Alustades Aldo raamatut võtsin seda eelkõige kui sõbra reisikirja Kreekast, Kreekast kuhu olin isegi tänu Aldole sattunud kuid mida edasi seda enam tekitas loetu tunde mida ei suutnud kuidagi sõnastada. Pealtnäha on see raamat nagu üks reisi- või koharaamat ikka, enne kui taipasin, et kirjutatul on minu jaoks väga tugev teraapiline mõju. Kuigi esmapilgul nagu nad ikka on, perekond kes asub pärast otsinguid võõrsile elama, kolib väikesele Türgiga piirnevale Kreeka saarele ja katsub seal hakkama saada. Lisaks Aldo enda heitlused kuigi sõbra psühholoogiline pilt polnud ka see, mis kirjutama pannuks.
Loomulikult mõtlesin sellele, sest sõbrad on ikka sõpradele peegliks, kaudselt olen Aldoga seotud isegi tihedamalt kui arvata oskaks, ei olnud Aldo ema mees Ülo Kraan ei minu ega Aldo isa, aga sinnakanti kiskus. Minu jaoks oli Ülo mulle küll osaliselt ka isa eest (tegelikult otsene ülemus) ja nii küllap ka Aldole. Nii et mingis mõttes kui nüüd lahti lasta, siis me oleme Aldoga isegi vennad. Loodetavasti ei pane Ülo lihased pojad seda eelnevat pahaks.
Väga kokkuvõtvalt on siis Aldo raamat kreeklase lugu, kes on koju jõudnud. Ilma irooniata. Sest Aldot kutsutigi vahel juba nooruses (see ei olnud ta hüüdnimi) kreeklaseks, aastatel, kus meil kellelgi polnud Kreekaga mingeid sidemed. Aldo puhul ehk kuskilt aegade hämarusest sest Aldo välimus sarnaneb kõige klassikalisemale antiik-kreeklasele, keda sa ette võid kujutada. Sellist kreeka profiili ei kohanud ma päris Kreekas kellelgi. Pikemalt ma sellel ei peatu, võite ise pildi netist otsida.
Kuid asja juurde - raamatu üks varjatud mõjusid, millest kirjutan, on raamatus asetleidev päris elu. Seal elataksegi päriselt, inimesed teevad seda milleks Jumal nad lõi – tähendab aednikuks, ja järgnevalt siis ka aiasaaduste kultuurseks nautijaks-hävitajaks. Kala meres on Kristuse sümbol, mäed samuti piibellik, kõikjal kasvab elupuu ehk oliivisalud, lühidalt parim maailm mis meenutab paradiisi. Ja selle üle laiub Vahemere vapustav valgus, isegi mitte päike, aga see uskumatu valgus, mida kunstnikud ülistavad ja mis laotuks nagu kõikjale.
See kokku ongi raamaatu üks suurimaid võlusid. Lihtsalt ollakse ja raamat annab seda hästi edasi. Külaelu, omavaheline kommunikatsioon, kõrvitsakasvatamise kõrval ikka ka teine inimene, teise inimesega suhtlus, kus jäetakse ruumi ka Jumalale.
Söömine rahustab, söömine on mõnus ja raamatus on kulinaariale pühendatud hulgaliselt lehekülgi, päris lõpus ka Aldo naise Marioni retseptid. Loed kuidas minnakse ühest restoranist teise, kõikvõimalikud mereannid, kaheksajalad ja kalmaarid, värske kala, steroidide ja antibiootikumideta liha ja juba see ise tekitab tervislikkuse tunde, tervis sõnana hakkab sind mõjutama, sõidab sisse. Ja enamasti kaasneb menüüga ka mere kohalolu, seda nii taldrikul kui ümbruses, meri mis tähendab kindlasti muud kui märga ja külma hauda nagu eestlasele kohane kuigi kindlasti upub ka Vahemeres seilajaid. Kuid tundub, et seal on see meri vähemalt soe, soolane ja hoiab pinnal.
Mina kes ma ujumist ei harrasta, käisin Samosel iga päev vähemalt mõnel korral vees kuniks see kujunes päeva osaks, sellestki olen kunagi kirjutanud kui ühe tegelase muutumiste skaala märgilisest etalonist. Et vot mees leidis enda jaoks ujumise.
