28. september 2013
5. september 2013
Jürgen Roostelt ilmus tänases "Maalehes" esimene "Juss ja vennad" tutvustav, ülevaatlik arvustus, lõin selle ümber (kindlasti mõne trükiveaga), et nii saab jutustusest esmase pildi. Lisaksin vaid, et tean, ka tüdrukud on raamatu isegi lõpuni lugenud ja pole see ainult poistele midagi. Aga tänud Jürgen!
Mida väikesed võllaroad ühes maakohas teevad?
JÜRGEN ROOSTE (Maaleht)
Mait Vaigult ilmus tõeline
poisteraamat. Ja tõeline maaeluraamat. Veidi kare, veidi ropp, musta huumoriga,
aga omamoodi aus…
Maaeluromaane/-jutustusi sünnib meil
vähe.
Veel vähem ilmub poistekirjandust,
sääraste suuremate oma. Aga eraldi poistekirjandust oleks vaja.
Mait Vaik, Sõpruse Puiesteest ning
Vennaskonnast tuttav muusik ja luuletaja, on nüüd õnneks avaldanud oma esimese
jutustuse, mis pakub midagi poistele.
Peategelasteks on kolm rikka ja
võimuka, külas autoriteetse, aga rehepapilikult ahne ja seadusenurki õigeks
sõitva mehe poegadega. Jutustajaks keskmine vend, kes ise veidi
tagaplaanil, laseb särada leidlikul
väikevennal Jussil, kes suurema jao
sigadustest-vempudest välja mõtleb, ja vanemal vennal Veltsil, kes juba pea
täisealisena kõik need avantüürid vedada võtab.
Noored siin raamatus joovad liiga
palju, aga et olen lugenud vähemasti kaht sotsioloogilist uurimust, mis
kirjeldavad Eesti maakohtade/väikeasulate noorte meelelahutust/olenguid suure
alkoholitarbimisrallina, siis ei kahtle ma, et nii see võis ja võibki olla.
Ka peab autor vajalikuks vabandust
paluda, et raamatus on ebatsensuurseid väljendeid „sest autor on veendunud, et
just selline keelekasutus on jutustuse tegelastele kahjuks omane“.
Kahjuks küll, aga siinne keel on oma
koreduses-koleduses kohati isegi malbe. Vähemasti jutustajahääl püüab mõelda
vahel ka noist asjust „nagu tüdrukutele öeldakse/kirjutatakse“, ja jääb sellega
mehelikult jänni.
Mida poisid teevad? Varastavad isa
tagant alkoholi, sõidavad panniks ta uhke auto, veristavad välismaalt toodud
tõusea, joovad ära armulauaveini ja kukutavad alla kiriku kroonlühtri…
See kõik on kirjeldatud ulja räpaka
huumoriga, tegutsemisse sekkuvad kõiksugu külahullud ja poolperverdid.
Naljakad pole mitte sündmused ise,
vaid nende kurbnukker kirjeldus, absurdiõhkkond, millest Eesti reaalsus vastu
vaatab.
Poisid viivad salaja ka vanaisale
haiglasse varastatud rummi ning päranduseks saavad maad ja metsa, nii et loo
lõpuks peab vanim vend ikkagi kuidagi püüda mehistuda…
Ütleme nii, et see on lugu, kuidas pättidest poistel võib
ka võimalus olla. Kas nad sellest ka kinni võtavad… Karta on, et see on Vaigu
järgmise raamatu teema.
Ent kas selline maapoiste pätitegemine
rikub noorsugu ja nende keelekasutust?
Ma usun, et televiisorikastist näeb
palju hullemat kraami, netiavarus ja omavahel visatud naljad on hulga
rõvedamad.
Las olla siis poistel oma „Nurjatud
tüdrukud“, Aleksis Kivi seitse vennakest tegid ka hulle tükka…
16. august 2013
Minu esimene proosateos "Juss ja Vennad"
Raamatut saab osta Rahvaraamatu ja Apollo raamatupoodidest. Tegemist on lühiromaaniga mis erineb 180 kraadi minu varasemast loomingust ehk siis luulest ja laulutekstidest - pean seda vajalikuks mainida, et lugeja ära ei ehmataks. Meelelahutuslik teos. 111 lehekülge pikk, sisaldab musta huumorit, on kohati filosoofiline ja nukra alatooniga.
Toimetas Karolin Lillemäe, kaanepilt Alo Aarsalult ja toetas Eesti Kultuurkapital.
Enesekriitiliselt võin hoiatada, et mul on liigpikad laused (aga nii ma kirjutan), teatud lohakused ja vead on plaaneeritud ja stilistilised (Jah, ma tean, et mitte Kopernikut ei põletatud tuleriidal vaid Brunot jne).
Alljärgnevalt ametlik tutvustus:
"Juss ja vennad” on jutustused, kus kümneaastane Eestimaa kolkakülas elav peategelane koos vanemate vendadega võtab ette just mitte alati eakohaseid tegemisi ja seiklusi. Poiste ausast põllumehest isa monoloogid sobiksikd igasse leeriõpikusse - nagu ka sureva vanaisa mõtisklused, mis panevad lugeja juurdlema elu mõtte üle. Krooniks kohtute diakonist sulast kes õpib usuteadust ja kreeka keelt ning teisi põnevaid tegelasi, nende hulgas joodikust veterinaari, külafilosoofist Seediku-vana, paadunud romantikut Mustika Sassi, naissoole alati vastutulevat kohalikku konstaablit Libe-Atsi, kui ka mitmesuguseid teisi loomi alates koertest ja lõpetades lehmade ja sigadega.
Raamat sisaldab ebatsensuurseid väljendeid, kuna autor on veendunud, et just selline keelekasutus on jutustuse tegelastele kahjuks omane.
"Juss ja vennad” on minu esimene proosateos noorusest ja lapsepõlvest, olemisest maal, vanaema juures Kosel, Veski tänava pastoraadis Kilingi-Nõmmel, Pilistvere pastoraadis, Hiiumaal Palukülas ja on osaliselt autobiograafiliste sugemetega. Väljaspool pealinna on veelgi olnud kohti, kus sai kolatud ja konutatud.
Olen sündinud 1969. aastal Tallinnas. Peamiselt tuntakse mind muusiku ja poeedina (Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud jne) ja arvutispetsialistina. 2012. aasta sügisel ilmus minu esimene luulekogu „Kõigil on alati õigus”.
Olen üks ansambli Sõpruse Puiestee loojatest ja tegustsen seal tänaseni.
Mait Vaik
Tellimine:
Postitused (Atom)