Margit Lillemets Sirbis minu uuest raamatust "Meeleparanduseta"

Margit Lillemetsa arvustus Sirbis minu uuest raamatust "Meeleparanduseta" on siin

Ma ise arvan muidugi, et raamat märksa humoorikam kui arvustaja pilgu läbi.

Uus jutustustekogumik "Meeleparanduseta"

Ilmunud on minu uus jutustustekogu "Meeleparanduseta". Sisaldab kaheksat jutustust
Toimetanud: Tiina Valdre, Esikaanepilt: Aro Aarsalu Kaanekujundus: Erkki Juhandi
Müügil Apollos, Rahva Raamatus ja Hiiumaal Nelja Nurga galleriis.

Kultuurkapitali 2014. aasta PROOSA- JA LUULENOMINENTIDE ESINEMISED 9,10 ja 11 märtsil. Olen osaleja

Järgmisel nädalal toimuvad mitmed Kultuurkapitali 2014. aasta
PROOSA- JA LUULENOMINENTIDE ESINEMISED:

9. märtsil kell 13 on nominendid Pärnu Keskraamatukogus (Akadeemia 3).
Esinevad Kaur Riismaa, Jan Kaus, Mudlum, Eda Ahi, Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Mait Vaik.
Modereerib Jan Kaus.

10. märtsil kell 18 esinevad nominendid Tartus (Vanemuise 19) kirjanduslikul teisipäeval. Kohal on Kaur Riismaa, Mudlum, Eda Ahi, Jan Kaus, Kätlin Kaldmaa, Mait Vaik, Urmas Vadi, Hasso Krull ja Vahur Afanasjev.
Modereerib Mart Velsker.

11. märtsil kell 18 esinevad kirjanduslikul kolmapäeval musta laega saalis Kaur Riismaa, Mudlum, Eda Ahi, Kätlin Kaldmaa, Jan Kaus, Mait Vaik, Vahur Afanasjev, Maarja Kangro, Urmas Vadi.
Modereerib Heili Sibrits.
Saage osa!

Tuglase novelliauhinnad Mart Kivastikule ja Mait Vaigule

Friedebert Tuglase novelliauhinnad, mida antakse alati kaks, läks tänavu Mart Kivastikule novelli “Õnn tuleb magades” ja Mait Vaigule novelli “Puhtus” eest.

Täna, Friedebert Tuglase 129. sünniaastapäeval, antakse välja uued kirjaniku-nimelised novelliauhinnad. Mart Kivastik ja Mait Vaik saavad preemiad kätte kell 16 Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas (Väikese Illimari 12).

Žürii koosseisus Mirjam Hinrikus, Toomas Kiho, Veronika Kivisilla (esimees), Kaupo Meiel ja Jaanus Vaiksoo valis 2014. aastal avaldatud novelliloomingust välja veel Jan Kausi “Paljajalu” (Looming nr 12) ja Tiina Laanemi “Estonian Hikikomori” (Looming nr 12).

Mart Kivastiku “Õnn tuleb magades” ilmus Vikerkaares nr. 12/2014 ja Mait Vaigu “Puhtus” kogumikus “Tööpäeva lõpp”.

Uustulnuka nominatsioon määrati Kaarel Lehtsalule novelli “Ezigbo nwoke” (Värske Rõhk nr. 39) eest.







http://www.sirp.ee/online-uudised/tuglase-novelliauhinnad-mart-kivastikule-ja-mait-vaigule/

6. märtsil oleme Sõpruse Puiesteega Rockstarsis

6. märtsil oleme Sõpruse Puiesteega Rockstarsis, Tallinnas, Tatari 6. Esitleme oma esimest vinüüli "Mõistlikult ja mugavalt"

Olete oodatud!

27 veebruaril oleme Sõpruse Puiesteega Tartus, Genialistide klubis

SÕPRUSE PUIESTEE 27. veebruaril Tartus, Genialistide klubis kl 21.00
Lisaks meile The BOONDOCKS

Kaarin Kivirähk EE minu raamatust "Juss ja vennad"

"Tulnukas" filosoofilisemas võtmes

Mait Vaik - “Juss ja vennad” - Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 216 lk.

Mäletate “Tulnuka” filmi? See Rasmus Merivoo linateos oli 2006. aasta
paiku ääretult populaarne, nii maa- kui linnarahva seas. Kui ma Mait
Vaigu teost “Juss ja vennad” lugema hakkasin, arvasin ma alguses, et
olen sattunud “Tulnuka” raamatuversiooni peale. ““Agu Sihvka lood”
kohtuvad “Tulnuka” ja “Wremjaga””, kommenteeris Mart Juur teost
“Kirjandusministeeriumi” saates.

Mingis mõttes on “Juss ja vennad” tõepoolest järjekordne (õnnestunud)
katse kujutada põnevat subkultuuri nimega “jõmlus” või “rullnoklus”.
See kajastab maaelu sellisena, nagu ka mina seda tunnen.
“Katkiste teksaste ja rögase särgiesisega” küla vahel jõlkuvad maanoored,
kelle hobideks on viina joomine ja suitsetamine, värvika eluga külajoodikud,
koledad naised ja üks rikas peremees, kelle varandus põhineb peamiselt
kohtu kaudu välja võideldud õigustel ja rikkustel. Sel trööstitul ja
omamoodi nii ehedal elul pole mingit pistmist selle maaeluga,
millest elustiiliajakirjandus linnainimese paradiisi on vorminud.
Ei ole Skandinaavia stiilis valgeid kööke, rukolapeenraid, naadipestosid
ega hommikusi joogaseansse värskes õhus.

Küll aga on palju värvikaid, piinlikke ja koledaid juhtumisi.
Andeka jutuga külamehed arutavad piiritusepudeli taga läbi kõik maailma
probleemid, usuküsimused, Brüsselist tulevad seadused, laktoosivabad
jogurtid, mustlased, rootsi homod, maailmalõpu teooriad... Kõik soolised
ja rahvuslikud stereotüübid saavad kinnitatud ja mõnuga läbi räägitud.
Selles mõttes on “Juss ja vennad” haarav ja muhe lugemine.
Asi, mis mulle “Jussi ja vendade” juures rahu ei anna, on kaanekujundus.
Miks on kujundus just selline? “Tulnuka” menu arvestades võiks sarnaste
tegelastega raamatu kujundada ju mõnusalt kommertsilkult, panna kaanele
mõne koleda näoga maainimese pildi – ma usun, et raamatu müüginumber
kasvaks järsult. Kuid “Juss ja vennad” pole lihtsalt üks järjekordne
jõmmiraamat. Mida kaugemale teos areneb, seda mõtlikumaks,
kurvameelsemaks ja isegi filosoofilisemaks teos kipub.
“Kirjandusministeeriumist” nähtud autor Mait Vaik ei tundunud ka olevat
inimene, kes lihtsalt rahva naerutamiseks ühe uue “Tulnuka” kokku
klopsib. Sellepärast näeb raamatu kaas ka välja, nagu oleks tegu pigem
tõsise teose, lausa mõne vähetuntud filosoofi esseekoguga. Sest mingi
omapärane filosoofia selles teoses tõesti peitub.

Peeter Helme arvustus raamatule "Tööpäeva lõpp"

Link ERR-i leheküljele

Peeter Helme: Mait Vaik ja vastikult naha alla pugemise kunst

Mait Vaigu sulest on ülemöödunud aastal ilmunud luulekogu „Kõigil on alati õigus“ ja möödunud aastal lühiromaan „Juss ja tema vennad“. Viimasest avaldati tänavu ka kordustrükk. Nüüd on Vaigu sulest lisaks luuletustele ja romaanile tulnud välja teos veel kolmandaski žanris – selleks on lühiproosa.

Raamatu kaanel seisab küll kiri „jutustused“, kuid klassikalises mõttes jutustusi on siin raamatus siiski vaid üks – selleks on raamatu keskel asuv ja ka mõtteliselt selle keskme moodustav 60-leheküljeline „Mees“. Teised tekstid on novellid või lühijutud. Küll kohati kõikuva kvaliteediga, kuid igaüks omanäoline ja originaalne.

* * *

Vaieldamatult annab Mait Vaigu proosas tunda asjaolu, et tegu on ka terve hulga Vennaskonna, Metro Luminali, Kosmikute ja Sõpruse Puiestee populaarsemate hittide sõnade autoriga – samasugune unenäolisus, assotsiatiivsus ja narratiivi asemel keele, olukorra ja kujundi peale mängimine, mis on omane tema laulusõnadele, torkab silma nii mõneski proosatekstis. Vahest kõige enam on see kohal suisa absurdimaigulises loos „Kõtuke“, mis algab pea krüptilise lausega: „Kõtuke käis, läks ees, siis tuli vaim ja ulik järgi või ikka „ullike“, mõtles ta teinekord enesekriitiliselt.“ (lk 105) Ja kõige vähem leiab sellist lähenemist ehk realistlik psühholoogilises avaloos „Armukadedus“ ja sellele järgnevas mõneti sarnases, kuid veelgi intensiivsemas „Naises“. Niisiis on Vaigul annet kirjutada tõeliselt eri stiilides, mille diapasoon ulatub vägagi luulelisest proosast psühholoogiliselt veenva, täpse ja ebameeldivalt naha alla pugeva realistliku kirjelduseni. Seejuures väärib kindlasti esiletõstmist Vaigu ümberkehastumisvõime: ühtviisi veenvalt räägib ta nii armukadeduse all kannatavast juhutöölisest „Armukadeduses“ kui teeb kaasa mahajäetud naise rännaku läbi sügava depressiooni, enesevihkamise ja tülpimuse eri faaside „Naises“.

* * *

Katsudes kaheksast tekstist koosnevat raamatut üldistavalt hinnata, võib vast öelda, et kõik siinsed lood räägivad elu pahupoolest ja mingitest piirsituatsioonidest. See ei tähenda mitte seda nagu oleksid kõik Vaigu tegelased tingimata antikangelased, eluvõitluses allajäänud ja -käinud tüübid, vaid et kõik tekstid käsitlevad mingit sügavalt eksistentsiaalset ja valusat probleemi või äärmuslikku olukorda. Kuigi teinekord võib see kõik olla mattunud sedavõrd absurdsete detailide rägastikku, et raske on näha, mis on oluline ja mis mitte. Ent see pole etteheide, vaid tõdemus – tuleb ju sageli elus ette olukordi, kus me ei suuda puude taga näha metsa, langetada otsust, milline küsimus on peamine, milline kõrvaline, mis järjekorras peaksime lahendama probleeme või üleüldse millele energiat ja tundeid raisata, millele aga mitte. Musternäidis säärasest segadikust on „Gruusia film“, kus vist 1990ndate alguses toimuvad filmivõtted ühes Gruusia söögikohaks kujundatud Tallinna korteris: „Filmi sisu seisnes siis selles, et kaks Gruusia vägevat, kuid vaenulikku perekonda pidasid koos restoranis pidu, mingi kolmas jõud aga ei lubanud neil omavahelise tüli käigus kindžalle käiku lasta – ühesõnaga, üksteist tuli üle trumbata priiskamise, praalimise ja lõbutsemisega. Mina pidin mängima juhuslikku külalist...“ (lk 23)

Lisaks peab minajutustaja hoolitsema sülelapse eest, aitama oma ema, tädi, täditütart, veel ühte „ka tädi“ ja kedagi venelannat söögi valmistamisel – „Sööke valmistati nii filmi tarvis kui ka kellegi kauge sugulase, mingi vanamuti juubeli tarvis“ (lk 19) – ning hiljem suutma kogu selles kaoses, mis põhjustab minategelase jalaluumurru, tellida endale ema näägutamise ja võttetrupis puhkenud mustlasmuusikutega tülitsemise käigus kiirabi. Tulemuseks on vaevaga jälgitav kaos, kus suur inimlik draama toimub kuskil kaose pinna all, nii et teksti pealiskaudsel lugejal võib see üldse märkamata jääda...

Veidi sarnast võtet kasutab Vaik ka kogumiku nimiloos, mis võinuks sama hästi olla vormistatud Vennaskonna või Sõpruse Puiestee lauluks – „Tööpäeva lõpp“ kirjeldab õhtust tänavapilti Postimaja ja Foorumi vahelisel alal Tallinnas Viru keskuse ehitamise aegu. Kedagi või midagi ootav peategelane kirjeldab avanevat pilti – pea lõhki kukkunud joodiku ümber toimuvat askeldamist, liiklust reguleerivaid politseinikke, teid ületavaid inimesi, poodide vaateaknaid jälgivaid keigareid jne. Lool on muidugi puänt, võiks öelda maitvaigulikult hämar, eri tõlgendusvõimalusi lahtiseks jättev, kuid nii ehk teisiti mõjub lugu nagu materjal, millest võinuks saada ka luuletuse või lauluteksti – põhirõhk on tugeval muljel ja veenvalt esitatud meeleolul.

Ja seda võibki öelda terve kogumiku kohta – Vaik oskab luua muljet ja meeleolu. Ning kui ta tunneb, et üks võte või vaatenurk kipub end ammendama, suudab ta seda kiirelt vahetada. See torkab eriti silma kogumiku ainsas jutustuses „Mees“, mis räägib mitme eri hääle, eri registri ja lähenemise kaudu lugu ühest mehest ja tema lähedastest. Kusjuures nii siin loos kui mõnes teiseski torkab silma Vaigu huvi eri jutustajaisikute suhtes – lausa mitmel puhul pöördub ta kirjanduses suhteliselt ebatavalise „sina“-vormi juurde, mis on hea viis lugejale lausa vastikult naha alla pugeda. Piisavalt vastikult, et see jääks kummitama pikaks ajaks ning lugedes „Naisest“ lauset „Siis hakkad sa nutma, kuigi lubasid, et ei hakka“ (lk 9), tunned sa, et nutma ei hakka mitte mingi nimetu naine mingis väikeses novellis, vaid see oledki sina – seesama sina, kes sa praegu seda teksti loed.

EPP OLLINO "Täiesti siira, purjus lapse häälega"

MAIT VAIK. JUSS JA VENNAD. Puiestee, Tallinn, 2013. 110 lk. 8.00 €.

Raamatust on ilmunud teine, parandatud trükk

Mait Vaigu proosadebüüt “Juss ja vennad” on raamat, mis võib silma veele võtta – ja üksnes esimestel lehekülgedel seetõttu, et tegu on nulltoimetuse ja -küljendusega tekstiga. Õbluke määrdunudrohelise kaanepildiga väljaanne, mis (kirjanikukarjääri hilja alustanud autori puhul mõnetigi sobivalt) toob meelde üheksakümnendad aastad ning laual lahti ei püsi, on servast serva tihedalt täis otsekui lõplikult kodustamata sõnu, mida lahutavad vaid harvadel juhtudel oma õiguspärasele kohale sattunud kirjavahemärgid. Ent keele- ja trükivigade otsimise hasart kaob peagi, hiljemalt teiseks-kolmandaks looks on kindlast punktist algavad, kuid kes teab kuhu suubuvad laused lugeja üle võimust võtnud ning raamatu lõppedes sooviks toimetajat, kelle nimi tiitellehel siiski kirjas on, lausa kättpidi tänada – hoolitsemast, et tekstis on säilinud näiteks midagi sellist: “Idee oli muidugi masendavamast masendavam, aga siiski midagi sellist, mida me varem proovinud ei olnud ja see lisas asjale oma võlu, nägu virmaline pimedas öötaevas. Kas on või ei ole, aru ei saa, vist ikka ei ole ja samas…” (lk 95).(Viide 1) (Kujutan miskipärast ette, et toimetaja on neid lauseid oma pihus soojendanud.)

Mait Vaiku on seni teatud ennekõike muusiku ja laulusõnade autorina. Need, kes pole Vaigu tekstide paremiku najal muusika vahendusel üles kasvanud nagu siinkirjutaja, võivad selle välja sõeluda 2012. aastal ilmunud veidi ebaühtlase tasemega debüütkogust “Kõigil on alati õigus”. Olgu öeldud, et selle luulega pole “Jussil ja vendadel” esmapilgul just palju ühist: vägisõnu seal kuigivõrd ei pruugita ja stiil on küll paiguti sarnase poolnaivistliku joonega, kuid samas märkimisväärselt tumedam ja tõsimeelsem. Erinevus tundub lausa sedavõrd suur, et autor isegi on “Jussi” avaldamist plaanides kavatsenud esineda teise nime all.(Viide 2) Et nii ei läinud, on ilmselt õigustatud, sest ühendav lüli kahe tekstiliigi vahel on kummatigi olemas: see peitub neis võpatama panevalt poeetilistes hetkedes, mis on peidus nii Vaigu lihtsa ja napi joonega luule kui ka ohtrasõnaliselt teravmeelitseva proosateksti ootamatuis paigus ning mis lisavad muidu nii maapinna lähedal kulgevale (“Jussi” puhul) või kohati teismeliselt maailmavalulevale (luule puhul) tekstile iselaadse vertikaalse mõõtme ja seavad kõik näiliselt juhusliku mingil suuremal skaalal omale kohale. Just see muudab Vaigu autoriks, kelle looming ühelt poolt on justkui väga otse suunatud kõnetama eeskätt nooremat inimest, kuid kelle tekstidest samas on raske välja kasvada – või pigem: kelle tekstidest väljakasvamist tuleks inimese tundeelu arengu seisukohalt vaadelda pigem õnnetusena.

“Jussis ja vendades” on sellised liigutavad või ülevad/ülendavad hetked ootamatute vakatuste või aeglustustena pikitud tempoka ja sõnatiheda kirjelduse vahele ühe tegusa vendadekolmiku halenaljakatest sekeldustest kusagil elu ääremaadel paiknevas maakolkas. (Sekeldused, tähendab, on valdavalt üle mõistuse naljakad, aga lõppevad enamjaolt haledalt.) Vennad püromaanitsevad jaanipeol, üritavad kodukülla rajada bordelli, kukutavad alla kiriku kroonlühtri ja läbi suveteatriprojekti, tapavad sea, matavad vanaisa, käivad sünnipäeval kaklemas ning elavad kaasa rohkete kodukandi veidrike elutee kurvidele ja käändudele. Vaigu loomingu paiknemine kusagil noorte- ja täiskasvanute maailma piiril peegeldub mõneti kõverdunult ka tema peategelasis, keda ühtaegu pelgavad ja naeravad niihästi eakaaslased kui ka vanemad ning kes ise ei kuulu õieti kummalegi poole, kui ka salamisi sooviksid (“Miks meil kunagi ilusti ei lähe?” nuuksatab vanim vend pärast klassiõe sünnipäeval tahtmatult korraldatud taplust, lk 99). Iseäranis ilmne on see noorima venna Jussi puhul, kes raamatu tutvustuses ongi ülendatud peategelase staatusesse (kuigi lugedes tundub õigustatum see tiitel omistada kas kogu kolmikule või siis pigem nimetule keskmisest vennast minajutustajale). Juss teeb kaasa ja tihti ka initsieerib vendade kõik vägiteod, üritades olla rohkem või suurem, kui tegelikult on, tõrkudes trotslikult oma kümneaastase lapsemina vastu, kellel silmad märja koha peal, rõõm ei allu alati kontrollile ja jaksugi on alles vähevõitu. Neid puudusi kompenseerib pere noorim oma manipulaatorioskuste (Viide 3) ja sõnaosavuse või “filosofeerima kippumisega” – tõsi, viimase osas tuleb pigem uskuda minajutustaja korduvat hinnangut kui teksti ennast. Aga valdavalt tegutsevad kolm venda (lisaks Jussile ja jutustajale ka vanim, keevalise loomuga tegudeinimene Velts) raamatus, nagu öeldud, ühtse löögirusikana, üksteist täiendades ja toetades. “[M]eist kolmest on Jussil liiga keerulised ideed, Veltsil talupoeglikult lihtsad ja kuigi ma ei tahaks ennast esile tõsta, siis minul just need, mis jäävad kahevahele ja ka toimivad”, nagu mainib vennastest keskmine (lk 22). Ühise või võrdse keele leiavad vennad üksnes külajoodikutega ja -hulludega ja selles suhtes ei paista tulevik Vaigu raamatu peategelaste seisukohast muidugi kõige helgem. Samas jääb sotsiaalkriitilisest toonist üle kõlama siiski mingi selgitamatu, ülev ja veidi nukker lootus – umbes nagu minategelase salasümpaatia, Lahe Joonase tütre pilgus, mis jätab mulje, “nagu ainult tema sügav kurbus silmades on see, mis maailma päästab või vähemalt meie küla noorsoo” (lk 98). Sellised pausikohad keset ärplevat dialoogi ja sündmuste möllu võivad hinge kinni või silma märjaks võtta küll; samas tõttab autor neid enamasti kohe mõne niisama mõjusa kontrastiga maandama, nõnda et ilusvalusa mõttelise armastusavalduse järel surutakse nägu ikka vanaisa matuste aegse okse järele haisvasse patja (lk 101).

“Juss ja vennad” koosneb eraldiseisvatest lugudest, mis aga on esitatud valdavalt kronoloogilises järjestuses ning mille tonaalsus muutub raamatu edenedes üsna märgatavalt. Esimeste juttude äksi täis tormakus taltub kusagil keskpaigas rahulikuks (harva pisut tüütukski) mõtiskeluks, seejärel taas tegusamaks muutudes aga võtab jutt endisest märksa melanhoolsema noodi. See kõik ei tähenda sugugi, nagu jääks vennaste ettevõtmistes raamatu edenedes nalja või hoogu vähemaks, lihtsalt neid ümbritsevas tekstis on tunda madalrõhkkonna tihenemist ja esialgse infantiilse turvatunde vähenemist: lisaks kõigele on “Juss ja vennad” oma kahe maailma piiril olemises ka täiskasvamise lugu. On aimata, et lahutamatut vendadekolmikut (“ometi oli tunne nagu miski nabanöör oleks katkenud, kui kümme minutit hiljem kahekesti edasi olime lonkinud”, lk 94) ootab ees iseseisvumine, muuhulgas ka üksteisest, ja initsiaatoriks on siingi taas kord isepäine Juss, see ise kõige pisem täis kasvaja.

Sündmused on “Jussis ja vendades” pöörased, aga veel pöörasem on siiski tekst ise. Veidrad nihked, mis seda toidavad ja raamatut käigus hoiavad, varjavad muuhulgas kavalalt, kui ka ehk mitte alati päris teadlikult, teksti autorit: lugejal jääb üksnes oletada, kas see, kes ei erista kulti emisest, on kogu elu maal elanud, kuid samas maaelust demonstratiivselt distantseeruv minategelane või hoopis põhikohaga linnapoisist autor, ja seesama küsimus – meelega või kogemata? – jääb kummitama ja kummastama tervet lugemiskogemust. Vastus pole mõistagi kuigi oluline, sest selletagi on selge, et orgaanilist vunki on tekstis rohkem kui viimastel aastatel kohtama harjunud, küsimus ise pingehoidjana aga küll.

Tegevuse aegruumis liituvad tunnusmärgid tegelaskonna (või hoopis kirjutaja enda) kogu elukogemusest: üleminekuaja maaelu avali metsikuse ja avantüristlikkuse taustal esinevad siin igapäevaste nähtustena ka internet, ATV-d ja Schengeni viisaruum kõrvuti pesueht nõukogude absurdi ja endisaegse pastoraadiõhkkonnaga. Näib, nagu kaasneks iga tegelase või tegelasrühmaga ka oma aeg (millest üheski muide ei paista kirjutaja ennast siiski lõpuni koduselt tundvat) ning nagu eksisteeriksid kõik need ajad tegevuspaigaks olevas alevikus servapidi ülestikku laotuna koos: kõik korraga, aga mitte üleni kattudes. Lugedes tekitab selline kuhjatis veidraid tajunihkeid ja pentsiku tunde, et miski nagu ei klapi, aga kõik on ometi nii õige: ühekorraga peaaegu käegakatsutavalt tõetruu ja samas otsekui väljaspool igasugust reaalset aega. Aga nii see ju ongi, eriti maal.

