Lühinovell "See raske, raske aasta"

See raske, raske aasta

Käisin ühel vastuvõtul ja sellest ilmus lugu. Kunagine sõber kirjutas, ka minu nimi oli miskipärast ära mainitud aga kokkuvõtvalt ei olnud see heas toonis. Hoidsin ajalehte käes, tööle tellitakse neid miskipärast mitu ja toppisin ühe arvutikotti.
Kodus lugesin veelkord ja mõtlesin sõbrale, sellele kuidas tal läheb ja läinud on, sellele mõtlesin, et me pole kaua suhelnud ja sellele ka, et miks ta minu nime esile tõstis. Illustreerival pildil mind küll ei olnud, see rahustas natuke ja kujutasin endale ette mida nad seal toimetuses endast ja maailmast üldse arvavad.

Ajad olid kummaliselt rahutud, inimesed hakitud ja rabedad, sirutasin ennast diivanil välja ja ootasin koduseid, midagi ei osanud teha.
Sõbrale mõtlesin, sellele, et tal oli lahutus ja kogu vara jäi vist naisele, naisele ja lastele, maja mida nad olid aedlinnakus vuntsinud ja millest mõnikord mööda sõitsin, uus välisvooderdus ja katus ja kus ta nüüd üldse elab? Midagi pidi ju saama aga kas sellest piisas ka uue kodu ostmiseks, selles küll kindel ei olnud.

Kuud läksid ja ma olin artikli juba unustanud kui kuulsin, et inimene on toimetusest lahkunud, käraga millest ei saanudki aru. Süüdistades väljaandjat ja konkureeriv leht kes juhtumit kajastas oli täis vihjeid ja kõikehõlmavat etteheidet kuid ühtpidi nii peidetult, et tekitas tunde, et vahest asjaosalistele endile on kõik selge kuid lugeja võinuks rahule jätta. Õhkus veendumust, et toimuv oli kuidagi väga ebaõiglane. See artikkel mis varem ilmus ja kus ka minu nimi oli mainitud tekitas aga juba tookord tunde, isegi isiklikku solvumist kõrvale jättes, et ka autori endaga ei ole kõik korras. Esiteks ei olnud teema väärt, et sellele üldse mingit hinnangut anda. Mõtlema pani.

Mõtlema pani elu millest ma ei osanud enam midagi arvata. Nagu ka inimestest kes lihtsalt nagu mittemillestki üksteist ründasid. Nagu sõber, nüüdseks vallandatud või ise lahkunud. Miks ta mind seal esile tõstis?
Ma olin rahulik, ma teadsin, et tuleb rahulikuks jääda, käisin perega rohkem jalutamas ja loomaaias, naisega kohvikus ja kinos, õhtuti ostsin koju ikka väikse üllatuse, maiuse või muud pisipõnevat, tööl üritasin rohkem naeratada ja koosolekutel võtsin sõna viimaste seas.
Küsisin endalt kui kaua mu närv vastu peab. Kui kaua see kestab?

Kuulsin, et ajakirjanikust sõber või endine ajakirjanik oli ikkagi jooma hakanud. Arvasin seda tegelikult kohe. Juba lahutusest alates, juba siis käis läbi, et peaks võib-olla helistama aga ei helistanud ja pärast artiklit veel vähem. Kõik oli üldse natuke liiga lahtine, jõuvarusid tuli hoida, tuli koondada ja omade ümber, pere ja endasarnased, vähemalt need keda ma arvasin. Sest inimesed ei rääkinud ju midagi, naeratasid rohkem ja kallistasid rohkem. Mõnikord isegi kohatult.

Helistasin perearstile ja küsisin kas ma saaksin tulla kontrolli. Lihtsalt teadmise mõttes, et kas selline asi ka päriselt toimib. Et keskikka jõudnud mees kes ei kurda millegi üle aga tahab lasta ennast profülaktika mõttes üle vaadata.

Õde ja õemees planeerisid Austraaliasse ja imestasin, et kuidas inimestes kellel puuduvad suuremad oskused ja haridus leidub nii palju ettevõtlikkust ja enesekindlust. Küsisin mis siin viga aga vastust ei saanudki. Mõlemad vaatasid mind nagu mingit maakat ja ka naine heitis kummalise kõõrdpilgu. Ütlesin, et raha ma neile ei laena ja ega nad vist väga ei lootnudki. Ja koduteel tundsin, et midagi on jälle lõhutud, midagi on jälle katki ja kuidas inimesed nii rumalad on.

Naine toppis ennast asjadesse millega tal asja ei olnud ja tegi närviliseks. Kõik kandus osaliselt lastele ja mõtlesin, et kellele need jääksid. Iga asi mida sa väljendasid võttis kellegi jaoks reeturluse varjundi ja reetur ei tahtnud ju keegi olla. Vaikimine oli aga kohati veelgi halvem, päris vaiki ei saanud enam ka. Tuli sorteerida.

Sõber oli jooma hakanud ja nüüd kirjutati ka sellest, hoolitsevalt ja kaasatundvalt kuigi ma kahtlesin avaliku mure siiruses.
Mõtlesin, et võib-olla varsti algabki sõda, päris sõda sest avalik sõjahirm oli kusagile taandunud kuigi söövitas võib-olla sügavamalt ja laotus üle kõige. Paljud astusid Kaitseliitu, isegi need kes seda varasemalt põlgasid.
Mõtlesin kas astuda Kaitseliitu.

Tööl kirjutas ülemus ringkirja, et me peaksime olema apoliitilised. Ma ei teadnud, et keegi meist olnuks poliitiline kuid hetkeuudiste valguses mõjus kiri ise poliitiliselt. Mõtlesin kas naise väljaütlemised võivad mõjuda ka minule.
Läksin koju, ütlesin, et lähme kinno, olin vaadanud välja pika filmi. Naine ütles, et need kinoskäigud juba väsitavad, pealegi veel nii pikk film mille IMDbi vaatajahinnang jäi alla seitsme. Tuletasin meelde, et mõned head filmid ei olnud saanud isegi kuute.

Uues programmis sai videorida liigutada tuhandiksekundites ja ma ei suutnud mõista kuidas saab sekund mis on jagatud 24 või 30neks ülejäänute suhtes istuda. Ma ei hakanud kelleltki küsima... Ka Youtube ei pakkunud midagi, isegi foorumites ei kirjutatud. Midagi mis muutis kõiki videotöötluse elementaarseid aluseid. Vaatasin üle laua kolleegi, vahetaime pilgud, mõtlesin kas ka tema on seda uuendust märganud. Ma ei hakanud küsima.

Mõtlesin, et kui me lahutame siis kellele jääb korter. Mõtlesin naise sissetulekutele ja kui palju ta mulle maksta suudaks ja kellelt tal laenata oleks ja kes talle laenaks.
Kolleeg küsis kuidas mu sõbral läheb, sellel vallandatud ajakirjanikul, ma ei tea kust ta teadsi, et me tunneme. Vastasin, et ma ei tea. Mõtlesin, et peaksin helistama aga kõik tundus kuidagi vastik, igasugune suhtlus ja veel inimesega kes on sind toppinud artiklisse mille toon oli selgelt negatiivne. Küsima kuidas tal lahtusega läks, imelik, et ma seda enda eest varjanud olin, seda tahtsingi teada.

Ostsin poest kuivatatud ja soolatud oliive, pudeli tavalist- ja teise portveini ja kassajärjekorras vaatasin mustade küünealustega meest kelle ostukorvis olid kanged, viisakad margiõlud ja nende vahel üks odav ja ebaviiisakas. Ja kuidas ta neid kaalutledes kassalindile tõstis. Maksis siis viiekümnesega ja mõtlesin, et siin on mees kes saab ümbrikupalka.

Naine küsis kas ta peaks minema jõulupeole, väljasõit mis kestis kaks päeva ja kas ma tahan kaasa tulla. Ma ei tahtnud, et ta läheb ja ei tahtnud kaasa minna, ma ei tahtnud isegi, et ta üldse läheb, kasvõi üheks õhtuks. Küsisin kas ta tahab minna, olime joonud pudeli veini ja vaatasime telekast filmi ja mõtlesin miks ta seda alles nüüd küsis ja mitte varem.
Sünnipäevalistele ostsin klubi ja kinkekaarte, isegi alkoholi ei julgenud. Lastelegi mõtlesime jõuludeks midagi ümbriku sokutada, inimestel oli kõik olemas. Kõik on nagunii olemas, ütlesin endale. Ja mõtlesin vallandatud sõbrale, sellele kus ta üldse elab.

Ostsin uue telefoni, vana oli juba kulunud ja vitriini ees seistes tundsin kuidas ma ei taha, ei mingit põnevust, lihtsalt vastik. Vaatasin hindu ja spetsifikatsioone, mõtlesin, mitu ma neid elu jooksul veel ostan, mitu paari kingi ja mitu triiksärki. Mida ma veel ostan. Ja varsti tulevad elektriautod ja et praegune oli mulle lähedaseks saanud, võib-olla ainus ruum kus ma tundsin ennast lõpuni turvaliselt.

Toodi uut tehnikat, olin kontoris viimane kes nad sisse lasi ja lattu juhatas ja kui nad lahkusid mõtlesin alles üksi jäädes, et ma ju ei tegelikult ei teadnudki kes nad olid. Kaks suurt kasti mille tõid olid avamata põrandal, laos muidu vaikne ja rahulik, peaaegu helitu. Ainult valgustid surisesid. Katsusin tagaust ja ka riiulid näisid kuidagi hõredamad.
Ma ei maganud öösel, lootsin valvekaameratele ja sellele, et keegi ei söandaks, näod ja tundemärgid olid ju salvestisel kuid hommikul tõusin enne naist, vaatasime teineteist nagu võõrad ja alles lapsed said meid omavahel rääkima. Tööl selgus, et õiged inimesed olid.

Kutsuti aastavahetuspeole, mõned vanad sõbrad ja mõned kes olid maale kolinud, needki pidi tulema. Teadsin, et kui lähen siis joon üle ja muid valikuid nagu ei olnudki. Naine vaikis ja olime juba kulutanud, rahaliselt, vaimselt ja midagi mida ei saagi sõnadesse panna nagu seda mida saanuks olnuks palju rohkem või see aidanuks. Vabandasin ja istusime kodus, midagi valgus üle katkevate ja kuivade niitide, midagi mis neid vähemalt natuke niisutas ja venitas.

Vaatasin kaubanduskeskuse korjanduskarpui, panin käe taskusse, näpud tabasid viiekümnesendiseid, võtsin välja, vaatasin, lasin karpi, seisatasin hetkekes, panin käe taskusse, vaatasin naisele otsa, käsi puudutas kaheeurost, võtsin käe taskust ja lasin mündil tagasi taskupõhja kukkuda.

Küsisin ajakirjaniku kohta, arvasin, et ainult mind on see lehelugu puudutanud, aga ka teisel pool ohati, taipasin, et teisedki on aru saanud ja mõnel on isegi meeles. Ütles, et jooma pidi ja jõlgub haiglate vahet. Elavat kellegi sõbra juures, kellegi kelle olemasolust olin vaid kuulnud. Küsisin kas me ei peaks inimest aitama aga... Sa tõesti tahad või? uuriti vastu. Ja ma ei osanud vastata. Sina küll ei peaks, ütles ta julma otsekohesusega.

Naine läks jõulupeole ja istusin lastega kodus, katsusin olla hea isapool ja sundisin ennast rahulikuks aga kui kõik viimaks vaikseks jäi valasin klaasitäie konjakit.
Istusin üksinda köögibaaris ja jõin, kedagi ei olnudki nägemas ja meenus mees kassajärjekorras, tema käed ja kuidas ta oma solk-õlut kaasostlejate eest varjata üritas. Neli margi ja üks piirituseõlu mis jääb õhtut lõpetama, mis enne magamaminekut teistele otsa väänatakse, hetk kus saabub lõplik rahuldus, pingelangus nagu pärast head seksi, õnnis ja samas juba kogetud, ilma erilise joovastuseta kuid millele järgnev uni tundub igati aus ja õiglane. Tundsin, et enda uni ei olnud seda vist ammu. Ja kuidas ta viiekümnesega maksis, vaoshoitult kuid märgiliselt, et imestasin, et millisel kõrgel tasemel võib olla ühe inimese sisemine näitleja kuigi küünealused on mustad. Ja kassapidaja kes vaatas ulatatud rahatähte murdosasekundi alandava kõhklusega.

Jõulupreemia oli väiksem kui oodatud, kõik teadsid aga tegid nägu ja keegi ei öelnud midagi. Kas sul on korras, küsis ülemus õhtul kui oli mu kabinetti kutsunud. Noogutasin loiult. Inimestel on raha aga nad ostavad pisiasju, palju pisikesi asju aga pisikesed asjad ei vaja reklaami. Ma ei öelnud midagi. Aga tahtsin öelda, et kõik on väsinud. Et pisikesed asjad vajavad eriti reklaami aga kõik on väsinud. Ja meie hetkeline värviline virvendus pole isegi pliiatsisüsi või žiletitera. Me panustame kvaliteeti, ütles ta. Uus põlvkond ei vaata televiisorit, jätkas ta murelainel. Mõnesekundilised klipid tänavatel, vitriinidel, katsus naeratada.
Sõitsin trolliga koju, vaatasin kaasreisijaid ja isa kes õpetas oma lapsele elu, tütrekesele. Mõtlesin, et eks me kõik oleme idiodid, ühe i-ga idiodid, ilma igasuguse au ja suursuguseta, ilma definitsioonita, mitte idioodid aga idiodid.

Naine tellis mehed, et vaibad puhastusse viia. Vähestel tööpäevadel mis jäid pühade vahele. Mõtlesin kas inimesel on üldse enam mingit tunnetust või empaatiat. Mehed ei rääkinud peaaegu sõnagi, tuli mööblit kergitada, nohisesid. Globaalne arusaamatus.

Vaatasin töökuulutusi. Mõtlesin, et ära on tüüdanud see peost suhu elamine. Pärast kustutasin brauser history. Mõtlesin kas naine käib mu arvutis.

Sõber kirjutas üle pika aja midagi mille sisemine kvaliteet oli tasemel, et küsisin endalt kuidas ja millistel põhjustel sellist üldse avaldatakse. Kas ajakirjandus ongi nagu hullumaja lõunasöögilaudkond ja selle omavaheline vestlus. Mõtlesin kas kontaktivõimetus polegi üks vaimupuude esmaseid tunnuseid.

Ülemus kutsus mu välja ja küsis kas ma saaksin teha mõned päevad enne kollektiivpuhkuse algust. Vaatasin teda pikalt, liiga pikalt ja korraga hakkas ta karjuma. Ta karjus, et see firma ja töö siin ei ole töö treipingi taga. Kujutasin endale ette treipinki ja tunkedes meest ja kuidas ta rahulikult oma pingi välja lülitab, kindad käest võtab ja need rahulikult pingile asetab, üks alla ja teine teise peale, võtab rahulikult kühvlikese ja tõmbab pingiümbruse puhtaks, viib parhi selleks ettenähtud plekkpange ja läheb siis mõõdetud sammuga riietusruumi.
Läksin õue, oli vana aasta eelviimane päev ja peaukse kõrvale jäi alkoholipood. Astusin sisse ja ostsin paki sigarillosid ja tikud, läksin autosse, lasin akna alla ja süütasin. Paks suitsvine keerles ümber esiklaasi ja salongi tahavaatepeegli, tuul loopis seda edasi ja tagasi, keerasin õhupuhasti põhja.
Tegin sigarillo lõpuni, läksin tagasi töökohale, lülitasin arvuti välja, vaatasin sahtlitesse, osad asjad olin juba ära viinud, mõned kladed jäid sahtlipõhja. Vaatasin kolleege, mõtlesin aga ei öelnud veel midagi, võtsin mõned väikesed asjad ja panin jopetaskutesse, näpud puudutasid kaheeurost, teadsin, et see on seesama münt.

Järgmine oli lühendatud tööpäev, hilinesin meelega, naisele ei öelnud ka midagi.
Ülemus oli vallandatud, olevat kasiinos käinud, vaatasin oma sahtleid, tühje sahtleid ja selle kõige põhjast leidsin töölepingu ja et ma ei olnudki enda eksemplarile alla kirjutanud. Lugesin lepingut ja kuulasin kolleegide erutatud mula, sellest kui palju on maha mängitud ja et ega me oma preemiarahasid nagunii ei näe. Üks kaamera olevat kadunud, teadsin kuidagi, et see ei ole ülemuse süü ja isegi seda kes selle võtta võis.
Võtsin lepingu koju ja lugesin all parklas veelkord läbi. Ja seal oli üks punkt. Mõtlesin kas see tähendab enam midagi. Juriidiliselt. Või paneb pigem muigama. Kas keegi saaks sind sellega kohtusse kaevata. Natuke üle kümne aasta oli see paberile pandud ja kuidas mõni mõiste selliselt devalveerub. Mõjudes nagu keskajast.
Sõitsin liftiga üles, käed olid kotte ja asju täis, lepingu olin torganud kaelnaalla. Naine küsis mis see on, vastasin ja rääkisin mis juhtunud on. Et ülemus oli jõulupreemiad maha mänginud ja ka üks kaamera on kadunud. Ja seda, et oli plaan ära tulla. Naine küsis miks ma seda temaga ei arutanud ja ma ei osanud vastata. Siis rääkisin sellest lepingupunktist ja naine küsis kas ma olen loll. Tahtsin vastata, et eluvõõras aga ei öelnud midagi. Aimasin isegi, et ma olen loll.
Istusime lauda, põrnadad olid lagedad, lapsed küsisid kas nad saavad veel kingitusi, vastasime, et jõulude ajal juba said. Nad ei olnudki väga pettunud. Naine küsis mis ma siis teen ja ütlesin, et see kõik on kuidagi allapoole vööd, see ülemuse vallandamine ja mu enda otsus ja ei öelnud, et võib-olla pakutakse seda kohta nüüd mulle. Võimalus ei andnud rahu ja ma ei suutnud kuidagi keskenduda. Perele ja õhtusöögile. Mõtlesin, et omanikud võiksid selle ettepaneku teha kohe, enne puhkuse algust sest kui ei tee siis oleks kõige õigem ära tulla, puhkuse ajal nagu plaanisin. Et ma ei peaks enam kellegiga kohtuma, lauanaabrite, ülelauanaabrite, projektijuhtide, sekretäri, copywriterite ja koristajaga. Ma ei tahtnud midagi selgitada. Tundsin ennast nagu puuris, suus oli verivorsti ja porgandimaitse korraga, tahtsin jälle suitsetada aga teadsin, et ma ei oskaks seda soovi kuidagi põhjendada või kus seda salaja teha. Mõtlesin, et lähen sellest teadmatusest vist hulluks.

Natuke enne saluute helistasin sõbrale. Sellele ajakirjanikule. Endisele ajakirjanikule.
Kuule mees... Kuulsin kuidas ta hingab. Vaikisime. Torusse. Ma ei olnud teda ju milleski süüdistanud. Käi putsi, ütles ta pärast pausi. Ja pani toru ära.