagi. Aga tahtsin öelda, et kõik on väsinud. Et pisikesed asjad vajavad eriti reklaami aga kõik on väsinud. Ja meie hetkeline värviline virvendus pole isegi pliiatsisüsi või žiletitera. Me panustame kvaliteeti, ütles ta. Uus põlvkond ei vaata televiisorit, jätkas ta murelainel. Mõnesekundilised klipid tänavatel, vitriinidel, katsus naeratada.
Sõitsin trolliga koju, vaatasin kaasreisijaid ja isa kes õpetas oma lapsele elu, tütrekesele. Mõtlesin, et eks me kõik oleme idiodid, ühe i-ga idiodid, ilma igasuguse au ja suursuguseta, ilma definitsioonita, mitte idioodid aga idiodid.

Naine tellis mehed, et vaibad puhastusse viia. Vähestel tööpäevadel mis jäid pühade vahele. Mõtlesin kas inimesel on üldse enam mingit tunnetust või empaatiat. Mehed ei rääkinud peaaegu sõnagi, tuli mööblit kergitada, nohisesid. Globaalne arusaamatus.

Vaatasin töökuulutusi. Mõtlesin, et ära on tüüdanud see peost suhu elamine. Pärast kustutasin brauser history. Mõtlesin kas naine käib mu arvutis.

Sõber kirjutas üle pika aja midagi mille sisemine kvaliteet oli tasemel, et küsisin endalt kuidas ja millistel põhjustel sellist üldse avaldatakse. Kas ajakirjandus ongi nagu hullumaja lõunasöögilaudkond ja selle omavaheline vestlus. Mõtlesin kas kontaktivõimetus polegi üks vaimupuude esmaseid tunnuseid.

Ülemus kutsus mu välja ja küsis kas ma saaksin teha mõned päevad enne kollektiivpuhkuse algust. Vaatasin teda pikalt, liiga pikalt ja korraga hakkas ta karjuma. Ta karjus, et see firma ja töö siin ei ole töö treipingi taga. Kujutasin endale ette treipinki ja tunkedes meest ja kuidas ta rahulikult oma pingi välja lülitab, kindad käest võtab ja need rahulikult pingile asetab, üks alla ja teine teise peale, võtab rahulikult kühvlikese ja tõmbab pingiümbruse puhtaks, viib parhi selleks ettenähtud plekkpange ja läheb siis mõõdetud sammuga riietusruumi.
Läksin õue, oli vana aasta eelviimane päev ja peaukse kõrvale jäi alkoholipood. Astusin sisse ja ostsin paki sigarillosid ja tikud, läksin autosse, lasin akna alla ja süütasin. Paks suitsvine keerles ümber esiklaasi ja salongi tahavaatepeegli, tuul loopis seda edasi ja tagasi, keerasin õhupuhasti põhja.
Tegin sigarillo lõpuni, läksin tagasi töökohale, lülitasin arvuti välja, vaatasin sahtlitesse, osad asjad olin juba ära viinud, mõned kladed jäid sahtlipõhja. Vaatasin kolleege, mõtlesin aga ei öelnud veel midagi, võtsin mõned väikesed asjad ja panin jopetaskutesse, näpud puudutasid kaheeurost, teadsin, et see on seesama münt.

Järgmine oli lühendatud tööpäev, hilinesin meelega, naisele ei öelnud ka midagi.
Ülemus oli vallandatud, olevat kasiinos käinud, vaatasin oma sahtleid, tühje sahtleid ja selle kõige põhjast leidsin töölepingu ja et ma ei olnudki enda eksemplarile alla kirjutanud. Lugesin lepingut ja kuulasin kolleegide erutatud mula, sellest kui palju on maha mängitud ja et ega me oma preemiarahasid nagunii ei näe. Üks kaamera olevat kadunud, teadsin kuidagi, et see ei ole ülemuse süü ja isegi seda kes selle võtta võis.
Võtsin lepingu koju ja lugesin all parklas veelkord läbi. Ja seal oli üks punkt. Mõtlesin kas see tähendab enam midagi. Juriidiliselt. Või paneb pigem muigama. Kas keegi saaks sind sellega kohtusse kaevata. Natuke üle kümne aasta oli see paberile pandud ja kuidas mõni mõiste selliselt devalveerub. Mõjudes nagu keskajast.
Sõitsin liftiga üles, käed olid kotte ja asju täis, lepingu olin torganud kaelnaalla. Naine küsis mis see on, vastasin ja rääkisin mis juhtunud on. Et ülemus oli jõulupreemiad maha mänginud ja ka üks kaamera on kadunud. Ja seda, et oli plaan ära tulla. Naine küsis miks ma seda temaga ei arutanud ja ma ei osanud vastata. Siis rääkisin sellest lepingupunktist ja naine küsis kas ma olen loll. Tahtsin vastata, et eluvõõras aga ei öelnud midagi. Aimasin isegi, et ma olen loll.
Istusime lauda, põrnadad olid lagedad, lapsed küsisid kas nad saavad veel kingitusi, vastasime, et jõulude ajal juba said. Nad ei olnudki väga pettunud. Naine küsis mis ma siis teen ja ütlesin, et see kõik on kuidagi allapoole vööd, see ülemuse vallandamine ja mu enda otsus ja ei öelnud, et võib-olla pakutakse seda kohta nüüd mulle. Võimalus ei andnud rahu ja ma ei suutnud kuidagi keskenduda. Perele ja õhtusöögile. Mõtlesin, et omanikud võiksid selle ettepaneku teha kohe, enne puhkuse algust sest kui ei tee siis oleks kõige õigem ära tulla, puhkuse ajal nagu plaanisin. Et ma ei peaks enam kellegiga kohtuma, lauanaabrite, ülelauanaabrite, projektijuhtide, sekretäri, copywriterite ja koristajaga. Ma ei tahtnud midagi selgitada. Tundsin ennast nagu puuris, suus oli verivorsti ja porgandimaitse korraga, tahtsin jälle suitsetada aga teadsin, et ma ei oskaks seda soovi kuidagi põhjendada või kus seda salaja teha. Mõtlesin, et lähen sellest teadmatusest vist hulluks.

Natuke enne saluute helistasin sõbrale. Sellele ajakirjanikule. Endisele ajakirjanikule.
Kuule mees... Kuulsin kuidas ta hingab. Vaikisime. Torusse. Ma ei olnud teda ju milleski süüdistanud. Käi putsi, ütles ta pärast pausi. Ja pani toru ära.

Looking for Space "Mehed jäävad vanaks"

Looking for Space "Mehed jäävad vanaks"

Video "Kes ma olen" - Looking for Space

Looking for Space esimene video. Filmitud 2018 suvel, montaaž 2019 august.

Link Youtube siin Kes Ma Olen

Muusika/tekst/montaaž: Mait Vaik
Stilistika: Eret Kuusk