Lugedes meenuvad järgemööda Jaan Rannap, Aleksis Kivi, Tammsaare, Jaan Oks – vist kõik ka autori poolt ühes või teises kontekstis (mõni lausa raamatu tekstis endaski) mainitud. Üks väheseid kohti, kus autori asupaik (kui ka mitte intentsioon) kahtlusteta ilmneb, ongi nimelt neis stiilimängudes: need näitavad kätte, et kirjutaja asub siiski tekstist enesest väljaspool. Meelega-või-kogemata-küsimus ei saa siingi ühest vastust, kuid mingisugune tunnetuslik distants, vahendatus, poolmuigvel kõrvaltvaatajapilk kumab läbi nii peategelaste isa tammsaarelikust töö- ja kohtulembusest või naabritega kemplemisest pajatavatest lõikudest, vennaste “Seitsme venna” moodi rabedast ja kohmakusega segatud toimekusest, agusihvkaliku “kui kõik ausalt ära rääkida”-malli kasutamisest kui ka oksaliku kirgliku pessimismiga esitatud valanguist maaelu ohtude kohta (tugevalt kärbituna: “… kõik on jäänud elus vähemalt korra mingi masina vahele, hanguga ribidesse saanud, üle lõkke hüpates ennast ära põletanud, rääkimata nendest kordadest, millal kerisele kukuti, madalate aidauste vastu oma pea ära peksnud, väikelastel on pidev oht kuhugile tiiki, lahtisesse kaevu või allikasse uppuda, kärntõves koduloomad käivad ringi, nagu oleks see sügisene karvavahetus. … Enamasti ootavad ka loomad kantseldamist, mõttetud elajad, keda ikka veel peetakse, olen kuulnud mõistet nagu varjatud enesetapp ja see iseloomustab loomapidajat kõige täpsemalt. Valulävi on maainimesel nagu lehmal, kes isegi sünnitades häält ei tee, vaid ninaesist krõmpsutab ja see, et maalapsed on terved, tuleb nende vanemate juhmusest, kes alles pärast matuseid märkavad, et Elluke põdes vist… mingit haigust, tõenäoliselt kehvveresust”, lk 96).(Viide 4)

Lisaks seesugustele lemmikautorite jäljendusile – ning eks õigupoolest ka nimelt nende poolest – meenutab raamatu stiil aga ka hariliku “jutustava kirjandi” oma, mis minajutustajat arvestades on vahest Vaigu üks suuremaid õnnestumisi. See koolikirjandilikkus mõjub ühelt poolt ehedalt ja varjab teisalt taas kord autorit: raske on otsustada, kas nimetu minategelase orgaaniline vaimutsemine ja paigutine sisuline ja stiililine “tarka” panemine tuleneb vastava eagrupi loomuomase stiili heast tabamisest või autori enese käekirjast. Küllap siiski viimast, aga tõesõna, vaadake, kui veenev: “Juba mehe pilk ütles, et tegemist on pesueht soodaga ja Sassi lihtsameelsuses ei kahelnud küllap ka paljunäinud mustlasrahvas, kuid märkamata, et eestlane soendab endas ka ahjualust, kedagi, kes ennast näole ei anna, erinevalt lärmavast alkoholismist, mis vahel väga kõrgeid tuure võttis, suutes esineda isegi jumalusena. Kuid lisaks Sassi juhmusele ja alkohoolikust gurule elas mehes veel kolmas, justkui guru sõber, aga vahest ehk üldse pärisperemees ise, nimelt hullumeelsus, kelle väljailmumist ei osanud keegi ette ennustada” (lk 86–87). Kolmanda kooliastme eesti keele õpetajana töötanud inimesele tuleb see kõik (samuti näiteks lauselühendi süstemaatiline väärpruuk või liitlause kirjavahemärkide eiramine) tuttav ette otse elust enesest, nagu ka jutustajahääle koolipoisilik kalduvus oma internetist või telerist külge jäänud nappe või lonkavaid teadmisi ja kogu olemasolevat sõnavara selle täies juhuslikkuses igal võimalikul juhul rakendada. Vaigu raamatule on ette heidetud tegelastele ebaveenva intelligentsuse omistamist, aga nõustugem siiski autori enesega: “Aga ega seal maal tegelikult ei ela juhmimad inimesed kui Tallinnas, eriti praegu, kui interneti teel on informatsioon kättesaadav.”(Viide 5)

Elu maal on raamatus kujutatud düsfunktsionaalsena ja selle võimalikkuski õigupoolest tugeva kahtluse alla seatud. Poiste kodupaigaks on alevik, kus iialgi midagi ei juhtu (Viide 6) ning kus polegi peale hakata muud, kui õhtuti täis peaga külavaheteel kihutada – kus ei õnnestu ennast isegi ära tappa: “Türade maaelu, sa ei saa isegi aknast alla hüpata, nagu linnainimestel nii lihtne on. … Mõtlesin, et isegi kui pea ees siit korralikult paneks, siis pole ka muud kui lihtsalt suu verd täis” (lk 100). Linn seevastu on ühtaegu nii ihaldatav kui ka põlastusväärne paik, kus ühelt poolt arvatakse ees ootavat töövaba hõlbuelu, mett ja sularasva, kus aga samas elavad juhmid inimesed, kes tõelisest elust midagi ei taipa ja tegelevad kõiksugu veidrustega. Tänapäeva maaelu normaalsusena esinevad raamatus pudelist pudelini elavad ametimehed, oma fantaasiamaailmas kulgevad veidrikud, igavlevad teismelised ja peategelaste ohjeldamatult astelpajumahla kaaniv sõnakas isa, kodukandis austatud ja kodus kardetud mees, kelle tööka maamehe maski varjus kulgevat elu juhivad põhimõtted “loodus tühja kohta ei salli” ja “mis ripakil, see ära” ning kelle majapidamise jõukust näitavad tehnika viimasele sõnale vastavad põllutöömasinad ja funktsionaalsust kirikuteenrist sulane, kes on seatappu ainult eemalt näinud ning lehmade poegimisest ei tea midagi. (Peategelaste perekonna ja peresuhete värvikate kirjelduste juures tuleb mõistagi arvestada ka kirjeldaja iga: kes ikka teismelisena oma vanemates midagi normaalset näeb. Pealegi jagub jutustajal pere aadressil aeg-ajalt siiski ka soojemaid sõnu, näiteks lk 41: “Saate aru küll, üksinda, ainult enda tarbeks, oma naise matustelt varastada, see ei ole meie perekonnale omane.”)

Tuleb igatahes nõustuda Paavo Matsiniga, et head raamatud võivad kõnelda ja neil päevil pigem kõnelevadki maaelust (Viide 7) – meenutagem kas või Andrus Kasemaad ja Ott Kiluskit. Oleks siinkirjutaja möödunud aastal usinamalt arvustusi kirjutanud, saanuks Vaigu “täiesti siira, purjus lapse häälega” kirja pandud raamat tänavusel Vikergallupil kahe hääle asemel kindlasti kolm.


1. Tsitaatide kirjapilt siin ja edaspidi muutmata.
2. Vt intervjuud: Metafüüsika ja malemäng soojas ruumis. Küsis J. Ellmann. Müürileht, sügis 2012, nr 23.
3. ““Homo,” lisas poisike, sest ta teadis, raisk, et ma ei näe teda lüüa ja hääle järgi ei riskinud, küllap ta oli ennast solvamise momendiks Veltsi näo ette kallutanud” (lk 32).
4. Ei saa parata, et viimast lõiku lugedes kerkib vägisi silme ette Oksa kaasaegse maalitud karikatuurne kujutluspilt töötavast kirjanikust: “Kõrvalkambri oli mitmel korral kuulda, kuidas tema tugevaist tõukeist sule haarad murdusid ja kuidas ta siis jälle uue võttis. Vahel tormas ta akna juurde, avas selle ja ahmis õhku ning kirjutas siis jälle endise südidusega, – midagi nägemata, kuulmata ja kellestki eksitamata. Nii töötades olnud Oks ligi 24 tundi söömata, kuna polnud võtnud mahti einele tulla” – H. Viires, Jaan Oks Toilas. Lisandeid eluloole. Looming, 1937, nr 9, lk 1009. Vormijäljendus on stiilipuhas, aga desperaatsus vahendatud (juba seetõttugi, et kõneletakse minategelase vahendusel).
5. Vt intervjuud: K. Kressa, Mait Vaik koondas jutud noorte maapättide elust raamatuks. Eesti Päevaleht, 30.09.2013.
6. “Väiksed kaklused, üks tapmine, salaküttimine, üks varas ja lihtsalt kari lolle, tõesti ei tea, mida ühel politseinikul siin teha olnuks” (lk 19).
7. Vt P. Matsin, Paar head litakat vastu kärssa. Sirp, 23.10.2013.

Karel Leet "Pilgukunstniku deemonlik elutarkus"

Arvustus raamatust "Tööpäeva lõpp". Ilmunud ajalehes "Sirp" 18 juulil. 2014.
Väljaandja Puiestee, toimetas Violetta Riidas, kaanepilt Sven-Erik Stamberg

Mait Vaigu kirjutisi tervikuna iseloomustab justkui mitmehäälne rabedus: teatav murenev-kärsitu viis heita kõrvalpilke, mis on korraga nii ammendamatud kui ka ilmeksimatult äratuntavad. Sellest tundliku närvikavaga loomingust on seni välja koorunud kahe teose jagu materjali. On siis aeg omasoodu küps „Tööpäeva lõpuks”, mis sisaldab kaheksat lühiproosapala aastatest 1997–2013?

Deemonlikeks muutuvad kõnealused lood ennekõike seetõttu, et viivad lugeja ennastsalgavate tegelaste rüppe, kelle mõtted, tunded ja teod jäävad äkitselt värinaid tekitavate müsteeriumidena ootele teisele poole head ja kurja. Kohtame kivinenud indiviide, sotsiaalse vilumuse minetanud endisi ja praegusi pereliikmeid, sõpru, tuttavaid, kooli- või töökaaslasi, naabreid … Mingil viisil on nad kõik inimesed, kelle suure õnne üle saavutab võidu vaimu näriv teadmine, et sündmused kannavad eneses vältimatut ainest traagikaks: „Sa olid nagu linnukoer, kes tegi tublit tööd ja kellele, saagiga peremeheni jõudnud ja selle ta jalgade ette lasknud, pähe tulistati. Uskudes veel viimase hetkeni, saba liputades, et see on uus, kummaline mäng” (lk 10).

Domineerib oskuslikult kurblooline olustik. Kodud, kuhu ei taheta minna, vanematest maha jäänud räämas kinnisvara, joomaritega palistatud poeesised, tänavanurgad või pooljuhuslikud hotellid-söögikohad annavad selleks oma panuse, millele vajutab aegruumilise pitseri võõraks jääv maa, võõraks jääv kord. Mina- või sina-vormi eelistav stiil laveerib pidevalt stiihilisusest ning afektiseisundeist kantud fragmentide vahel, muutes õhustiku filmilikult kulminatsiooninõudlikuks. Kogumikku läbiv motiivikordustele ning groteskile toetuv rohmakalt sisendusjõuline jutustamisnauding, koos kõigi eluks vajalike parastavalt põhjatute, sotsiaalselt taunitavate ettevõtmistega, soosib enese kõrval nostalgilis-filosoofilisi emotsioone, mis tegelaste silmis midagi ära otsustavad: „„Inimene peab inimest aitama, inimese pärast elama,” ütled endale ja heidad kõrvalistujale sõbraliku pilgu. Tähtis ei ole, kas see on tõsi või mitte, sest mõeldut ei saagi selliselt kaaluda, elu on kaalumatu, nagu hetk, mis ei ole sekund või aja väikseim osa” (lk 89).

Meenutamine on tavatult meeleline osa inimeksistentsist. Mälu ajab nii mõnigi kord oma painajalikult vohavad siirded, millel pole tegelikkuses kogetuga vähimatki pistmist, ka kõige kaalutletumatesse otsustesse, hoides meie kavatsusi kramplikult kõhkluste mõõtmatus haardes.

Leidmaks kaitset tundmatute suuruste pealetungi eest, otsitakse jutust juttu mõistmist – arusaamist, kaas- ja tänutunnet –, mis tooks paranoilisuseni ratsionaliseerivasse argipäeva uskumise ja väärtustamise usundilist sumedust: „Sa vaatad teda ja näed, et temas on see tänulikkuse ilu, kui – nagu kõik teismelised tüdrukud ja nagu sa isegi – seisid esimest korda alasti peegli ees ja küsisid endalt (ja Jumalalt), kas ma olen kaunis. See ei ole juhuslik ilu. See ilu on loodud tänutundega, et ma olen naine ja mulle on kingitud usk, et ma võin kellelegi väga meeldida, keegi võib mind armastada. See ei ole kõrk, labane ja mööduv ilu, nagu sa lootsid. See on kasvatatud ilu. Ja see on kõige ilusam ja kõige valusam” (lk 15).

Tõepoolest: sageli tõuseb kõnealustes tekstides esile nutuse kurguga seonduv kumin. Naeratusi-naljatusigi saadab vargsi veider vajadus aidata unustada. Toimub pidev eristamine ja eraldamine. Raskemate juhtude korral kangastuvad psühhootilistest piir-situatsioonides moodustunud markantsed kujutelmad: „Tema naeratus oli ainult tema naeratus ja nii nagu ma hakkasin teda hiljem Null-tüdrukuks hüüdma nii kutsusin tema naeratust Null-tüdruku null-naeratuseks” (lk 92). Soov ja vajadus läheduse järele püsivad hingeseisundist hoolimata, ent intiimsusest meeldiv-rahustav toime hajub paratamatult, asendudes millegi enam-vähem immuunsuselaadsega – võimega tõrjuda võõrast.

See, kuidas ning millest Vaik kirjutab, kõnetab lugejat vahetult. „Tööpäeva lõpu” dogmaatilis-ettekirjutavad komponendid täpsustavad aga seejuures pigem karaktereid, mitte autori eesmärke. Viimase puhul võib eeldada järjekindlat soovi suunata lugejaskond üle vaatama rütmi, milles üks või teine inimene-vennikene, aga mõni meist raudselt, saadab mööda – vemmeldab – oma elupäevade määra. Trööstituks kujunevad hetked, mil avastatakse, et kõige trotslikult alustatuga liiguti vales suunas ja et olukorra muutmiseks on rohkem kui hilja. Meelerahu pole pelgalt arveteõiendus ega sirgeks räägitud sotid, vaid ennemini leebe ja arukas seisund; headuse ja tarkuse raskesti tabatav, aga hästi paika loksunud koosesinemine, mille kohta vene keeles öeldakse mudrõi.