Aldo enda elu iseloomustab kokkuvõtvalt kõige paremini juhitud tee. Kõlab paatoslikult, kuid minu ja veel paljude meie ühiste sõprade häda seisnebki selles, et me oleme tahtnud seda elu kangesti ise juhtida.
Selline isejuhtimine jõuab lõpuks ikka juhitamatusele, kannab endas varjatud soovi jumalat mängida ja osavõtlikus asendub kontrolli ja võimuihaga. Mida suunab rohkem või vähem konkurents ja kadedus. Aldos on seda viimast õige natuke, omamoodi teebki see taolise indiviidi kõrvaltvaataja jaoks süüdimatuks. No nii küll ei saa… Ometigi on Aldo jõudnud kaugemale kui enamus tema iseteadlikest kamraadidest ja seda just igavikulises plaanis. Teeb küll kadedaks, pole midagi öelda. Kui vahepael ennast reklaamida siis novellikogu “Meeleparanduseta” algabki jutustusega “Kadedus” ja kuigi see ei räägi otseselt Aldost, siis mingeid paralleele saab tõmmata.
Jutustuse kirjutasin küll märksa varem kui Maksimovite pere Kreekas kanda kinnitas aga eks kirjanikud ongi natuke prohvetid. Ja teisedki loomingusse pandud sündmused on hirmuäratavalt paika loksunud, need millest kirjutan romaanis “Kurvake sügis”, käsi vallutab mitmendat kuud, täpselt nii valutab nagu mu romaani ühel peategelasel Rivol.
Tulevikus kirjutan sellest kuidas mu raamatute tegelased võidavad lotoga, neil on looma tervis ja väga õnnelik ja rikas elu.
Aga kõige selle mureliku tegelikkuse kohal laotub Kreeka sinine taevas (tegelikult mulle meeldis isegi tuulevaikne hall rohkem), mägede ja mere ja lihtsa külaelu romantiline pragmaatika. Nimelt pragmaatika, mis juba ise kätkeb endas rahu ja rahusoovi, taimekasvatus ja saagiootus tulevikku. See viib endasse ja kõige keerulisematel hetkedel kui ma päeva peataolekus midagi teha ei oska haarab käsi iseenesest Aldo “Samose lugude” järele, ei eneseabiõpikuid. Loed kuidas Marathokamposel elu seisab, lõunatunnil kui seal jalutasin, ei kohanud tänavatel peaaegu hingelistki, nagu mingis lapsepõlve unenäos ja taas see ebamaine valgus, Ciricot meenutab kuigi pisut veel kaugemale, pehmem ja soojem.
Linnakese peaväljak nagu kingakarp, aga kuhu ometigi mahub kõik oluline ja isegi purskkaev ja telefoniputka. Rääkimata kohvikutest ja äridest (mis olid küll suletud) ja rõdust kihutuskõnede tarvis, kuigi seal ei ole vist ammu enam keegi seisnud ja sügel pritsinud. Jah, erinevalt Ciricost ei ole varje.
Valgus langeb otse ülevalt alla, võibolla on kummituslik iva osaliselt selles, harjutud taustsüsteemi puudumises. Millega mõõta enese positsioneerumist, vahemaid ja kaugusi. Mingi osa su ajust peab tegema lisatööd, varjude puudumise kuidagi kompenseerima. Kõik on füüsika nagu ütleb vürts Mõškin ja küllap imeb valguse ja varjude anomaalia verd osades ajukäärudest ära ja pumpab mujale juurde ja ongi pool-hallutsinatsioone olemine käes.
Neile kes seal pikemalt elavad, neile kes harjunud, tekib aga omalaadne seisund, kaif aga võibolla ka mitte päris lõpuni. Mõtlesin, et Kreekas nurgatagused ei hoiata. Varje ju pole. Vot ei tea.
