Nõnda ei ole midagi parata, et lugedes Mait Vaigu möödunud aastal ilmunud novellikogu «Meeleparanduseta», meenus ka tema 2014. aasta kogumik «Tööpäeva lõpp». Liiati on kahel teosel ka üks formaalne sarnasus: mõlemas on kaheksa lugu. Kuid sellega sarnasused ka lõpevad ning kui «Tööpäeva lõpu» puhul mõjus vaimustavalt Mait Vaigu võime kehastuda kõige eripalgelisemateks jutustajahäälteks, siis «Meeleparanduseta» jätab endast palju ühtlasema ja ühtsema mulje.
Laias laastus on kõnelejaks või peategelaseks – jutustajahääl ja peategelane ei pruugi seejuures sugugi mitte kokku langeda! – siin kui mitte üks ja seesama tegelane, siis vähemalt üht laadi tegelane. See on enamasti keskealine mees, kes on elus üht-teist saavutanud, kuid see saavutus on sageli väline, vähe rahuldust pakkuv või kuidagimoodi üheülbaline, vildak. Nõnda on «Meeleparanduseta» atmosfäär sageli lohutu või on lohutust pakkuv aspekt projitseeritud tulevikku, eemale ja välja novelli enese reaalsusest. Lihtsamalt öeldes: Mait Vaik kirjeldab tihti nõmedaid inimesi või olukordi, kuid lõpetab loo sageli lootusega, et kirjeldatud nõmedus, häiritus, nihe või rahutus ei jää kestma, olukord ei ole määratud püsima staatiline ning säilib võimalus paranemiseks, ehk lausa lunastuseks.
* * *
Samas ei ole see ka alati päris selge. Osalt tuleb ebamäärsus autori stiilist, mis mõjub palavikulise ja kiirustavana ning ilmselt ongi seda. Mait Vaigu tekst meenutab pea kõigis kaheksas loos tormlevat teadvuse voogu, kuigi aeg-ajalt annab autor lugejale mõista, et see on teadlik valik, stiili küsimus. Nii ütleb ta novelli «Must relv» kursiivkirjas esitatud sissejuhatuses, et tal «on sellest jutustusest pehmelt öeldes kõrini» ning teksti «Rütm on ka nagu 3b» (lk 99). «Ammooniumis» kommenteerib aga jutustaja ise registrivahetust lugejat kõnetava lausega: «Ma jätkan nüüd teises isikus.» (lk 132)
Nõnda on kirjanik Vaik täpselt teadlik nii oma jutustaja kui viimase kirjeldatud tegevuse ja tegelaste positsioonist ja valikutest, mida vajadusel otse lugeja poole pöördudes viimasele vahendatakse. Käsikäes hüplevat mõtet ja suulise kõne kaootilisust meenutava stiiliga joonib see veelgi alla kogumiku taotluslikult mõjuvat toorust. Raamatu esimeses lauses mõjub see ehmatavana: «Paljust, millest ma siin kirjutan, et olen neile mõelnud hiljem, siis selle «hiljema» all pean silmas ikka jutustuse praegust lõppu, seda lugeja lõppu, mis ei ole ju veel tegelikult sugugi lõppenud, vaid kestab.» (lk 6)
Tundub, justkui oleks tekst toimetamata ning autor, noh, peksab segast. Kuid edasi lugedes selgub autori järjekindlus ning aegamisi poeb see katkendlik, raskepärane, ühelt mõttepildilt teisele hüppav ning kord pikkadesse rindlausetesse takerduv, siis aga suulist kõnet matkivalt lühikesi fraase eelistav stiil lugejale naha vahele ja jõuab viimaks ka ajju, kus kirjaniku kõnest saab hääl lugeja peas. Nõnda tuleb tunnistada, et selle, mille Vaik saavutas «Tööpäeva lõpus» meisterliku ümberkehastumisvõimega, saavutab ta kogumikus «Meeleparanduseta» tooruse ja otsekohesusega, kus jutustajahääle ja lugeja vahelt võetakse igasugused filtrid ja barjäärid. Seitse novelli «Meeleparanduseta» kaheksast on justkui kirjandus ilma kirjanduseta selles mõttes, et loetav tekst ei mõju kirjanduslikult – see tähendab, et tekstis on raske tajuda muud taotlust peale pidevalt takka sunnitud, sõnade otsimise ja mõtte tabamise vaevas edasi antud loo, mida enamasti räägib kõrvaltegelasest minajutustaja. Suurem kirjanduslikkus on tajutav vaid veidi ebamäärase atmosfääriga, kuid ilmselt kodusõjajärgsesse Ameerikasse paigutuvas «Mustas relvas», millega aga autor ise vist väga rahule pole jäänud.
* * *
Kuigi kõiki kaheksat teksti võib julgelt nimetada novellideks, ei tähenda see, et Mait Vaik oleks kõik lood varustanud selge ja üheselt arusaadava puändiga. Samas tasakaalustab lahtist lõpplahendust vahetus ja realism. Pealegi annab Vaik hästi edasi seda, millega puutume elus ju pidevalt kokku, kuid mida kirjandus soovib teinekord unustada: et lugudel ei olegi sageli selget algust ja lõppu ning et inimsuhetes võib leiduda palju sõnastamatut ja ebamäärast.
Olgu Vaigu peategelaseks kas «Kadeduse» ekssportlasest Andres, kes läbi elu mõõnade lõpuks minajutustajast kõrvaltvaataja jaoks täiesti mõistatuslikul kombel haljale oksale jõuab, «Nepali haiguse» laisavõitu intellektuaal Ulof, kellele õnn kukub sülle vaat et vastumeelseltki, «Meeleparanduseta» vastutustundetult läbi elu liuglev imeilus Evelin või «Tarksi» sama printsiibitu joodik-parasiit Tarks – keegi neist pole oma edu ühelt poolt ära teeninud, kuid teisalt oleks kergekäeline pidada neid ka antikangelasteks. Nad pole ei head ega halvad, ei kangelased ega kaabakad, vaid nad on – ja siin peitubki Vaigu kirjelduse tugevus – inimesed nagu meie, keda pealegi ei kirjeldata kunagi vahetult, vaid alati kasutab Vaik minajutustajast filtrit. See minajutustaja ei ole aga erapooletu, vaid on loo peategelasega tihedalt seotud, sageli liigagi tihedalt. Seetõttu on ta oma hinnangutes kallutatud ning tõde... jah, kes teab, kus see tõde on. Kuskil seal, kuskil väljas. Mitte selle raamatu lugudes, näib Vaik ütlevat. Tõde algab seal, kus lugu lõpeb. Enamik kirjanikke vist nii ei julge, sest kes see ikka tahab oma lugejale öelda, et elu saladus ei peitugi siin, nende kaante vahel, vaid kuskil laias maailmas. Aga ometi just nii see on. Selleks aga, et seda mitte lihtsalt mõista, vaid tõesti ka tunnetada, tasub lugeda Mait Vaigu novelle. See aitab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar