SÜÜ
Ilmunud ajakirjas "Looming" oktoober 2019
Süü on moodsa inimese peamine varjatud vaenaja, kaudselt isegi vaenlane number üks. Süü on see, mis tekitab stressi, ja on ju stressitalumatus ja selle talumatuse talutavaks muutmine kogu läänemaailma olulisemaid väljakutseid. Võitlus algab juba lastetoas ja lõpeb tihti psühholoogi või psühhiaatri juures, sinna vahele mahub veel palju iseseisvat eneseabi ja reaalsusest põgenemist. Süüst endast ei taheta rääkida, süü on liiga abstraktne ja laialivalguv, eriti see tegematajätmiste süü. See on midagi kadeduse sarnast ja meile nii omane, et sellega võitlemine on juba ette kaotatud, relvad on nürid ja kasutud. Seega tuleb mõlemat eirata, parem neid üldse mitte torkida.
Seda enam on mind kadedus ja süü huvitanud kui väga sügavad inimomadused, midagi, millel põhineb inimloomus. Olgu lisatud, et armukadedus on ainus tunne, mida võrreldakse piiblis Jumala vihaga ehk jumaliku tundega. Inimese ülejäänud tunded ei ole Jumala tunnetega võrdsed ega võrreldavad. Armastus on küll tugevam surmast, kuid inimese armastus ei ole kindlasti Jumala armastus.
Süüdimatu olevus ei ole inimese vääriline isegi juhul, kui ta käitub ja toimib nagu inimene. Arenenud olevuse üks esmaseid tunnuseid on süü tunnetamine ja tunnistamine. Kogu empaatia põhineb peaasjalikult süül. Keegi, kes näeb välja täpselt nagu meie ja käitub pealtnäha nagu meie, kuid ei tunne süüd, on kas bioloogiline robot või meelehaige. Kui murrad metsas jala ja palud kaaslast, et ta läheks abi järele, ja ta lähebki, aga leiab endale huvitavama tegevuse kui sinu metsast väljatoomine, siis inimese puhul oleks meil talle süüle toetudes tõsiseid etteheiteid. Bioloogilist robotit me samamoodi süüdistada ei saaks. See oleks võimatu. Kuigi me mõnikord kirume ja süüdistame isegi elutuid asju ja nähtusi. Tihti saab ka usaldus nähtavaks alles usalduse petmise ehk süü kaudu.
Me võime küll osaliselt süüd kergendada, aga see ei vabasta iseenesest veel süüst. Süüdi oled sa ikka. Inimene ise ei saa süüd lunastada. Mõningatel juhtudel võidakse valesüüdistusest loobuda, võidakse inimene rehabiliteerida, aga enamasti saame kas andestada või unustada. Milles siis seisneb andestamise ja lunastuse peamine vahe ja kuidas mina sellest aru saan? Näitena võiks tuua lapse, keda isa süüdistab milleski, mille tähendust laps ei mõista, siis andestab, aga süütundest see last ei vabasta. Lunastus on see, kui isa kinnitaks lapsele, et ta pole süüdi, et tegu, mida laps tegi, võis olla küll halb, aga ta ei ole süüdi. Ehk "Õnnis [õnnelik] on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust!" (Ps 32:2.) Kristus mõisteti hukka eelkõige sellepärast, et ta andis patte andeks, et ta võttis endale voli patte lunastada, inimese süüst vabastada. Löödi aga risti ennekõike kadedusest. Mõni variser võis ju endale silmakirjalikult kinnitada, et tegemist on Jumala teotamisega, aga sisemine põhjus oli ikkagi kadedus. Sest ei saa pakkuda midagi suuremat kui süüst vabastamine.
Teoreetiliselt võib isegi saatan andestada ja pakkuda kõikvõimalikke lahendusi, kuidas süüga toime tulla, aga lunastada ta ei saa. Ja variseride erinevad ootused, mida nad Messia õlgadele panid, koonduvad lõpuks ikkagi kadeduses.
Nii julgen väita, et juhul kui religioon ei paku lunastust, siis pole ta üldse uskumist ja tegelemist väärt. Sellisel juhul ei paku ta sulle tegelikult midagi. Sest kuidas või mis tundega sa paradiisis istud, kui oled süüdi?
Saatan kasutab süüd omasoodu, kõigepealt tambib inimese mutta ja siis pakub lahendusi. Õnneks on ka inimene ise aru saanud, et süü on kõige alus, ja asunud ennast ise sellest aktiivselt vabastama. Kõva häälega ta sellest muidugi ei räägi. Süüle tuleb leida aseaine. Eelkõige sobib selleks moraal. Moraal on alati küsitav, habras ja põrmustatav. Kummalisel kombel on moralisti karikatuurseid tüpaaže kujutanud kõige naeruväärsemana Elmar Salumaa — sellega sisuliselt tema "Evangeelse eetika alused" (2003) algabki. Soovitan pilgu peale visata, kindlasti tunnete ka ennast ära. Moraaliga ei ole tõesti midagi peale hakata ja selle hävitamisega üritatakse lahendada ka süü olemuslikku viletsust. Süüd tekitab moraal, ühiskond, kivistunud arusaamad, süüd tekitavad sotsiaalsed normid ja süü vastand on abstraktne vabadus. Vabadus ei ole ju tegelikult muud kui süütus. Paulus (Rm 7:8—11): "Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu igasuguseid himusid; sest ilma Seaduseta on patt surnud. Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu, mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks, sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning surmas mu käsu varal."
Armastus vabastab süüst. Aga kuna armastuseni jõuavad vaid vähesed ja sedagi mitte igal hommikul, siis tuleb ka armastusele leida aseaine. Selleks sobib sallimine ja leppimine. Alustuseks heita kõrvale moraal, siis see uuesti luua, kehtestada mingid kohandatud ja alati muudetavad väärtused, pigem käitumisnormid, igal juhul süüst vabad. Järgnevalt vabastab süüst süüdistamine. Süüdistamine on selgelt tegu, see põhineb süül või vähemalt selle tunnistamisel ja tunnustamisel. Siin võib inimene ennast vabaks lasta. Süü on olemas, igati alasti. Tuleb vihata kõikvõimalikke pahasid ja võimaluse korral neid ise luua. Kui teada-tuntud kurjus ja kurikaelad muutuvad igavaks, siis tuleb neid juurde toota. Süüdistatav peaks olema ikkagi keegi, keda saab tema uudsuses jälestada ja vihata kogu hingest. Alustuseks tuleb süü paljastada, siis süüalust piinata ja risti lüüa.
Ka ühiskondlik heakskiit vabastab süüst. Kirjutatud on: "Võta neilt käteplagin ja selle kaotamise hirmus on nad valmis kõigeks." Sellega on silmas peetud küll edevust, aga kui sügavamale vaadata, siis lisaks edevusele tunneb austatud inimene ennast ka süü poolest märksa kergemalt. Kiitus vabastab süüst. Kaasaegsed inkvisiitorid jälgivad ja suunavad käteplaginat väga oskuslikult, see on kallim vara kui kuld. Siis asjatamine. Vaevalt et keegi meist mõtleb iga päev, kuidas aidata nälgivaid lapsi, ja küsib enda käest õhtuti, kas ta on teinud täna kõik selleks, et puudus väheneks. Aga ka kõrvaline asjatamine vabastab.
Loominguline inimene arvab ennast üldse süüst prii olevat, temal on ta jumalik anne ja oma ande väljendamisega tal enam süüd nagu ei olegi. Küünalt vaka all ei hoia ja mis sa veel tahad. Äravalituid on teisigi. Ja muidugi sõltuvus. Sõltuvus ise tekitab süüd ja lubatud on isegi süü tunnistamine. Selline lihtne viis süü purki või pigem pudelisse toppida. Süü on nüüd kodustatud. Meeleparandus kergendab süütunnet. Aga kuna tõeline meeleparandus nõuab enamasti ohvreid, siis tuleks sedagi kohandada. Hea võimalus on taas süüdistamine ja hukkamõist.
Moodne inimene vihkab stressi, saavutada stressitaluvus oleks nagu eesmärk omaette, kusjuures ilma häbita. Maha tuleb suruda kõik, mis stressi tekitab, kuid kummalisel kombel tekitab seda viimasel ajal ka see, mis seda üldse tekitama ei peaks. Näiteks kooselu on täielik stressipundar, väsitav ja probleemne. Lapsed on stress. Igasugused sekkumised, mis nõuavad ohvreid, on stress. Õiglustunne tekitab süüd, enamjaolt sellel põhinebki. Õiglus on midagi, mis erinevalt kaastundest nõuab ka sekkumist ning häirib. Ometigi ei saa seda ainuüksi kaastundega lõplikult alla suruda ega nälga jätta, seega tuleb leida mugav õiglus, mis laseks südamel rahuneda. Tegelikult on stressiallikas iga kaasinimene, kogu maailm ja loodus eriti. Erilist stressi tekitavad aga küsimused ja vastused, sest kaudselt põhinevad need enamasti taas süül.
Kuna olen nüüd pikalt kirjutanud abstraktselt, siis võiks üritada seda süüd ka defineerida. Võtan appi Šveisti teoloogi Karl Barthi. Kolm põhipattu, mida inimene endas evib, on kõrkus, vale ja laiskus. Nendest saab segada mida iganes, näiteks kõrkus ja laiskus annavad kombineerituna kadeduse. Kuigi päriskadedust pean ikka märksa põhjapanevamaks, nii et seaksin selle valest ja laiskusest ettepoole. Tänamatus on peamine, mis meid painab, seda ei saa peita pealiskaudse rahulolu taha. Üldiselt ei sobi aga tänutunne inimese lunastamisaktsiooni, sest kellele sa ikka nii väga tänulik oled. Iseendale või? Kaasinimesele? Ei tea, kas tasub.
Tänada ei olegi tegelikult kedagi. Ka abstraktne saatus ei vääri erilist tänu, see on ju saatus ja kuidas sa teda tänad. Parem siis tänu asemel leppida. Leppimine on tõhus viis süüst vabanemiseks, ometi võiks endalt salamisi küsida, kas leppimine ja allaandminegi ei tule lihtsalt väsimusest. Et tegelikult ei olegi mingit leppimist. Kahtlemine ja naeruvääristamine on parim viis midagi olematuks muuta, see kehtib ka süü puhul.
Kahetsus leevendab süüd, on ravimina ehk isegi kõige tugevam. Aga teekond selleni nõuab tunnistamist. Piht vabastab. Magamisvagunis peetud vestlus võõraga võib olla kergendavam kui mis tahes sisemine eneseanalüüs või jutuheietus sõbraga. Sest sõbra puhul me teame, mida ta meilt ootab, me jälgime ja kontrollime reaktsioone ja hakkame targalt sõnu seadma. Ja ka sisemine enesekriitika jõuab viimaks ikka eneseõigustuseni.
Veidral kombel tunneb inimene süüd koguni siis, kui tal on igati õigus, aga ta käitub kohatult. Rikkudes norme ja kuvandit, mida temalt oodati. Sama teo eest võib üks pälvida aplausi ja teine sügava hukkamõistu. Hukkamõist iseenesest ei ole veel süü, kuid kindlasti viimase kasulaps. Süül on üldse palju õdesid ja vendi ning neid õigetest ja tõelistest eraldada on aina keerulisem. Üha enam panevad meid süüd tundma sõnad ja keel, aina vähem süda ja meel. Või täpsemalt — keel räsib meele.
Väga kummaline on meie süütunne ja sellega toimetulek siis, kui ollakse süüdi teenitult, tunnistatakse oma süüd, aga oodatud karistust või selle karistuse õiglast raskust ei järgnegi.
Maailm läheb omasoodu ja isegi suurtele kurjategijatele ei taheta enam panna süükoormat. Inimene on nad süüst vabastanud, nende nimed ja näod ei tohi olla avalikud, kohtulik süüdimõistmine ise on nad juba süüst puhtaks teinud, Jumala roll on taas inimese käes. Karistus vabastab süüst. Kas keegi on endalt kunagi tõsimeeli küsinud, kuidas ja millisel alusel midagi sellist üldse tänapäeva "õigusriigis" toimima on hakanud. Kaudselt oleme sisenenud ruumi, kus süüdi on kõik ja mitte keegi. Ja kuna miinus ja pluss annavad nulli, siis nii ongi. Süüst kirjutamine tekitab juba süütunnet. Ja lõpuks on süü nagu tuul, mis käib mööda ilma ringi, ühele puhub ja teisele ei puhu. Oma kogemusest võin öelda, et sõbrale, kes üritas mind petta, ei ole ma seda aastaid andeks andnud, teise puhul — juhul kui ta teinuks sama — oleksin löönud käega juba mõne nädala möödudes. Nii on ka andestamine valikuline ja süü on valikuline ja õnnis on inimene, kellele tema süüd süüks ei panda.
Paulus jätkab (Rm 7: 12—13): "Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea. Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks."
Kui midagi muud ei suudeta, siis vähemalt laiskust võiks mõnikord tunnistada. See on selline süü leebe vorm, laseb uinuda ja magada. Ja ärgates helista oma lapsele või vanematele ja ongi kohe kergem. Keegi ei tea, miks.