Aga Maailmalõpu kohvikus olen ma nüüd istunud, Drakaei külakeses, mägedes asub see. Edasi on küll linnulennult ka kohe rajoonikeskus aga mäed varjavad ära, tõmbavad joone vahele ja sinna ei vii ükski, isegi vist mitte loomarada. Kuristik on vahel, lennusimulatsiooniga kontrollisin üle ja selleks, et sa saaksid oma perearsti juurde (minu nägemus), pead tegema autoga umbes pooleteisttunnise ringi. Seegi lõpetatus, lõigatus tekitas ka kummalise tunde, uudne kogemus. Et mõned kilomeetrid ja sa ei pääse kuigi ei ole keelatud. Ei piire ega müüre aga lihtsalt lõhe ja ühe külakese pärast ei hakata ka silda ehitama.
Aldo kirjutab, et kindlasti on kreeklane ennast valmis vähem kaitsma, see on kahjuks tõsi, mõtlesin, et tegelikult paneb meid ennast ohverdama ikka kogukond ja mitte niivõrd abstraktne lipp või poliitilised tsunftid, sõnad. Et kui kogukond kaob, siis kaobki kaitsetahe, siis kaitstakse pelgalt oma mugavust, aga mugavuse saab ju alati ümber kantida, mugavuse leiab ka mujalt ja ilma kodumaata, tegelikult ilma keskkonnata, mis on ainuomane just külale ja sinu sünni maale (lahku kirjutatult), nendele vaadetele ja lõhnadele, sinu tööle oliivisalus, külakõrtsile, naabritele ja üleaedsele plikale.
Arvuti või teleka ees võib istuda kus iganes, vahet pole, ainult liigutama peab ennast õigel ajal, peab kohta vahetama kui ohtlikuks või jamaks kisub. Sest ruumid mis sind ümbritsevad on vahetatavad, ümberkolitavad ja tegelikult vajad sa selles tühjuses, et sul mõnus oleks vaid telekat, läpakat, külmikut ja kohvikannu. Padjad saad 3 euro eest, naftast padjale paned oma virvendava pea või kui sulgedest siis pritsitud pagan teab mis mürkidega. Maga.
Neli last ei ole naljaasi ja ma ei saa tegelikult kunagi aru, kuidas selle kõrvalt jääb veel aega omaetteolekuks, midagi, mida ma ise nii väga vajan. Kuidas Aldo on hakkama saanud jääb mõistatuseks.
Tõenäoliselt peabki olema selleks maaelu, peenravahe ja kanad, nendega tegeledes saab omi mõtteid mõlgutada. Kui lisada veel alkoholism siis on ikka väga keeruline. Pere ja lapsed muidugi aitavad, päris elu hoiab maapeal, kamaral mis Kreekas ei olegi nii mudaaugune kuid kus kasvatatakse ka viinamarju ja valmistatakse nendest saadusi.
Ja autor kirjutab siin äratuntavalt, et kui oled laudkonnale tüütuseni korranud, et sa tõesti veini ei võta, et sa ei saa üldse tilkagi juua, ohkab seltskond pettunult ja hüüab kõrtsmikule, et too Aldole siis üks õlu...
Näpud klõbistavad klahvistikul, mõtted tegelevad mitte baklažaani, aga NATO lennukvõimekusega ja Kreekast siia varatalve tagasi jõudes niuksusin kuuldavalt, et pean oma keskküttega korteris selga ajama kampsiku, see tundus nii ebatõeline. Tulles kohast kus öösel jalutad oktoobris särgiväel. Tagasi Mustamäel näis see esmalt nagu midagi ajutist, midagi, mis ei vasta tõele, nagu miski maskeraad ja ainult selleks õhtuks, et siis saab etendus läbi. Kogu aeg on külm, kahes erinevas toas on erinev temperatuur, rõduga on jahedam ja ärgates on kolmas mõte, kus on mu sokid ja sussid…
Lugemine rahustab, saab sind paigale, eelkõige puhkab nägemiskeskus, fokusseerib oleku terviklikult ja Aldo raamat paberil ja mitte ekraanil on just kadumine maailma, mis on inimesele soodus, inimest toetav ja inimesest hooliv. Kuigi esmapilgul ei juhtugi midagi drastilist. Ka suured muutused, milleks on lahkumine kodumaalt ja otsus hakata kanu pidama, mõjuvad Aldo raamatus loomulikena, sellistena, et lugeja hakkab isegi uskuma, et need on ka talle jõukohased, tuleb ennast ainult natuke kokku võtta või ta juba ongi omadega Kreekas ja peenramaal. Või veelgi enam – kuskil kõrtsis värsket veini maitsmas ja terassilt merd vaatamas. Merel on laev….
Loomulikult mõtlesin sellele, sest sõbrad on ikka sõpradele peegliks, kaudselt olen Aldoga seotud isegi tihedamalt kui arvata oskaks, ei olnud Aldo ema mees Ülo Kraan ei minu ega Aldo isa, aga sinnakanti kiskus. Minu jaoks oli Ülo mulle küll osaliselt ka isa eest (tegelikult otsene ülemus) ja nii küllap ka Aldole. Nii et mingis mõttes kui nüüd lahti lasta, siis me oleme Aldoga isegi vennad. Loodetavasti ei pane Ülo lihased pojad seda eelnevat pahaks.
Väga kokkuvõtvalt on siis Aldo raamat kreeklase lugu, kes on koju jõudnud. Ilma irooniata. Sest Aldot kutsutigi vahel juba nooruses (see ei olnud ta hüüdnimi) kreeklaseks, aastatel, kus meil kellelgi polnud Kreekaga mingeid sidemed. Aldo puhul ehk kuskilt aegade hämarusest sest Aldo välimus sarnaneb kõige klassikalisemale antiik-kreeklasele, keda sa ette võid kujutada. Sellist kreeka profiili ei kohanud ma päris Kreekas kellelgi. Pikemalt ma sellel ei peatu, võite ise pildi netist otsida.
Kuid asja juurde - raamatu üks varjatud mõjusid, millest kirjutan, on raamatus asetleidev päris elu. Seal elataksegi päriselt, inimesed teevad seda milleks Jumal nad lõi – tähendab aednikuks, ja järgnevalt siis ka aiasaaduste kultuurseks nautijaks-hävitajaks. Kala meres on Kristuse sümbol, mäed samuti piibellik, kõikjal kasvab elupuu ehk oliivisalud, lühidalt parim maailm mis meenutab paradiisi. Ja selle üle laiub Vahemere vapustav valgus, isegi mitte päike, aga see uskumatu valgus, mida kunstnikud ülistavad ja mis laotuks nagu kõikjale.
See kokku ongi raamaatu üks suurimaid võlusid. Lihtsalt ollakse ja raamat annab seda hästi edasi. Külaelu, omavaheline kommunikatsioon, kõrvitsakasvatamise kõrval ikka ka teine inimene, teise inimesega suhtlus, kus jäetakse ruumi ka Jumalale.
Söömine rahustab, söömine on mõnus ja raamatus on kulinaariale pühendatud hulgaliselt lehekülgi, päris lõpus ka Aldo naise Marioni retseptid. Loed kuidas minnakse ühest restoranist teise, kõikvõimalikud mereannid, kaheksajalad ja kalmaarid, värske kala, steroidide ja antibiootikumideta liha ja juba see ise tekitab tervislikkuse tunde, tervis sõnana hakkab sind mõjutama, sõidab sisse. Ja enamasti kaasneb menüüga ka mere kohalolu, seda nii taldrikul kui ümbruses, meri mis tähendab kindlasti muud kui märga ja külma hauda nagu eestlasele kohane kuigi kindlasti upub ka Vahemeres seilajaid. Kuid tundub, et seal on see meri vähemalt soe, soolane ja hoiab pinnal.
Mina kes ma ujumist ei harrasta, käisin Samosel iga päev vähemalt mõnel korral vees kuniks see kujunes päeva osaks, sellestki olen kunagi kirjutanud kui ühe tegelase muutumiste skaala märgilisest etalonist. Et vot mees leidis enda jaoks ujumise.
Aldo enda elu iseloomustab kokkuvõtvalt kõige paremini juhitud tee. Kõlab paatoslikult, kuid minu ja veel paljude meie ühiste sõprade häda seisnebki selles, et me oleme tahtnud seda elu kangesti ise juhtida.
Selline isejuhtimine jõuab lõpuks ikka juhitamatusele, kannab endas varjatud soovi jumalat mängida ja osavõtlikus asendub kontrolli ja võimuihaga. Mida suunab rohkem või vähem konkurents ja kadedus. Aldos on seda viimast õige natuke, omamoodi teebki see taolise indiviidi kõrvaltvaataja jaoks süüdimatuks. No nii küll ei saa… Ometigi on Aldo jõudnud kaugemale kui enamus tema iseteadlikest kamraadidest ja seda just igavikulises plaanis. Teeb küll kadedaks, pole midagi öelda. Kui vahepael ennast reklaamida siis novellikogu “Meeleparanduseta” algabki jutustusega “Kadedus” ja kuigi see ei räägi otseselt Aldost, siis mingeid paralleele saab tõmmata.
Jutustuse kirjutasin küll märksa varem kui Maksimovite pere Kreekas kanda kinnitas aga eks kirjanikud ongi natuke prohvetid. Ja teisedki loomingusse pandud sündmused on hirmuäratavalt paika loksunud, need millest kirjutan romaanis “Kurvake sügis”, käsi vallutab mitmendat kuud, täpselt nii valutab nagu mu romaani ühel peategelasel Rivol.
Tulevikus kirjutan sellest kuidas mu raamatute tegelased võidavad lotoga, neil on looma tervis ja väga õnnelik ja rikas elu.
Aga kõige selle mureliku tegelikkuse kohal laotub Kreeka sinine taevas (tegelikult mulle meeldis isegi tuulevaikne hall rohkem), mägede ja mere ja lihtsa külaelu romantiline pragmaatika. Nimelt pragmaatika, mis juba ise kätkeb endas rahu ja rahusoovi, taimekasvatus ja saagiootus tulevikku. See viib endasse ja kõige keerulisematel hetkedel kui ma päeva peataolekus midagi teha ei oska haarab käsi iseenesest Aldo “Samose lugude” järele, ei eneseabiõpikuid. Loed kuidas Marathokamposel elu seisab, lõunatunnil kui seal jalutasin, ei kohanud tänavatel peaaegu hingelistki, nagu mingis lapsepõlve unenäos ja taas see ebamaine valgus, Ciricot meenutab kuigi pisut veel kaugemale, pehmem ja soojem.
Linnakese peaväljak nagu kingakarp, aga kuhu ometigi mahub kõik oluline ja isegi purskkaev ja telefoniputka. Rääkimata kohvikutest ja äridest (mis olid küll suletud) ja rõdust kihutuskõnede tarvis, kuigi seal ei ole vist ammu enam keegi seisnud ja sügel pritsinud. Jah, erinevalt Ciricost ei ole varje.
Valgus langeb otse ülevalt alla, võibolla on kummituslik iva osaliselt selles, harjutud taustsüsteemi puudumises. Millega mõõta enese positsioneerumist, vahemaid ja kaugusi. Mingi osa su ajust peab tegema lisatööd, varjude puudumise kuidagi kompenseerima. Kõik on füüsika nagu ütleb vürts Mõškin ja küllap imeb valguse ja varjude anomaalia verd osades ajukäärudest ära ja pumpab mujale juurde ja ongi pool-hallutsinatsioone olemine käes.
Neile kes seal pikemalt elavad, neile kes harjunud, tekib aga omalaadne seisund, kaif aga võibolla ka mitte päris lõpuni. Mõtlesin, et Kreekas nurgatagused ei hoiata. Varje ju pole. Vot ei tea.
Aga Maailmalõpu kohvikus olen ma nüüd istunud, Drakaei külakeses, mägedes asub see. Edasi on küll linnulennult ka kohe rajoonikeskus aga mäed varjavad ära, tõmbavad joone vahele ja sinna ei vii ükski, isegi vist mitte loomarada. Kuristik on vahel, lennusimulatsiooniga kontrollisin üle ja selleks, et sa saaksid oma perearsti juurde (minu nägemus), pead tegema autoga umbes pooleteisttunnise ringi. Seegi lõpetatus, lõigatus tekitas ka kummalise tunde, uudne kogemus. Et mõned kilomeetrid ja sa ei pääse kuigi ei ole keelatud. Ei piire ega müüre aga lihtsalt lõhe ja ühe külakese pärast ei hakata ka silda ehitama.
Aldo kirjutab, et kindlasti on kreeklane ennast valmis vähem kaitsma, see on kahjuks tõsi, mõtlesin, et tegelikult paneb meid ennast ohverdama ikka kogukond ja mitte niivõrd abstraktne lipp või poliitilised tsunftid, sõnad. Et kui kogukond kaob, siis kaobki kaitsetahe, siis kaitstakse pelgalt oma mugavust, aga mugavuse saab ju alati ümber kantida, mugavuse leiab ka mujalt ja ilma kodumaata, tegelikult ilma keskkonnata, mis on ainuomane just külale ja sinu sünni maale (lahku kirjutatult), nendele vaadetele ja lõhnadele, sinu tööle oliivisalus, külakõrtsile, naabritele ja üleaedsele plikale.
Arvuti või teleka ees võib istuda kus iganes, vahet pole, ainult liigutama peab ennast õigel ajal, peab kohta vahetama kui ohtlikuks või jamaks kisub. Sest ruumid mis sind ümbritsevad on vahetatavad, ümberkolitavad ja tegelikult vajad sa selles tühjuses, et sul mõnus oleks vaid telekat, läpakat, külmikut ja kohvikannu. Padjad saad 3 euro eest, naftast padjale paned oma virvendava pea või kui sulgedest siis pritsitud pagan teab mis mürkidega. Maga.
Neli last ei ole naljaasi ja ma ei saa tegelikult kunagi aru, kuidas selle kõrvalt jääb veel aega omaetteolekuks, midagi, mida ma ise nii väga vajan. Kuidas Aldo on hakkama saanud jääb mõistatuseks.
Tõenäoliselt peabki olema selleks maaelu, peenravahe ja kanad, nendega tegeledes saab omi mõtteid mõlgutada. Kui lisada veel alkoholism siis on ikka väga keeruline. Pere ja lapsed muidugi aitavad, päris elu hoiab maapeal, kamaral mis Kreekas ei olegi nii mudaaugune kuid kus kasvatatakse ka viinamarju ja valmistatakse nendest saadusi.
Ja autor kirjutab siin äratuntavalt, et kui oled laudkonnale tüütuseni korranud, et sa tõesti veini ei võta, et sa ei saa üldse tilkagi juua, ohkab seltskond pettunult ja hüüab kõrtsmikule, et too Aldole siis üks õlu...
Näpud klõbistavad klahvistikul, mõtted tegelevad mitte baklažaani, aga NATO lennukvõimekusega ja Kreekast siia varatalve tagasi jõudes niuksusin kuuldavalt, et pean oma keskküttega korteris selga ajama kampsiku, see tundus nii ebatõeline. Tulles kohast kus öösel jalutad oktoobris särgiväel. Tagasi Mustamäel näis see esmalt nagu midagi ajutist, midagi, mis ei vasta tõele, nagu miski maskeraad ja ainult selleks õhtuks, et siis saab etendus läbi. Kogu aeg on külm, kahes erinevas toas on erinev temperatuur, rõduga on jahedam ja ärgates on kolmas mõte, kus on mu sokid ja sussid…
Lugemine rahustab, saab sind paigale, eelkõige puhkab nägemiskeskus, fokusseerib oleku terviklikult ja Aldo raamat paberil ja mitte ekraanil on just kadumine maailma, mis on inimesele soodus, inimest toetav ja inimesest hooliv. Kuigi esmapilgul ei juhtugi midagi drastilist. Ka suured muutused, milleks on lahkumine kodumaalt ja otsus hakata kanu pidama, mõjuvad Aldo raamatus loomulikena, sellistena, et lugeja hakkab isegi uskuma, et need on ka talle jõukohased, tuleb ennast ainult natuke kokku võtta või ta juba ongi omadega Kreekas ja peenramaal. Või veelgi enam – kuskil kõrtsis värsket veini maitsmas ja terassilt merd vaatamas. Merel on laev….
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar